Category Archives: Kodust algab Eestimaa

>Tuleb tunnistada, et järgmise aasta eelarvemaht on tõesti aukartust äratav, kuid seda enam teeb muret, et selle piiresse ei suudeta oma kulusid ära mahutada. Jutt konservatiivsest eelarvepoliitikast ja ülejäägiga eelarvest on pehmelt öeldes avalikkust eksitav. Mitte, et kiidaks siinkohal meeletult reservidesse paigutamist, kuid minu sõnum selles, et valitsus sõna otseses mõttes hämab!Näiline ülejääk on juba ette kuludest kummis ja see väide lähtub väga selgelt sellest, et 2007 aasta lisaeelarve on etteplaneeritult täis tegelikult 2008 aasta kulutusi. Jooksva aasta eelarves teatavasti on osa kulutusi võimlik üle viia järgmisesse eelarveaastasse aga tulusid mitte. Üleviidavate kulude all käsitletakse reeglina kulusid, mis on planeeritud teha käesoleval eelarveaastal aga mida tõesti ei jõuta ära teha.Aga selle aasta lisaeelarves on absoluutselt pretsedenditu näitena see, et lisaeelarvesse on sisse kirjutatud mõned 2008 aasta palgakulud!Veel näidetena tahaks küsida, kuidas suudetakse Vabariigi aastapäeva kulutused teha ära sel aastal. See on tõeline üllatus, et aastapäev tuleb ja kulusi ei suudeta õigesse aastasse planeerida. Aga veelgi huvitavamaks läheb – Tartu Keemiahoone – praegu projeketeerimise faas, eelarves sees, et 2007 ostetakse seadmeid! Kuhu need küll pannakse?Pekingi saatkond – algatatakse arhidektuurikonkurss ja eelarves ehitamise alustamine 2007?! Päris kiire tegutsemine seal Hiinamaal! Ehk tegelikkuses on 2008 aasta kulud peidetud suhteliselt läbinähtavalt selle aasta lisaeelarvesse, kuid samas räägitakse 2 suupoolega suurest ülejäägist aastal 2008.Ülejääk riigieelarve mõistes on ju tegelikult 2,7 , mitte 3,6 miljardit ja kui veel arvestada, et erakorralise aktsiisitõstmise tulemusel saadakse 2,2 miljardit eelarvekrooni siis tahaks küll küsida, mis eelarve ülejäägist või puhvrist me üldse räägime? Eelarve juures ei saa üle ega ümber inflatsioonist – ehk igasuguste palga ja muude summade tõstmise valguses tahaks tõesti öelda, et oluline ei ole mitte see, kui kõrgele tõuseb vaid see, kas ta ka seisab!Uus trend on üle pika aja see, et inflatsioon kerkib oluliselt kõrgemaks kui seda on näiteks tähtajalistelt hoiustelt teenitav tulu. Ja eriti valusalt lööb see meeletu elukallidus ja inflatsioon väikesepalgalisi ja pensionäre.Kusjuures kõikides prognoosides on kasutatud elektrihinnatõusu numbrina 6% ja suure tõenäosusega see number suureneb. Elektrihinnatõus aga mõjutab sisuliselt kõiki tooteid ja teenuseid. Ehk väidan päris julgelt, et inflatsiooninumber suureneb veelgi ja samad tegurid võivad soodustada ka veelgi väiksema majanduskasvu kui prognoositud.Eesti pangalt tõenäoliselt tuleb juba oktoobris oluliselt pessimistlikum number kui Rahandusministeeriumi suvises majandusprognoosis.Samas ei ole ka mõtet rääkida meeletust heaolu kasvust. Olen kindel, et kui inflatsiooni number lahti lüüa ja võtta vaid ostukorvi sisu aluseks, siis just ostukorvi komponentide kallinemine tuleb vähemalt 2x rohkem kui keskmine inflatsioon seda eeldaks. Ehk sissetulekute osas n.