Otsing
-
Viimased postitused
- Üks ja sama roostes reha
- Mida selle halduskorraldusega siis ikkagi teha?
- Hobusekasvataja rõõmupäev
- Kas 2012. aastal saab tõesti riik valmis?
- Teeseaduse muutmine läbis esimese tuleproovi
- Riigikohtu lahendist ja infotunnist
- Kelle kabinetist algab kergliiklustee?
- Kas mure kodukulude pärast või populistid maamaksu kallal?
- Sotsiaaldemokraadid Saaremaal
- Seaduse teest ja teeseadusest
Archives
- oktoober 2011
- september 2011
- august 2011
- juuni 2011
- mai 2011
- märts 2011
- veebruar 2011
- jaanuar 2011
- detsember 2010
- november 2010
- oktoober 2010
- august 2010
- mai 2010
- aprill 2010
- märts 2010
- veebruar 2010
- jaanuar 2010
- detsember 2009
- november 2009
- oktoober 2009
- september 2009
- august 2009
- juuli 2009
- juuni 2009
- mai 2009
- aprill 2009
- märts 2009
- veebruar 2009
- jaanuar 2009
- november 2008
- september 2008
- august 2008
- juuli 2008
- juuni 2008
- mai 2008
- aprill 2008
- märts 2008
- veebruar 2008
- jaanuar 2008
- november 2007
- oktoober 2007
- september 2007
- august 2007
- juuli 2007
- juuni 2007
- aprill 2007
- veebruar 2007
- jaanuar 2007
- oktoober 2006
Author Archives: admin
>Võitja hädas – kes siis veel!
>Aastate jooksul Rahvaliidust Keskerakonda läinud rahvaliitlased tunnevad ennast seal vist väga üksikuna ja keegi ei taha nendega tegemist teha. Kuidagi teisiti ei oska küll kommenteerida nende agoonilise alatooniga kirja, mille Keskerakond on täna üllitanud, et kutsuda Rahvaliidu liikmeid Keskerakonna ridadesse. Kuigi need inimesed on ilmselt jäänud uskuma Keskerakonna ilusaid lubadusi, siis tänaseks on nad vist aru saanud, et kahjuks elu ei ole nii ilus, kui neile erakonnavahetuse ajal maaliti. Nüüd on nad seal üksi jäetud ja ootavad oma endisi sõpru, sest üheskoos oleks ikka parem kui üksi ennast haletseda. Täna saavad nad ainult tagantjärele nuuksata, vaadata peeglisse ja küsida, kes tegi selle veidra otsuse. Ja rohelise äärega peeglist paistab kindlasti siiras vastus, et ikka sina ise – kes siis veel! Keskerakond astub praegu meeleheitlikke samme, kutsudes Rahvaliidu liikmeid oma lipu alla. Kui saadi aru, et rahvaliitlased ei taha roheliste õhupallidega mööda ilma ringi joosta ja suurt juhti kummardada, siis nüüd püütakse läheneda otsepommitamisega – sihtides meie maakondlikke liidreid. Vanad ülejooksikud on kõik ritta seatud ning palutud neil oma tühjadest püssidest paugutama hakata. No kui pole püssirohtu, siis pole mõtet ka pauku teha! Tõenäoliselt püüab Keskerakond enda arust kavalate käikudega varjata oma tegelikku kaotust kohalike omavalitsuste tasandil, sest vaatamata suurtes linnades saadud võitudele ja suurele häältehulgale, kaotasid nad maakondades oma positsioone päris kõvasti. Hoolimata suure hulga valimisnimekirjade kokkuklopsimisest, suutsid nad valimised võita vaid 33 omavalitsuses, ning seda on nende jaoks ikka väga vähe. Praegu on Eestis mitu maakonda, kus neid jäävad meenutama vaid ajalooannaalid. Sadakond rahvaliitlasest vallajuhti aga on presidendi valimiskogus suur jõud, nii et Savisaare vastupandamatu soov Rahvaliit Keskerakonnaga siduda on mõistetav. Siiski võiks kogenud poliitik oma kaardid veidi läbimõeldumalt välja mängida. Samas, kui ihalus millegi järele on nii tugev, kipuvad kogenuimadki poliitikud vigu tegema. Lõpetuseks tahan öelda, et selliste avalduste tegemine võib küll meediakünnise ületada, kuid jätab endistest erakonnakaaslastest ikka ääretult haleda mulje. Klassikud ütlevad selle peale, et kui sul ikka mitte midagi öelda ei ole, siis on targem suu kinni hoida. Ütleb ju üks mõtteteragi: “Vaikinuksid, jäänuksid filosoofiks”.
>Miks tahetakse Eesti Energia tükikaupa maha müüa?
