Category Archives: Mis ma arvan Eesti asjast

Viimastel nädalatel on majandusminister Juhan Partsi tegevus tekitanud mitmeid küsimusi. Ühtpidi tervitan ministri otsust kaasata oma nõunike hulka aastaid erasektoris toimetanud Erkki Raasuke, kel loodetavasti on pakkuda häid retsepte avaliku sektori tõhusamaks toimimiseks. Tema poolt välja käidud riigi investeerimisettevõtte loo­mise idee pole küll päris uus, kuid võimalike uute arengute peale mõtlemine on kindlasti positiivne. Värske pilguga eksperdi meeskonda toomine on mõistlik, sest riigi poliitika on talle kuuluvate ettevõtete juhtimise osas mitmel puhul problemaatiline. Riik peab paremini definee­rima äriühingutes osalemise eesmärgid. Täna on veel vara öelda, kas kõikide riigi osa­lusega ettevõtete juhtimise koondamine ühe katuse alla on otstarbekas, kuid kindlasti peaks selle mõtte läbi ana­lüüsima. See on päris suur ja sisuline töö, kui arvestada et­tevõtete erinevat ampluaad. Väga tahaks loota, et tule­museks pole lihtsalt mingi pa­keti kokkupanek, et suunduda börsile, vaid sihiks on see, et riigile kuuluvad äriühingud hakkavad riigile senises enam väärtust tootma. Kuidagi ei saa aga üle ega ümber sama ministri käe all sündinud vangerdustest Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse nõukogus. On tõsi, et riigi üht suurimat toetuste jagajat puudutavad juhtimisotsused on majandus­ministri teha. Aga kuna tegu on avaliku rahaga, siis peab Parts suutma oma valikuid ka selgelt põhjendada. Avalikkus adub vaid seda, et uuenenud EAS-i nõukogus on jäme ots seltskonna käes, kes on seotud Partsi kunagise erakonna Res Publicaga. EAS peab töötama selle nimel, et Eesti oleks hea mainega riik, mille ettevõt­luskeskkond kuulub maailma parimate sekka. Täna EAS-i juhtkonna ümber toimuv pa­raku seda visiooni ei toeta. Enam kui 100 miljoni euro jagamise juures on ülitähtis, et kõik otsustajad oleksid usaldusväärsed inimesed. Kuid on kahtlemata kentsakas, kui usaldusväärseid tegelasi leidub vaid poliitilises sõprus­konnas. Avalikkus saaks as­jast ilmselt paremini aru, kui keegi need ümbernimetamised lahti seletaks. Lisaks asjasse puutuvate isikute vaikimisele ei ole ka ministeeriumist kuul­da ei kippu ega kõppu. Nõustun ministri seisuko­haga, et EAS peab oluliselt muutuma. Sihtasutusel tuleb pelgalt rahajagajast tõusta institutsiooniks, kes suudab senisest märksa enam ettevõtlusmaastiku kujunemisel kaasa rääkida. Ettevõtluse riikliku arendaja ainueesmärgiks ei saa olla nn üliturvalised rahapaigutused, kus toetust saanud ettevõttega mitte mingil juhul midagi hal­ba ei juhtu. Vastupidi – aren­guks on vaja riskijulgust ehk lisatuge. Hüppelauda vajavad just kergejalgsed gasellid, kel endal kapitali ei jagu, ja mitte täissöönud künnihärjad, kel­lele saab riskivabalt uue saha soetamiseks toetust anda. EAS-i ettevõtlustoetuste jagamisel pole vähemalt seni olnud näha poliitilist kalluta-tust. Tahaksin väga loota, et ka tulevikus ei hakata raha jagamist parteipoliitiliselt suunama. Kui EAS-i juhtima määratud isikud on lisaks parteilistele seostele ka tõesti väärt Eesti ettevõtluse arengumootorit vedama, siis võiks ju nen­de headest omadustest ka avalikkusele teada anda! Ministril aga peaks olema eriline motivatsioon seista isiklikult hea selle eest, et EAS-i tulevikuotsused oleksid igakülgselt põhjendatud ja neist ei paistaks läbi parteikontori traagelniidid.

Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse visiooniks on töötada selle nimel, et Eesti oleks hea mainega riik, mille ettevõtluskeskkond on maailma parimate seas. Täna EAS-i juhtkonna ümber toimuv aga sellese visiooni uskumisse küll just positiivsust juurde ei too. Loomulikult on ministril ainupädevus ja voli teha oma haldusalas kiireid ja tugevaid otsuseid, kuid avalikus sektoris peaks suutma neid ka adekvaatselt põhjendada. Ükskord on meie Majandus- ja kommunikatsiooniminister juba nõukogu liikmete temaatikas vastustega jänni jäänud. See juhtus siis kui AS Eesti Raudtee nõukogus tehti äkilised muudatused, millele polnud avalikkusele väga adekvaatset selgitust. Siiani on õhus murelikke küsimusi, et ega see samm polnud seotud suurte hangetega raudtee valdkonnas? Aga ajalugu ajalooks – eks sellele antakse reaalne hinnang tulevikus, sest alles siis selgub, kas vihjatud otsuste taga nähtav koll on reaalsus või kujutelm. Täna aga on minister taas suutnud avalikkuse panna kulme kergitama oma parteikaaslaste nimetamisega Eesti Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse ehk ühe suurima euroraha jagaja juhtkonda. Ministri roll on paika panna nõukogu, kes vastutab sihtasutuse strateegilise juhtimise eest ja selle elluviimiseks paneb nõukogu paika ka juhatuse. Praegu tundub, et just erimeelsused juhatuse liikmete osas on pannud ministri nõukogu muutma ja siis kui see nii on, siis on ikka miskit kummalist lahti. Nõukogu arvab, et juhatuse liikmed saavad oma tööga hakkama, kuid ministrile see ei sobi – järelikult tuleb nõukogu vahetada. Kui valitsejatele rahvas enam ei meeldi, kas siis tuleks ka äkki rahvast vahetada? Tundmata ise uusi nõukogu liikmeid, siis ei tahaks nende pädevuses kahelda, kuid oleks ministri suust põhjenduseks oodanud siiski midagi muud, kui et „see oli vana plaan“ ja üks uutest liikmetest omab „ettevõtluses palju nägemusi“ nagu ta vastas Äripäevale. Eks me saame varsti teda, mis suunal need nägemused hakkavad EL uue rahastamisperioodi põhimõtteid rakendama. Avalikus sektoris paraku on nii, et asjad ainult ei pea olema ausad, vaid nad peavad seda ka näima ja kahjuks on selle mõtte järgimisega siin küll rida lahtisi otsi. Teisalt olen ettevõtjana vägagi nõus ministri arvamusega, et EAS peab oluliselt muutuma. EAS-i roll ei peaks tõesti olema pelgalt rahajagaja staatus, vaid ta peaks oluliselt rohkem suutma ettevõtlusmaastiku kujunemisel kaasa rääkida. EAS saab ja peab olema ettevõtjale partneriks – ma ei ole veel kuulnud, et keegi ettevõtjatest ütleks, et sihtasutusega on lihtne asju ajada! Pigem kostab seda, et see on keeruline ning veidi illustreerivalt öeldes on EAS-ist toetuse saamiseks vaja esmalt tõestada, et oled nii edukas ettevõte, et sul seda raha tegelikult vaja ei lähekski. Riikliku ettevõtluse arendaja ainueesmärgiks ei saa olla nn üliturvalised rahapaigutused, et jumala eest ei juhtuks toetust saanud ettevõttega midagi halba ja portfelli ei tekiks mädamuna. Minu meelest on vastupidi – arenguks on vaja riskijulgust ja lisatuge vajavad hüppelaua ostmiseks tavaliselt just kergejalgsed gasellid, kel endal kapitali puudu, mitte täissöönud künnihärjad, kellele saab riskita uue saha soetamiseks toetust anda. Täna ongi miskipärast tekkinud olukord, kus EAS-i tegevusega ei ole rahul ei ettevõtjad, koostööpartnerid ega riik. Ja selline olukord ei ole päris normaalne. Loomulikult ei saa eeldada, et piiratud ressursside juures oleks kõik rahulolevad, kuid ka suhtumises ja suhtlemises on siiski piisavalt arenguruumi. Samas ei ole vähemalt tänaseni olnud EAS-i ettevõtlustoetuste jagamisel väga tunda poliitilist kallutatust. Lobitööd loomulikult tehakse, kuid see on pigem olnud selline ettevõtjate enda initsiatiiv ning seda ei ole aetud läbi parteikontorite. Väga tahaks loota, et see on ka tulevikus nii ja need tänased muudatused juhtimises ei ole seotud sooviga uuel programmperioodil rahade jagamist ministeeriumist või parteikontorist suunama hakata. Kokkuvõttes võiks öelda, et EASi puhul on poliitilisest ärapanemisest olulisem tõesti efektiivsus ja bürokraatia vähendamine ning see muudaks ka otsuseid veelgi läbipaistvamateks. Seda sisulist poolt aga ei korralda suuresti strateegiline tasand ehk nõukogu, vaid siiski operatiivtasand ehk juhatus, ning võib-olla teeb verevahetus siiski ka head. Ministril aga peaks olema siinkohal eriline motivatsioon seista isiklikult hea selle eest, et EAS-i tulevikuotsused oleksid adekvaatselt põhjendatud ja sealt ei paistaks läbi oma partei kodukontori traagelniidid.

