Author Archives: admin

>Taas kord on tõstatatud haldusreformi teema ja jälle on sisuliselt pakutud plaani muuta viisteist maakonda valdadeks. Ainult et seekord on ettepaneku tegija vaadanud asja õige veidra kandi pealt – lootuses, et sel moel oleks võimalik lahti saada “kodukootud poliitikutest”. See on mõte, millele kuidagi ei saa jätta vastamata. Pidades silmas riigi poliitikat ja tundes paljusid tegevpoliitikuid, tuleb tunnistada, et riigi juhtimisel on kodukootud lähenemine ja talupojamõistus nähtused, mida Toompea koridorides üha vähemaks jääb, ning see ei ole meile sugugi kasuks tulnud. Julgen väita, et inimesed, kes enne riigitüüri hoidmist on mõnda aega tegutsenud omavalitsuses, oskavad Eesti ühiskonna muresid näha palju avarama pilguga kui need, kellel see kogemus puudub. Riigitüüri juures olijate ettevalmistus peab loomulikult esindama erinevaid valdkondi, kuid regionaalpoliitiline mõõde on seal siiski valdavalt “kodukootud” kogemusega inimeste kanda. Olen nõus, et riigi tasandil on aeg lõpetada hämamine haldusterritoriaalsest reformist, selle asemel peaks tegema kõik mis võimalik toimiva halduskorralduse tagamiseks. Tõsiasi, et maapiirkondades inimeste elukvaliteet pidevalt halveneb, tuleneb ühelt poolt mõistagi üldisest majandusolukorrast, kuid teisalt on seda ilmselgelt võimendanud valitsuse ülimalt lühinägelikud kärpeotsused. Arusaamine, et omavalitsus on praegu esimene koht, kuhu inimene toimetulekuraskustes pöördub, ei ole valitsusele minu meelest siiani päriselt kohale jõudnud. Reaalsete lahenduste otsimise ja väljapakkumise asemel ollakse jätkuvalt valmis piire ümber joonistama, kuid inimeste tegelikud mured – kuidas teenused kätte saada – jäävad otsustajatest endiselt kaugele. Ometi on vaja kiiremas korras kokku leppida, millised teenused peavad olema tagatud maakondlikul ja millised vallatasandil ning vastavalt sellele seadustada maakondlik juhtimistasand ja vastav tulubaas. Tuleb aru saada, et haldusreform ei seisne piiride liigutamises ning valdade liitmises – ümberkorralduse eesmärk on parandada teenuste kättesaadavust maapiirkondades ning parandada inimeste elukvaliteeti. Ning selle reformi tagamõtteks ei saa Eesti-suguses väikeriigis olla ainult majanduslik jõudlus, eelkõige peame lähtuma oma inimeste ja eri piirkondade vajadustest. Kodukoha elu korraldamisel on ikka usaldatud “kodukootud poliitikuid”, inimesi endi keskelt. Nemad teavad ja tunnevad kohalikke olusid kõige paremini. Kohaliku taustaga inimene üldjuhul ei lähe oma kodukoha inimesi lollitama ega petma. Kui me oma väikeses riigis minetame tõekspidamise, et kohalikud inimesed on poliitikas eriline väärtus, siis teeme endale tulevikuks küll karuteene. Eriti just maapiirkonnas on oluline kaasata tublisid-toimekaid inimesi valla- ja linnaelu edendamisse. Maal annavad mured – tööpuuduse kasv, omavalitsuste tulubaasi kahanemine, perede toimetulek – kõige valusamalt tunda ning sunnivad inimesi päev-päevalt rohkem koos neile lahendust otsima. Mõnedki tegusad inimesed on kohalikest valimistest eemale jäänud, sest igapäevatöö kõrvalt pole selleks lihtsalt aega või ka tahtmist. Mida