Author Archives: admin

Tänane teade, et Rahandusministeerium on välja käinud kava osaliselt kaotada sihtotstarve hasartmängumaksu laekumistelt ning saata laiali Hasartmängumaksu Nõukogu, on lihtsalt sigadus. Selle nõukogu ja sihtotstarbe toel rahastatakse täna mitte ainult puuetega inimeste ja lastekaitsjate liikumisi, vaid sadu muid ühendusi ja ettevõtmisi. Need kõik on sotsiaalvaldkonna, hariduse ja kultuuri toetamiseks mõeldud ja tehtud. Ja ma ei näe mitte ühtegi põhjust, miks riik oma maksutulude toel ei peaks ega saaks neid ka tulevikus toetada. Eriline häbematus on väita, et tulevikus rahastatakse kogu seda tegevust riigieelarvest. Tere talv! Kui seda sihtotstarvet enam seaduses ei ole, siis saab sama hästi väita, et kogu see raha läheb tulevikus Rahandusministeeriumi töötajate palkadeks. Ja kui nüüd minister või tema ametnikud selle lause peale pahaseks saavad, siis tõestagu vastupidist! Kõik need, kes siiani hasartmängu laekumiste toel on oma siiraid ja inimestele suunatuid vajalikke tegevusi ellu viinud, peaksid tõstma lärmi. Ning sotsiaal-, haridus- ja kultuuriminister seda ettepanekut mitte kooskõlastama. Ja see on inimeste arenguks suunatud vabaühendustele veelgi suurem solvang, kui kaagutamises süüdistamine.

Sai käidud. Sõna sekka ütlemas. Aga mitte see pole oluline. SEB Läti haru korraldas pensioniteemalise arutelu ja mõningaid numbreid sealt. Tänane seis kolmes Balti riigis on selline, et aasta alguses oli keskmine vanaduspension Lätis 256, Leedus 238 ja Eestis 316 eurot. Asjakohane on siinkohal ka keskmise palga võrdlus. Lätis on keskmine palk  679, Leedus 624 ja Eestis 867 eurot. Teine sammas ehk siis kogumispension on kõigis kolmes riigis olemas. Loodud on ta erineval moel. Lätis ja Leedus toimub sissemakse esimese samba tuludest. Alustati madalamast sissemaksest eesmärgiga jõuda tulevikus kõrgemani. Meie teatavasti tegime siin teisiti. Masu murendas kõigil usaldust teise samba vastu. Ka Läti ja Leedu olid sunnitud teise sambasse tehtavaid kulutusi madalamaks laskma. Erinevalt Eestist ei kavandata aga seal vahepealset madalamat makset mingil ajal heastada. Olgu siinkohal mainitud, et Leedus on teise sambasse kogujad loonud oma vabakonna ja kaevanud riigi vahepealsed otsused kohtusse. Järgnevad numbrid on SEB Läti arvutused. Ja ennustus kindlasti selles mõttes, et teise samba tootluseks on võetud igas riigis 4% ja arvutatud välja 2035. aasta keskmine pension, seda siis esimesest ja teisest sambast kokku. Seejuures on arvutus nö „tänastes hindades.“ Tulemuseks saadi, et keskmise pensioni suurus aastal 2035 on Lätis 380, Leedus 311 ja Eestis 526 eurot. Sellised lood siis.

Kunagise kokkuleppe alusel pidi riiklik töötu abiraha  tõusma 2010. aastal 50 protsendini alampalgast. Seejärel lükkasid Reformierakond ja IRL leppe  jõustumise aastasse 2013 ning sama teadmisega tehti ka järgmise aasta riigieelarvet. Sellel nädalal aga selgus, et valitsusliit soovib seda lubadust veelgi kaugemale tulevikku viia, tuues põhjuseks vajaduse leida raha kiirabile  ja residentidele streigi käigus kokkulepitu väljamaksmiseks. Igatpidi näotu lugu. Kui nüüd natukene arvutada, siis töötute kulul pole vaja tervishoiuleppes antud lubadust  täita. Kogusummaks on ju 3,6 miljonit eurot ja tegelikult on see raha riigieelarves olemas. Nii nagu mitmel varasemal korral, on valitsus ka seekord pakkumas rahvasaadikutele võimalust teha 4 miljoni euro jagu kulutusi. Käibekeeles on tegu „katuserahaks“ nimetatuga.  Ma ei häbene tunnistamast, et koos teiste fraktsioonidega on seda võimalust kasutanud ka sotsiaaldemokraadid. Oleme suunanud seda raha pea eranditult lasteaedade, koolide, raamatukogude ja muude kohalikus elus hädavajalike investeeringute tegemiseks. Ja eks need kodukandi katused tilguvad ka kõige rohkem läbi. Mäletamist mööda  läks  ühel aastal  kogu meie fraktsioonile antud võimalus  puuetega inimestele rehabilitatsiooniteenuste ostmiseks. Nii et aegu on olnud erinevaid. Austamaks  tervishoiutöötajate väärikust, töötute vajadust ja valitsuse poolt varem antud lubadusi, teeks õige seekord niipidi, et kõik need 4 miljonit valitsuse reservis olevat eurot läheksid kiirabile ja residentidele. Töötu riikliku abiraha suurust poleks vaja vähendada ja raha jääks veel ka haiglatele, et ei peaks visiiditasu ja voodipäevatasu tõstma. Võitjad on arstid, õed, residendid, kiirabitehnikud, patsiendid, töötud, Vabariigi Valitsus. Ehk ka Riigikogu. Kaotavad küll „katused“, aga küllap saavad hakkama. Uskuge mind.

