Author Archives: admin

>Tänaseks laiali läinud Eesti valitsuses oli pidevalt päevakorral üksteise kohta laimu lekitamine ning see kooslus leidis ka oma loomuliku lõpu. Uue koalitsiooni sünd ei olnud vist saatusest määratud, sest üks osapool lõhkes. Kriisist väljumiseks on vaja meeskonda, kes ei tegele üksteise halvustamisega,vaid sisulise tööga riigi päästmiseks. Olen mitu päeva üritanud oma emotsioone vaos hoida, kuid täna sai tõesti mõõt täis, kui kirjutatakse koalitsioonikõnelustest nagu kellegiga vastu tahtmist voodisse minekust. Voodisse saab ka tõenäoliselt minna vastu tahtmist aga protsessi saab voodis sellegipoolest nautida. Aga see selleks. Eriti naljakaks muutus see voodi jutt seetõttu, et selliseid signaale andsid välja tegeleased, kes ise piltlikult öeldes oma voodisse kutsusid ja eriti küüniline, et seda tehti kirjalikult ja allkirjaga. Samas hakati juba enne seda, kui asi asjaks läks mõtteid heietama, kuidas sealt minema saaks nii, et ka ise siiski väikest mõnu nautida. Laar käsitles seda võimalikku koostööd ja läbirääkimisprotsessi selgelt europarlamendi kampaania osana, kuigi eelnevalt oli ta seda pattu Padarile ette heitnud. Täna saab justkui ühiskonale näidata, et peaminister ei suutnud uut valitsust kokku panna ning tema suure riigimehena oleks küll väga tahtnud riigile head. Reaalsuses on jälle justkui kõik teised süüdi ainult laarlased on süütud. Kui nii juhtub juba mitmel korral järjest, tuleks viga otsida äkki hoopis iseenda süütusekambrist. Tuletame meelde, et Rahvaliit ei pakkunud ennast Raja Teele moel esimesena välja, vaid meid kutsuti koalitsioonikõnelustele, tagamaks riigivalitsemise stabiilsus. Rahvaliidu delegatsioon rääkis läbi heas usus eesmärgiga leppida kokku Eesti riigile ja rahvale vastuvõetavad lahendused eelarve ja majanduskriisist väljatulekuks ning ühiskonna pikaajaliseks arenguks. Viimastel päevadel aga kõlasid toredad seisukohad, kus tuuakse välja, et Rahvaliit kõlbaks justkui partneriks häda pärast ja ajutiselt. Selline suhtumine ei ole meile vastuvõetav ning see ei vii riiki edasi. Kui Laar räägib, et meie istusime punase joone taga ja ei lubanud ära kärpida valdkondi, kus on veel vahendeid, siis loomulikult seisimegi me lõpuni oma seisukohtade eest ja olgu selleks siis kivist seinad või punased jooned. Rahvaliit on seisnud järjekindlalt ühiskonna sotsiaalselt ja regionaalselt tasakaalustatud arengu eest. Ja selles osas olid Rahvaliidu positsioonid tõepoolest jäigad. Me näeme, et eurosuutlikkuse tagamiseks on olemas ka teisi teid, kui ainult kärpimine. Me oleme veendunud, et ainult kärpimine viib meid sotsiaalse katastroofini ning majanduse veelgi suurema pidurduseni. Meie hinnangul ei saa riiki tõesti euro nimel ära kärpida nii , et oleksime kui alasti lumehanges, riided ära kärbitud ja kodu käest ära võetud. Ise istume lumehanges palja ja külmunud tagumikuga, eurod näpuvahel ning tunneme elust rõõmu. Rahvaliit ei toeta kava, kus kriisist tulenev raskus asetatakse vähekindlustatute õlule. Oleme veendunud, et riigieelarves tuleb tulude suurendamist ja