Mõneti võib öelda, et Eesti elab praegu hästi – 20 protsenti riigieelarvest moodustavad Euroopa Liidu rahad. Samas tuleb tunnistada, et oleme neid summasid paljuski kasutanud „tulekahjude kustutamiseks”: renoveerinud olemasolevaid hooneid, kasutanud raha tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemis. Sealjuures tundub, et me pole tõsiselt arvestanud, kuidas tuleme kord loodu korrashoiu ja säilimisega toime siis, kui Eli toetussummad vähenevad või hoopis lõpevad, kas suudame parandada robotlüpsiseadmeid, kui need aja möödudes üles ütlevad, missuguse kvaliteediga ikkagi saavad praegu ehitatavad suurejoonelised teelõigud Tallinna ja Tartu vahel jne.
Põllumajanduses ja maaelus on järgmisest aastast algava planeerimisperioodi mõtted kirjas Maaelu Arengu Kavas (MAK), millest näeme, et otsustav roll põllumajandustootmises on keskmistel ja suurettevõtetel. Kokku oli neid 2010.aastal 2550. Need ettevõtted on pidevalt teinud investeeringuid ja senisega võrreldavaid summasid tuleks silmas pidada ka uues investeeringutoetuse meetmes.
Üks probeelm, mis on viimastel aastatel kerkinud seisab selles, et Eesti põllumajandusettevõtetel on kujunenud suhteliselt suur sõltuvus võõrkapitalist. Kõige suurem on see piimatootmises (38 %), kuid on ka taimekasvatusega tegelevaid osaühinguid, milles põhiosanikud on näiteks soomlased. Meil on viimane aeg mõelda selle peale, et me ei müüks oma maad maha sõna otseses mõttes. Kui just tahame väliskapitali kaasata, siis võiks sellele võimaluse anda maad rentides.
Väikeettevõtjad on oma muremõtteid MAKi kohta avaldanud Maaelukomisjonis. Nemad näevad kitsalt oma probleemidele otsa vaadates ka seda, et külad tühjenevad ja peavad oluliseks tuua elu maale tagasi.. MAKi kohta toovad nad välja, et maamajanduse mitmekesistamise meetme jaoks on eelarves 45% vähem ette nähtud, kui oli eelmisel perioodil. Liiga väikesed on summad, mida lubatakse anda ettevõtetele, kes tegelevad töökohti loovate investeeringutega. Samas on mõneti elavnenud tegevused külades.
Võib öelda, et tänavuse seisuga on 15 % Eesti küladest ärganud, 58 % ärkamas, kuid paraku 27 % küladest on niinimetatud uinuvad. Kuidas äratada külasid elule, milliste vahenditega luua töökohti maale? Üheks aruteluküsimuseks on juba pikemat aega (ja seda mitte ainult maaelu seisukohalt), kas kehtestada ettevõtetele tulumaks või lasta senisel moel edasi. Ka ettevõtjad ise on sellel teemal sõna võtnud ja ei paista selle maksu vastu olevat. Kogu riigi ja maaelu seisukohalt oleks see, erinevaid tulumaksutasemeid sisse viies, võimalus meelitada investeeringuid Tallinnast ja teistest linnadest välja. Ainuüksi külade teenusekeskuste loomisega näiteks 300 keskuses saaks igal pool pakkuda tööd paarile-kolmele inimesele. Väiketootjatele sobiks ka mõnes piirkonnas toidu käitlemine, koostöövõrgustikud ja ühisturundus.
Nõustun igati MAKi nõudmisega mitte vähendada investeeringutoetuse mahtu seniselt 191 miljonilt eurolt 160 miljonile eurole. Ainuüksi piimalautade investeeringuvajadus on 180 miljonit eurot (toetuse vajadus kuni 72 miljonit eurot). Toetuste määramisel tuleks aluseks võtta peamiselt finantsnäitajad rahavoogude alusel, aga oma rida jäägu ka maaelu elavdamise tarvis. Elu maal peab säilima ja olema elamisväärne ka edaspidi.