Tänased valikud tervishoiu rahastamisel on kõik mingil moel ebameeldivad. Selleks, et viia vähegi konkurentsivõimelisele tasemele arstide ja õdede palgad, tuleks näiteks pikendada ravijärjekordade pikkust. Kui soovime ooteaega arstide juurde vähendada, siis saab seda teha tervishoius makstavate palkade arvel. Selleks aga, et väheselgi määral suurendada soodusravimite kättesaadavust (no kas või 15 protsendini Rootsi vastava nimekirja pikkusest), tuleks hoida kokku nii palkade kui raviteenuste kättesaadavuse asjus. Selle asja nimi on surnud ring. See on lootusetu üritus. Streik tervishoius ongi sündinud teadmisest, et ei otsita sellest ringist väljapääsu. Ja see ei ole mitte haiglajuhtide, haigekassa või sotsiaalministeeriumi ametnike tegemata töö. See on võimul olevate poliitikute soovimatus vastata meile ausalt küsimusele – kes maksab? Ajalehtede juhtkirjad on välja pakkunud mitmeid juba aastaid teada olnud lahendusi alates sotsiaalmaksu baasi laiendamisest kuni haiglavõrgu arengukava jõulisema rakendamiseni. Vaidlustamata neist ühtki ja sisuliselt neid toetades julgen öelda, et sealt tervishoidu laekuva täiendava tulu ja parema rahakasutuse suurusjärk annab võimaluse meil mõne aja jooksul edasi liikuda. Aga rohkemat neist loota, ehk pikaajalisi lahendusi otsida, kahjuks ei saa. Asjaolu, et solidaarse ja maksudest rahastatava ravikindlustuse toel saadakse ühiskonna jaoks parim võimalik tulemus, ei pruugi Reformierakonna endisele, tänasele ja tulevasele esimehele  meeldida, sest nii ei saa korrutada neile armsat ja lihtsameelsete hääli toovat loosungit madalatest maksudest. Aga öelgu siis ka ausalt välja, et neid valides tuleb patsientidel oma taskust rohkem tasuda. Suuremale osale meist oleks see ebameeldiv, tervishoiu korralduse asjus ebaefektiivne, kuid aus ülestunnistus. Seniks aga, kuni Reformierakond võimul, oleme surnud ringis.

Just alles vaidlesime siin Riigikogus, et kui vabatahtlik see omal soovil töölt lahkumine ikkagi on. Ja tööteaduste „doktoreid“ oli alates Riigikogu liikmetest kuni peaministrini välja. Nende jutu järgi oli midagi veelgi vabatahtlikumat, kui töölt omal soovil lahkumine, raske ette kujutada. Aga tegelik elu toimub kaasuse Pere pagarid näitel. Hetkel on selge, et ettevõte, kus nad töötasid, läheb haamri alla. Sama äri ajaks edasi teine ettevõte, kes on valmis tööle võtma neid, kes vanast omal soovil lahkuvad. Seejuures kõiki haamri alla mineva äri töötajaid ei vajata. Niisiis on Pere pagarid valikute ees: ei lahku töölt omal soovil, säilub õigus koondamishüvitisele ja ka töötuskindlushüvitisele, võib aga ilma jääda uuest töökohast; lahkud töölt omal soovil ja võid saada alustavas ettevõttes oma töökoha tagasi, aga võid ka sellest töökast ilma jääda ning siis oled ilma koondamishüvitisest kui ta töötuskindlustusest. Karm valik igal juhul ja mõiste „vabatahtlikus“ seejuures ülbuse tipp nende inimeste suhtes. Tööteaduste  „doktorid“ võiksid nüüd konkreetse kaasuse näol oma õpetussõnu  edasi arendada . Huvitav, mis neil öelda on?