kulude kärpeid vaadata koostoimes. Iga täiendav kärbe toob tulevikus kaasa uued kärped laekumata maksude ja kasutamata euroraha näol. Seetõttu peame kriisist väljatulekuks leidma täiendavaid võimalusi riigi tulude suurendamiseks ning töökohtade hoidmiseks ja loomiseks. Olime valmis enda jaoks väga valusaks kompromissiks aga mitte selleks, et läbirääkimislaua taga istuv partner hakkab meile solgipange pähe valama. Koalitsiooni laual oleks justkui olnud mingid salaplaanid, millest kõva häälega ei räägita. Minu meelest rohkem nagu ei tea neid plaane, mis laualt väga kaugemale ei jõudnud kui Laari enda poolt välja pakutud ettepanekud, mida me ei pea väga vastutustundlikuks Eesti rahva suhtes. Nimelt pakkus Laar välja, et eelarve tasakaalu viimiseks tuleb langetada tulumaksuvaba miinimumi 1000.- krooni võrra, ning teha kogu sotsiaalsektori kärbe 10 %, mis annaks pea 3 miljardit krooni vähemkindlustatud inimeste arvelt. Veel oli tema poolt pakutud plaan, mis kaotaks pensionäride täiendava tulumaksuvabastuse, mis võtaks pensionäridelt veel veidi üle miljardi. Palju edasiviivaid salajasi unistusi. Nimetame siis neid plaanitavaid kärpeid Laari pidurdusjooneks ning teisalt meie punaseks jooneks, millest üle ei olnud me tõesti valmis astuma. Tahaks veel teada, kus on see joon, millest Laar ei saa enam Eestimaal üle astuda, kui ta need kärped tõesti ära teeb? Kas see asub tema koduõel või isamaa kontori hoovis, on raske hinnata.

>… ehk Rummi blogi rännakud VOL2 On siiralt tore, et poliitikas tegutsevatel inimestel on oma arvamus ning eriti tore on veel see, et nad julgevad seda ka teistele välja öelda. Kurb on aga see, et mõne tegelase sulg suudab jätta paberile jälgi, mille vaatamisel ei saa teinekord aru, mida ja miks on sinna paberile pandud. Jälle tundub mulle, et üks poliitiline blogi on liikumas ajas ja ruumis omapäi. Ta teab rohkem, kui selle omanik teada saaks ja arvab asju, millest tal arusaamist pole. Selge on see, et teatav kogus vägijooki paneb ka mannetumad tegelased mõisniku mõtteid mõtlema ning samuti tekib tunne, nagu teaks kõike, mis ilmas toimub ning teaks ka, mida ümberolevad inimesed mõtlevad. Pikk eellugu, kuid kuidagi teisiti ei oska ma seletada riigikogulase Rummi blogi järjekordseid rännakuid Rahvaliidu valitsusse mineku võimaluste teemadel. Kõigepealt peaks vaatama ikka peeglisse ja vajadusel ka mõtete selgitamiseks peeglit puhastama ning veelkord vaatama. Hämmastav, et sotsid arutavad täna valitsuses, kuidas müüa Eesti metsa, mis suuresti tänu Rahvaliidu tegevusele veel ikka riigi oma on, ja selle krooniks kirjutab Rumm, et Rahvaliit oli üleöö valmis minema valitsusse, kes seda plaani hakkaks ellu viima. Ole hea mees ja lase oma isepäisel blogil välja magada! Või on need tõesti sinu enda mõtted? Enne kui sellist demagoogiat paberile panna, võiks ikka veidi tutvuda riigi poliitilise ajalooga ning analüüsida otsuseid, mida on tehtud ja tahetud teha strateegilise riigivaraga valitustes, kus on olnud sotsid ja võrrelda seda Rahvaliidu osalusega valitsuse otsustega. Väites, et Rahvaliit