Category Archives: Mis ma arvan Eesti asjast

Tartu koolimajade kehv olukord on habemega teema. Kus on lahendus? Kas see üldse olemas ongi? Või peab tartlane leppima, et ka praegu sündivad lapsed õpivad eelmise riigikorra nägu koolimajades? Tartu on Eesti hariduspealinn. Selle üle saab ja tulebki uhke olla. Ülikoolide kõrval on siin väga suur roll eelnevatel haridusastmetel ning meie kutsehariduskeskusel. Linnavara hoidmise ja haldamise vaatenurgast on meil 13 põhiharidust andvat kooli, viis põhi- ja üldkeskharidust ning kolm üldkeskharidust andvat kooli summaarse netopinnaga ligkaudu 120 000 m2. Enamiku põhikoolide ehitusaeg jääb 1950.–1980. aastatesse. Nende hoonete nii tehniline kui ka moraalne seisukord vajab nüüdisajastamist. Gümnaasiumide tehniline seisukord on parem, kuigi investeeringuid vajavad needki. Linn on küll igal aastal investeerinud koolihoonete remontidesse, rekonstrueerimistöödesse ja tuleohutusnõuetega vastavusse viimisesse, kuid arvestades koolivõrgu koguvajadust, tuleb tunnistada, et praeguses tempos investeerimismahtudega jätkamine ei taga pikemas perspektiivis vajalikku tulemust. Raske on lohutada koolijuhte või lapsevanemaid lapse koolitee alguses, et ärgu nad muretsegu: järgmisel aastal saab koolimaja uued aknad, selleks ajaks, kui laps põhikooli lõpetab, saab maja ka ventilatsiooni, ning võibolla saab lõpuaktuse pidada renoveeritud aulas. Investeeringuid haridusasutustesse on linn teinud oma võimaluste järgi. Kahjuks ei ole need võimalused piisavad terviklahendusteks ning probleeme lahendatakse tihti nende tekkimise järjekorras. Teisalt saame tõdeda, et haridus on selgelt prioriteet ja sellesse valdkonda panustatakse üle poole linnaeelarvest, kuid ikka on vähe. Linnavalitsuse osakondadel on kogu võrgust adekvaatne ülevaade, kuid hea teadmine ei taga veel seda, et eelarves oleks piisavalt investeerimisvõimalusi. See eeldab konkreetset rahastamise ja renoveerimise strateegilist plaani ja poliitilist otsust, kuidas koolivõrk korda saab. Siin ei ole kindlasti etteheidet varasematele rahapaigutustele, sest olgem ausad – valdkondi, mis tahaks lisarahastust, on teisigi ja omavalitsuste tulubaas ei vasta kuidagi nende kohustuste nimekirjale. Samuti elame projektide ajastul ja tihti muudab prioriteetide järjekorda see, kust on võimalik lisaraha saada. Tuleb tunnistada, et seda järjekorda ongi tihti mõistlik muuta, sest välisraha kasutamata jätta oleks veelgi rumalam. Sel aastal alustatakse euroraha toel ka Pepleri tänava uue lasteaia rajamist ja Kesklinna lastekeskuse kapitaalset ümberehitust. Edaspidi saab linn veelgi rohkem keskenduda lasteaedade renoveerimisele. Lahendamist vajavaid muresid seal ju ikka jagub, kuigi väga paljudes lasteaedades on olukord viimastel aastatel kõvasti paranenud. Samas oleme jõudnud olukorda, kus meie koolide nüüdisaegseks õpikeskkonnaks muutmiseks vajalike investeeringute summa ületab juba 60 miljoni euro piiri. Kui me jätkame koolihoonete renoveerimist tempos paar miljonit eurot aastas, siis võib igaüks ise arvutada, et need lapsed, kes heas korras koole saavad nautida, ei ole veel sündinud. Eurotoetustega koos õnnestub meil hetkeinfo kohaselt renoveerida täielikult kaks põhikooli. Esimesena läheb täisremonti Raatuse kool, kus peaksid tööd algama järgmise aasta suvel. Raatuse kool peab saama esimeseks pääsukeseks. Praegu tegelemegi sellega, et see pääsulind ei jääks üksi tiirlema. Viimase aasta jooksul on linnavalitsus koos haridus-, rahandus- ja linnavarade osakonnaga pidanud hulga kohtumisi ja arutelusid, kuidas ja mismoodi see probleem saaks terviklahenduse hoomatava aja jooksul. Esmapilgul lihtne ülesanne on tegelikkuses päris keeruline, sest iga suurem renoveerimine tähendab koolide puhul lisaks rahaarvestusele ja ehitusele ka päris keerulist logistikaülesannet – kuidas õppetöö saaks normaalselt tehtud samal ajal, kui koolimajas käib remont. See eeldabki kõikide majade puhul erinevaid lahendusi ning kindlasti põhjalikke arutelusid, kuidas need mured lahendatakse. Lapsed ega õppetöö ei tohi kannatada. Valmimas on konkreetne plaan, mida sooviks kevadel koos linnaeelarve strateegiaga arutada. Lisaks heale sisule peavad ka koolimajad ja õpiruumid saama ajakohaseks. Lugu ilmus ajalehes Tartu Postimees 13.04.2016

Kui sotside uus esimees ühel ilusal kevadhommikul pulti astus oli valitsus juba uued rõivad selga ajanud ja rehkenduski lukku löödud. Kokku kirjutatud regilaul oli ilus – valitsusliit soovib kujundada Eestist järjest kindlamalt euroopalikke väärtusi kandva, majanduslikult eduka, kõigile võrdseid võimalusi tagava, perekonda väärtustava, hästi hoitud ja kaitstud riigi.

