Eesti koolisüsteem tekitab jätkuva investeeringute languse ja hariduskulutuste tõusu taustal tõsist peavalu. Kahjuks puudutab see kõiki meid, meie lapsi kogu ühiskonda. Tunneme õigustatud huvi oma riigi hariduspoliitika suunade kohta aga vastuseid on palju tahta kui taasiseseisvumisajast tänaseni on momendil pukis neljateistkümmnes haridusminister. Ega see teadmine meile midagi ei anna aga järjepidevast hariduspoliitikast ei saa ka lähitulevikus juttu olla.
Tänases Eesti koolisüsteemis ei ole kõikidel võimalik anda oma lapsele võrdne haridus, teades meie ühiskonna üha suurenevat kihistumist. Kas jällegi räägime rahast, ei – töövihiku maksumusest, koolide valikust, huviariduses võimalikkusest, tasuta koolitoidust, näiteid võiks tuua lõpmatuseni. Eesti üldhariduskoolidele tööle pole lihtne anda objektiivset hiinangut taseme kohta, kuid eliitkoolidega nad võistelda ei suuda. Õpetajate arvates aitab riigil kooli reformimisest, vaid raha tuleks investeerida haridusse, alustades õpetajate palkadest, mis ei tohiks olla alla 1000 € kuus ja lõpedades kaasajastatud koolide sisseseadega, millest haridusvõimalused sõltuvad.
Paljud inimõigused on saavutatud vaid läbi hariduse, eriti kui jutt käib õigusest tööle ja sotsiaalsele kindlustatusele. Hariduse võrdne kättesaadavuse peaks olema Eesti riigi üks põhilisi hariduspoliitilisi ideaale. Selles on ikka ja jälle nähtud võimalust katki murda põlvkondadevahelised ahelad, kus harimatus toodab harimatust ja vaesus toodab vaesust. Haridust peaks pidama suurimaks võimaluste võrdsustajaks, mille tänane ühiskond kipub paljude jaoks olematuks muutma. Julgen kindlalt väita, et piiramatul majanduslikul vabadusel ja turumajanduslikul vabadusel kõigis eluvaldkondades on oht muuta teised vabadused olematuks tingituna absoluutse vaesuse pidevast suurenemisest. Pole kahtlust, et Eesti on ülitugevasti kihistunud nii majanduslikult kui hariduslikult.
Vaatamata haridusvõimaluste tohutule avardumisele viimastel aastatel, võime kõik ühiselt väita, et seos vanemate sissetuleku ja laste haridusedu vahel on pigem tugevnenud kui nõrgenenud. Liikumist haridusredelilt ülespoole ja hilisemat karjääri ei mõjuta niivõrd eelnev
edukus kui vanemate sotsiaalne kuuluvus ja rahakoti paksus. Näiteid igapäevaelust võib tuua igaüks kes järgib ümbritsevat ühiskondlikku elu alustades verinoortest, kogemusteta kõrgete riigiametnike nõunikest.
Kindlasti, mida riik saab edukamalt korraldada ja mis on riigi roll, on korrastatud hariduspoliitika, mis aitab meie koolisüsteemi arendada. Tegelikult töötavad koolides tänasel hetkel entusiastid keda harjumuslikult nimetatakse õpetajateks. Tänane üldhariduskooli õpetaja oskab ja suudab ette valmistada tunnid kombineeritud materjalidest, et õppimist huvitavamaks muuta.
Peaksime liikuma mitte ainult tasuta põhi- vaid ka keskhariduse poole, täna me paraku räägime ainult sellest. Haridus on muutumas üha enam kaubaks, mida müüakse neile, kel raha on ja mille puhul räägitakse klient- teenindaja suhetest. Hariduslikud võimalused ei pea sõltuma vanemate rahakoti paksusest ega kooli asukohast või selle elitaarsusest. Ma ei taha, et hariduse kestus ja kvaliteet oleks tingitud asjaoludest, laste õppimine algab ning sõltub sellest kuhu neil on olnud õnnetus või õnn sündida.
Kulno Klein