ö. viimastes detsiilides olevate inimeste olukord halveneb oluliselt ning seda saaks töötava inimese jaoks väga selgelt parandada vaid tulumaksuvaba miinimumi tõstmisega. Rahvaliidu ettepanek oli seda suurendada 5000 kroonini kuus ja tänasest koalitsioonileppest tulenev kasv 1000 krooni nelja aasta peale mõjub pigem madalapalgaliste mõnitamisena. Euro – aktsiide kiiret tõstmist põhjendati ainult vajadusega eurotsooni pääsemiseks. Samas on tänaseks isegi loobutud retoorikast, et ühineme esimesel võimalusel vaid kasutame väljendit aasta siia-sinna vahet pole. Võibolla tõesti pole – aga siis ei ole mõtet ka rahvale valetada, et aktsiise tõstetakse vaid eurokõlblikkuse saavutamiseks. Oma tänase kommentaari alguses juba tõestasin, et seda oli tegelikult hädasti eelarve ülejäägi näitamiseks vaja. Lisaks inflatsiooni teadlikule suurendamisele ei tohiks aktsiise minu meelest tõsta ka ennaktempos lähinaabriga –salakaubandus ja kauba sissevedu suureneb hetkega. Kohalik omavalitsus – eelarve kasv on olemas, kuid kahjuks ei arvestanud valitsus sisuliselt omavalitsuste ettepanekutega tulubaasi stabiilseks kasvatamiseks vaid täidavad vaid oma valimislubadusi. Ehk riik ei soovi oma tulude suurt kasvu enamuse omavalitsusega jagada. Loomulikult Tallinna ümbruse valdades tulumaksu osa kasvab, kuid piisav kasvutrend ei peegeldu kahjuks üle Eesti. Reaalsuses tasandusfondi maht ei kasva, kohalikele teedele suunatava raha % ei kasva enam edasi ja samuti jääb ka omavalitsuste tulumaksu % samaks, mis käesoleval aastal. Ehk edasiminek on läbi ühekordsete otsuste, mitte stabiilsuse tagamise.Ansip kiitleb eelarve enneolematu kasvuga, kui omavalitsustele ütleb, et ärge sellisest tõusust nagu sel aastal enam unistage. Ja käesoleva aasta 27% asemel ongi sel aastal kasv 16 % – suhteliselt kindel on, et kulud kasvavad rohkem. Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et tänase valitsuse eelarve ja maksupoliitikaga pole rahul ei tavakodanikud, kellede reaalsed kulutused kasvavad kiiremini kui tulu ehk inimeste elatustase halveneb ega ettevõtjad, kuna üldine maksukoormus siiski vastupidiselt retoorikale ei vähene vaid suureneb ja ka tööjõuturul läheb veelgi kitsamaks.

>… sellest, et Juske tunneks Rahvaliidu siseelu Tuleb tunnistada,et mõne mehe hing on vist haiget saanud läbi selle, et rahvaliitlased oma selja Tallinna linnavolikogus sirgu ajasid.Usun, et tunnen meie erakonna siseelu päris hästi ja lihtsalt meele teeb mõruks, kui mõni outside kodanik oma sarkastiliste sõnumitega sissisõjast üritab poliitilist palagani teha.Rahvaliit tegeleb täna väga selgelt oma erakonna edasiste tegevuste planeerimisega ja erakonna arendamisega. Poliitilise organisatsiooni ehitamine käib ikka siis, kui ollakse opositsioonis. Mõlemad erakonnad (sotsid ja rahvaliit) on väga selgelt omal nahal tundnud, et võimul olemine kulutab ja siinkirjutaja saab vaid kerge kahjurõõmuga nentida, et praegu on meie tõusmise ja mõnede teiste langemise aegJEks elu näitab, kas minu väide on tõene või mitte, kuid lihtsalt hale on lugeda partei palgalise inimese sulest kommentaari teise erakonna siseelu kohta, millest tal ettekujutus juhtub kehvake olema.Rahvaliit on oluliselt demokraatlikum erakond, kui see võibolla on seni välja paistnud ja meie jaoks ei ole olemas keskelt kamandatavat ja 100% kontrollitavat poliitikat. Piirkondade tegevust juhivad piirkondlikud juhatused ja nad tõepoolest ise otsustavad , kellega koostööd teevad. Kui Tallinna tasandil leiti, et see ei ole sotsidega võimalik, siis nii juhtuski nagu juhtuma pidi. Olen ise ka Tabivere vallavolikogu esimees ja meil on vallas sotsidega väga hea koostöö – ehk sõnum selles, et ühe piirkonna kontekstis toimuvat saab ainul suur võhik ja mitte väga kaugele nägev “analüütik” pidada mingiks erakonna suunaks või sissisõjaks või milleks iganes.Ja lõpetuseks võiks siinkohal tõdeda, et õnneks on Rahvaliidus väga palju inimesi, kellega võib julget luurele minna isegi nii, et nad jäävad koos relvaga sinu selja taha ning see meeskonnavaim teeb meist igale vastasele sissisõjas väga ebameeldiva vastase. Ma ei tea, kui paljudes erakondades see samamoodi olla võiks …