Euroopa Komisjoni ja Kreeka vabariigi vahel sõlmitava konkreetsete majanduspoliitiliste tingimuste vastastikuse mõistmise memorandumi kavandi heakskiitmise aruteludes on palju räägitud solidaarsusest ja vältimatutest valikutest. Olen suuresti nõus solidaarse ja ühtse Euroopa mõttega ning vajadusega nõrgemaid järele aidata. Eesti on kindlasti huvitatud tugevast Euroopast ja arvestades meie tänast olukorda, kus valdav osa investeeringutest avalikus sektoris, kui ka regionaalses ettevõtluses, tehakse Euroopa tugifondide toel peaksimegi justkui soovima status quo säilimist. Samas on kogu selle solidaarsuse jutus ka väga palju lahtisi otsi ja küsitavusi. Minu jaoks on siin üheks punaseks laternaks, selles võrdse kohtlemise Euroopas, põllumajanduse otsetoetused, kus uute liikmesriikide põllumehed on ühisturul oluliselt kehvemas positsioonis ning tänasest Euroopast ei tule just tugevaid signaale soovi kohta neid tingimusi isegi uue perioodi lõpuks võrdsustada. Teine probleem, mis mind teeb konkreetselt nn Kreeka paketi juures skeptiliseks, on usk sellesse, et kreeklased on võimelised kokkulepitud kärpekava ellu viima aga ka see pole peamine – ma ei suuda näha selles abipaketis relva, mis paneks sealse majanduse kasvama, sest programmis ettenähtud muljetavaldav kulude vähendamine ei toeta kuidagi nende majanduskasvu. Riigisektori kokkutõmbamine Kreeka riigis on kindlasti hädavajalik kulude ja tulude tasakaalu suunas liikumiseks, kuid Riigikogus kinnitatud memorandumi kavand peaks sisaldama ka selget programmi ja meetmeid järgmisteks sammudeks. Ehk vastuseta küsimus – mis on need varjatud ressursid ja imerelv, mis sealse majanduse kasvõi pikas perspektiivis tõusule viib? Ma ei taha öelda, et neid ei ole, aga need peaks olema ka selgelt välja toodud plaani osana, sest täna jääb see kava pooleli ja mina kardan, et sellest saab vaid kassi saba esimene raiumine ja seda valulikku tükeldamist tuleb meil veel jätkata tulevikus. Nendele küsimustele ei oska täna keegi vastata ja vaidlus täna selle üle, kas aastaks 2020 on Kreeka riigivõlg 120,0 % või 120,5 % nende sisemajanduse koguproduktist, on ikka veidi hiromantia valdkonnast. Negatiivsete argumentide kontekstis ei saa ma üle ega ümber meie sisepoliitikast, kus valitsus kuulutab jätkuvalt justkui tõemonopoli, et kõik, mida tänane valitsus ette võtab on ainuvõimalik ja debateerimisele ei kuulu. Riigikogu saalis on „hääled koos“ ja kõhklejate küsimustele vastamine on rohkem nagu tüütu tegevus. Peaminister on otse sotsiaaldemokraate süüdistanud soovis Eestis „Kreekat teha“ ja vaatamata arutelu käigus antud rahandusministri komplimentidele Eesti sotsiaaldemokraatide riigimeheliku käitumise kontekstis, on valitsusjuhi selline suhtumine pehmelt öeldes kummaline. Ja minu põhimõtteline vastuseis selle memorandumi kinnitamisele tulenes ka sellest, et minu jaoks on arusaamatu valitsuse erinev käitumine sisepoliitikas ja Euroopa tasemel. See on koomiline, kui Eesti riigi oma probleemide lahenduste juures räägib valitsus kindlameelselt kõike reguleerivast turust ja liberaalse poliitika ainuvõimalikkusest – siis Euroopa tasandil räägib seesama valitsus meile solidaarsusest ja nõrgemate aitamisest. Ehk euroopalikust käitumisest, mis on hoopis teistsugune retoorika kui kodus igapäevaselt teostatav poliitika. Sellise mitmetasandilise ja erineva tõlgendusega solidaarsusest on aga minul väga raske nõustuda ja kuna Riigikogu saalis on otsustamine vähemalt demokraatlikes organisatsioonides sisetunde ja veendumuste küsimus, siis vaatamata oma alguses kirjeldatud argumentidele ja jätkuvale usule ühtsesse ja solidaarsesse Euroopasse ei suutnud ma ennast kuidagi sundida toetama Kreekat puudutavat memorandumi kavandit.

Saaremaa omavalitsuste liidu (SOL) esimehe valimised tekitasid kohalikul poliitmaastikul seekord isegi rohkem tormi kui vahel merelained kõvema tuulega. Nagu merel, nii ka maal on lainetes teinekord rohkem vahtu kui kaugelt vaadates esialgu paistab. Palju on selle teema juures räägitud demokraatiast. On ju demokraatia põhialus kaasamine ja võimalus teha oma otsuseid vabalt. Kuna demokraatiast räägitakse üldjuhul just valitsemise juures, on ka siin erinevaid teooriaid, kuid mees nimega Abraham Lincoln on kord öelnud: “Demokraatia on rahva valitsus: rahva poolt ja rahva huvides.” Täpselt sama peaks kehtima ka igasuguste esindusorganite juures ja seda eriti delegeeritud variandi puhul, kus demokraatlike protsesside tulemusel peaksid kõik valitud esindajad omakorda valima grupi liidri, kelle põhiülesanne on töörahu tagamine ja erinevate huvide korral grupi ühisosa leidmine. Mis juhtus SOL-i valimistel? Valitsemisteooria järgi on demokraatia vastand diktatuur – valitsemissüsteem, kus oluline osa võimust on ühe isiku või kitsa grupi käes. Ehk vaatlekski läbi teooriaprisma, mis SOL-i juhi valimistel juhtus. Kokku sai grupp selge mandaadiga isikuid, kelle ülesanne oli valida endale juht. Esitati kaks kandidaati. Juba