>Meie meediarindelt kostab üleskutseid stiilis, et Eesti Energiat oodatakse kiiresti börsile, et see elavdaks aktsiaturgu ja köidaks välisinvestorite tähelepanu. Neile üleskutsetele annavad hoogu analüütikud, lisades omalt poolt, et seda tuleb teha kohe ja kiiresti. Õnneks on seekordse tükikese Eesti Energia turuletoomisel vähemalt võetud ettevõtte väärtuse arvutamise aluseks õige suurusjärk. Tuletan meelde, et kaheksa aastat tagasi üritas sisuliselt sama valitsusliit müüa poole Eesti Energiast koos kaevanduste ja infrastruktuuriga umbes miljardi krooni eest ühele jänkide riiulifirmale. Teadmiseks veel niipalju, et tollal meie riigitüürihoidjate üleskiidetud ja kalli raha eest palgatud nõustajate soovitatud välisinvestorid on nüüd pankrotis. Rääkides tollasest hinnast, tasub teada, et viimastel aastatel on Eesti Energia teeninud igal aastal rohkem kui miljardi vaid CO2 kvoodi ehk lihtsalt öeldes sooja õhu müümisega. Tahtmata süüvida minevikku, on siiski asjakohane küsida – kelle huvides see tehing oleks olnud? Õnneks suudeti tollal koguda 163 tuhande Eestist hooliva inimese allkirjad, ja sellise jõu vastu ei julgenud toonased riigiisad minna. Nüüd oleme jälle seisus, kus üks tükk Eesti riigi suurimast ja strateegiliselt ülitähtsast ettevõttest tahetakse turule tuua. Kindlasti on siin mitu olulist aspekti, kuid kõigepealt tuleb vastata küsimusele, kas müüa. Ja kui see otsus siiski tehakse, kerkib kohe teine küsimus: mis hinnaga müüa? Üldjuhul on tavaks öelda, et küll turg paneb hinna paika, kuid see tõdemus tuleks riigile strateegilise tehingu puhul kindlasti kõrvale jätta. Antud juhul ei tohi lähtuda majanduse madalseisus antud hetkehinnangust – siin tuleb ilmtingimata arvestada ettevõtte tähtsust ja tulevikuväärtust. Ja kui keegi väidab, et seda ei ole võimalik välja arvutada, siis tulebki mõte sahtlisse tagasi panna ning lollused lõpetada. Kolmandaks on oluline, kui suurt tükki tahetakse müüa. Jälle on kõikvõimalike head rahapaigutamist ootavate fondide analüütikud tarkust täis, et kiiresti tuleb turule panna võimalikult suur osa. Kusjuures nad isegi ei häbene lisada, et see tagab ka riigile jääva osa hilisema likviidsuse. Mina loen sellest hoiakust välja kellegi peas keerleva kindla plaani, et esimene tükk ei jää viimaseks. Ja nii tasapisi saabki strateegilisest riigiettevõttest midagi muud… Üks tahk on sel kaubasobitusel kindlasti veel – mis on kogu tehingu mõte? Ainus eesmärk, mida võiks mõista, oleks Eesti Energia enda vajadus tulevikuinvesteeringuteks, kuigi ka selleks leiab hea tahtmise korral muid allikaid. Samas saab asjakohases diskussioonis kõlama jäänud vihjetest mõnelgi puhul järeldada, justkui loodetaks selle tehinguga päästa Tallinna börsi või, mis veel hullem, täita riigieelarvet. Ehkki sellised avaldused kuuluvad huumori rubriiki, siis kahjuks nii mõeldaksegi. Üks väheseid riike, kes praeguses majandusolukorras on valmis oma riigiettevõtteid müüma, on Venemaa. Kuid neil on see alles n-ö. esimene ring ning nemadki välistavad strateegiliste suurettevõtete müügi. Meil aga pole riigile muud enam jäänudki, ning nüüd hakkame närima seda kätt, mis meid toidab – nii dividendidega kui ka odava energiaga, nii ettevõtteid kui eratarbijaid. Avalikkuse eest on varjul hoitud, mis siis ikkagi on selle tükikese sisu, mida börsi poole lükatakse. Kas põlevkivivarud, jaotusvõrgud, tootmisjaamad või kõik loetletu kokku ehk kogu kontsern? Enne kui jaotusvõrk erakätesse anda, tasub õppida kogemusest, näiteks mis on saanud meie rongiliiklusest või Tallinna torudest. Üks asi on opereerimine erakätesse anda, kuid anda käest ära strateegiline infrastruktuur tundub küll mõistusevastane tegu. Sellise tehingu otstarbekust ei ole mitte kuidagi võimalik põhjendada. Nõus, hetkeseisuga on kujundamisel eraldiseisev ettevõte – et jaotusvõrk oleks tänasest Eesti Energiat lahus – ning võib-olla kaotab teema aktuaalsuse, kuid siiski tuleb seda silmas pidada. Teema, millest ei saa Eesti Energia puhul siiski üle ega ümber, on riigieelarve pidev toitmine. Sellist tüüpi firmad teenivad ka langeval turul, ja see on üks väheseid ettevõtteid, mis raskel ajal riiki aitab. Ühekordse tulu lootuses niisugune ots osaliselt käest anda ei kannata mingit kriitikat. Soov katta selle tuluga eelarvepuudujääki pole küll põhjus, miks peaks tüki Eesti riigi suurettevõttest turule viima. Kui valitsuse juhtpartei tõesti armastab Eestimaad ja eestlasi, nagu nad iga päev kuulutavad, siis on küll mõeldamatu pisimatki tükki sellest rahaks vahetada. Tark õpib teiste vigadest, rumal enda omadest. Aga kui juba omasidki üksjagu seljataga – erastamisprotsessis oleme olnud tublid katsejänesed –, siis on küll viimane aeg õppust võtta. Muidu läheb jälle nii, et ühe korra eksid, üheksa korda kahetsed.
>Miks tahetakse Eesti Energia tükikaupa maha müüa?