>… kahjuks vaid lahja pilsner. Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon palub peaminister Andrus Ansipil selgitada, milline on peaministri seisukoht Rein Langi poolt algatatud ja avalikkuses pahameelt põhjustanud õlle reklaamikampaania suhtes. Samuti soovitakse teada, kas peaminister ja valitsus tervikuna toetavad justiitsminister Rein Langi algatatud Põhiseaduse Pilsneri tootmist. On tõesti uskumatu, et meie riigis võib minister teha sisuliselt õllereklaaami. Mis sa ikka kostad, kui justiitsminister promob „Põhiseaduse Pilsnerit” ja sealjuures on veel rõõmus, et rahvas räägib põhiseadusest. See, et eestlased palju Viru Valget võtavad , ei vii meid mitte maailma korrumpeerunud riikide edetabelis tahapoole. Kui igale riigi jaoks olulisele dokumendile või probleemile saaks läbi alkoholi leida lahenduse siis on justiitsministril küll midagi sooja päikese käes sassi läinud. Siinkohal ei oskagi muud öelda, kui jään huviga ootama „Riigikogu kuldset” või „Vabariigi tumedat” ja kuna eestluse elujõu hoidmiseks oleks väga vaja rakendada Ühiskondlikkusse leppesse kirjapandut ning sellest suurepärasest dokumendist ei taha ka keegi rääkida siis võiks ka välja lasta liitristesse plastpudelitesse ( et ikka suurem ja tähtsam oleks) villitav ja Ärma talu marjadest pressitud „Ühiskondliku leppe pealevõtukas”. Ja kui Langi eesmärgiks on tõesti see, et rahvas asjast räägiks siis usun, et kõik napsusõbrad räägiksid ka viina võtmise juures Ühiskondlikkust leppest ja tunnevad selle puudumisest suurt kurvastust ning teevad kõik endast oleneva selle hankimiseks…

>Reformierakonna endine esimees Siim Kallas armastas ministrina tsiteerida ammu surnud suurmeest, kui see kannapöördeid tehes taas kriitikuid vaigistas ja ütles: “Keegi ei saa mind takistada vahepeal targemaks saamast.” Paistab, et Reformierakond saab üha targemaks ja targemaks, sest meelt muudab valitsus kogu aeg. Ministrid tunnevad end nagu “Nukitsamehe” metsakollid enne rahapaja leidmist – järsku on raha puudu. Esimene kuu aega kiitis valitsus nagu ühest suust, et tuleb suure ülejäägiga eelarve, ja juba tunduski, et peaministri juhtimisel minnakse eelarveülejäägi uusi rekordilisi summasid kaugete pankade reservi panema. Nüüd aga tunnevad valitsusliikmed ennast nagu “Nukitsamehe” metsakollid enne rahapaja leidmist, sest järsku on kõik puudu ja hüva nõu kallis. Samas on valitsusel lahendust leida üsna keeruline, sest tulumaksu langetamine on oravatele püha lehm ja liberaalse majanduspoliitika viimane tunnus nende valitsemisportfellis, mida ei tohi peatada. Peatada ei saa ka tuletõrjujatele ja politseinikele palga või pensionäridele elatusraha maksmist, sest siis tuleks veel suurem pahandus kui kuluhüvitiste pärast. Nii vaadataksegi nõu saamiseks suure venna poole. Euroopa Liidu liitumislepingust avastati Stenbocki maja rahva rõõmuks võimalus, et vaid aasta tagasi samas kontoris otsustatud aktsiiside edasilükkamine tuleb nüüd ennaktempos ära teha. Eesmärk on ikka üks – saaks vaid euro. Vastavalt sellele lükkame asju Eestis edasi ja tagasi, kui vaja siis edasi-tagasi. Tunnistagem – aktsiisi on vaja tõsta vaid selleks, et riigieelarve pauguga lõhki ei läheks ja koalitsioonileppe lubadused ei jääks vaid sooja õhu võnkumiseks. Siin näitab lihtne matemaatika, et eelarve ülejäägiks planeeritud 1,36 miljardit on mõnevõrra väiksem number kui aktsiisitõusuga inimeste käest korjatav 2 miljardit. Aktsiisimaksude tõstmise ilusa retoorikaga on hea kaitsta võimalikku inflatsiooni alanemisest kolme aasta pärast. Samas ei jäeta kunagi ütlemata tõest lõpulauset, et tegelikult on inflatsiooni