see näitab demokraatia olemasolu, sest muidu poleks saanudki valida, vaid kinnitada! Pärast valimisi selgus, et üks kandidaat on saanud rohkem hääli kui teine. Ühele isikute grupile see tulemus ei meeldinud ja hakati protestima, et keegi oleks justkui tegelenud ebademokraatlike meetoditega ja eba-ausa tegevusega? “Ahoi, ristirahvas!” ütleks selle peale Kivirähki sule läbi aeg-ajalt meie poole pöörduv vanajumal. Kui üks kitsas grupp (kes on valdavalt ühte poliitilisse pessa kuuluv protestijate seltskond) arvab, et võim on nende käes ja teistsugused valikud valed, siis olemegi jõudnud demokraatia asemel diktatuuri ilminguteni. See on aga juba asi, millele peaks tähelepanu pöörama. Halenaljakaks teeb kogu selle loo muidugi pärast n-ö kaklust rusikatega vehkimine stiilis “kui teile meie käbidega mängimine ei sobi, siis teie omadega me ka ei mängi ja lähme teise liivakasti”. Protestijate avalik pöördumine meenutas mulle stiililt järjejuttu ühest õnnetust kirjast õiguskantslerile, kus üks valda juhtiv tegelane polnud rahul oma tööandja ehk vallavolikogu liikmetega. No mis sa oskad muud kosta avalduse peale, kus ollakse pettunud kolleegide käitumiskultuuris ja kinnitatakse mustvalgel, et teise kandidaadi pakkumine isikuvalimistel on alatu ja tavapäratu. See on eriti tobe, kuna alles paar aastat tagasi, kui tänase maavanema näol oli tõesti olemas pea konsensuslik kandidaat samasse ametisse, tuli tänaste protestijate pesast pärit tegelane välja samalaadse alternatiivse kandidaadi ettepanekuga. Tollal polnud see probleem. Toorele jõule tekib vastujõud Olen nõus, et ideaalis peaks leidma sellise ametikoha täitmiseks isiku, kelle taha koondada võimalikult laiapõhjaline seltskond. Eriti hea, kui see otsus sünnib konsensuslikult. Varasem aeg on näidanud selliste valikute võimalikkust ja seda sõltumata parteipileti värvist. Kui üks väike grupp tahab aga oma soovi toore jõuga läbi suruda, tekib sellele vastujõud. Kahjuks täpselt nii juhtuski. Usun, et ka praegu valitud juht teab, et SOL esindab Saare maakonna kui terviku ühishuve, omavalitsused on partnerid ning olenemata juhist on kõikide SOL-i liikmete esmane ülesanne leppida kokku tegevused, mis tahetakse ära teha, mitte vaielda, kellel on suuremad pähklid ja käbid. Lugedes ka kommentaari teemal “Kes viitsiks Saaremaad esindada?” (SH 31.01), siis ega nende seisukohtade seas ole ka just palju realistlikke ideid sellel soovitud uuel ja innovaatilisemal teel. Aga kordamine olevat tarkuse ema. Olen veendunud, et ükskõik milline SOL-i juht on rõõmuga valmis kuulama ja rakendama sisulisi ettepanekuid, kuidas tänaste ressursside juures efektiivselt tulemusteni jõuda. Eesmärk on selge juba pikka aega, iseasi, kuidas seda saavutada. Ehk – küsimusi püstitama oleme kõik meistrid, lahendusteni jõudmine on praktilises elus tihti oluliselt keerukam. Siin pole mõtet vaadata äraootavalt grupi juhi poole, vaid kõigil valitutel tuleb panustada. Puhtinimlikult on mul auväärsele teisele kohale tulnud kandidaadist kahju, kuna vanad oravad vedasid ta oma pessa ja lubasid pähkleid, mis olid endal veel korjamata. Olen nõus tema seisukohtadega, et SOL-i juhtimisel ei ole vahet, kas seda teeb noor või vana, tähtis on tahe. Oluline on aga ka grupi usaldus ning seekord oli usalduskrediit suurem valituks osutunul. Tuleb lihtsalt tööd teha, et järgmisel korral ise see usaldus pälvida. Loodan, et Saaremaa omavalitsuste esindamise juures pole viitsimisega mingit pistmist, küll aga tahtmise, oskuse ja sellega, et sind usaldatakse Saaremaad esindama. Kui tänastel solvunutel on esimene emotsioonide tulv maetud, olemas reaalne ja siiras koostöötahe, inimestes aga enamat kui lihtsalt ärategemise rõõm, on ideaalne võimalus valimisteni jäänud poolteise aasta jooksul seda näidata ja lisaks kohalike elanike usaldusele pälvida kolleegide oma. Kindlasti tuleb aga lisaks vanade tõdede uuesti deklareerimisele panustada personaalselt ja nähtavalt Saaremaa edendamisse. Olen kindel, et demokraatia hea tava järgi toimuvad SOL-i esimehe valimised võidab ka järgmine kord parim kandidaat, olgu tema taskus käbid, roos või miskit muud. * lugu ilmus 7.02.2012 Saarte Hääles