>Meie meediarindelt kostab üleskutseid stiilis, et Eesti Energiat oodatakse kiiresti börsile, et see elavdaks aktsiaturgu ja köidaks välisinvestorite tähelepanu. Neile üleskutsetele annavad hoogu analüütikud, lisades omalt poolt, et seda tuleb teha kohe ja kiiresti. Õnneks on seekordse tükikese Eesti Energia turuletoomisel vähemalt võetud ettevõtte väärtuse arvutamise aluseks õige suurusjärk. Tuletan meelde, et kaheksa aastat tagasi üritas sisuliselt sama valitsusliit müüa poole Eesti Energiast koos kaevanduste ja infrastruktuuriga umbes miljardi krooni eest ühele jänkide riiulifirmale. Teadmiseks veel niipalju, et tollal meie riigitüürihoidjate üleskiidetud ja kalli raha eest palgatud nõustajate soovitatud välisinvestorid on nüüd pankrotis. Rääkides tollasest hinnast, tasub teada, et viimastel aastatel on Eesti Energia teeninud igal aastal rohkem kui miljardi vaid CO2 kvoodi ehk lihtsalt öeldes sooja õhu müümisega. Tahtmata süüvida minevikku, on siiski asjakohane küsida – kelle huvides see tehing oleks olnud? Õnneks suudeti tollal koguda 163 tuhande Eestist hooliva inimese allkirjad, ja sellise jõu vastu ei julgenud toonased riigiisad minna. Nüüd oleme jälle seisus, kus üks tükk Eesti riigi suurimast ja strateegiliselt ülitähtsast ettevõttest tahetakse turule tuua. Kindlasti on siin mitu olulist aspekti, kuid kõigepealt tuleb vastata küsimusele, kas müüa. Ja kui see otsus siiski tehakse, kerkib kohe teine küsimus: mis hinnaga müüa? Üldjuhul on tavaks öelda, et küll turg paneb hinna paika, kuid see tõdemus tuleks riigile strateegilise tehingu puhul kindlasti kõrvale jätta. Antud juhul ei tohi lähtuda majanduse madalseisus antud hetkehinnangust – siin tuleb ilmtingimata arvestada ettevõtte tähtsust ja tulevikuväärtust. Ja kui keegi väidab, et seda ei ole võimalik välja arvutada, siis tulebki mõte sahtlisse tagasi panna ning lollused lõpetada. Kolmandaks on oluline, kui suurt tükki tahetakse müüa. Jälle on kõikvõimalike head rahapaigutamist ootavate fondide analüütikud tarkust täis, et kiiresti tuleb turule panna võimalikult suur osa. Kusjuures nad isegi ei häbene lisada, et see tagab ka riigile jääva osa hilisema likviidsuse. Mina loen sellest hoiakust välja kellegi peas keerleva kindla plaani, et esimene tükk ei jää viimaseks. Ja nii tasapisi saabki strateegilisest riigiettevõttest midagi muud… Üks tahk on sel kaubasobitusel kindlasti veel – mis on kogu tehingu mõte? Ainus eesmärk, mida võiks mõista, oleks Eesti Energia enda vajadus tulevikuinvesteeringuteks, kuigi ka selleks leiab hea tahtmise korral muid allikaid. Samas saab asjakohases diskussioonis kõlama jäänud vihjetest mõnelgi puhul järeldada, justkui loodetaks selle tehinguga päästa Tallinna börsi või, mis veel hullem, täita riigieelarvet. Ehkki sellised avaldused kuuluvad huumori rubriiki, siis kahjuks nii mõeldaksegi. Üks väheseid riike, kes praeguses majandusolukorras on valmis oma riigiettevõtteid müüma, on Venemaa. Kuid neil on see alles n-ö. esimene ring ning nemadki välistavad strateegiliste suurettevõtete müügi. Meil aga pole riigile muud enam jäänudki, ning nüüd hakkame närima seda kätt, mis meid toidab – nii dividendidega kui ka odava energiaga, nii ettevõtteid kui eratarbijaid. Avalikkuse eest on varjul hoitud, mis siis ikkagi on selle tükikese sisu, mida börsi poole lükatakse. Kas põlevkivivarud, jaotusvõrgud, tootmisjaamad või kõik loetletu kokku ehk kogu kontsern? Enne kui jaotusvõrk erakätesse anda, tasub õppida kogemusest, näiteks mis on saanud meie rongiliiklusest või Tallinna torudest. Üks asi on opereerimine erakätesse anda, kuid anda käest ära strateegiline infrastruktuur tundub küll mõistusevastane tegu. Sellise tehingu otstarbekust ei ole mitte kuidagi võimalik põhjendada. Nõus, hetkeseisuga on kujundamisel eraldiseisev ettevõte – et jaotusvõrk oleks tänasest Eesti Energiat lahus – ning võib-olla kaotab teema aktuaalsuse, kuid siiski tuleb seda silmas pidada. Teema, millest ei saa Eesti Energia puhul siiski üle ega ümber, on riigieelarve pidev toitmine. Sellist tüüpi firmad teenivad ka langeval turul, ja see on üks väheseid ettevõtteid, mis raskel ajal riiki aitab. Ühekordse tulu lootuses niisugune ots osaliselt käest anda ei kannata mingit kriitikat. Soov katta selle tuluga eelarvepuudujääki pole küll põhjus, miks peaks tüki Eesti riigi suurettevõttest turule viima. Kui valitsuse juhtpartei tõesti armastab Eestimaad ja eestlasi, nagu nad iga päev kuulutavad, siis on küll mõeldamatu pisimatki tükki sellest rahaks vahetada. Tark õpib teiste vigadest, rumal enda omadest. Aga kui juba omasidki üksjagu seljataga – erastamisprotsessis oleme olnud tublid katsejänesed –, siis on küll viimane aeg õppust võtta. Muidu läheb jälle nii, et ühe korra eksid, üheksa korda kahetsed.
>Et kodus oleks kõik ikka hästi!