läheb valitsusse, kes hakkab riigimetsa müüma, võtab Rumm endale liiga suure vastutuse. Siinkohal meenub Rummi blogi rännak valitsuskabineti istungile, kus Rumm ise ei viibinud, aga tundus, et oli kõigega kursis. Justkui oleks ennast vaikselt kellegi taskusse või toolileenile paigutanud. Kuigi viimasel ajal püüavad sotsid avalikkusele muljet jätta, et oravad ähvardavad neid Rahvaliiduga, siis tegelikult on asi vist vastupidine. Meenutagem, mida ütles Pihl erakonna üldkogul: ,,Aeg on heita need vaated sinna, kuhu nad kuuluvad – ajaloo prügikasti. Ideoloogia, mida esindab Reformierakond on surnud!“http://www.sotsdem.ee/index.php?article_id=889&img=1&page=49&action=article& Ka politoloog Rein Toomla on seisukohal, et sotsid soovivad ise koalitsioonist lahkuda. Politoloogi sõnul oli sotsiaaldemokraatide esimeheks saanud Pihli jõuline sõnavõtt erakonna üldkogul esimene samm selles suunas, et koalitsioonist üldse ära minna.http://www.postimees.ee/?id=91722 Kõige selle taustal tunduvad ühe isepäise blogi avaldused vägagi sellised, et valitsuse remondiks on tõesti vist aeg käes, sest koalitsioonist kostub juba pohmeluses sonimist. Kui selline häma kandub ka riigi otsusteni, on viimane aeg jalgu puhata. Sellist, Rummi blogis kirja pandud mõttevägistamist, on minu arvates raske ilma teatava promilli olemasoluta välja mõelda, kuid võib-olla mõni eriti andekas tegelane tõesti suudab.

>… ehk Rummi blogi rännakud VOL2 On siiralt tore, et poliitikas tegutsevatel inimestel on oma arvamus ning eriti tore on veel see, et nad julgevad seda ka teistele välja öelda. Kurb on aga see, et mõne tegelase sulg suudab jätta paberile jälgi, mille vaatamisel ei saa teinekord aru, mida ja miks on sinna paberile pandud. Jälle tundub mulle, et üks poliitiline blogi on liikumas ajas ja ruumis omapäi. Ta teab rohkem, kui selle omanik teada saaks ja arvab asju, millest tal arusaamist pole. Selge on see, et teatav kogus vägijooki paneb ka mannetumad tegelased mõisniku mõtteid mõtlema ning samuti tekib tunne, nagu teaks kõike, mis ilmas toimub ning teaks ka, mida ümberolevad inimesed mõtlevad. Pikk eellugu, kuid kuidagi teisiti ei oska ma seletada riigikogulase Rummi blogi järjekordseid rännakuid Rahvaliidu valitsusse mineku võimaluste teemadel. Kõigepealt peaks vaatama ikka peeglisse ja vajadusel ka mõtete selgitamiseks peeglit puhastama ning veelkord vaatama. Hämmastav, et sotsid arutavad täna valitsuses, kuidas müüa Eesti metsa, mis suuresti tänu Rahvaliidu tegevusele veel ikka riigi oma on, ja selle krooniks kirjutab Rumm, et Rahvaliit oli üleöö valmis minema valitsusse, kes seda plaani hakkaks ellu viima. Ole hea mees ja lase oma isepäisel blogil välja magada! Või on need tõesti sinu enda mõtted? Enne kui sellist demagoogiat paberile panna, võiks ikka veidi tutvuda riigi poliitilise ajalooga ning analüüsida otsuseid, mida on tehtud ja tahetud teha strateegilise riigivaraga valitustes, kus on olnud sotsid ja võrrelda seda Rahvaliidu osalusega valitsuse otsustega. Väites, et Rahvaliit läheb valitsusse, kes hakkab riigimetsa