kaugemale me valimised ja otsustamise inimesest viime, seda rohkem jõuab meie eest otsustama hea jutuga tegelasi, kellest reklaamiagentuur suudab teha staari iga ilmaga. Võib-olla neljas-viies Eesti omavalitsuses saame rääkida parteilisest vastutusest, kuid üle kahesaja on kindlasti neid kohti, kus valijate ees vastutavad siiski needsamad inimesed, keda usaldasime valda või linna juhtima. Kui me nendega rahul ei ole, siis järgmisel korral me neid ju ometi enam ei vali, sest teame, kes nad on ja mida suudavad või mida mitte. Kohapeal ei ole inimesele oluline, kui kaugele temast jääb valla või linna piir – tähtis on see, et ta saab kätte eluks vajalikud teenused. Ja tõsiasi, et meil on üle 3000 “kodukootud poliitiku”, on minu meelest igati kiiduväärt, sest see on üks võimalus oma kodukoha arengus kaasa rääkida. See vahetu suhtlemise vajadus tuleb eriti selgelt välja praegu. Just majanduslikult keerulistel aegadel on tähtis, et omavalitsusjuht tunneks oma piirkonda ja inimesi, sest inimlik hool muutub järjest olulisemaks. *lugu ilmus ajalehes “Meie Maa” 07.04.2010

>Kaks aastat tagasi andis valitsus kaitseministeeriumile õiguse korraldada võidusamba rajamiseks erandmenetlusega riigihange, mille eesmärk oli tagada võimalikult soodne hind, leping ja tarnegraafik. Erandmenetlusega riigihanke valikut põhjendati sellega, et tuleb arvestada Vabadussõja mälestussamba rajamise tähtsust ja sellega seotud turvalisust. Küsitavuste peale vastas valitsus toona kommunikatsioonibüroo vahendusel, et erandid lubavad vajalike lepingute sõlmimist mitte riigihanke, vaid otsustuskorras. Samas ei tähendavat see, et lepingupartnerite leidmisel oleks lubatud ilma põhjuseta kahjustada konkurentsi või kasutada ebasäästlikult avalikke vahendeid. Vaat täpselt sellise vastuse andsid meie riigiisad, kui otsustasid võidusamba püstida. Vastusteta küsimused Nüüd on sammas püsti ja võib-olla polekski mõtet sel teemal enam heietada, kui valitsusliit poleks nädalapäevad tagasi riigikogus jälle oma tegelikku palet näidanud, jättes samba asjus sisulised vastused andmata. Opositsioonierakonnad tegid ettepaneku luua komisjon, kes kõiki segaseid asjaolusid üksipulgi lahkaks ning üleskerkinud küsimustele vastuse otsiks, kuid Isamaa ja Res Publica Liit ning Reformierakond ei pidanud seda vajalikuks. Uurimiskomisjoni moodustamine olnuks siiski igati mõistlik, on ju tegu Eesti riikluse ühe olulisema mälestusmärgiga, mis on avalikkuse erilise huvi ja tähelepanu all. Kahjuks pole samba tellija kaitseministeerium suutnud või pigem tahtnud anda ammendavaid vastuseid, miks on asjad just nii õnnetus seisus, nagu nad on. Hädad valgustusega ja klaaspaneelide kollaseks tõmbumine on pool muret. Tasub meenutada, et 2007. aasta augustis avalikustatud võidutöö pidi tulema dolomiidist ja oluliselt odavam, kui lõplikud arvud nüüd näitavad. Küsimus pole mitte selles, kumb materjal on parem, vaid selles, et veenvaid põhjendusi vangerdusteks ei ole. Kes siis selliseid asju otsustas ja kas keegi millegi eest ka vastutab? On teadmata, kas selle õnnetu valgustuse eest ikka vastutavad otseselt samba tootjad. Ehk