>Kuuleme tihtilugu, et Eesti on väike riik. Seda öeldakse kurval toonil, kui majandus on languses, ja rõõmsamal toonil, kui teoksil on midagi head. Oleme uhked, kui meie väikse riigi esindaja saab olümpiakulla, ning lohutame ennast, kui meie jalgpallikoondis ei pääse maailmameistrivõistlustel finaalturniirile. Sedasama väiksust on sageli toodud põhjenduseks, miks meil on omavalitsusi justkui liiga palju või siis avalikke teenuseid liiga vähe. Ikka ja jälle on võimalik pugeda riigi väiksuse taha. Väikestele meeldib rõhutada, et suurus pole oluline. Eks igaüks mõtesta seda lahti omamoodi, kuid minu mõtte tera on selles, et omavalitsuse vaatenurgast on suurusest kindlasti tähtsamad inimesed, kes seal elavad. Kodukohaga seotud küsimustes on alati usaldatud oma kandi inimesi, kes teavad ja tunnevad kohalikke olusid kõige paremini. Nemad ei lähe üldjuhul oma inimesi lollitama ega petma. Erakondlikul, riigi tasandil, kus kõik ei tunne kõiki, on tarvis hoida ühtset joont ning ajada üheselt mõistetavat poliitikat. Oleks tervitatav, kui ühe erakonna inimesed räägiksid igas Eesti otsas üht ja sama juttu. Selleni on meie riigil kahjuks veel pikk tee käia ja kõige pikemaid samme selles suunas peaksid astuma kähe praeguse valitsuserakonna liikmed. Kõige tähtsam on kaasata valla- ja linnaelu edendamisse võimalikult palju tublisid inimesi. Eesti praegused mured, nagu tööpuuduse kasv, omavalitsuste tulubaasi kahanemine ja põllumajanduse kiratsemine, annavad valusaimalt tunda just maal. Sellest ka inimeste loomulik soov püüda üheskoos neile muredele lahendust leida. Just nimelt seetõttu saavutasid valimisliidud tänavustel valimistel edu ning neid tuleb pidada normaalse kogukonna-demokraatia osaks. Valimisliidud ei ole vastutustundetud kambad või varjatud parteinimekirjad. Neil on kohalikus elus sama vastutus ja elanike ees samad kohustused nagu erakondadelgi. Võib-olla neljas-viies Eesti omavalitsuses saame rääkida parteilisest vastutusest, kuid kindlasti üle kahesaja on neid kohti, kus valijate ees kannavad vastutust eelkõige inimesed, keda usaldasime valda või linna juhtima. Kui me nendega rahul ei ole, siis me neid ju järgmisel korral enam ei vali, sõltumata sellest, millises nimekirjas kellegi nimi seisis. On väga oluline, et kohalikel valimistel kandideeris palju hakkajaid inimesi. Kohalikus poliitikas, kus põhimured tiirlevad ikka kooli, lasteaia, teede ja sotsiaalhoolekande ümber, on raske eristada erakondade ideoloogiat. Samas kui vaadata riigikogu tasandil toimuvat, on erinevused juba kaugelt märgata. Aga tulen nüüd tagasi loo alguse juurde. Olgu su kodu väike või suur, kõige tähtsam on, et seal oleks kõik hästi. Kohalikel valimistel usaldati valdavalt end juba tõestanud inimesi, kuid mitmes paigas anti lootusrikkalt võimalus ka uutele tegijatele. Jõudu neile kõigile vastutuse võtmisel ja mõistlikul majandamisel! Eelseisvatel, majanduslikult keerulistel aastatel on eriti oluline, et omavalitsusjuhid tunneksid oma piirkonda ja inimesi, sest rohkem kui kunagi varem tõuseb ausse inimlik hool. *artikkel ilmus ajalehes “Sakala”
>Et kodus oleks kõik ikka hästi!
>Kuuleme tihtilugu, et Eesti on väike riik. Seda öeldakse kurval toonil, kui majandus on languses, ja rõõmsamal toonil, kui teoksil on midagi head. Oleme uhked, kui meie väikse riigi esindaja saab olümpiakulla, ning lohutame ennast, kui meie jalgpallikoondis ei pääse maailmameistrivõistlustel finaalturniirile. Sedasama väiksust on sageli toodud põhjenduseks, miks meil on omavalitsusi justkui liiga palju või siis avalikke teenuseid liiga vähe. Ikka ja jälle on võimalik pugeda riigi väiksuse taha. Väikestele meeldib rõhutada, et suurus pole oluline. Eks igaüks mõtesta seda lahti omamoodi, kuid minu mõtte tera on selles, et omavalitsuse vaatenurgast on suurusest kindlasti tähtsamad inimesed, kes seal elavad. Kodukohaga seotud küsimustes on alati usaldatud oma kandi inimesi, kes teavad ja tunnevad kohalikke olusid kõige paremini. Nemad ei lähe üldjuhul oma inimesi lollitama ega petma. Erakondlikul, riigi tasandil, kus kõik ei tunne kõiki, on tarvis hoida ühtset joont ning ajada üheselt mõistetavat poliitikat. Oleks tervitatav, kui ühe erakonna inimesed räägiksid igas Eesti otsas üht ja sama juttu. Selleni on meie riigil kahjuks veel pikk tee käia ja kõige pikemaid samme selles suunas peaksid astuma kähe praeguse valitsuserakonna liikmed. Kõige tähtsam on kaasata valla- ja linnaelu edendamisse võimalikult palju tublisid inimesi. Eesti praegused mured, nagu tööpuuduse kasv, omavalitsuste tulubaasi kahanemine ja põllumajanduse kiratsemine, annavad valusaimalt tunda just maal. Sellest ka inimeste loomulik soov püüda üheskoos neile muredele lahendust leida. Just nimelt seetõttu saavutasid valimisliidud tänavustel valimistel edu ning neid tuleb pidada normaalse kogukonna-demokraatia osaks. Valimisliidud ei ole vastutustundetud kambad või varjatud parteinimekirjad. Neil on kohalikus elus sama vastutus ja elanike ees samad kohustused nagu erakondadelgi. Võib-olla neljas-viies Eesti omavalitsuses saame rääkida parteilisest vastutusest, kuid kindlasti üle kahesaja on neid kohti, kus valijate ees kannavad vastutust eelkõige inimesed, keda usaldasime valda või linna juhtima. Kui me nendega rahul ei ole, siis me neid ju järgmisel korral enam ei vali, sõltumata sellest, millises nimekirjas kellegi nimi seisis. On väga oluline, et kohalikel valimistel kandideeris palju hakkajaid inimesi. Kohalikus poliitikas, kus põhimured tiirlevad ikka kooli, lasteaia, teede ja sotsiaalhoolekande ümber, on raske eristada erakondade ideoloogiat. Samas kui vaadata riigikogu tasandil toimuvat, on erinevused juba kaugelt märgata. Aga tulen nüüd tagasi loo alguse juurde. Olgu su kodu väike või suur, kõige tähtsam on, et seal oleks kõik hästi. Kohalikel valimistel usaldati valdavalt end juba tõestanud inimesi, kuid mitmes paigas anti lootusrikkalt võimalus ka uutele tegijatele. Jõudu neile kõigile vastutuse võtmisel ja mõistlikul majandamisel! Eelseisvatel, majanduslikult keerulistel aastatel on eriti oluline, et omavalitsusjuhid tunneksid oma piirkonda ja inimesi, sest rohkem kui kunagi varem tõuseb ausse inimlik hool. *artikkel ilmus ajalehes “Sakala”