Kui lugesin veebruarikuu esimesel päeval ühe vapra oravapoisi arusaamisi maaelust ja tema selgitusi, kuidas elu maal muutub järjest paremaks, arvasin esimese hooga, et olen talveunne jäänud ja tegemist on 1. aprilli lehega. Kalendrisse vaadates veendusin, et tegu on ikka külma ja karge talvekuuga ning hiidorava mõjuvõim on oma töö teinud ka tema pesakonna mõttemaailmas. Ma tõesti ei suuda mõista, miks üks rahvaesindaja harrastab nii kõrgelennulist demagoogiat. Kui ikka on seisukohad, et maaelu korralduses asendab kiire internet postkontorit ja sularahaautomaati ning kõik inimesed peaksid olema õnnelikud, et töökohtade asemel on laudas lüpsirobotid, siis ega oskagi miskit tarka nende peale kosta. Nõus saab olla sellega, et aastate jooksul on tehtud omajagu investeeringuid infrastruktuuri ja sealhulgas parandatud peamiste teede olukorda. Sealjuures tuleks ausalt tunnistada, et praegu on suureks probleemiks teede korrashoid ja seda eriti kohalike teede puhul – mustkatteta teed lagunevad jätkuvalt ning nende hooldamiseks napib raha. Saarlased võivad tõepoolest rõõmu tunda Tallinna-Tartu maantee edenemise üle, kuid kui koduni viiv kruusatee on auklik ja mõnel talvel läbimatu, siis sellest rõõmust on vähe kasu. Väide, et enamik Eesti teedest on tolmuvabad, ei kannata kriitikat. Soovitan oravapoisil lihtsalt pealinna pesast välja hüpata ja maitsta käbisid ka Eestimaa kaugemates nurkades. Olen ise pikalt tegelenud Eesti suurima veemajandusprojektiga ja seetõttu tean, et reovett puhastatakse üha enam keskkonnasõbralikult. Aga ka sellel teemal on teine tahk – suured investeeringud toovad tarbijatele kaasa ka vee kallinemise, millega tuleb samuti tegeleda. Mis kasu on suurtest rahapaigutustest, kui inimesed ei suuda enam teenuste eest maksta? Praegu võib tunda heameelt vähemalt selle üle, et oravad on hakanud muretsema Eesti maaelu pärast ja tunnistavad vähemalt sõnades, et riik peab maapiirkondadest hoolima ja tegelema eri piirkondade elukvaliteedi võrdsustamisega. Olen kindlalt sama meelt, kuid tasub rõhutada, et maaelu ei saa edendada projektipõhiselt, vaid ainult kompleksselt. Poliitikute kõige esmasem ülesanne peaks olema tugisüsteemi väljatöötamine, mis aitab maal kaasa uute töökohtade loomisele. Ja siin on riigil kanda selge roll – ta peab asuma protsessi suunama. On tore rääkida ühe suupoolega valgustatud kergliiklusteedest ja kiirest internetist, aga kui teise käega suletakse postkontoreid ja päästekomandosid, siis ei kaugene mitte ainult teenused inimestest, vaid maalt kaovad ka töökohad. Loomulikult on uute töökohtade loomine ennekõike ettevõtjate rida. Teisalt ei ole riik seni teinud midagi selleks, et ettevõtja eelistaks uue tootmise rajamisel näiteks Saaremaad Harjumaale. Riigil on olemas teatavad hoovad, mida ilukõnede kõrval kasutusele võtta. Olgu selleks siis maksuerisuste kehtestamine maal töökohti loovatele ja ka hoidvatele ettevõtetele. Suur samm edasi oleks ka see, kui Euroopa Liidu toel tehtavate investeeringute puhul oleks maal tegutsevatele ettevõtetele omaosaluse määr 50% asemel näiteks 10% – kohe tekiks motivatsioon arendada ettevõtlust soodsamas piirkonnas. Olen igati nõus ühe ajalehe juhtkirjaga, mis võrdles riigi praegust tegevust ettevõtte allakäiguga ja kõlas umbes nii: “Vaadates, kuidas riik sulgeb päästekomandosid ja koole, tuleb meelde firmade allakäiguspiraal – kui väheneb kasum, siis vähendatakse töötajaid, võetakse kokku turunduskulusid ja investeeringuid. See aga tähendab üldjuhul kehvemat toodet ja nii väheneb ostjate huvi kauba vastu veelgi…“ Poliitikutena peab meil olema usku paremasse homsesse, mistõttu usun, et vaatamata erinevatele arusaamadele püüame me kõik anda parima, et elu Eestis paraneks. Aga probleemidest tuleb ausalt rääkida ja mitte jutlustada hääbuvate maapiirkondade taustal partei ja valitsuse uskumatust edust kogu maa elektrifitseerimisel ja maaelu edendamisel. * lugu ilmus 04.02.2012 Meie Maas

Riik vajab halduskorralduse ümberkujundamisel terviklikku, sisulist ja ühtset reformi nii riigi, maakonna kui ka omavalitsuse tasandil. Väikeste omavalitsuste probleemide lahendamiseks pole vaja likvideerida suuremaid ja lihtsa liitmise tulemusel ei suurene ressursside ega teenuste hulk Eestimaa ühe ruutkilomeetri kohta kohe mitte kuidagi. Tänase riigi käepikenduse piirkondades elik maavalitsuse ülepolitiseerimine, mille selgeks näiteks on ka olukord, kus juba 14 maavanemat 15-st kuulub koalitsioonierakonna ridadesse, näitab taas haldusteema aktuaalsust. Sellise olukorra jätkumine halvab riigi ja kohalike omavalitsuste normaalset koostööd ning see ei vii meie riiki ja demokraatiat edasi. Maavalitsuse asemel omavalitsuslik juhtimine SDE seisukoht on, et senise riikliku maavalitsuse asemel tuleb luua omavalitsuslik juhtimistasand. Eesti mõistes polekski teise tasandi omavalitsuse puhul tegu täiesti uue juhtimistasandiga, vaid praeguste reorganiseerimisega ühtseks jõuks. Tänasel maavanemal on suhteliselt suur rollikonflikt – olla maakonnas üheaegselt nii koostöö ja arengu juht kui ka riiklik järelevalvur. Tõenäoliselt ongi mõistlik jätta maavalitsuse praegused, inimestele ja ühistegevusele suunatud teenindusfunktsioonid endiselt maakonnatasandile ning riiklik järelevalve neist eraldada. Üks lahendus on rakendada ametisse 4–6 regioonikantslerit, kes alluvad otse