Olen Eesti Kepikõnni Liiduga seotud kümme aastat ja seetõttu just sellele liikumisvõimalusele rohkem tähelepanu pööranud nii isiklikust seisukohast kui ka teistele Eesti inimestele mõeldes. Liidu põhiline tegevus on info levitamine selle liikumisvõimaluse kohta. Kasutame lisaks internetiavarustele ka voldikuid ja mis salata olen mõnele tõsiselt asjast huvitatule ka kepipaari kinkinud. Heameel on, kui sellest tegevusest tagasisidet saan ja kuulen, et kord kepikõndi proovinud on sellest tõelist rahuldust ja rõõmu tundnud. Mille poolest siis kepikõnd teiste liikumisharjumustega võrreldes hea on?
Sportlik kepikõnd on tänapäeva inimese tarvis spetsiaalselt väljatöötatud liikumisvorm, kusjuures on säilitatud kõik hea ja vajalik tavalisest käimisest. Kepikõnd on jõukohane igaühele, selle liigutused on lihtsad ja loomulikud. Treenimiseks läheb vaja vaid paari käimiskeppe, mugavaid jalanõusid, sportlikku riietust ja eelkõige liikumisrõõmu. Kõndida saab igal pool –metsas, pargis, linnatänaval, maantee, rannas või rabaski.
Kepikõndi võib harrastada nii hea enesetunde kui ka kehalise vormis oleku saavutamiseks ja hoidmiseks. Ka arstid soovitavad kepikõndi kergekujulise liigese kulumishaiguse, lülisamba kroonilise valu, diabeedi, mõõduka raskusega kõrgvererõhuhaiguse, südame isheemiatõve, meeleoluhäirete ja haigusliku kurvameelsuse korral.
Kepikõnni puhul on liigestel lasuv koormus oluliselt väiksem kui joostes ja hüpates. Keppidega käimine vähendab käimisel tekkivat koormust jalaliigestele, jättes osa kehamassist käte kanda. Tööle pannakse ka ülavöö, ülakeha ja nimmepiirkonna lihased.
Kepikõnd on sobiv liikumisharrastus nii vähetreenitud inimesele kui ka neile, kes soovivad harjutada suurema koormusega. Süda ja veresooned saavad kepikõnnil hea treeningkoormuse. Erinevate uuringute andmetel kulutab inimene tavalise käimisega võrreldes kuni 46% rohkem energiat. Kui tunnipikkuse tavalise kõnni energiakulu hinnatakse ca 250kcal, siis kepikõnnil on see umbes 400kcal (70 kg massiga inimesel).
Kõnnikeppe saab harjutamiskorra keskel või järel kasutada ka võimlemisvahendina.
Samas ei saa ma kepikõnnieeliseid kiites jätta mainimata, e t see teema ja teised liikumisega seotud teemad on tänavu eriti aktuaalsed, sest 2014. aasta on Eestis kuulutatud liikumisaastaks ja Valgamaa on tervikuna spordipealinn 2014. Eestil on olemas liikumisharrastuste kava. Hoolimata headest mõtetest ja kavadest aga liigub regulaarselt alla 40% meie inimestest. Kuigi mina liigun päevas harilikult jalgsi viie kilomeetri ringis, tunnen ka ise, et sageda istumisega seotud töö ja enamiku tee läbimise tagajärjel autoga, pean sedagi väheks ja püüan ennast parandada.
Valgamaal on liikumiseks häid võimalusi. Nooremad leiavad sagedamini tee spordisaali ja staadionile, aga Pedeliäärsetel liikumisradadel on nii üksi kui paarikaupa sageli näha kõndimas ( mõnikord ka kõnnikeppidega) päris eakaid inimesi. Nii Viljandi kui Tartu poole viivad sõidutee kõrval teatud ulatuses kergliiklusteed, kus on näha nii jalgrattureid kui ka rulatajaid. Minu arvamus on, et sagedamini peaksid neid avalikke võimalusi ära kasutama ka koolide kehalise kasvatuse õpetajad oma õpilastele tunde läbi viies. Tänavu ei ole küll saanud suusatada, aga suusavarustus peaks ikka kõigil olemas olema, sest minu ealistel on meenutada Plantsi mäe künkaid, Otepää inimeste suurepärastest talispordiharrastuse võimalustest rääkimata. Neid kohti on igas meie külas ja linnas. Kes tahab, see jõuab, kunagi ei ole hilja. Seega spordidress selga, sõbrad kaasa ja vähemalt jalutama, kõndima keppidega. Terve Eesti eest!