Riigikogumenetlusse kevadel antud eelnõu nägi ette, et kohalikele omavalitsustele antaksetagasi 15 protsenti riigieelarvesse kogutavast kütuseaktsiisist, mis suunataksesiis teede korrashoidu. Antud seaduseparanduse rakendamine ei nõua eelarvestlisaraha, vaid lihtsalt omavalitsustega arvestamist ja proportsioonidemuutmist. Täna erineb ühele riigitee kilomeetrile ja ühele kohaliku tee kilomeetrilesuunatav raha 15 korda! Tänavu saavad näiteks riigimaanteed kilomeetri kohta4361 eurot, valla-ja linnateed aga kõigest 302 eurot.
Probleemiks on ka see, et koalitsioon on kehtivast teeseadusest võtnud omaväikeste valgete kätega välja sätte, mis nägi kohalike teede investeeringuteksette konkreetse eelarveosa eraldamise. See ongi viimastel aastatel toonud kaasavastavate summade kolmekordse vähenemise võrreldes mõne aasta taguse ajaga.
Niiebaõiglane suhe ei ole millegagi õigustatud, mistõttu ongi seaduseandjal vajakindel määr fikseerida ja tagada seeläbi kohalikele omavalitsustele teetööde jaremondi stabiilne rahastamine. Kui kehtiv rahastamissüsteem jätkub, halvenebteede seisukord veelgi ja juba lähiajal on vaja märgatavalt rohkem investeeridamustkatteta teede taastusremonti. Siis pole enam tegu lihtsa remondi, vaidsuuremahuliste ja kalliste taastamistöödega.
Kevadelavaldasin lootust, et Riigikogu saalis jagub niipalju mõistuse häält japoliitilist tahet, et seal opositsiooni algatust tuima näoga maha ei hääletataja täna saan tunnistada, et ime on sündinud. Kui eelnevalt oli majandusministeeriumeelnõu vastu ja ka suvisel majanduskomisjoni koosolekul hääletati eelnõu maha,siis tundub, et suveperioodil on ka koalitsiooni liikmed maale lastud ning nadon aru saanud, et kohalike teede olukord on tõesti hull.
Mis iganesneed põhjused olid, kuid on heameel, et lootus kohalikele teedele 2012 aastaeelarves raha juurde saada, elab edasi ja tahan siiralt loota, et koalitsioonitoetus teeseaduse muutmiseks ei tulnud mitte mängu ilust ja eelnõu jääbki tolmukogudes teist lugemist ootama, vaid sellest saab reaalsus.