müüma, võtab Rumm endale liiga suure vastutuse. Siinkohal meenub Rummi blogi rännak valitsuskabineti istungile, kus Rumm ise ei viibinud, aga tundus, et oli kõigega kursis. Justkui oleks ennast vaikselt kellegi taskusse või toolileenile paigutanud. Kuigi viimasel ajal püüavad sotsid avalikkusele muljet jätta, et oravad ähvardavad neid Rahvaliiduga, siis tegelikult on asi vist vastupidine. Meenutagem, mida ütles Pihl erakonna üldkogul: ,,Aeg on heita need vaated sinna, kuhu nad kuuluvad – ajaloo prügikasti. Ideoloogia, mida esindab Reformierakond on surnud!“http://www.sotsdem.ee/index.php?article_id=889&img=1&page=49&action=article& Ka politoloog Rein Toomla on seisukohal, et sotsid soovivad ise koalitsioonist lahkuda. Politoloogi sõnul oli sotsiaaldemokraatide esimeheks saanud Pihli jõuline sõnavõtt erakonna üldkogul esimene samm selles suunas, et koalitsioonist üldse ära minna.http://www.postimees.ee/?id=91722 Kõige selle taustal tunduvad ühe isepäise blogi avaldused vägagi sellised, et valitsuse remondiks on tõesti vist aeg käes, sest koalitsioonist kostub juba pohmeluses sonimist. Kui selline häma kandub ka riigi otsusteni, on viimane aeg jalgu puhata. Sellist, Rummi blogis kirja pandud mõttevägistamist, on minu arvates raske ilma teatava promilli olemasoluta välja mõelda, kuid võib-olla mõni eriti andekas tegelane tõesti suudab.

>Uskumatu, kui kaua võtab ikka mõnedel inimestel aega asjadest aru saamine. Eelmisel nädalal ärkas kaks aastat Riigikogus erinevate värviliste nuppudega mänginud Erkki Nool ühel hommikul üles ja sai aru, et juhtunud on midagi hirmasat. “Väga vale otsus!” põrutab olümpiavõitjast riigikogu liige Erki Nool Delfis.Ja see lause (millega olen muideks vägagi nõus) käib selle kohta, et Riigikogu muutis paljuräägitud valitsuse usaldushääletusega mõningaid seadusesätteid, mis tekitavad omavalitsustele ja seeläbi ka kohaliku spordi rahastamisele suuri probleeme.” Nool näeb kõige suuremat ohtu selles, et nn väiksemad ja vaesemad omavalitsused haaravad raskuste süvenedes esimesena kinni just võimalusest spordiraha arvelt kokku hoida”, arvab ta Delfis. Tubli Erki! Sellest kõigest ongi rahvaliitlased (ja paljud teised, kes said ENNE seaduse vastuvõtmist aru, mida see reaalses elus kaasa toob) väga palju rääkinud ning selliste tagajärgede eest hoiatanud. 2008. aasta negatiivse lisaeelarve vastuvõtmisega muudeti ca 20 seadust ning nende hulgas oli ka spordiseadust ning seda kõike tehti vaid ühe hääletuse, kus opositsioon ei saanud isegi kaasarääkimise võimalust. Täna jääb vaid arusaamatuks Erki Noole avalik esinemine, milles ta alles nüüd leiab, et Riigikogu tegi vale otsuse, kui muutis spordiseadust. Esiteks ei teinud seda kohe mitte kogu Riigikogu, vaid seda vastutust kannab ikka koalitsioon. Teisalt jääb tema sõnavõtust arusaamatuks, mille üle ta täna nördimust avaldab, kui just tema ise selle seaduse muutmise poolt hääletas!? Tundub, et Erki Nool tuli otse trennist ja ei saanud täpselt aru, mille poolt Laar ta Riigikogus hääletama pani. Kui varem oli spordiseaduses valla- või linnavolikogul