>Rae valla valijale iseendast
>SaaremaaSündisin 1976. aasta septembris Saaremaal Laimjala vallas. Töö ja õpingud on mind vahepeal viinud elama Eesti erinevatesse paikadesse, kuid olen Saaremaaga siiani seotud ja viimastel aastatel olen üha enam pühendanud aega hobusekasvatusega tegelevale ettevõtmisele sünnikodus. HaridusteePärast põhikooli jätkasin õpinguid Vana-Võidu Kõrgemas Põllumajanduskoolis Viljandimaal, mille lõpetasin 1996. aastal. Edasi suundusin Tartusse, kus omandasin bakalaureuse kraadi Audentese Ülikooli majandusteaduskonnas.Siiski ei plaani veel haridusteed lõpetada ja seetõttu osalen praegu Tartu Ülikooli Euroopa Kolledži Euroopa õpingute magistriprogrammis. TöökogemusAlates aastast 1997 olen olnud tegev ettevõtjana ja tegevusvaldkondadeks põhiliselt kaubandus ning puitmaterjali eksport. Olen aastaid olnud seotud ka hobusekasvatusega, mis on tänaseks samuti kasvanud hobist ettevõtluseks.2004 kutsuti mind tööle Jõgevamaa Arendus-ja Ettevõtluskeskusesse, kus minu põhitööks oli ettevõtjate nõustamine äriplaanide ja projektide koostamisel. Aastatel 2005 – 2007 oli minu tööks toonase rahandusministri Aivar Sõerdi nõustamine kohalike omavalitsuste ning riigi osalusega ettevõtete valdkonnas. 2007 – 2008 juhtisin peasekretärina Rahvaliidu organisatsiooni tegemisi ning alates käesoleva aasta algusest vean SA Regionaalarengu Instituuti, kus minu põhitööks on erinevate nõustamis- ja koolitusprojektide läbiviimine ning lisaks püüan anda ka oma panuse Eesti regionaalhalduse tulevikukonseptsioonide väljatöötamisel. 7 aastat omavalitsusjuhinaÜhiskonna teenistuses olen alates 2002. aastast, kui mind valiti esimest korda Tabivere vallavolikogu esimeheks. Tabivere on 2500 elanikuga vald Jõgevamaal, mida tuntakse suuresti tänu Saadjärvele ja Elistvere loomapargile.Kõigi nende seitsme aasta jooksul olen osutunud valituks Eesti Maaomavalitsuste Liidu volikogu liikmeks ning löönud kaasa ka Jõgevamaa omavalitsuste liidu volikogu töös.Aastast 2004 olen tegutsenud 22 Tartu- ja Jõgevamaa omavalitsuse poolt loodud ettevõte AS Emajõe Veevärk nõukogu esimehena. Nimetatud ettevõte korraldab Eesti suurimat vee- ja kanalisatsioonisüsteemide rekonstrueerimise projekti, mille kaudu tuuakse Eestisse elukeskkonna parandamiseks üle poole miljardi krooni euroraha. Pere ja koduMinu vanemad on põlised saarlased ja 90-ndate algusest on meie koduks Laimjala vallas Asva külas asuv Vahtra talu. Minust paar aastat vanem õde elab täna Harjumaal ja kasvatab kahte last.Oma abikaasaga tutvusin üle kümne aasta tagasi Saksamaal. Pulmad pidasime traditsiooniliselt kodukülas ja neli aastat tagasi nägi Kuressaares ilmavalgust ka meie poeg Artur. Väikemees sai nime vanavanaisa järgi, kuid oma ülevoolava energia on ta küll pärinud Ukrainamaalt, kuhu ulatuvad tema emapoolsete vanavanemate juured. Rae vallas elades sündis kaks aastat tagasi meie perre ka tütar, kes sai nimeks Sonja. Abikaasa on viimased aastad olnud lastega kodune, kuid käesolevaaasta algusest alustas ka tema väikestviisi ettevõtlusega ja tegeleb paljudele Jüri ja ümbruskonna lastele tuntud Kennu mängutoas ringitundide läbiviimise- ning laste sünnipäevade korraldamisega. Valimisliit Rae KodanikRae vald kuulub Eesti edukamate sekka ning seda edu on vaja hoida. Rae vallas on viimastel aastatel tehtud palju tuleviku nimel ning see on väga positiivne. Kindlasti on veel palju valupunkte, mis eeldavad lahendamist ja nendega tegelemist. Mina kandideerin volikokku valimisliidu Rae Kodanik nimekirjas ja meie meeskonna seisukohad on ära toodud teie paljude jaoks tuttavas internetiportaalis http://www.raekodanik.ee/ Koostöö on edu pant ja seda läheme ka volikokku tegema. Kodaniku jaoks on oluline koostöövõimeline ja pädev inimene, kes kuulub volikokku, mitte erakond või valimisliit iseenesest. Meie meeskonnas on inimesi, kes on varasematel aastatel olnud paljude positiivsete otsuste tegemise juures Rae vallas ning seeläbi on meil piisavalt kogemust kohalike küsimuste lahendamiseks ning samas ka parajalt kriitikameelt uute vallakodanike kaasalöömise näol meie nimekirjas. Isegi kui sulle täna tundub, et vallavolikogu ei mõjuta sinu elu ja sa pole vallalt tuge vajanud, oled ju tegelikult iga päev oma kodukohaga seotud. Valima tulles soovid, et koduvallas oleks noortel tegevust, et lastel oleks head võimalused käia lasteaias ja koolis. Osalemisega valimistel näitad, et sind huvitab koduvallas toimuv ja ainult sina ise saad valida volikokku just selle inimese, kes on sinu silmis usaldusväärne. Ma ei pea õigeks anda rahvale lubadusi teha kõike paremini, ilusamini ja kiiremini, kuid kinnitan, et olen valituks osutudes valmis tegema tööd Rae valla edasise arengu tagamiseks. Rae vald on meie kodu !Sellesse hüüdlausesse ongi tegelikult kõik kirja pandud ja selleks, et kodus oleks hästi, vali volikokku inimesed, kellesse usud ja keda usaldad! Mina usun, et suudame koos valimisliidus Rae Kodanik kandideerijatega olla hea meeskond ja sinu usaldusväärne esindaja vallavolikogus. Eesti rahandusminister aastatel 2005 – 2007 Aivar Sõerd soovitab:Kajar valiti esimest korda Tabivere vallavolikogu esimeheks seitse aastat tagasi. Siis olid sealkandis paljud imestunud, et täitsa tundmatu mees Saaremaalt ja kohe valda juhtima. Tänaseks on aeg näidanud, et Tabivere rahvas tegi õige otsuse – toonast Eesti üht noorimat vallavolikogu esimeest jäävad sinnakanti meenutama mitmed valminud ehitised ja käivitatud projektid. Töötades aastatel 2005-2007 rahandusministri nõunikuna oli tema valdkonnaks suuresti kohalike omavalitsuste finantsplaneerimise ja investeeringutega seotud probleemide lahendamine ning meie koostööst on vaid positiivset meenutada. See aeg andis talle kindlasti lisaks omavalitsussüsteemi heale tundmisele ka arvestatava lisakogemuse riigisektoris. Viimased aastad on Kajar oma perega elanud Rae vallas. Toetan tema soovi lüüa kaasa kohaliku elu edendamisel oma uues kodukohas. Soovin talle valimistel edu ja kutsun sindki üles teda toetama, sest omavalitsussüsteemi ja riigi rahandust tundvat ning tegusast inimesest on igas vallas abi.