hoopis aitasid mingeid kanaleid pidi selle valgustuse sinna sisse müüa eestimaised tegelased, kes sambal näppupidi juures ja kes ka austet kaitseministri koduparteile ei ole unustanud toetusekroone läkitada? Alles mõni nädal tagasi avalikustas kaitseministeerium lõpuks viimased Tšehhi klaasifirmaga Sans Souci sõlmitud lepingud ja nende lisad, mis seni olid salastatud. Kui siiani oli kõigile teada, et kaitseministeerium ja klaasifirma sõlmisid võidusamba rajamise lepingu 2008. aasta veebruari lõpul, siis selgus, et aasta hiljem allkirjastati lepingu muutmise leping koos paljude uute lisadega. Ja oh imet – erinevalt põhilepingu sõlmimisega kaasnenud «ilutulestikust» ei teinud kaitseministeerium nii olulise muudatuse kohta isegi pressiteadet! Lõpuks paljastus huvitav tõde. Nimelt oli paneelide kolletumine ammu teada, kuid asjaosalised hämasid lõpuni, üllatunud nägu peas, ning kirusid tšehhe. Aga mida sa kirud, kui oled salastatud lepinguga lubanud ehitajale juurde üle kahe miljoni krooni, et kollane mure välja ei paistaks. Tööde lõppmaksumuse ümber käib hämamine siiani, kallinemist põhjendatakse projekti unikaalsusega. Tegelikult olid kõik need mured ju ammu teada ning avalikkusele aeti tahtlikult udu, ja kui vastuseid enam võtta polnud, toodi appi advokaadid. Niikaua kuni valitsuserakonnad seda teemat riigikogus ignoreerivad ning ministeerium ei suuda avalikkusele anda veenvaid vastuseid, jääbki ta kummitama. Aga küll aeg annab arutust. *lugu nägi ilmavalgust ka 06.03.2010 Õhtulehes

>Kaks aastat tagasi andis valitsus kaitseministeeriumile õiguse korraldada võidusamba rajamiseks erandmenetlusega riigihange, mille eesmärk oli tagada võimalikult soodne hind, leping ja tarnegraafik. Erandmenetlusega riigihanke valikut põhjendati sellega, et tuleb arvestada Vabadussõja mälestussamba rajamise tähtsust ja sellega seotud turvalisust. Küsitavuste peale vastas valitsus toona kommunikatsioonibüroo vahendusel, et erandid lubavad vajalike lepingute sõlmimist mitte riigihanke, vaid otsustuskorras. Samas ei tähendavat see, et lepingupartnerite leidmisel oleks lubatud ilma põhjuseta kahjustada konkurentsi või kasutada ebasäästlikult avalikke vahendeid. Vaat täpselt sellise vastuse andsid meie riigiisad, kui otsustasid võidusamba püstida. Vastusteta küsimused Nüüd on sammas püsti ja võib-olla polekski mõtet sel teemal enam heietada, kui valitsusliit poleks nädalapäevad tagasi riigikogus jälle oma tegelikku palet näidanud, jättes samba asjus sisulised vastused andmata. Opositsioonierakonnad tegid ettepaneku luua komisjon, kes kõiki segaseid asjaolusid üksipulgi lahkaks ning üleskerkinud küsimustele vastuse otsiks, kuid Isamaa ja Res Publica Liit ning Reformierakond ei pidanud seda vajalikuks. Uurimiskomisjoni moodustamine olnuks siiski igati mõistlik, on ju tegu Eesti riikluse ühe olulisema mälestusmärgiga, mis on avalikkuse erilise huvi ja tähelepanu all. Kahjuks pole samba tellija kaitseministeerium suutnud või pigem tahtnud anda ammendavaid vastuseid, miks on asjad just nii õnnetus seisus, nagu nad on. Hädad valgustusega ja klaaspaneelide kollaseks tõmbumine on pool