kohustus “toetada oma haldusterritooriumil asuvate spordiorganisatsioonide tööd”, siis nüüd võeti nende eelarvetest vahendeid vähemaks ning valitsuse sõnum oligi see, et mis te muretsete – linnadel ja valdadel on nüüd ka kohustusi vähem! Kokku kärbiti omavalitsuste tulusid üle 1 miljardi krooni ja spordiseaduse muudatustega võeti omavalitsustelt kohustus tegeleda spordi ja vabaaja finantseerimisega. Küsiks veelkord, et kes sellega siis tegeleb? Me võime ju teha Toompeal otsuse, et omavalitsus ei pea seda või teist ülesannet enam täitma, kuid probleem ju selles ongi, et kes siis täidab? Näiteks spordi puhul tahaks kallite koalitsioonierakondade käest küsida, et kelle telefoninumbri ma annan oma valla jalgpallipoistele, et nad saaks oma tegevust jätkata? Valdades ja linnades ehitatakse selliseid toimivaid süsteeme üles kümneid aastaid, tekivad traditsioonid ja järjepidevus ning siis tulevad mingid tegelased, kes arvavad, et nemad võivad ühe näpuliigutusega sellele kõigele joone peale tõmmata! Eriti napakaks teevadki selle sellised avastused, kus rõõmsalt Riigikogus rohelist nuppu vajutanud tegelased paar kuud hiljem hakkavad kirema, et väga paha ja see küll õige asi ei ole! Aga õnneks on jõulude ajal Riigikogu jõuluvanal seekord lihtne, sest üle poolte selle liikmetest vajavad hädasti ühte korralikku taskupeeglit, et enne nuppude näppimist ikka korralikult iseendaga nõu pidada…

>Uskumatu, kui kaua võtab ikka mõnedel inimestel aega asjadest aru saamine. Eelmisel nädalal ärkas kaks aastat Riigikogus erinevate värviliste nuppudega mänginud Erkki Nool ühel hommikul üles ja sai aru, et juhtunud on midagi hirmasat. “Väga vale otsus!” põrutab olümpiavõitjast riigikogu liige Erki Nool Delfis.Ja see lause (millega olen muideks vägagi nõus) käib selle kohta, et Riigikogu muutis paljuräägitud valitsuse usaldushääletusega mõningaid seadusesätteid, mis tekitavad omavalitsustele ja seeläbi ka kohaliku spordi rahastamisele suuri probleeme.” Nool näeb kõige suuremat ohtu selles, et nn väiksemad ja vaesemad omavalitsused haaravad raskuste süvenedes esimesena kinni just võimalusest spordiraha arvelt kokku hoida”, arvab ta Delfis. Tubli Erki! Sellest kõigest ongi rahvaliitlased (ja paljud teised, kes said ENNE seaduse vastuvõtmist aru, mida see reaalses elus kaasa toob) väga palju rääkinud ning selliste tagajärgede eest hoiatanud. 2008. aasta negatiivse lisaeelarve vastuvõtmisega muudeti ca 20 seadust ning nende hulgas oli ka spordiseadust ning seda kõike tehti vaid ühe hääletuse, kus opositsioon ei saanud isegi kaasarääkimise võimalust. Täna jääb vaid arusaamatuks Erki Noole avalik esinemine, milles ta alles nüüd leiab, et Riigikogu tegi vale otsuse, kui muutis spordiseadust. Esiteks ei teinud seda kohe mitte kogu Riigikogu, vaid seda vastutust kannab ikka koalitsioon. Teisalt jääb tema sõnavõtust arusaamatuks, mille üle ta täna nördimust avaldab, kui just tema ise selle seaduse muutmise poolt hääletas!? Tundub, et Erki Nool tuli otse trennist ja ei saanud täpselt aru, mille poolt Laar ta Riigikogus hääletama