Tänavune poliitikasuvi on kulgenud teisiti. Hapukurgihooajast on asi kaugel, õhus on värskust ja see ei tule ainult juulikuu külmadest suveilmadest. Pärast riigikogu valimisi leidsid Eesti erakondade juhtimises aset päris suured muudatused ning lausa kahe valitsusliitu kuuluva erakonna etteotsa on asunud uued inimesed. On täiesti mõistetav, et uutel liidritel on oma nägemus edasistest arengutest ja et nad ei pruugi olla kõigega nõus, milles mõni aeg varem on kokku lepitud.

Erinevate valitsuste jõuetus riigireformi eesmärkide ja tegevuste kokkupanemisel on ühtpidi  naljakas, ent teisalt väga kurb. Taas esile tõstetud liigne tsentraliseeritus ei too kokkuhoidu ega anna ka perspektiivis oodatud tulemust. Pigem süvendab see ääremaastumist ja tekitab väikestes kohtades elavates inimestes tunde, et nende oma riik läheb nende juurest veelgi rohkem ära. Jah, läbi tele-või arvutiekraani tuleb ta tagasi, kuid sedagi ebaühtlaselt ja vahel ka kasutult. Kuidagi ei piisa sellest, kui on vaid palju naati, aga pole pangaautomaati, pole noori, pole ühtki poodi…

Kui hommikuti võtta postkastist ajaleht, siis leiab sealt küllaltki harva midagi positiivset linna või riigi tegemiste kohta. Tahes tahtmata kujuneb  maksumaksjatel arusaam , et kogu tegevus riigis ja linnas on kaootiline ja vaevalt seal küll midagi pikalt ette mõeldakse ja planeeritakse. Päris nii see siiski ei ole ja vähemalt Tartu linna pikaajalised arengueesmärgid  on kirjas arengustrateegias TARTU 2030 ning Tartu linna arengukavas  aastateks 2013-2020 ning see, millised on linna rahalised võimalused arengukava realiseerimiseks, avatakse eelarvestrateegias.

Haldusreformist ja riigireformist räägitakse paariaastaste vahedega – rohkem omavalitsuste ja pisut vähem riigikogu valimiste eel. Hea, et seekord on teisiti. Enne märtsivalimisi oli riigireformi sõnum huulil nii poliitikutel kui ka ettevõtjatel. Ka pärast valimisi räägitakse rohkem riigist kui tervikust, mitte vaid omavalitsuste liitmise vajadusest. Ma pole kunagi ühinenud lauskriitikaga praegu toimiva suhtes, sest enamikus valdades ja linnades on tehtud tänuväärset tööd. Kuid kindlasti pole põhjust ka rahuloluks.

Tihti räägitakse uutest töökohtadest ja nende rajamise vajalikkusest nii riigi kui ka omavalitsuste tasemel. Olen täiesti nõus, et meie riigi kestva toimimise aluseks on suurem sündimus ja uued töökohad, kus tehtav töö ja saadav tulu motiveerivad piisavalt, et inimesed ei kipuks siit minema ning oleksid oma eluga rohkem rahul. Kindlasti on paljudes kohtades teatav osa nn muna ja kana sündroomil. Kui need kaks eelduslikku alusprioriteeti on kogu aeg fookuses, siis on võimalik juurde ehitada toimiv inimeste riik, alates lasteaiakohtadest, riigikaitsest ning lõpetades inimväärse pensioniga. Seega tulekski poliitikutelt, ametnikelt, teadlastelt ja ettevõtjatelt iga päev küsida, mida nad on täna teinud selleks, et meil oleks rohkem lapsi ja tasuvaid töökohti.

Tartu linn on 2015. aasta alguses kindlasti teistsugune, kui aasta tagasi. Kindlasti oli ta ka aasta tagasi teistsugune, kui ta oli veel aasta varem. Nii peabki olema. Linnale ja linlastele on oluline järjepidevus ja stabiilsus, kuid kindlasti on oluline ka areng. Arengutega on konkurentsisituatsioonis tavapäraselt nii, et paigalseismiseks on vaja joosta ning edasi liikumiseks on vaja kiiresti joosta. Julgen arvata, et mitmes valdkonnas on Tartu teinud möödunud aastal kiirjooksu, kuid kindlasti on ka valdkondi, kus ei suudetud heast sörgist enam.

Külalised peaksid jääma siia ka ööbima. Turism on majandusharu, millest suvel räägitakse ikka rohkem kui muudel aastaaegadel. Sel aastal oli jaanikuu küll enneolematult külm, kuid juuli seevastu on lubanud ka päikesesõpradele puhast rõõmu, ning loodame, et suve jätkub ikka veel mõneks nädalaks.