regionaalministrile, nemad tegutseksidki piirkondade riiklike järelevalvuritena, või jääks maakonda riiklikke ülesandeid täitma maasekretär koos väikese bürooga. Maakonnatasandi arendamiseks oleks aga tagatud rahva mandaadiga demokraatlik juhtimine, mis arvestab selgelt kohalikke eripärasid ja olusid ning sõltumata omavalitsuste suurusest tegeletakse valdades ja linnades edasi inimestele kõige vajalikumate teenuste tagamisega kohapeal. Sisuliselt on vaja riigireformi, mis lähtub inimesest Halduskorralduse temaatikas tasukski keskenduda eelkõige maakonnatasandile ning sellest lähtuvalt teha vajadusel muudatusi riigiasutuste ja omavalitsuste tegevuses. Paljud omavalitsused on tihti hädas teenustega, mille kvaliteedi tagamiseks oleks tarvis omavalitsuste tihedamat koostööd. Elanike jaoks tagab teenusega rahulolu kindlasti nii selle kättesaadavus kui ka asjatoimetustele kuluv võimalikult lühike aeg. Halduskorralduse muutmine ei seisne piiride liigutamises, vaid võimaliku reformi tulemusena peab suurenema erinevate teenuste kättesaadavus ning seeläbi tõusma inimeste elukvaliteet. Nii kaua kui jäädakse rääkima ainult valdade liitmisest ja lahutamisest, ei saa ka haldusreformil olla sisulist mõtet. Tuleb suuta kokku leppida, mis teenused peavad olema tagatud maakondlikul tasandil ja millised vallatasandil, ning vastavalt sellele seadustada ka maakondlik juhtimistasand ja tulubaas ülesannete täitmiseks. Selline kokkulepe peab kindlasti sündima enne järgmisi valimisi ja peab kajastuma tulevases koalitsioonileppes, muidu jääb see teema ka tulevikus suure tõenäosusega toppama. Teise tasandi teenuste ja tulubaasi kontekstis on arutelusid kindlasti veel kõvasti ees ning kindlasti peab see kesksele tasandile ülesannete delegeerimine olema paindlik. See tähendab väiksematele omavalitsustele ka vähem kohustusi ja rohkem delegeerimist. Maakonna tasandil on tõenäoliselt mõistlik tegeleda näiteks omavalitsuste piire ületavate projektide eestvedamisega: ühistranspordi, jäätmete käitlemise, gümnaasiumihariduse korraldamise ja mitmete muude nn laiade teenustega. Lisaks otsestele kohustustele oleks võimalik kesksele tasandile maakondades delegeerida ka mitmete valdkondade töö, kus väikestes omavalitsustes ei suudeta enam pakkuda töö tegijale täiskoormust või ei suudeta tagada vajalikul tasemel pädevust, olgu selleks siis näiteks ehitusnõuniku või raamatupidaja tegevusvaldkond. Poliitikutena peame muutustes kokku leppima Selleks, et Eesti erinevais paigus oleks võimalik inimväärselt elada, peame poliitikutena muutustes tõepoolest kokku leppima. Kui tahame riigina tõesti suurendada oma haldussuutlikkust, ei aita kosmeetilised parandused, vaid alustada tuleb hoopis teiselt tasandilt. Praegune regionaalminister on kogu panuse teinud liitmistehetele, kuid tänaseks on selge, et kodanikuühiskonnas vägisi mägesid ei liigutata, ja seda ei tohigi teha. Vaielda tasub aga selle üle, milline halduskorraldus tooks meie inimestele ja piirkondadele kõige enam tulu.

Eestis on mitmeid arengukavasid ja strateegilisi dokumente, mis peale valmimist jäävad riiulile tolmu koguma. Kui nende koostamine on teinekord suure tähelepanu all ja ka huvitatud osapooltel tekib tunne, et nende probleem saabki lahendatud ja asjad liiguvad, siis reaalsuses lõppeb teemaga tegelemine tihti selle „tähtsa“ dokumendi valmimisega. Üks merendusega seotud suuri arengukavasid on ka „Eesti jäämurdmise arengukava“, mis deklareerib valdkonna muresid ja pakub ka lahendusi ning sealjuures väga konkreetset tegevuskava selle kava elluviimiseks. Nimetatud arengukava selgitab meie ühise eesmärgina, et laevaliiklus peab kulgema sujuvalt, võimalikult efektiivselt ja stabiilselt ning seda aastaajast olenemata. Kõlab ju loogiliselt. See on mure erinevates laevandussektorites, kuid sellel on oma selge roll ka majanduse elavdamise ning seda kaupade liikumise kontekstis. Me elame kliimavööndis, kus meri kipub talvel jäätuma ja seetõttu peame ka selle murega ka tegelema. Eesti tänane jäälõhkumise võimekus sõltub tuntud murdja „Tarmo“ töövõimest. Tarmo on küll tubli aga tema iga hakkab lähenema poolsajandile ning see on ühe suure metallist aluse jaoks ikka juba päris kõrge vanus. Teda aitavad tema töös vajadusel mõned riigi poolt renditud alused ning siiani on Eestil enam-vähem hästi läinud sest vajadusel on abi saadud. Paraku on see seotud suurte riskidega, sest meid ümbritsevates vetes kipub jäätumine olema kõikide riikide üheaegne mure ja kuna oma särk on igal riigil ikkagi kõige lähemal tuleb ette olukordi, kus jäämurdmine toppab. Rahvusvaheliste konventsioonide ja kokkulepete kohaselt on Eesti Vabariik võtnud endale mitmeid meresõiduohutuse- ja merekeskkonnakaitsealaseid kohustusi, mille täitmine eeldab alalises