muret. Tasub meenutada, et 2007. aasta augustis avalikustatud võidutöö pidi tulema dolomiidist ja oluliselt odavam, kui lõplikud arvud nüüd näitavad. Küsimus pole mitte selles, kumb materjal on parem, vaid selles, et veenvaid põhjendusi vangerdusteks ei ole. Kes siis selliseid asju otsustas ja kas keegi millegi eest ka vastutab? On teadmata, kas selle õnnetu valgustuse eest ikka vastutavad otseselt samba tootjad. Ehk hoopis aitasid mingeid kanaleid pidi selle valgustuse sinna sisse müüa eestimaised tegelased, kes sambal näppupidi juures ja kes ka austet kaitseministri koduparteile ei ole unustanud toetusekroone läkitada? Alles mõni nädal tagasi avalikustas kaitseministeerium lõpuks viimased Tšehhi klaasifirmaga Sans Souci sõlmitud lepingud ja nende lisad, mis seni olid salastatud. Kui siiani oli kõigile teada, et kaitseministeerium ja klaasifirma sõlmisid võidusamba rajamise lepingu 2008. aasta veebruari lõpul, siis selgus, et aasta hiljem allkirjastati lepingu muutmise leping koos paljude uute lisadega. Ja oh imet – erinevalt põhilepingu sõlmimisega kaasnenud «ilutulestikust» ei teinud kaitseministeerium nii olulise muudatuse kohta isegi pressiteadet! Lõpuks paljastus huvitav tõde. Nimelt oli paneelide kolletumine ammu teada, kuid asjaosalised hämasid lõpuni, üllatunud nägu peas, ning kirusid tšehhe. Aga mida sa kirud, kui oled salastatud lepinguga lubanud ehitajale juurde üle kahe miljoni krooni, et kollane mure välja ei paistaks. Tööde lõppmaksumuse ümber käib hämamine siiani, kallinemist põhjendatakse projekti unikaalsusega. Tegelikult olid kõik need mured ju ammu teada ning avalikkusele aeti tahtlikult udu, ja kui vastuseid enam võtta polnud, toodi appi advokaadid. Niikaua kuni valitsuserakonnad seda teemat riigikogus ignoreerivad ning ministeerium ei suuda avalikkusele anda veenvaid vastuseid, jääbki ta kummitama. Aga küll aeg annab arutust. *lugu nägi ilmavalgust ka 06.03.2010 Õhtulehes

>Ühelt poolt igati kiiduväärt, et Riigikogu on võtnud tööpuuduse luubi alla. Samas on kummaline, et arutelu kerkis tõsimeeli üles alles pärast seda, kui Rahvaliit pani ette võtta teema märtsis päevakorda riiklikult tähtsa küsimusena. Pärast seda algas võidujooks, kes saab sõnumi esimesena ja ahvatlevamalt avalikkusele pakkuda. Aga olgu nende algetega kuidas on, peaasi, et asi viimaks käsile on võetud. Jääb vaid loota, et jõutakse ka käegakatsutavate lahendusteni. Sotsioloog Andrus Saare sõnul napib poliitikutel tööpuuduse leevendamiseks häid ideid ja nii mõnegi poliitilise jõu suured lubadused on tegelikult katteta. Sotsioloog rõhutab, et tööpuuduse vähendamine ei ole lihtne ühekordne aktsioon – see nõuab paljude meetmete üheaegset rakendamist. Nõustun temaga. Raske on aga nõustuda valitsuse väidetega, et kõiges on peasüüdlane rahvusvaheline finants- ja majanduskriis. Tahaks küsida, miks ei ole kriis sama sügavalt tabanud näiteks Poolat või meie naabrit Soomet. Meie sügava eelarvekriisi põhjusi tuleb ikka otsida siseriiklikest otsustest või pigem otsustamatusest. Eelkõige tuleb tunnistada vigu ja valearvestusi, sest riigijuhid, eesotsas peaministriga, on korduvalt