Otsing
-
Viimased postitused
- Üks ja sama roostes reha
- Mida selle halduskorraldusega siis ikkagi teha?
- Hobusekasvataja rõõmupäev
- Kas 2012. aastal saab tõesti riik valmis?
- Teeseaduse muutmine läbis esimese tuleproovi
- Riigikohtu lahendist ja infotunnist
- Kelle kabinetist algab kergliiklustee?
- Kas mure kodukulude pärast või populistid maamaksu kallal?
- Sotsiaaldemokraadid Saaremaal
- Seaduse teest ja teeseadusest
Archives
- oktoober 2011
- september 2011
- august 2011
- juuni 2011
- mai 2011
- märts 2011
- veebruar 2011
- jaanuar 2011
- detsember 2010
- november 2010
- oktoober 2010
- august 2010
- mai 2010
- aprill 2010
- märts 2010
- veebruar 2010
- jaanuar 2010
- detsember 2009
- november 2009
- oktoober 2009
- september 2009
- august 2009
- juuli 2009
- juuni 2009
- mai 2009
- aprill 2009
- märts 2009
- veebruar 2009
- jaanuar 2009
- november 2008
- september 2008
- august 2008
- juuli 2008
- juuni 2008
- mai 2008
- aprill 2008
- märts 2008
- veebruar 2008
- jaanuar 2008
- november 2007
- oktoober 2007
- september 2007
- august 2007
- juuli 2007
- juuni 2007
- aprill 2007
- veebruar 2007
- jaanuar 2007
- oktoober 2006
Arhiiv: aprill 2007
>Maavalitsuste kaotamine on ennatlik, 30.04.07, Vooremaa
>Vanarahval oli alati varnast võtta mõni sügava sisuga tarkusetera, mis keerukate valikute puhul ettevaatlikkusele manitses ning uisapäisa otsustamise eest hoiatas.Tänapäevalgi on elu kinnitanud nende paikapidavust. Üks neist ütleb – ära vanasse kaevu enne sülita, kui uus valmis pole. Sellepärast ei saa ka juttu maavalitsuste kaotamisest kuidagi arukaks pidada.Viimati oli see teema päris põhjalikult päevakorral 2003. aastal, tookordse valitsuse esimesel valitsemisaastal. Tõeline de javu! Olgu kohe alguses öeldud, et siinse kirjatüki eesmärk ei ole kedagi põhjendamatult kritiseerida, vaid tõepoolest lahendusi otsida. Häid lahendusi. Praegune arutelu on paraku väga pinnapealne – kaotame maavalitsused ära ja jagame ülesanded laiali, ning seejuures räägime veel omavalitsusliitude tugevdamisest! Õnneks pole üheski demokraatlikus riigis mõeldav, et ühel heal päeval seisab asutuse ukse peal silt SULETUD. Nimemuutus asja ei paranda.Maavalitsuste kaotamine ilma midagi mõistlikku asemele pakkumata annaks kogu võimutäiuse harukondlikele ministeeriumidele. Kui tõesti kavatsetakse riigi halduskorraldust muuta, peab sellele eelnema põhjalik arutelu ning analüüs.Eelkõige tuleb leida lahendus seadusandlikele probleemidele, praegu on omavalitsusliidud mittetulundusühingud, kuhu kuulumine on vabatahtlik. Rahvaliit on alati olnud seda meelt, et maakondlikud omavalitsusliidud tuleb seadustada avalik-õiguslike isikutena. Kui räägime maakonna terviklikust ja tasakaalustatud arengust, on loomulik, et arenguküsimustes saavad kaasa rääkida kõik omavalitsused.Rahvaliit toetab regionaalse omavalitsustasandi loomist maakondlike omavalitsusliitude baasil koos talle seadusega üle antud funktsioonide ja vajalike vahenditega, samuti pooldame valitava maavanema ametikoha loomist.Muudatuste eesmärgiks ei tohiks kindlasti olla kokkuhoid, vaid hästi toimiv haldussüsteem, mis tagab iga maakonna arengu. Sest – kas ei tundu maavalitsused ja omavalitsusliidud “mõttetud” just seetõttu, et sinna pole suunatud küllaldaselt ressursse ning nad ei ole piisava suuruse ja pädevusega, et täita neile pandud ülesandeid? Maakonna arengu huvides.Pärast eelmisi Riigikogu valimisi kaardistas regionaalminister Jaan Õunapuu olukorra ning pakkus välja lahendused regionaaljuhtimise määratlemiseks, tuues välja plussid ja miinused. Eelkõige pidas minister silmas nende liitude olulist tugevnemist, kuid kahjuks ei leidnud see põhimõte koalitsioonipartnerite erineva arusaama tõttu toetust. On tore, et pärast mõningast valitsemist on ka peaminister leidnud, et vajame “tugevat omavalitsuste liitu”.Maakondlik juhtimistasand peaks pihta hakkama eelkõige sellistest omavalitsustele pandud ülesannetest, mille täitmiseks tuleb ületada omavalitsuste piire ning mida üheskoos teha on otstarbekam, lähtudes maakonna arengust.Praegu seisab maavalitsus rinnutsi ülesannetega, mis võiksid/peaksid olema omavalitsusliitude mure – maakonna arengukava koostamine, infrastruktuuride kaardistamine ja planeerimine, maakonna ühistranspordi, hariduse (gümnaasiumi- ja kutseharidus), terviseedenduse, noorsootöö ja kultuuri korraldamine jne. Ringiga sealsamas tagasi.Usun siiski parimat – et me ei tee ümberkorraldusi läbi mõtlemata ning kiirustades. Mõtleme järele, kas on mõistlik jagada maavalitsuse ülesanded ministeeriumidele ja omavalitsustele, kus esimesed peavad ülesannete täitmiseks võtma lisatööjõudu ning looma maakondadesse oma esindusi ja viimased jääksid oma kasvava koormuse tõttu üha nõrgemaks. Sel moel jõuame ühel päeval hoopis reformini, mis kokkuhoiu huvides liidab ministeeriumide esindused maakonnas üheks asutuseks, ja tõenäoliselt hakkab see kandma uut ja kõlavat nime – maavalitsus. Rahvaliit on küll enam kui kindel, et tugev omavalitsussüsteem on Eesti tasakaalustatud arengu alustala.