valmisolekus olevate spetsiaalsete laevade olemasolu. Selgitusena on need kohustused järgmised: jäämurdmine, õlitõrje, laevateede märgistamine ja merepääste. Lisaks eelnevale peab riik tagama ka avamere avariipukseerimise ja tuletõrjevõimsuste olemasolu. Arvan, et ei pea siinkohal meenutama mõne aasta tagust õlireostuse probleemi, kuid ka see ilmestas selgelt meie riigi võimet ja valmisolekut probleemide korral. Ja seda kahjuks mitte positiivselt. Seetõttu oli jäämurdmise arengukava vastuvõtmine väga oluline ja sama oluline oleks ka seal laiapõhjaliselt kokku lepitud tegevuste elluviimine, kuid kahjuks ei ole me suutnud riigina astuda selle täitmise suunas ühtegi tulemuslikku sammu. Jäämurde võimekuse teema juures ei ole õige arvestada ainult vahetult asjassepuutuvaid ettevõtteid (sadamad, operaatorid, meretranspordiga oma toodangut lähetavad eksporttootjad). Teema olulisuse vaatamiseks tuleb analüüsida kogu meretranspordi kulgemisega seotud ettevõtete ahelat. Seega ei ole jäämurdeküsimuse lahendamine oluline ainult meresõidualuseid omavate ettevõtete normaalse tegevuse kindlustamiseks, vaid on esmajärgulise tähtsusega kogu Eesti majandusele. Lisaks puhtmajanduslikule aspektile tuleb ilmselt arvestada ka regionaalpoliitilise mõjuga, kuna erinevates Eesti piirkondades asuvad sadamad omavad selget rolli oma piirkonna arengus. Kehtiv jäämurdmise arengukava näeb ette, et aastatel 2006-2013 suudetakse soetada Soome lahte vähemalt 2 uut jäämurdjat ning Pärnu lahte 1 jäämurdja. Ja sadamate liidu hinnangul oleks see minimaalne vajadus, mis tagaks mereliikluse toimimise, kuid reaalne tulemus on, et ikka on Tarmo meie ainus sisuline päästerõngas tavalaevadele läbimatu jää korral. Täna on aasta 2011 ja reaalselt on seis selline, et kui Euroopa Liidu vahendeid uuel eelarveperioodil ei suudeta sellesse sektorisse suunata siis lükkub meie jäämurdmise võimekus juba järgmisesse kümnendisse. Minu meelest pole päris normaalne, kui me riigina teeme koos huvigruppide ja asjaosalistega valmis ühe sisulise ning vajadustepõhise kava, kuid me ei hakkagi teda täitma. Reaalne jäämurdmise arengukava täitmine loomulikult eeldab suuri investeeringuid, kuid kindlasti ei tohiks valitsus selle valdkonna muredest lihtsalt mööda vaadata. Eesti Sadamate Liit ongi juba pöördunud Riigikogu poole siira murega, et riiklikult heakskiidetud dokument seisab ja on probleemi lahendamine on lükatud edasi põhjendusega, et tegeletakse rahaliste vahendite olemasolul. Majandusminister andis novembris Riigikogu ees taaskord lubaduse, et ministeerium koos teiste asjaosaliste ministeeriumitega töötab välja jätkusuutlikumat ja realistlikumat uute jäämurdjate rahastamise mudelit. Hea mees, kes vähemalt uut head plaanigi lubab. * lugu ilmus lühendatult 16.12.2011 Äripäevas

Täna oli siis Riigikogus see päev, kus koalitsioon lõi lukku meie tuleva aasta riigieelarve. Tagantjärele saame vaid tõdeda, et koalitsioon käitus samamoodi nagu neilt oligi oodata. Reaalselt ei jõudnud eelarvesse mitte ükski sisuline ettepanek opositsiooni poolelt ja IRL ja Reformierakonna saadikud toetasid pimesi ning ilma tõsise debatita valitsuse poolt väljapakutud prioriteetidega eelarvet. Eelarve küll kasvab ca 11 % ja see on tore, kuid meie jaoks on arusaamatu, kuidas sellise kasvu tingimustes ei suudeta lahendada mitmeid ühiskonnas väga teravalt üleval olevaid probleeme. Tihti oleks nende lahendamine eeldanud vaid head tahet ning koostöövõimet. Eelarve on dokument, mis näitab selgelt valitsuse prioriteete ja poliitilisi valikuid. Jutt sellest, et näiteks kaitsekulutuste väiksem tõus pole võimalik on puhas demagoogia ning kui valitsuse prioriteediks ei ole näiteks õpetajad või lapsed vaid hoopis kaitsekulutused, siis oleks võinud ka nii öelda, mitte ajada avalikkusele udujuttu, et teisiti ei saa ja täiendavateks kulutusteks raha pole. Raha on eelarves tõesti vastavalt majandusprognoosidele planeeritud konkreetne summa ja tõde on ka see, et ca 2/3 sellest mahust on erinevate kohustuste ja seaduste kontekstis n.ö. lukus, kuid seal on veel ikka üks päris suur hulk vahendeid, mille kasutamise sõltub selgelt poliitilisest tahtest või tahtmatusest. Kokkuvõtvalt on lihtsalt veidi kurb, et ka nii olulise dokumendi arutelude juures ei suuda me pidada üksteisest lugupidavaid debatte, vaid oleme ikka oma noore demokraatia juures olukorras, kus pea- ning rahandusminister kuulutavad parlamendi puldist tõemonopoli. Lõpetuseks tõden, et opositsiooni saadikud ei saanud kuidagi selle eelarve poolt hääletada, kuna nende ettepanekud langesid ikka väga viljatusse pinnasesse. Aga hale oli vaadata ka seda, kuidas koalitsioonisaadikud kuulasid vaikselt noogutades “isakeste” mõtted ära ja vajutasid raudse kindlusega partsti rohelist nuppu.

