Siseministeeriumi regionaalarengu osakond töötas välja regionaalse arengu kava eelnõu aastani 2020. Selles on esile toodud, et hoolimata Eesti väiksusest on eri piirkondades olukord erinev. Rahvastik ja aktiivne majandustegevus koondub jätkuvalt suurematesse linnadesse, muude piirkondade ressursse ja arenguvõimalusi kasutatakse tagasihoidlikumalt. Hõreasustusega maapiirkonnad vajavad kohandumist muutunud oludega.
Samas tõdetakse, et regionaalpoliitika elluviimise korraldamist saab tõhustada, kaasates rohkem valdkonnapoliitikaid ja parandades koostoimet riikliku, regionaalse ja kohaliku tasandi vahel. Oluline on maakonnakeskuste tugevdamine ja parem sidustamine oma tagamaaga, kohaliku majandustegevuse mitmekesistamine, kohaliku koostöö ja kogukonna roll töökohtade loomisel ja teenuste osutamisel ning sidustatus lähima keskkonnaga. Maakondlike arenduspoliitikate elluviimist takistab arendusvahendite vähesus ja omavalitsuste vähene koostöö.
Regionaalpoliitika riiklik rahastamine ja regionaalne fokusseeritus on üsna tagasihoidlik. Vähe on regionaaltoetusi kasutatud ettevõtluse ja töökohtade loomiseks.
Regionaalarengu strateegia järgi peavad inimestel igas toimepiirkonnas olema kättesaadavad head töökohad, kvaliteetsed teenused ning mitmekesiseid tegevusi võimaldav elukeskkond. Selleks aitaks kaasa tark piirkondlik spetsialiseerumine, avaliku sektori töökohtade regionaalne hajutatus. Toimepiirkondade ettevõtlust ja majanduskasvu tuleks stimuleerida.
Piirkonnad on juba siiani oodanud tasakaalustatud regionaalset arengut, ka Valgamaa on oodanud tegevusi ja toetusi, et siin oleks atraktiivne koht elamiseks ja äritegevuseks. Kahjuks siiani see nii ei ole. Riigi tähtsates paberites kirjutatakse küll tasakaalustatud regionaalsest arengust, aga on hulk küsimusi ja tegevusi, mis näitavad, et selleks pole suurt midagi ette võetud ja võimalusi on nii riigil kui ka kohapealsetel võimupoliitikutel. Viimased peaksid just otsima lahendusi ja võitlema nende elluviimise eest.
Kui hakati rääkima Rail Balticust, läksid meie ametimehed elevile ja nägid selles oma linna ja maakonna jaoks uusi võimalusi. On ju Valgat ikka Eesti lõunaväravaks nimetatud! Aga peatselt pöördus selle raudteeliini rajamise kava teistesse maakondadesse (üle Pärnu Riiga ja sealt edasi) ning kuni praeguseni näisid kõik sellega leppivat kui faktiga. Nüüd on õnneks küsimus uuesti tõstatud nii, et otstarbekam oleks uue liini avamiseks kasutada olemasolevaid raudteeehitisi ja viia eestimaalased Euroopasse ikka üle Valga, teha lõunaväravad lahti. Võib-olla saab sellest ettepanekust ikka asja, eriti, kui arvestada selle regionaalpoliitilist tähtsust.
Ei saa öelda, et Valga ei oleks ise oma väravaid lahti hoidnud, häid näiteid on mitmeid. Vilja on kandnud haigla koostöö Läti kolleegidega, päästealane ühine tegevus ning uue kutseõppekeskuse valmimise järel hakati õpet pakkuma ka lätlastele. See peaks veelgi enam arvestama tööturu muutusi.
Paremini tuleks ära kasutada regionaalseid toetusi ettevõtluseks.
Riik saaks Valgamaa elu elavdamiseks kaasa aidata, tuues siia riigiasutusi. Tulevikuperspektiivis peaksid olema maksuerinevused regioonides.
Valgas on juba tehtud ümberkorraldusi hariduselus, kuid seda jätkates on tähtis, et ei kannataks kogukonnad maal ja peale Valga teistes väiksemates kohtades.
Kõige tähtsam on leida oma maakonnale see peamine külgetõmbenumber, mis paneks investeerijaid siia tulema ja töökohti looma. Kui on tööd, tulevad ka muud hüved ja tegevused. Seniajani on meie arengukavades ikka rõhutatud turismi olulisust, aga sellest jääb väheks. Ma arvan, et koostöös tuleb leida uusi lahendusi Valgamaale.