pidanud oma sõnu sööma ning protsessidele on reageeritud liiga hilja. Väärib tähelepanu, et just üliliberaalset joont ajavates riikides, nagu Eesti, on kriis sügavam ja tagajärjed rängemad kui mujal. Meie valitsus vaatas vaikides pealt pankade laenurallit ning kinnisvaramulli tekitamist. Niikaua kui Eestis ei tule pööret euroopalikule sotsiaalsele turumajandusele, püsib oht, et sama rängad kriisid ootavad meid ka edaspidi. Erinevalt Eestist on enamik Euroopa riike rakendanud töökohtade loomise ergutamiseks ja tööpuuduse sotsiaalsete tagajärgede leevendamiseks kõikvõimalikke samme. Finantskriisi ilmnedes pöörati esmatähelepanu riigi rahanduse stabiliseerimisele. ELi liikmesriikides on rakendatud nii tulumaksusüsteemi üldisi muudatusi kui ka piiratud muudatusi maksukategooriates või -määras. Tõsi, need meetmed on sageli kulukad ja kipuvad jääma alaliseks, millega võib seletada nende piiratud ulatust liikmesriikides. Lisaks on mõni riik vähendanud töövõtjate makstavaid sotsiaalmakseid. Nõus, et sotsiaalseid töökohti on ka Eestisse vaja, kuid nendega ei tohi üle pingutada, muidu võime lõpuks tõepoolest jõuda puuvalvuri ametini. Peame endale aru andma, et iga investeeringu nimel tuleb tegutseda, ja siin ei ole küsimus oodatava euro tulekus või edasilükkumises. Eesti ettevõtjal, kes saaks poole kohaga tööd pakkuda, käib inimese palkamine üle jõu, sest osalise tööajaga töötaja puhul on maksukoormus proportsioonist väljas. Samuti peaks võimalikult lihtne olema ettevõtluse alustamine füüsilisest isikust ettevõtjana, kuid paraku on suund täpselt vastupidine – Eesti maksunduse jäikus seab selle arengule tõkkeid. Pigem valitseb taandareng. Need on kitsaskohad, mis ootavad kiiret ja mõistlikku lahendust. ELi suuremad liikmesriigid on peaasjalikult keskendunud majanduse toetamisele ja nõudluse taastamisele ning majanduskasvu ja tööhõive kaitsmisele. Esmalt peetakse arukaks mitmesuguste maksukärbete kaudu toetada kõige haavatavamate inimrühmade ostujõudu. Teiseks suunatakse avaliku sektori planeeritavad investeeringud infrastruktuuridesse. Peetakse oluliseks toetada väikese ja keskmise suurusega ettevõtlust garantiide ja laenurahaga ning laiendatakse tööturgu paindliku tööaja ja ümberõppega. Niisuguste meetmete kohta oleme meie valitsuselt kuulnud vaid kriitikat – kiidulaulu lauldakse meie majanduse edusammudele ja suurepärasele oskusele ise kriisist välja tulla. Tasub märkida, et Euroopa Komisjon on lisaks vajadusele kriisile kiirelt ja adekvaatselt reageerida hoiatanud liikmesriike sellise sekkumise kõrvalmõjude eest, mis võivad takistada majandust peatsele tõusule pöördumast. Teisisõnu – koos kriisimeetmete rakendamisega soovitatakse juba kavandada neist järk-järgulise loobumise etappi. Praegust majandusolukorda arvestades on vaja kohaldada kõikvõimalikke, kas või ajutisi, kuid jõulisi meetmeid, et üha suurenev tööpuudus ei viiks meid sotsiaalsesse katastroofi. Lahendused tuleb leida juba täna, sest homme on lootusetult hilja. Tööpuudust ei tohi kasutada poliitikas pildile pääsemiseks, tööpuuduse leevendamiseks peavad erakonnad tegutsema üheskoos ja oskuslikult.