pani. Kui varem oli spordiseaduses valla- või linnavolikogul kohustus “toetada oma haldusterritooriumil asuvate spordiorganisatsioonide tööd”, siis nüüd võeti nende eelarvetest vahendeid vähemaks ning valitsuse sõnum oligi see, et mis te muretsete – linnadel ja valdadel on nüüd ka kohustusi vähem! Kokku kärbiti omavalitsuste tulusid üle 1 miljardi krooni ja spordiseaduse muudatustega võeti omavalitsustelt kohustus tegeleda spordi ja vabaaja finantseerimisega. Küsiks veelkord, et kes sellega siis tegeleb? Me võime ju teha Toompeal otsuse, et omavalitsus ei pea seda või teist ülesannet enam täitma, kuid probleem ju selles ongi, et kes siis täidab? Näiteks spordi puhul tahaks kallite koalitsioonierakondade käest küsida, et kelle telefoninumbri ma annan oma valla jalgpallipoistele, et nad saaks oma tegevust jätkata? Valdades ja linnades ehitatakse selliseid toimivaid süsteeme üles kümneid aastaid, tekivad traditsioonid ja järjepidevus ning siis tulevad mingid tegelased, kes arvavad, et nemad võivad ühe näpuliigutusega sellele kõigele joone peale tõmmata! Eriti napakaks teevadki selle sellised avastused, kus rõõmsalt Riigikogus rohelist nuppu vajutanud tegelased paar kuud hiljem hakkavad kirema, et väga paha ja see küll õige asi ei ole! Aga õnneks on jõulude ajal Riigikogu jõuluvanal seekord lihtne, sest üle poolte selle liikmetest vajavad hädasti ühte korralikku taskupeeglit, et enne nuppude näppimist ikka korralikult iseendaga nõu pidada…

>Kuulates oravapartei raadioreklaami eurovalimiste teemal, ei uskunud ma oma kõrvu. Lugu lõppes ühe anekdoodiga, kus üks vend hakkas mereröövliks ja teine Euroopa Parlamendi saadikuks ning mõlemast pole peale seda valikut enam midagi kuulda. Tõepoolest õpetliku sisuga lugu ja olen 100 % nõus, et europarlamendi saadik ei tohiks mereröövli kombel Euroopa avarustel kaduma minna. Mitte, et oleksin rõõmus mereröövli kadumise üle, kuid mandaadiga saadik peaks siiski vahest vaatamas ja kuulamas käima, mida talle mandaadi andnud tegelased ka asjadest arvavad. Aga mõeldes Kallase sõnumi peale hakkasin mõtlema selle peale, kes on meie „kadunud mereröövel” ja jõudsin väga sekgelt ühele järeldusele – oravapartei saadik Toomas on kadunud kui savi tiigipõhja! Kuulasin veel üks kord seda reklaami ja mõtlesin nende peale, kellest tõepoolest pole midagi kuulda ja ikka tulemus sama. Kohe mitte midagi ei meenu koos keskerakondalsega liberite fraktsioonis istuvast Toomasest Euroopa kontekstis. Võibolla on ta Euroopa tasemel tegija nagu oravad plakatitele on kleepinud ja ei tahagi, et tema suurtest tegudest siin paganate maal keegi midagi teab? Vahet pole, mida ta ise arvab, vahet pole kas ta on jätkuvalt europarlamendi saadik või on vahepeal hakanud mereröövliks – selge on see, et kuulda pole temast mitte midagi ja seetõttu palubki oravapartei endine juht enam oravate poolt mitte hääletada. Oravad on Euroopa tasemel kaduvad väikesed koheva sabaga loomad, kellest peale Tallinna lennujaama uksest sisse astumist ei ole kuulda mitte midagi. Ja sellistele pole mõtet tõesti oma häält anda!