>Rae valla valijale iseendast
>SaaremaaSündisin 1976. aasta septembris Saaremaal Laimjala vallas. Töö ja õpingud on mind vahepeal viinud elama Eesti erinevatesse paikadesse, kuid olen Saaremaaga siiani seotud ja viimastel aastatel olen üha enam pühendanud aega hobusekasvatusega tegelevale ettevõtmisele sünnikodus. HaridusteePärast põhikooli jätkasin õpinguid Vana-Võidu Kõrgemas Põllumajanduskoolis Viljandimaal, mille lõpetasin 1996. aastal. Edasi suundusin Tartusse, kus omandasin bakalaureuse kraadi Audentese Ülikooli majandusteaduskonnas.Siiski ei plaani veel haridusteed lõpetada ja seetõttu osalen praegu Tartu Ülikooli Euroopa Kolledži Euroopa õpingute magistriprogrammis. TöökogemusAlates aastast 1997 olen olnud tegev ettevõtjana ja tegevusvaldkondadeks põhiliselt kaubandus ning puitmaterjali eksport. Olen aastaid olnud seotud ka hobusekasvatusega, mis on tänaseks samuti kasvanud hobist ettevõtluseks.2004 kutsuti mind tööle Jõgevamaa Arendus-ja Ettevõtluskeskusesse, kus minu põhitööks oli ettevõtjate nõustamine äriplaanide ja projektide koostamisel. Aastatel 2005 – 2007 oli minu tööks toonase rahandusministri Aivar Sõerdi nõustamine kohalike omavalitsuste ning riigi osalusega ettevõtete valdkonnas. 2007 – 2008 juhtisin peasekretärina Rahvaliidu organisatsiooni tegemisi ning alates käesoleva aasta algusest vean SA Regionaalarengu Instituuti, kus minu põhitööks on erinevate nõustamis- ja koolitusprojektide läbiviimine ning lisaks püüan anda ka oma panuse Eesti regionaalhalduse tulevikukonseptsioonide väljatöötamisel. 7 aastat omavalitsusjuhinaÜhiskonna teenistuses olen alates 2002. aastast, kui mind valiti esimest korda Tabivere vallavolikogu esimeheks. Tabivere on 2500 elanikuga vald Jõgevamaal, mida tuntakse suuresti tänu Saadjärvele ja Elistvere loomapargile.Kõigi nende seitsme aasta jooksul olen osutunud valituks Eesti Maaomavalitsuste Liidu volikogu liikmeks ning löönud kaasa ka Jõgevamaa omavalitsuste liidu volikogu töös.Aastast 2004 olen tegutsenud 22 Tartu- ja Jõgevamaa omavalitsuse poolt loodud ettevõte AS Emajõe Veevärk nõukogu esimehena. Nimetatud ettevõte korraldab Eesti suurimat vee- ja kanalisatsioonisüsteemide rekonstrueerimise projekti, mille kaudu tuuakse Eestisse elukeskkonna parandamiseks üle poole miljardi krooni euroraha. Pere ja koduMinu vanemad on põlised saarlased ja 90-ndate algusest on meie koduks Laimjala vallas Asva külas asuv Vahtra talu. Minust paar aastat vanem õde elab täna Harjumaal ja kasvatab kahte last.Oma abikaasaga tutvusin üle kümne aasta tagasi Saksamaal. Pulmad pidasime traditsiooniliselt kodukülas ja neli aastat tagasi nägi Kuressaares ilmavalgust ka meie poeg Artur. Väikemees sai nime vanavanaisa järgi, kuid oma ülevoolava energia on ta küll pärinud Ukrainamaalt, kuhu ulatuvad tema emapoolsete vanavanemate juured. Rae vallas elades sündis kaks aastat tagasi meie perre ka tütar, kes sai nimeks Sonja. Abikaasa on viimased aastad olnud lastega kodune, kuid käesolevaaasta algusest alustas ka tema väikestviisi ettevõtlusega ja tegeleb paljudele Jüri ja ümbruskonna lastele tuntud Kennu mängutoas ringitundide läbiviimise- ning laste sünnipäevade korraldamisega. Valimisliit Rae KodanikRae vald kuulub Eesti edukamate sekka ning seda edu on vaja hoida. Rae vallas on viimastel aastatel tehtud palju tuleviku nimel ning see on väga positiivne. Kindlasti on veel palju valupunkte, mis eeldavad lahendamist ja nendega tegelemist. Mina kandideerin volikokku valimisliidu Rae Kodanik nimekirjas ja meie meeskonna seisukohad on ära toodud teie paljude jaoks tuttavas internetiportaalis http://www.raekodanik.ee/ Koostöö on edu pant ja seda läheme ka volikokku tegema. Kodaniku jaoks on oluline koostöövõimeline ja pädev inimene, kes kuulub volikokku, mitte erakond või valimisliit iseenesest. Meie meeskonnas on inimesi, kes on varasematel aastatel olnud paljude positiivsete otsuste tegemise juures Rae vallas ning seeläbi on meil piisavalt kogemust kohalike küsimuste lahendamiseks ning samas ka parajalt kriitikameelt uute vallakodanike kaasalöömise näol meie nimekirjas. Isegi kui sulle täna tundub, et vallavolikogu ei mõjuta sinu elu ja sa pole vallalt tuge vajanud, oled ju tegelikult iga päev oma kodukohaga seotud. Valima