Otsing
-
Viimased postitused
- Üks ja sama roostes reha
- Mida selle halduskorraldusega siis ikkagi teha?
- Hobusekasvataja rõõmupäev
- Kas 2012. aastal saab tõesti riik valmis?
- Teeseaduse muutmine läbis esimese tuleproovi
- Riigikohtu lahendist ja infotunnist
- Kelle kabinetist algab kergliiklustee?
- Kas mure kodukulude pärast või populistid maamaksu kallal?
- Sotsiaaldemokraadid Saaremaal
- Seaduse teest ja teeseadusest
Archives
- oktoober 2011
- september 2011
- august 2011
- juuni 2011
- mai 2011
- märts 2011
- veebruar 2011
- jaanuar 2011
- detsember 2010
- november 2010
- oktoober 2010
- august 2010
- mai 2010
- aprill 2010
- märts 2010
- veebruar 2010
- jaanuar 2010
- detsember 2009
- november 2009
- oktoober 2009
- september 2009
- august 2009
- juuli 2009
- juuni 2009
- mai 2009
- aprill 2009
- märts 2009
- veebruar 2009
- jaanuar 2009
- november 2008
- september 2008
- august 2008
- juuli 2008
- juuni 2008
- mai 2008
- aprill 2008
- märts 2008
- veebruar 2008
- jaanuar 2008
- november 2007
- oktoober 2007
- september 2007
- august 2007
- juuli 2007
- juuni 2007
- aprill 2007
- veebruar 2007
- jaanuar 2007
- oktoober 2006
Arhiiv: september 2008
>Ma ei kuule, ma ei näe, ja teie ärge …hammustage
>Meie peaminister, ime küll, on suutnud poolteist aastat tagasi sündinud hambad-risti-koalitsiooniks ristitud seltskonna koos hoida, ning selle eest tasub teda tunnustada. Aga eks selle kooshoidmise nimel tasu ka pingutada, kui ainus halb asi, mis koalitsiooni lagunemisest juhtuda võib, on tema enda poliitiline laibastumine. Kes siis ikka ise endale auku hakkab kaevama! Teisalt, võimuliidu püsimiseks pole ta pidanud tegema ka mingeid üle jõu käivaid ponnistusi, sest paraku on Eestis praegu olukord, kus opositsioon võimule eriti ei trügi, sest sellise tummise supi seedimiseks oleks keetmisest kõrvalejäetutel vaja vähemalt topeltmagu.Aga eilsed uudised, millest ilmnes järjekordne tahk selle valitsuse tõelist palet, teevad küll meele mõruks. Selge see, et kui eesmärgiks on eelarve tasakaal, tuleb kulutusi kokku tõmmata, kuid teha seda 300kroonise hambaravihüvitise ning 450kroonise koolitoetuse kaotamisega, tähendab küll kõige väetimate kallale minekut. Miskipärast ikka ja jälle peetakse kõige õigemaks võtta sealt, kus niigi vähe. Iga lapsevanem teab, et see pisike koolitoetus on tegelikkuses suureks abiks just sel hetkel, kui pere kulutused hüppeliselt kasvavad. Selle pealt kokkuhoitud summad minu meelest küll valitsust eelarveprotsessis märkimisväärselt edasi ei aita, kuid ometi tuleb välja, et sellest võib saada lausa päästerõngas.Samas särab sotsiaalminister õnnest, et tema meelest kõige olulisem ehk vanemahüvitis jäi muutmata kujul kehtima. Ometi oleks vanemahüvitisele ülempiiri seadmisega suudetud kokku hoida väga suur summa, mille arvelt võinuks lisaks koolitoetusele alles jääda ka isapalk ning hulk inimesi oleks saanud veidigi tuge hambaravi eest tasumisel. Eelmises valitsuses oli Rahvaliit see, kes võitles välja hambaravihüvitise kahekordistamise – ühtpidi tundub tõus 150lt kroonilt 300le naeruväärsena, kuid sellest oli paljudele inimestele abi. Eelmiste valimiste eel olid kõik erakonnad varmad kinnitama, et hambaravihüvitist tuleb veelgi tõsta ja mida kõike veel teha. Nõus, et eelarvekriisi olukorras pole võimalik uusi lubadusi rakendada, kuid riik ei tohi siiski toimida täna halvemini kui eile ega homme halvemini kui täna. Sama kehtib ka riigi toetuste kohta. Valides negatiivse iibega riigis laste toetamise vähendamise tee, sealjuures veel ise õnnest särades, et (piiramatu) emapalk (vähestele rikastele) alles jäi, sellega on reformarid küll ületanud küünilisuse piiri. Tundub, et nad ei saa ikka absoluutselt aru, kus riigis me elame ja mis olukorras meie inimesed on. Ma ei väida, et isapalk on maailma parim meede iibe tõstmiseks, kuid kindlasti annab see paljude perede isadele ainulaadse võimaluse olla vähemalt sel ajal veidi rohkem aega kodus koos lähedastega.Hambutu, tõesti hambutu on selline tõmblemine. Selle peale jääb vaid kosta, et valitsus ei tahagi näha, kuidas asjad tegelikult on. Ei arvesta ta kellegi nõu ega ettepanekuid ning nüüd võtab veel piltlikult öeldes hambad suust, et keegi saaks teda selle eest näksata.