>Ühelt poolt igati kiiduväärt, et Riigikogu on võtnud tööpuuduse luubi alla. Samas on kummaline, et arutelu kerkis tõsimeeli üles alles pärast seda, kui Rahvaliit pani ette võtta teema märtsis päevakorda riiklikult tähtsa küsimusena. Pärast seda algas võidujooks, kes saab sõnumi esimesena ja ahvatlevamalt avalikkusele pakkuda. Aga olgu nende algetega kuidas on, peaasi, et asi viimaks käsile on võetud. Jääb vaid loota, et jõutakse ka käegakatsutavate lahendusteni. Sotsioloog Andrus Saare sõnul napib poliitikutel tööpuuduse leevendamiseks häid ideid ja nii mõnegi poliitilise jõu suured lubadused on tegelikult katteta. Sotsioloog rõhutab, et tööpuuduse vähendamine ei ole lihtne ühekordne aktsioon – see nõuab paljude meetmete üheaegset rakendamist. Nõustun temaga. Raske on aga nõustuda valitsuse väidetega, et kõiges on peasüüdlane rahvusvaheline finants- ja majanduskriis. Tahaks küsida, miks ei ole kriis sama sügavalt tabanud näiteks Poolat või meie naabrit Soomet. Meie sügava eelarvekriisi põhjusi tuleb ikka otsida siseriiklikest otsustest või pigem otsustamatusest. Eelkõige tuleb tunnistada vigu ja valearvestusi, sest riigijuhid, eesotsas peaministriga, on korduvalt pidanud oma sõnu sööma ning protsessidele on reageeritud liiga hilja. Väärib tähelepanu, et just üliliberaalset joont ajavates riikides, nagu Eesti, on kriis sügavam ja tagajärjed rängemad kui mujal. Meie valitsus vaatas vaikides pealt pankade laenurallit ning kinnisvaramulli tekitamist. Niikaua kui Eestis ei tule pööret euroopalikule sotsiaalsele turumajandusele, püsib oht, et sama rängad kriisid ootavad meid ka edaspidi. Erinevalt Eestist on enamik Euroopa riike rakendanud töökohtade loomise ergutamiseks ja tööpuuduse sotsiaalsete tagajärgede leevendamiseks kõikvõimalikke samme. Finantskriisi ilmnedes pöörati esmatähelepanu riigi rahanduse stabiliseerimisele. ELi liikmesriikides on rakendatud nii tulumaksusüsteemi üldisi muudatusi kui ka piiratud muudatusi maksukategooriates või -määras. Tõsi, need meetmed on sageli kulukad ja kipuvad jääma alaliseks, millega võib seletada nende piiratud ulatust liikmesriikides. Lisaks on mõni riik vähendanud töövõtjate makstavaid sotsiaalmakseid. Nõus, et sotsiaalseid töökohti on ka Eestisse vaja, kuid nendega ei tohi üle pingutada, muidu võime lõpuks tõepoolest jõuda puuvalvuri ametini. Peame endale aru andma, et iga investeeringu nimel tuleb tegutseda, ja siin ei ole küsimus oodatava euro tulekus või edasilükkumises. Eesti ettevõtjal, kes saaks poole kohaga tööd pakkuda, käib inimese palkamine üle jõu, sest osalise tööajaga töötaja puhul on maksukoormus proportsioonist väljas. Samuti peaks võimalikult lihtne olema ettevõtluse alustamine füüsilisest isikust ettevõtjana, kuid paraku on suund täpselt vastupidine – Eesti maksunduse jäikus seab selle arengule tõkkeid. Pigem valitseb taandareng. Need on kitsaskohad, mis ootavad kiiret ja mõistlikku lahendust. ELi suuremad liikmesriigid on peaasjalikult keskendunud majanduse toetamisele ja nõudluse taastamisele ning majanduskasvu ja tööhõive kaitsmisele. Esmalt peetakse arukaks mitmesuguste maksukärbete kaudu toetada