Kuulates 2012 aasta riigieelarve kiidukõnesid nii Riigikogu saalis, kui ka koalitsiooni esindajaid meedia vahendusel, jääb tõesti tunne, et meie riik saab järgmisel aastal valmis ja kõik elanikud jõukateks ja õnnelikeks. Kas see ikka on nii? Ma ei ole olemuselt üldse mitte pessimist ja jumala eest ei taha lihtsalt pisiasjade kallal iriseda, kuid eks opositsiooni üks rolle ongi valitsuskoalitsioon oma mugavustsoonist üles raputada ning juhtida tähelepanu asjadele, mida nad ei näe või ei taha näha. Rõõmu saab tunda tõesti, et suuresti tänu välisrahale ja CO2 kvoodi müügile küll suurenevad investeeringud jõudsas tempos, kuid ühes on sotsiaaldemokraadid küll kindlad – järgmise aasta eelarve ei vähenda kuskilt otsast sotsiaalsed lõhesid ühiskonnas ning perede reaalne toimetulek halveneb üldise hinnatõusu valguses veelgi. Statistika valikulise lugemise geeniusena väitis peaminister eilegi veel siin saalis, et lõhe rikaste ja vaeste vahel Eestis kogu aeg väheneb, kuid jätab targu mainimeta, et see ei tulene mitte vaesemate inimeste rikastumisest vaid pigem rikkamate inimeste vaesumisest ning see ei kindlasti märk paremast Eestist. Me räägime Riigikogus seaduseloome heast tavast ja huvigruppidega arvestamisest, kuid tegelikkuses ei ole midagi uut siin pilvede all. Eelarves on valdkondi, kus meile oluline ei kattu valitsuse eelistustega ja ühe valdkonna muredel tahangi täna peatuda. Nimelt meie omavalitsused ja nende toimimine. Kui peaminister on juba aru saanud omavalitsuse rollist, kus ainsaks mõõdupuuks ei ole tõesti teenuste pakkumine, vaid lisaks sellele ka kogukonnademokraatia ja tasakaal keskvalitsusele, siis regionaalminister väidab jätkuvalt, et õnn jõuab iga eestimaalase kodusse siis kui meil 226 omavalitsusjuhi asemel oleks näiteks 15. Ja reaalselt on tulemuseks, et üldise 11-protsendilise eelarvekasvu juures on regionaalministri valitsemisala sisuliselt ainus, mis oluliselt raha kaotab. See väheneb üle 17 % – ehk räägitakse palju valdkonna muredest aga samas ei peegeldu eelarve kuidagi seda, et tahetakse need mured lahendada või vähemalt lahenduste poole liikuda. Eelarve üle peavad riigiga läbirääkimisi üleriigilised omavalitsuste liidud ning läbirääkimiste deklaratsioonis kinnitatakse, et nende lähtealuseks on kohaliku omavalitsuse osakaalu, otsustusõiguse ja vastutuse suurendamine ühiskonnaelu juhtimisel ja korraldamisel. Samuti kohalike omavalitsuste poolt osutavate avalike teenuste kättesaadavuse parandamine ja kvaliteedi tõstmine. Kõlab hästi? Kokku sisaldab see protokoll 24 lehekülge probleemide kaardistusi ja ka kosmeetilisi kokkuleppeid aga siinkohal arutlekski mõnda seal sisalduvat probleemi, mis lahenduseni ei jõua. Ehk mis seal siis tegelikkuses tulemuseks saadi? – tooksin siinkohal välja mõned põhimõttelised omavalitsuste tulubaasi puudutavad punktid: Läbirääkimistel omavalitsused soovisid taastada kohalikele omavalitsustele laekuva üksikisiku tulumaksu osa 11.93% tänase 11,4 asemel, see oleks sama mis oli enne valitsusepoolset erakorralist vähendamist. Tulemus – ei liigu see % järgmisel aastal mitte grammigi . Sotsid algatasid eelnõu, mis oleks n.ö. kirik keset küla – tulumaksu % omavalitsustele jõuaks vanadesse raamidesse kahe aasta jooksul, kuid see hääletati IRL-i ja Reformierakonna poolt menetlusest välja. Sõnum omavalitsustele – vait olla ja edasi teenida! Omavalitsused ei soovi mingeid ulmelisi asju, vaid lisaks tulumaksu taastamisele oli nende sooviks läbirääkimistel taastada tasandusfond 2008 aasta tasemel – ca 91 miljonit eurot, kuid läbirääkimistel anti omavalitsustele selge sõnum – imege näppu. Ehk riik küll tõstis käibemaksu ja kütte ning elektriaktsiise ja omavalitsuste kulud kasvasid, kuid sõnum omavalitsustele on konkreetne – pakkuge paremaid ja kvaliteetsemaid teenuseid väiksema rahaga kui varem ja ärge virisege. Kolmanda põhimõttelise tulubaasi osana tooksin siin välja ka kohalike teede rahastamise. Ajab ikka pehmelt öeldes naerma, kui ka siin saalis on korduvalt uhkelt räägitud, et see on üks suurima tõusuga rida riigieelarves! Tahan öelda, et see on puhas poliitpopulism. Langetades ühte eelarve rida 3 korda ning siis lisada järgmisel aastal sellele langetatud baassummale 40% ja rääkides ise sealjuures enneolematust kasvust – on ikka matemaatiliselt rohkem ulme kui eelarve valdkond. Omavalitsusliidud esindasid selgelt sama seisukohta, mis sotsiaaldemokraadid oma kevadel algatatud eelnõuga. See läbis ka esimese lugemise, kuid täna kogub majanduskomisjoni riiulis tolmu. Sisuks oli, et kohalike teede osa võiks kasvada tagasi 15-le % teederemondiks eraldatavast kütuseaktsiisi summast. Milleks seda vaja oleks – sest kohalik tee nõuab samasugust hoolt nagu riigi tee ja tänasel rahastamisel erineb nende summade vahe 1 km kohta pea 4 korda! Selline käär ei ole põhjendatud ning näiteks mustkatteta teede seisukord halveneb erilise kiirusega ning piisava hoolduse mittetagamine täna eeldab juba suuremahulisi investeeringuid teede taastusremondiks homme. Hambaid hakatakse ka remontima siis kui nad valutama hakkavad, mitte siis kui kartul hambaauku ära kaob! Kokkuvõttes tooksin siia veel selle, et eelarve seadus ise ja selle seletuskiri on muutunud lausa raketiteaduseks. Julgen kinnitada, et veel mõned aastad tagasi oli see loetavam ja ühtlasem ning eelnevate perioodidega võrreldav, tänane eelnõu seda tava kahjuks ei jätka, kuid võib-olla see ongi eesmärk? Päris lõpetuseks tahaks veel öelda, et eelarvemenetluse taustal häirib ka koalitsioonipoliitikute üleolev ühe tõe kuulutamine. Ka peaminister pani oma eelarve kiidukõnes saadikute südamele olla vastutustundlik ja mitte esitada opositsiooni poolelt kulusid, mille katmine ei ole jõukohane. Valitsusjuhi hinnangul on riigile seega jõukohased vaid paremerakondade välja käidud valikudja teisi valikuid justnagu ei oleks. Aga tegelikkuses ju on need võimalused poliitilise tahte korral olemas aga seda tahet vist tõesti ei ole. Aitäh! *Tegemist siis kõnega eelarve II lugemisel