>Kuulates oravapartei raadioreklaami eurovalimiste teemal, ei uskunud ma oma kõrvu. Lugu lõppes ühe anekdoodiga, kus üks vend hakkas mereröövliks ja teine Euroopa Parlamendi saadikuks ning mõlemast pole peale seda valikut enam midagi kuulda. Tõepoolest õpetliku sisuga lugu ja olen 100 % nõus, et europarlamendi saadik ei tohiks mereröövli kombel Euroopa avarustel kaduma minna. Mitte, et oleksin rõõmus mereröövli kadumise üle, kuid mandaadiga saadik peaks siiski vahest vaatamas ja kuulamas käima, mida talle mandaadi andnud tegelased ka asjadest arvavad. Aga mõeldes Kallase sõnumi peale hakkasin mõtlema selle peale, kes on meie „kadunud mereröövel” ja jõudsin väga sekgelt ühele järeldusele – oravapartei saadik Toomas on kadunud kui savi tiigipõhja! Kuulasin veel üks kord seda reklaami ja mõtlesin nende peale, kellest tõepoolest pole midagi kuulda ja ikka tulemus sama. Kohe mitte midagi ei meenu koos keskerakondalsega liberite fraktsioonis istuvast Toomasest Euroopa kontekstis. Võibolla on ta Euroopa tasemel tegija nagu oravad plakatitele on kleepinud ja ei tahagi, et tema suurtest tegudest siin paganate maal keegi midagi teab? Vahet pole, mida ta ise arvab, vahet pole kas ta on jätkuvalt europarlamendi saadik või on vahepeal hakanud mereröövliks – selge on see, et kuulda pole temast mitte midagi ja seetõttu palubki oravapartei endine juht enam oravate poolt mitte hääletada. Oravad on Euroopa tasemel kaduvad väikesed koheva sabaga loomad, kellest peale Tallinna lennujaama uksest sisse astumist ei ole kuulda mitte midagi. Ja sellistele pole mõtet tõesti oma häält anda!

>Neljapäevasel valitsuse pressikonverentsil üllatas mind siiralt isamaalasest põllumajandusministri ülestunnistus, et tegelikkuses on valitsuskoalitsiooni kuuluvate erakondade maailmavaated riigile kahjulikud. Tsitaat minister Seederi kommentaarist riigieelarve kärbete teemalisele küsimusele: “Nii et täna on selline olukord ja ma arvan, et kõikidel valitsuserakondadel tuleb oma poliitilisest maailmavaatest loobuda riigi huvide kasuks teatud määral. Ja see on paratamatu.” Ehk minu hinnangul andis ta selgelt mõista, et teataval määral tuleb siiski oma riigivaenulikku maailmavaadet jätkuvalt ellu viia!? Inimesetele aga kuulutatakse edasi, et see on hea neile ja riigile, samas ise on juba jõutud majanduskriisi tulemusel arusaamisele, et kõigi kolme maailmavaatelised seisukohad kahjustavad riiki. Tuleb tõesti tunnistada, et tänasesse valitsuskoalitsiooni kuuluvate erakondade poliitikud on viimastel päevadel rohkemgi teravaid märkusi teinud. Nimelt kolmapäevases Foorumi saates suutis üks juhtivatest oravatest anda eestimaalastele selge sõnumi, et täna oma inimesi ja riigi majandust abipakettidega turgutavad riigid on lollid . Ehk ta sisuliselt avaldas arvamust, et Saksamaa on loll, Soome on loll, Ameerika Ühendriigid ja Jaapan on päris lollid. Reformierakonna juhitud Eesti on tark. Vot selline arrogantne enesekindlus paneb tõepoolest tundma heameelt selle üle, et endine majandusminister sukeldus eraärisse ning müüb kullakamakaid, mitte ei aita riigivankrit veelgi kiiremini kraavipõhja keerata. Sõnumiga, et ärme teeme midagi ja ootame – ei ole täna väga midagi peale hakata. Riigil on vaja tegutseda selle nimel, et edaspidi hakkaks majandus taas kosuma ning selleks tuleb riigil ikka hing sees hoida, mitte lasta kõigel minna ammendunud ultraliberaalset teed. Kui vanker ikka kolinal mäest alla veereb, siis ei hakka ta mingi valemiga ise uuesti mäkke veerema – ikka on vaja kõrvalist abi, et ta taas ülesmäge lükata! Lõpetuseks veelkord tunnustus põllumajandusministrile ja tõepoolest – lõpetage see riigile kahjulik tegutsemine ära.Hakake tööle riigi huvidest lähtuvalt ja selleks teile ilusaid kevadpühi ning palju jõudu 🙂