tulles soovid, et koduvallas oleks noortel tegevust, et lastel oleks head võimalused käia lasteaias ja koolis. Osalemisega valimistel näitad, et sind huvitab koduvallas toimuv ja ainult sina ise saad valida volikokku just selle inimese, kes on sinu silmis usaldusväärne. Ma ei pea õigeks anda rahvale lubadusi teha kõike paremini, ilusamini ja kiiremini, kuid kinnitan, et olen valituks osutudes valmis tegema tööd Rae valla edasise arengu tagamiseks. Rae vald on meie kodu !Sellesse hüüdlausesse ongi tegelikult kõik kirja pandud ja selleks, et kodus oleks hästi, vali volikokku inimesed, kellesse usud ja keda usaldad! Mina usun, et suudame koos valimisliidus Rae Kodanik kandideerijatega olla hea meeskond ja sinu usaldusväärne esindaja vallavolikogus. Eesti rahandusminister aastatel 2005 – 2007 Aivar Sõerd soovitab:Kajar valiti esimest korda Tabivere vallavolikogu esimeheks seitse aastat tagasi. Siis olid sealkandis paljud imestunud, et täitsa tundmatu mees Saaremaalt ja kohe valda juhtima. Tänaseks on aeg näidanud, et Tabivere rahvas tegi õige otsuse – toonast Eesti üht noorimat vallavolikogu esimeest jäävad sinnakanti meenutama mitmed valminud ehitised ja käivitatud projektid. Töötades aastatel 2005-2007 rahandusministri nõunikuna oli tema valdkonnaks suuresti kohalike omavalitsuste finantsplaneerimise ja investeeringutega seotud probleemide lahendamine ning meie koostööst on vaid positiivset meenutada. See aeg andis talle kindlasti lisaks omavalitsussüsteemi heale tundmisele ka arvestatava lisakogemuse riigisektoris. Viimased aastad on Kajar oma perega elanud Rae vallas. Toetan tema soovi lüüa kaasa kohaliku elu edendamisel oma uues kodukohas. Soovin talle valimistel edu ja kutsun sindki üles teda toetama, sest omavalitsussüsteemi ja riigi rahandust tundvat ning tegusast inimesest on igas vallas abi.
>RAE VALD ON MEIE KODU!
>Olen viimased 7 aastat juhtinud Tabivere vallavolikogu tööd Jõgevamaal, kuid elu- ja töökoha muutus on mind toonud Harjumaale. Üheltpoolt on hea tunne, kui vaatan tagasi Tabiveres tehtule ning teiseltpoolt kindlasti on kahju sealseid inimesi ja head meeskonda piltlikult öeldes maha jätta, kuid niisugused juba elu keerdkäigud on. Rae vald sai minu pere koduks tegelikkuses juba üle nelja aasta tagasi ning viimased aastad olengi pidevalt Tabivere ja Jüri vahet sõitnud. Sel aastal sai siis kohalike valmiste kontekstis tehtud otsus, et kandideerin oma uues kodukohas – Rae vallas. Rae vald kuulub Eesti edukamate sekka ning seda edu on vaja hoida. Rae vallas on viimastel aastatel palju tehtud ning see on väga hea. Mõistagi aga on veel küllalt valupunkte, mis ootavad lahendamist. Meie valimisnimekirja kuulub nii Rae vallas aastakümneid tegutsenud inimesi kui ka viimastel aastatel siia kanti elama asunuid. Meie nimekirjas kandideerib neli Rae valla aukodanikku, kes läbi aastate on andnud oma panuse valla hüvanguks. Vanemate tegijate kogemus ning noorte innukus ongi see, mida omavalitsuse juhtimisel on vaja. Kodanikule on oluline volikokku kuuluv koostöövõimeline ja pädev inimene, mitte erakond või valimisliit iseenesest. Koostöö on edu pant ja seda tahamegi volikogus teha. Meie meeskonnas on inimesi, kes varasematel aastatel on olnud Rae vallas paljude kiiduväärsete otsuste tegemise juures. Meil jätkub piisavalt kogemust kohalike küsimuste lahendamiseks ning samas ka parajalt kriitikameelt uute vallakodanike kaasalöömise näol. Meie eesmärk on muuta volikogu kodanike esindusorganiks, mis on avatud uutele ideedele ja seisukohtadele. Me ei pea õigeks anda rahvale lubadusi teha kõike paremini ja ilusamini, kuid kinnitame, et valituks osutudes oleme valmis pingutama Rae valla heaks. Järgmistel aastatel on valla rahakott hoopis õhem, kui viimasel ajal harjunud oleme. Seetõttu muutub eriti oluliseks tuua avalik võim kodanikule lähemale kui kunagi varem ja kasutada kõiki võimalusi inimeste abistamiseks nii uusasumites kui ka ajaloolistes külades. Rae vald on meie kodu – selle juhtlausega ongi tegelikult kõik öeldud. Selleks, et kodus oleks hästi, vali volikokku inimesed, kellesse usud ja keda usaldad. ET KODUS OLEKS HÄSTI – VALI RAE KODANIK! Platvormi täistekstiga saad tutvuda http://www.raekodanik.ee/
>RAE VALD ON MEIE KODU!