>Maavalitsuste kaotamine on ennatlik, 30.04.07, Vooremaa
>Vanarahval oli alati varnast võtta mõni sügava sisuga tarkusetera, mis keerukate valikute puhul ettevaatlikkusele manitses ning uisapäisa otsustamise eest hoiatas.Tänapäevalgi on elu kinnitanud nende paikapidavust. Üks neist ütleb – ära vanasse kaevu enne sülita, kui uus valmis pole. Sellepärast ei saa ka juttu maavalitsuste kaotamisest kuidagi arukaks pidada.Viimati oli see teema päris põhjalikult päevakorral 2003. aastal, tookordse valitsuse esimesel valitsemisaastal. Tõeline de javu! Olgu kohe alguses öeldud, et siinse kirjatüki eesmärk ei ole kedagi põhjendamatult kritiseerida, vaid tõepoolest lahendusi otsida. Häid lahendusi. Praegune arutelu on paraku väga pinnapealne – kaotame maavalitsused ära ja jagame ülesanded laiali, ning seejuures räägime veel omavalitsusliitude tugevdamisest! Õnneks pole üheski demokraatlikus riigis mõeldav, et ühel heal päeval seisab asutuse ukse peal silt SULETUD. Nimemuutus asja ei paranda.Maavalitsuste kaotamine ilma midagi mõistlikku asemele pakkumata annaks kogu võimutäiuse harukondlikele ministeeriumidele. Kui tõesti kavatsetakse riigi halduskorraldust muuta, peab sellele eelnema põhjalik arutelu ning analüüs.Eelkõige tuleb leida lahendus seadusandlikele probleemidele, praegu on omavalitsusliidud mittetulundusühingud, kuhu kuulumine on vabatahtlik. Rahvaliit on alati olnud seda meelt, et maakondlikud omavalitsusliidud tuleb seadustada avalik-õiguslike isikutena. Kui räägime maakonna terviklikust ja tasakaalustatud arengust, on loomulik, et arenguküsimustes saavad kaasa rääkida kõik omavalitsused.Rahvaliit toetab regionaalse omavalitsustasandi loomist maakondlike omavalitsusliitude baasil koos talle seadusega üle antud funktsioonide ja vajalike vahenditega, samuti pooldame valitava maavanema ametikoha loomist.Muudatuste eesmärgiks ei tohiks kindlasti olla kokkuhoid, vaid hästi toimiv haldussüsteem, mis tagab iga maakonna arengu. Sest – kas ei tundu maavalitsused ja omavalitsusliidud “mõttetud” just seetõttu, et sinna pole suunatud küllaldaselt ressursse ning nad ei ole piisava suuruse ja pädevusega, et täita neile pandud ülesandeid? Maakonna arengu huvides.Pärast eelmisi Riigikogu valimisi kaardistas regionaalminister Jaan Õunapuu olukorra ning pakkus välja lahendused regionaaljuhtimise määratlemiseks, tuues välja plussid ja miinused. Eelkõige pidas minister silmas nende liitude olulist tugevnemist, kuid kahjuks ei leidnud see põhimõte koalitsioonipartnerite erineva arusaama tõttu toetust. On tore, et pärast mõningast valitsemist on ka peaminister leidnud, et vajame “tugevat omavalitsuste liitu”.Maakondlik juhtimistasand peaks pihta hakkama eelkõige sellistest omavalitsustele pandud ülesannetest, mille täitmiseks tuleb ületada omavalitsuste piire ning mida üheskoos teha on otstarbekam, lähtudes maakonna arengust.Praegu seisab maavalitsus rinnutsi ülesannetega, mis võiksid/peaksid olema omavalitsusliitude mure – maakonna arengukava koostamine, infrastruktuuride kaardistamine ja planeerimine, maakonna ühistranspordi, hariduse (gümnaasiumi- ja kutseharidus), terviseedenduse, noorsootöö ja kultuuri korraldamine jne. Ringiga sealsamas tagasi.Usun siiski parimat – et me ei tee ümberkorraldusi läbi mõtlemata ning kiirustades. Mõtleme järele, kas on mõistlik jagada maavalitsuse ülesanded ministeeriumidele ja omavalitsustele, kus esimesed peavad ülesannete täitmiseks võtma lisatööjõudu ning looma maakondadesse oma esindusi ja viimased jääksid oma kasvava koormuse tõttu üha nõrgemaks. Sel moel jõuame ühel päeval hoopis reformini, mis kokkuhoiu huvides liidab ministeeriumide esindused maakonnas üheks asutuseks, ja tõenäoliselt hakkab see kandma uut ja kõlavat nime – maavalitsus. Rahvaliit on küll enam kui kindel, et tugev omavalitsussüsteem on Eesti tasakaalustatud arengu alustala.