ennustamine rohkem kui kahe aasta taha tänamatu töö. Olgu, sigarite ja alkoholiga ajab valitsus õiget asja. Kes tahab, see pruugib ja maksab. Aga miks karistada kõiki inimesi elektri ja mootorikütuste kallinemisega rohkem, kui Euroopa nõuab? Eriti kui selle liigutuse sisuline mõju on kaheldav. Eestis tõstetakse aktsiisimäärad juba praegu tasemele, mida Euroopa Liit nõuab alles aastaks 2010! Kummaline on kavatsus kehtestada elektrile kolm korda kõrgem aktsiis, kui näeb ette Euroopa miinimum. Euroopa Liidu elektrienergia miinimummäär on 15,65 krooni megavatt-tunni kohta. Äri otstarbeks kasutataval energial on see kaks korda väiksem. Meie aga tahame jälle olla rohkem eurooplased kui eurooplased ise ja üritame tõsta selle 50 kroonile megavatt-tunni kohta. Et elektri hind tõuseks võimalikult vähe, on välja pakutud saastetasude vähendamine. Tõsi, see võimaldaks küll väiksemat hinnatõusu, kuid samas viiks meid pikkade sammudega eemale ökoloogilise maksureformi ideest, mille põhimõte on, et saastaja maksab. Samuti jääb hulk raha saamata keskkonnainvesteeringute keskusel, mille kaudu rahastatakse paljusid olulisi elukeskkonda parendavaid projekte. Lisaks inimeste rahakoti pihta löömisele mõjutavad nimetatud maksumuudatused ka omavalitsusi. Eesti omavalitsustele on tähtis iga kroon. Kõige selle valguses tahaks küll hirmsasti, et otsustajatele meenuks taas rahvatarkus mõõtmise ja lõikamise vahekorrast. Praegu võidakse väga valusasti näppu lõigata.

>Vanarahval oli alati varnast võtta mõni sügava sisuga tarkusetera, mis keerukate valikute puhul ettevaatlikkusele manitses ning uisapäisa otsustamise eest hoiatas.Tänapäevalgi on elu kinnitanud nende paikapidavust. Üks neist ütleb – ära vanasse kaevu enne sülita, kui uus valmis pole. Sellepärast ei saa ka juttu maavalitsuste kaotamisest kuidagi arukaks pidada.Viimati oli see teema päris põhjalikult päevakorral 2003. aastal, tookordse valitsuse esimesel valitsemisaastal. Tõeline de javu! Olgu kohe alguses öeldud, et siinse kirjatüki eesmärk ei ole kedagi põhjendamatult kritiseerida, vaid tõepoolest lahendusi otsida. Häid lahendusi. Praegune arutelu on paraku väga pinnapealne – kaotame maavalitsused ära ja jagame ülesanded laiali, ning seejuures räägime veel omavalitsusliitude tugevdamisest! Õnneks pole üheski demokraatlikus riigis mõeldav, et ühel heal päeval seisab asutuse ukse peal silt SULETUD. Nimemuutus asja ei paranda.Maavalitsuste kaotamine ilma midagi mõistlikku asemele pakkumata annaks kogu võimutäiuse harukondlikele ministeeriumidele. Kui tõesti kavatsetakse riigi halduskorraldust muuta, peab sellele eelnema põhjalik arutelu ning analüüs.Eelkõige tuleb leida lahendus seadusandlikele probleemidele, praegu on omavalitsusliidud mittetulundusühingud, kuhu kuulumine on vabatahtlik. Rahvaliit on alati olnud seda meelt, et maakondlikud omavalitsusliidud tuleb seadustada avalik-õiguslike isikutena. Kui räägime maakonna terviklikust ja tasakaalustatud arengust, on loomulik, et arenguküsimustes saavad kaasa rääkida kõik omavalitsused.Rahvaliit toetab regionaalse omavalitsustasandi loomist maakondlike omavalitsusliitude baasil koos talle seadusega üle antud funktsioonide ja vajalike vahenditega, samuti pooldame valitava maavanema ametikoha loomist.Muudatuste eesmärgiks ei tohiks kindlasti olla kokkuhoid, vaid hästi toimiv haldussüsteem, mis tagab iga maakonna arengu. Sest – kas ei tundu maavalitsused ja omavalitsusliidud “mõttetud” just seetõttu, et sinna pole suunatud küllaldaselt ressursse ning nad ei ole piisava suuruse ja pädevusega, et täita neile pandud ülesandeid? Maakonna arengu