>Olen viimased 7 aastat juhtinud Tabivere vallavolikogu tööd Jõgevamaal, kuid elu- ja töökoha muutus on mind toonud Harjumaale. Üheltpoolt on hea tunne, kui vaatan tagasi Tabiveres tehtule ning teiseltpoolt kindlasti on kahju sealseid inimesi ja head meeskonda piltlikult öeldes maha jätta, kuid niisugused juba elu keerdkäigud on. Rae vald sai minu pere koduks tegelikkuses juba üle nelja aasta tagasi ning viimased aastad olengi pidevalt Tabivere ja Jüri vahet sõitnud. Sel aastal sai siis kohalike valmiste kontekstis tehtud otsus, et kandideerin oma uues kodukohas – Rae vallas. Rae vald kuulub Eesti edukamate sekka ning seda edu on vaja hoida. Rae vallas on viimastel aastatel palju tehtud ning see on väga hea. Mõistagi aga on veel küllalt valupunkte, mis ootavad lahendamist. Meie valimisnimekirja kuulub nii Rae vallas aastakümneid tegutsenud inimesi kui ka viimastel aastatel siia kanti elama asunuid. Meie nimekirjas kandideerib neli Rae valla aukodanikku, kes läbi aastate on andnud oma panuse valla hüvanguks. Vanemate tegijate kogemus ning noorte innukus ongi see, mida omavalitsuse juhtimisel on vaja. Kodanikule on oluline volikokku kuuluv koostöövõimeline ja pädev inimene, mitte erakond või valimisliit iseenesest. Koostöö on edu pant ja seda tahamegi volikogus teha. Meie meeskonnas on inimesi, kes varasematel aastatel on olnud Rae vallas paljude kiiduväärsete otsuste tegemise juures. Meil jätkub piisavalt kogemust kohalike küsimuste lahendamiseks ning samas ka parajalt kriitikameelt uute vallakodanike kaasalöömise näol. Meie eesmärk on muuta volikogu kodanike esindusorganiks, mis on avatud uutele ideedele ja seisukohtadele. Me ei pea õigeks anda rahvale lubadusi teha kõike paremini ja ilusamini, kuid kinnitame, et valituks osutudes oleme valmis pingutama Rae valla heaks. Järgmistel aastatel on valla rahakott hoopis õhem, kui viimasel ajal harjunud oleme. Seetõttu muutub eriti oluliseks tuua avalik võim kodanikule lähemale kui kunagi varem ja kasutada kõiki võimalusi inimeste abistamiseks nii uusasumites kui ka ajaloolistes külades. Rae vald on meie kodu – selle juhtlausega ongi tegelikult kõik öeldud. Selleks, et kodus oleks hästi, vali volikokku inimesed, kellesse usud ja keda usaldad. ET KODUS OLEKS HÄSTI – VALI RAE KODANIK! Platvormi täistekstiga saad tutvuda http://www.raekodanik.ee/
>Hea Tabivere rahvas!
> Mul on olnud võimalus juhtida Tabivere vallavolikogu tööd viimasel seitsmel aastal, mis ühelt poolt on möödunud kiiresti, kuid samas olnud piisavalt pikk aeg, et tulemusi hinnata. Kõigi nende seitsme aasta jooksul on Tabivere vallavalitsus ja -volikogu suuremate lahkhelideta suutnud vastu pidada ja meeskonnana tööd teha. Sellesse perioodi jäävad kahed volikogude valimised ja on hea meel, et mõlemate valimiste eel antud lubadused on suudetud ellu viia. Kindlasti jääb neid aastaid meenutama Tabivere rahvamaja ehitamine, mis siiani oli meie valla kõige suurem ühe korraga tehtud investeering, kuid praegu käimas olev vee-ja kanalisatsioonitrasside rekonstrueerimise projekt on seda mahtu juba ületamas. Valla kaasabil on mitmesse külasse rajatud peoplats koos vajalike ehitistega, oleme suutnud laiendada Tabivere randa ning renoveerida staadioni. Tabivere– Puurmani tee, mis aastakümneid oma aega ootas, on tänaseks saanud mustkatte. Valla kaasabil on valminud ka Tabivere päästeteenistuse hoone. Käesolevast aastast saab Maarja kooli ja asula vahel lõpuks liikuda uuel, valgustusega kergliiklusteel. Kergliiklustee on Tabivere ja Äksi vahel liikujatel kasutada juba teist aastat. Kõiki toimetamisi ei jõuagi üles lugeda ja kindlasti ei ole kõik elluviidud projektid ainuüksi viimaste aastate töö tulemus. Paljud protsessid on alguse saanud juba eelmiste valitsuste ja volikogude ajal ning on nüüd kas lõpule viidud või arendamisel. Viimastel aastatel olen oma perega elanud Harjumaal ja igapäevastest toimetamistest siinmail veidi kõrvale jäänud. Sellest tingituna ma seekord valimistel ei osale, kuid soovin valla tänasele meeskonnale jõudu ja edu. Eelseisvad aastad on majanduslikult kindlasti väga keerulised, seda enam on vaja stabiilsust ja arusaamist valla iga nurga väikseimatestki probleemidest. Täna mul üks silm nutab ja teine naerab. Ühelt poolt on hinges nukrus, sest Tabivere rahvas võttis minu, kümme aastat tagasi sisserännanud tegelase, väga hästi omaks ja on veidi kurb siinsest elust eemale jääda. Samas saan sellele ajale tagasi vaadata rahuliku südamega ning usun, et meie meeskond jätkab edukalt oma tööd. Ise jään Tabiverega kindlasti ka edaspidi tihedalt seotuks. Juba järgmisel suvel on plaanis avada Kaiavere vana vutifarmi territooriumil kogu pere mängumaa Vudila esimene järk, ootan teid kõiki seda külastama. Siinkohal veelkord tänusõnad vallarahvale usalduse eest! Uute kohtumisteni! KAJAR LEMBER,Tabivere vallavolikogu esimees aastatel 2002 – 2009 *artikkel Tabivere septembrikuu vallalehest