Minu poisikesepõlv möödus Karula vallas. Alguses käisin Pikkjärve koolis, seejärel Lüllemäe 8-klassilises koolis. Edasised õpingud viisid mind küll Tartusse, aga maakoolis käidud aastad jätsid jälje kogu järgnevaks eluteeks, sest sealt sain põhja alla, et hakkama saada nii kesk- kui ka kõrgkoolis ja hilisemas tööelus, jäid suurepärased mälestused poisikesepõlvest.
Omaette elamus oli juba kooli minek ja koolist kojutulek. Kui buss oli rikki läinud või lumehange kinni jäänud, tuli ette hilinemist koolitundidesse. Harvad ei olnud ka need juhud, kui läksime kooli jalgsi või jalgrattaga. Bussi oodates olid päevapikenduseks tunnid nn pikapäevarühmas.
Kooli tegeliku näo määrasid muidugi õpetajad. Eriti on meelde jäänud Alfred Saan, Aksel Kripsaar ja Vilma Ventsikova. Õpetajad olid mitte ainult tunniandjad, vaid aitasid sisustada ka vaba aega, olgu siis laulukooris või sporti tehes, võrratud olid suusatunnid, uisutamine ja jäähoki.
Heameel on selle üle, et Lüllemäe kool on endiselt elujõuline, järjest uued noorukid saavad sealt elulennuks tiivad. Õpetajad on küll ammu uued, aga tore on see, et kooli juhtkond on ikka leidnud noori, kellele meeldib Lüllemäel õpetaja olla.
Need on killud ühe kooli mineviku kohta ja teadaandmine selle kooli elujõulisusest ka praeguses ajas, aga samas teeb ärevaks see, et oleme jõudnud perioodi, kus mitmed omavalitsused järjepanu on olnud sunnitud oma väikekoole sulgema. Põhjus ei ole mitte valdade suutmatuses ega isegi mitte tahtmatuses kooli pidada, vaid järjest vähenevas laste arvus. Enamikus tähendab see kinnipandud koolide järel jälle üht tühjaksjäävat hoonet, paremal juhul tehakse sinna mingi vähese kasutusega külakeskus.
Sellest kooliprobleemist koorub ikka ja jälle välja tõdemus, et Eesti külaelu on hääbumise teel ja iga järgmine teenuse kokkutõmbamine külas annab sellele protsessile hoogu juurde. Kuidas selle vastu võidelda?
Esimese positiivse teadmisena tuleb meelde, et uus põllumajandusminister Ivari Padar nägi vajadust toetada põllumajanduses ka väiketootjaid ja hoolitses selle eest, et vastavad meetmed lähitulevikus kasutusele võetaks. Terasel pilgul jälgin Õru vallavanema Agu Kabritsa tegemisi. Tema Tõrvast Õrru mineku peale vangutati alguses pead, aga tasahaaval on kuulda elu edendavatest ettevõtmistest Õrus. Mis sellest, et tegemist on Valgamaa väikseima vallaga, ka siin võivad inimesed oma eluga rahul olla. See on näide, et ka üks inimene aitab oma kodukohta elujõulisena hoida. Seda suutis varem juba eelmine vallavanem Andres Palloson. Ka Õrus on väike koolike olemas ja lasteaed pakub hoolt pisematele. Järjest rohkem on Valgamaal pildile kerkinud Tõrva linn ja Helme vald. Kui vaadata tänavusuvist meelelahutusürituste nimistut, siis seal on korduvalt kirjas Tõrva. Ainuüksi kirik-kammersaali juht Ilmar Kõverik suudab elu linnas ja ümbruses koguni mitmeks päevaks elavnema panna.
Ei saa öelda, et Valga maakonnas ettevõtlust poleks, kahjuks on ettevõtete juhid enamikus liiga tagasihoidlikud ega taha oma firmast avalikkusele rääkida. Suvi on aeg, mil on väga palju tööd moosivabrikus (kui nii võib nimetada) Bacula, päevast päeva töötavad puidutöötlemisettevõtted.
Mõelda oleks vaja sellele, kuidas ettevõtteid veelgi juurde tekkiks ja kuidas olemasolevad töökäed rakendust leiaksid, ka need, kes siiani töötute nimekirjas on. Meie kutsekool pakub ju kutsehariduse kõrval ka täiendõpet. Seda viimast peaks rohkem ära kasutama.
Muidugi on meeldiv teada saada, et keegi Valgamaa inimestest on hea ametikoha saanud Tallinnas, aga rohkem tuleks esile tõsta nende tegusid, kes oma tiivasirutusega kohapeale elu edendama on jäänud või tulnud.
Kena kooliaastat meile!