huvides.Pärast eelmisi Riigikogu valimisi kaardistas regionaalminister Jaan Õunapuu olukorra ning pakkus välja lahendused regionaaljuhtimise määratlemiseks, tuues välja plussid ja miinused. Eelkõige pidas minister silmas nende liitude olulist tugevnemist, kuid kahjuks ei leidnud see põhimõte koalitsioonipartnerite erineva arusaama tõttu toetust. On tore, et pärast mõningast valitsemist on ka peaminister leidnud, et vajame “tugevat omavalitsuste liitu”.Maakondlik juhtimistasand peaks pihta hakkama eelkõige sellistest omavalitsustele pandud ülesannetest, mille täitmiseks tuleb ületada omavalitsuste piire ning mida üheskoos teha on otstarbekam, lähtudes maakonna arengust.Praegu seisab maavalitsus rinnutsi ülesannetega, mis võiksid/peaksid olema omavalitsusliitude mure – maakonna arengukava koostamine, infrastruktuuride kaardistamine ja planeerimine, maakonna ühistranspordi, hariduse (gümnaasiumi- ja kutseharidus), terviseedenduse, noorsootöö ja kultuuri korraldamine jne. Ringiga sealsamas tagasi.Usun siiski parimat – et me ei tee ümberkorraldusi läbi mõtlemata ning kiirustades. Mõtleme järele, kas on mõistlik jagada maavalitsuse ülesanded ministeeriumidele ja omavalitsustele, kus esimesed peavad ülesannete täitmiseks võtma lisatööjõudu ning looma maakondadesse oma esindusi ja viimased jääksid oma kasvava koormuse tõttu üha nõrgemaks. Sel moel jõuame ühel päeval hoopis reformini, mis kokkuhoiu huvides liidab ministeeriumide esindused maakonnas üheks asutuseks, ja tõenäoliselt hakkab see kandma uut ja kõlavat nime – maavalitsus. Rahvaliit on küll enam kui kindel, et tugev omavalitsussüsteem on Eesti tasakaalustatud arengu alustala.

>Poliitilistes kemplustes on minu meelest kõige haletsusväärsem ja nukram see, kui odavat populaarsust üritatakse võita konkurentide tegemisi avalikus meedias sopaga üle valamisega. Õigem oleks ju ise ka midagi teha ning siis saaks tehtut ja tulemusi omavahel võrrelda. Seega selguks, kelle tegevusel on tulem ja kelle toimetamise ainsaks väärtuseks on arvutitest eralduv soojus ja jutumulinast tekkinud õhu võnkumine.Kui lugesin 3. jaanuaril Oma Saart, siis vaatas sealt vastu riigikogu maaelukomisjoni liikme kirjutis, mis jagab maaelu kahte ossa: põllumajandus ja maaelu. Ja maaettevõtjad vajavat töökäsi, mis põllumajandusest iga päev üle jäävad.Tule taevas appi, ütles kord üks Eesti president ja pean siinkohal teda jällegi tsiteerima. Reformierakond on eelnevalt väljastanud ka pressiteate, kus väidetakse, et „maaelu toetus kanditakse ümber põllumajandusele”. Kallid koalitsioonipartnerid, põllumajandus on samasugune maamajandusharu nagu iga teinegi ja samamoodi on tal mõned erisused, mida tuleb arvestada.Alustades algusest tuleb vist selgitada, et põllumajandus on paratamatult ka maaettevõtlus, kuna linnas on suhteliselt keeruline põlluharimise ja karjakasvatusega tegeleda. Täna on üks meie põllumajanduse suurimaid probleeme justnimelt tööjõu puudus, sest ei ole kedagi tööle võtta. Ma küll ei tea ühtegi põllumajandusettevõtjat, kellel on töökäsi ülearu. Kui kellelgi on, siis andke teada!Täna tuleks nende meeste ja naiste ees müts maha võtta, kes siiani maal ettevõtlusega tegelevad ja sealhulgas ka põllumajandust edendavad. Põllumajandussektor on siiski täna veel üks suuremaid tööandjaid maapiirkonnas ja selle hääbumisel ei suudetaks ainult nn alternatiivtegevustega inimesi maal hoida. Millest maaelukomisjonis tegelikult räägiti?Ma ei soovi absoluutselt minna isiklikuks, aga kui kasutatakse Goebelsi põhimõtet, et kui ikka solgiga üle valad, siis suurem osa jookseb küll mööda külgi maha, kuid määritud saad ikka, ei