kõige haavatavamate inimrühmade ostujõudu. Teiseks suunatakse avaliku sektori planeeritavad investeeringud infrastruktuuridesse. Peetakse oluliseks toetada väikese ja keskmise suurusega ettevõtlust garantiide ja laenurahaga ning laiendatakse tööturgu paindliku tööaja ja ümberõppega. Niisuguste meetmete kohta oleme meie valitsuselt kuulnud vaid kriitikat – kiidulaulu lauldakse meie majanduse edusammudele ja suurepärasele oskusele ise kriisist välja tulla. Tasub märkida, et Euroopa Komisjon on lisaks vajadusele kriisile kiirelt ja adekvaatselt reageerida hoiatanud liikmesriike sellise sekkumise kõrvalmõjude eest, mis võivad takistada majandust peatsele tõusule pöördumast. Teisisõnu – koos kriisimeetmete rakendamisega soovitatakse juba kavandada neist järk-järgulise loobumise etappi. Praegust majandusolukorda arvestades on vaja kohaldada kõikvõimalikke, kas või ajutisi, kuid jõulisi meetmeid, et üha suurenev tööpuudus ei viiks meid sotsiaalsesse katastroofi. Lahendused tuleb leida juba täna, sest homme on lootusetult hilja. Tööpuudust ei tohi kasutada poliitikas pildile pääsemiseks, tööpuuduse leevendamiseks peavad erakonnad tegutsema üheskoos ja oskuslikult.

>Ühelt poolt on positiivne, et Riigikogu võtab alates sellest nädalast tähelepanu alla tööpuuduse probleemi. Samas on kummaline, et see diskussioon jõudis tõsiselt sealsele lauale peale seda, kui Rahvaliit lasi panna teema märtsi algusek päevakorda riiklikult tähtsa küsimusena. Pärast seda algas võidujooks, kes saab sõnumi esimesena ja ahvatlevamalt avalikkuseni kanda. Aga olgu nende algetega nagu on – hea on selle teemaga tõsiselt tegeletakse ning loodetavasti jõutakse ka mõningate realiseeritavate lahendusteni. Ka sotsioloog Andrus Saare sõnul poliitikutel tegelikult ideed puuduvad ja mitmete poliitiliste jõudude suurtel lubadustel ei ole tegelikult katet. Sotsioloog rõhutas, et tööpuuduse vähendamine ei ole lihtne ühekordne aktsioon, töötada tuleb paljude erinevate meetmetega üheaegselt. Ja siinkohal tuleb temaga selgelt nõustuda. Täna Riigikogus toimuv on aga tähelepanuväärne veel ka selle poolest, et näiliselt Eesti suurim poliitpartluse vastu võitleja ja Euroopa vabahärra Tarand on ise asunud peibutuspardi seisusesse ja võtab roheliste nimel Riigikogus sõna. Aga eks see jääb juba analüütikute vaagida, kas see on selge vihje Riigikogu valimisteks järgmisel aastal või on rohelistel ikka endil seis nii mannetu, et pole kedagi Riigikogu pulti tööpuudusest rääkima saata. Aga võibolla on värsketest euromõtetest ka Eesti poliitikamaastikule kasu, sest vastupidiselt Eestile on enamus Euroopa riike töökohtade loomise ergutamiseks ja tööpuuduse sotsiaalsete tagajärgede leevendamiseks rakendanud mitmeid maksupoliitilisi lahendusi. Ja seda tuleb loomulikult ka meil teha – ehk arvestades tänast majanduse olukorda on vaja erinevaid, kasvõi ajutisi aga jõulisi meetmeid, et üha suurenev tööpuudus ei viiks meid sotsiaalse katastroofini ning need meetmed tuleb rakendada täna mitte homme. Tööpuudusega võitlemine ei saa olla kellegi poliitiline pildil olemise mäng vaid siin tuleb erakondadel ühiselt ja oskuslikult tegutseda.