>Ma ei kuule, ma ei näe, ja teie ärge …hammustage
>Meie peaminister, ime küll, on suutnud poolteist aastat tagasi sündinud hambad-risti-koalitsiooniks ristitud seltskonna koos hoida, ning selle eest tasub teda tunnustada. Aga eks selle kooshoidmise nimel tasu ka pingutada, kui ainus halb asi, mis koalitsiooni lagunemisest juhtuda võib, on tema enda poliitiline laibastumine. Kes siis ikka ise endale auku hakkab kaevama! Teisalt, võimuliidu püsimiseks pole ta pidanud tegema ka mingeid üle jõu käivaid ponnistusi, sest paraku on Eestis praegu olukord, kus opositsioon võimule eriti ei trügi, sest sellise tummise supi seedimiseks oleks keetmisest kõrvalejäetutel vaja vähemalt topeltmagu.Aga eilsed uudised, millest ilmnes järjekordne tahk selle valitsuse tõelist palet, teevad küll meele mõruks. Selge see, et kui eesmärgiks on eelarve tasakaal, tuleb kulutusi kokku tõmmata, kuid teha seda 300kroonise hambaravihüvitise ning 450kroonise koolitoetuse kaotamisega, tähendab küll kõige väetimate kallale minekut. Miskipärast ikka ja jälle peetakse kõige õigemaks võtta sealt, kus niigi vähe. Iga lapsevanem teab, et see pisike koolitoetus on tegelikkuses suureks abiks just sel hetkel, kui pere kulutused hüppeliselt kasvavad. Selle pealt kokkuhoitud summad minu meelest küll valitsust eelarveprotsessis märkimisväärselt edasi ei aita, kuid ometi tuleb välja, et sellest võib saada lausa päästerõngas.Samas särab sotsiaalminister õnnest, et tema meelest kõige olulisem ehk vanemahüvitis jäi muutmata kujul kehtima. Ometi oleks vanemahüvitisele ülempiiri seadmisega suudetud kokku hoida väga suur summa, mille arvelt võinuks lisaks koolitoetusele alles jääda ka isapalk ning hulk inimesi oleks saanud veidigi tuge hambaravi eest tasumisel. Eelmises valitsuses oli Rahvaliit see, kes võitles välja hambaravihüvitise kahekordistamise – ühtpidi tundub tõus 150lt kroonilt 300le naeruväärsena, kuid sellest oli paljudele inimestele abi. Eelmiste valimiste eel olid kõik erakonnad varmad kinnitama, et hambaravihüvitist tuleb veelgi tõsta ja mida kõike veel teha. Nõus, et eelarvekriisi olukorras pole võimalik uusi lubadusi rakendada, kuid riik ei tohi siiski toimida täna halvemini kui eile ega homme halvemini kui täna. Sama kehtib ka riigi toetuste kohta. Valides negatiivse iibega riigis laste toetamise vähendamise tee, sealjuures veel ise õnnest särades, et (piiramatu) emapalk (vähestele rikastele) alles jäi, sellega on reformarid küll ületanud küünilisuse piiri. Tundub, et nad ei saa ikka absoluutselt aru, kus riigis me elame ja mis olukorras meie inimesed on. Ma ei väida, et isapalk on maailma parim meede iibe tõstmiseks, kuid kindlasti annab see paljude perede isadele ainulaadse võimaluse olla vähemalt sel ajal veidi rohkem aega kodus koos lähedastega.Hambutu, tõesti hambutu on selline tõmblemine. Selle peale jääb vaid kosta, et valitsus ei tahagi näha, kuidas asjad tegelikult on. Ei arvesta ta kellegi nõu ega ettepanekuid ning nüüd võtab veel piltlikult öeldes hambad suust, et keegi saaks teda selle eest näksata.