jää mul teist valikut.Absurdsed on süüdistused riikliku arengukava maaelu mitmekesistamise meetme 3.1 tingimuste tahtliku raskendamise teemal, et raha põllumeestele suunata. Esiteks on tegemist põllumajandustoetuste kontekstis marginaalse summaga ja teiseks on põllumajandustootmine tõesti vastavalt Euroopa Liidu ühtsele põllumajanduspoliitikale subsideeritav.Põllumajanduslike investeeringute toetusmeetmes 3.3 on puudu 170 miljonit krooni ja kui teistes meetmetes on raha üle, siis on äärmiselt loogiline, et vastutav juhtkomisjon tõstab neid ringi vastavalt reaalsetele vajadustele. Meetme 3.3 tingimused on vastavuskriteeriumite poolest vägagi analoogsed 3.1-ga. Kahjuks ei suuda aga süüdistava artikli autor näha oma mõisatrepist kaugemale ega oska näha maaelu arengut riigi kui terviku huvidest lähtuvalt.2007. aasta lõpuks peaksid maaettevõtjatele avanema miljardilised võimalused, ent kahjuks üritatakse praegu hetkelise poliitilise kasu nimel kogu seda suurt protsessi pidurdada. Maaelukomisjoni protokolli järgi ütleb ministeeriumi asekantsler koosolekul selgelt, et ei ole nõus väidetega, nagu oleks baastingimused rangemaks läinud.Muudetud ei ole RAKi meetme 3.3 baaskriteeriume, vaid on vähendatud toetusemäära ja objektide ringi, millele toetust anti. Ametnik nõustus, et meetme rakendumine ei olnud ideaalne ja sellest saadud kogemust arvestatakse kindlasti uute rahade planeerimisel.Eriti kummalisena tundub selle artikli juures, et opositsioonist koalitsiooni hüpanud poliitik sisuliselt üritab poliitiliselt survestada Riikliku Arengukava juhtkomisjoni, kes teeb sisulisi otsuseid vahendite ümbertõstmise kohta. Juhtkomisjoni kuuluvad meie parimad spetsialistid ning pole põhjust kahelda nende objektiivsuses. Rahvaliit on suutnud anda maaelule uue hingamise.Tervikuna on absurdne rääkida sellest, et Rahvaliit ei toeta maaelu mitmekesistamist. Just meie juhtimisel koostatud uues maaelu arengukavas on mitmekesistamise osakaal kaks korda suurem kui Euroopa Liidus keskmisena. Ehk siis – meil on selles sektoris 21% vahenditest ja Euroopas vaid 10%!Aga ega see arusaamine maaelust ainuüksi muruniitmisest ja pargis jalutamisest ei tule. Neli aastat tagasi kandideeris tänane liberaalide esimene maaelu asjatundja Res Publica ridades ja lubas maaettevõtjatele, et tema toob õnne nende õuele. Tänaseks on ta siirdunud Reformierakonna ridadesse, selle erakonna motoks aga on olnud läbi aegade, et turg on kõikvõimas ja reguleerib kogu majandust!Mitte ei saa aru, kuidas see põhimõte peaks aitama maaettevõtjat, eriti veel põllumeest? Või on keegi äraostmatute paadis poliitilise karastuse saanuna juba suutnud eduerakonna ideoloogid maa- ja külaelu edendamise usku pöörata? Enne ei usu, kui sõnadele järgnevad reaalsed teod. Tänane valitsuskoalitsioon on suutnud vastu võtta väga paljud seadused ja suunanud maaelu edendamisse suurel hulgal vahendeid. Jah, loomulikult on selle taga suuresti Euroopa Liidu tugi. Kuid see, kui palju Eesti sinna omavahenditest lisab, on meie teha ja Rahvaliit seisab selle eest, et need summad oleksid maksimaalsed, mitte minimaalsed. Kahjuks tuleb tunnistada, et mõisahärra kodupartei oli koalitsioonikogus kuni viimase hetkeni nende summade tõstmise vastane. Õnneks oli see must-valgel kirjas koalitsioonileppes. 2007. aasta eelarves on need asjad paigas ning maaettevõtjad saavad maksimumi, mida Eesti riik saab ise eurorahadele lisada. Tahaks tõesti uskuda, et valijate mälu on piisavalt pikk ja nad on omal nahal väga selgelt tunnetanud, millise valitsuse ajal on elu maal läinud paremaks ja millal toimub tagasihoidlikult öeldes seisak.