Author Archives: admin

>Rahvaliit on juba aastaid rääkinud, et igasuguse valdade liitmise asemel tuleks keskenduda maakondlikule tasandile. Tänane minister muidugi haaras sellest ka kinni ja tegi eelmisel aastal ettepaneku, et iga maakond olekski üks vald. Me päris nii lihtsustatud kujul ei suuda mõelda ja seetõttu oleme teinud palju laiapõhjalisema ettepaneku. Riik vajab halduskorralduse ümberkujundamisel terviklikku, sisulist ning ühtset haldusreformi nii riigi, maakonna kui ka omavalitsuse tasandil. Väikeste omavalitsuste probleemide lahendamiseks pole vaja likvideerida suuremaid ja lihtsa liitmise tulemusel ei suurene ressursside hulk ühe Eestimaa ruutkilomeetri kohta kohe mitte kuidagi. Aasta tagasi oli see kõva teema , kuid siis vaibus nagu alati. Nüüd hakkame jälle jõudma kohalike valimiste lähedusse ning teema jälle huvitab ühiskonda. Eelmisel nädalal osaledes Pärnumaa Omavalitsusliidu debatil märkisin, et senised riiklikud maavanemad tuleb asendada omavalitsuste poolt valitavate maavanematega. Ja peale seda olen saanud mitu kõnet, et õige mõte ja miks sellega varem tegeletud pole. Ka ühes raadiointervjuus, mille andsin, arvati, et tegemist on huvitava mõttega ning sain sellest ka veidi laiemalt kõneleda. . Tore, et teema huvitab, kuid teisalt kurb, et selle ideega ei ole aastate jooksul suudetud edasi liikuda. Erakonna kodulehel ripub juba paar aastat Eesti regionaalhalduse uuendamise kava, kuid elluviimiseks peaks koalitsioon sellega kaasa tulema, kuid seda oleks täna patt oodata. Olen olnud pikemat aega seisukohal, et maakonnas tuleb senise riikliku maavalitsuse asemel luua omavalitsuslik maakondlik juhtimistasand ja senised riiklikud maavanemad, kes on sisuliselt siseministeeriumi osakonnajuhtide staatuses, tuleb asendada omavalitsuste poolt valitavate maavanematega. See teema on ka teise nurga pealt vaadates täna jälle aktuaalne, kuna jõuga pannakse taas ministri poolt paika maavanemaid, kes ei saa kohalike omavalistsujuhtide toetust. Seaduse järgi on ministril õigus, aga sisuliselt oli selle sätte mõte ikka midagi muud. Täna paistab see Tallinnast suure haamriga omavalitsusjuhtidele pähe lajatamisena. Maakondliku juhtimise ülepolitiseerimine halvab riigi ja kohalike omavalitsuste normaalset koostööd ning see ei vii meie riiki ja demokraatiat edasi.

>Õiguskantsleri puhkehetk pärast jaanipäeva lõppes ootamatu tõdemusega, et keegi on vahepeal käibemaksu kergitanud. Kiirelt andis ta hinnangu, mille kohaselt juulis jõustunud käibemaksutõus on ebapiisava etteteatamisaja tõttu põhiseadusega vastuolus.Õige, aga tõepoolest pole mõtet pärast kaklust rusikatega vehkida. Tänaseks on tekkinud olukord, kus vigade parandamisega ei saavutata eesmärki, pigem külvataks segadust veelgi juurde. Ka seaduse menetlemise ajal saab, ja tänases kiirete otsuste olukorras lausa tuleb põhiseaduse riivele tähelepanu juhtida. Seda on õiguskantsler varem teiste eelnõude korral vahel ka teinud. Rahvaliit juhtis juba koalitsioonikõnelustel tähelepanu asjaolule, et käibemaksu tõstmisel jäetakse ettevõtjatele liiga lühike aeg, aga mis siin ikka tagantjärele targutada. Kaks tarka valitsuses tegid otsuse ja nüüd, kui seadus on jõustunud, on võimalike eksimuste tunnistamine ning parandamine tunduvalt keerulisem. On mõistetav, et kriisi ajal ei tohi otsustega venitada, kuid õigusaktid peavad olema reaalselt täidetavad ja vastu võtud demokraatlikule riigile kohaselt. Meil on väike riik ja siin saab tahtmise korral ilma tankiga sihtgruppidest üle sõitmata asju kokku leppida. Kuigi koalitsiooniesindajad püüavad väita, et seaduse tagasipööramine tekitab veel suurema segaduse, millega tuleb nõustuda, peab riigikogu tekkinud olukorrale lahenduse leidma. Me elame õigusriigis ning riigikogul on kohustus austada põhiseadust. Erakorralisel istungil tuleb leida tekkinud probleemile lahendus. Ei saa ega tohi vaadata läbi sõrmede ning seejuures väita, et läks küll viltu, kuid enam pole midagi teha. Selle juhtumi juures ei ole hinnangute ja emotsioonidega midagi teha, siin tuleb asjale läheneda õiguslikust aspektist ning sellest lähtuvalt leida parim lahendus. Erakorraline istung annab ka avalikkusele selge signaali, et riigikogu austab põhiseadust, mitte vaid endale kasulikke sätteid sellest. Viimast vaid juhul, kui parlament suudab põhiseadust austades ka üksmeelse otsuse leida. Raske majandusseis ei muuda iseenesest õigusriiki olematuks ja sellest lähtudes on valitsus viinud riigi väga keerulisse olukorda. Suhteliselt selgelt on olemas põhiseaduse riive argumendid ning nüüd tuleb käituda vastavalt sellele. On selge, et seaduse tagasipööramine ei anna esialgset olukorda tagasi, vaid külvab segadust ja kulutusi veelgi. Kuid erakorralisel istungil on saadikutel võimalus leida üksmeel ja lahendus, kuidas töötada välja maksukohustuslastele võimalik kahjude hüvitamise mehhanism, mis aitaks vältida hilisemaid riigile veel kulukamaid kohtuvaidlusi. Teine variant, et õiguskantsler läheb edasi mööda kohtuteed, on kindlasti lõpptulemuses veelgi kulukam ning annab nii kohalikele ettevõtjatele kui ka välismaailmale väga paha maitsega signaali Eesti majanduskeskkonna stabiilsuse kontekstis. * kommentaar ilmus Õhtulehes 01.08.09

>Õiguskantsleri puhkehetk pärast jaanipäeva lõppes ootamatu tõdemusega, et keegi on vahepeal käibemaksu kergitanud. Kiirelt andis ta hinnangu, mille kohaselt juulis jõustunud käibemaksutõus on ebapiisava etteteatamisaja tõttu põhiseadusega vastuolus.Õige, aga tõepoolest pole mõtet pärast kaklust rusikatega vehkida. Tänaseks on tekkinud olukord, kus vigade parandamisega ei saavutata eesmärki, pigem külvataks segadust veelgi juurde. Ka seaduse menetlemise ajal saab, ja tänases kiirete otsuste olukorras lausa tuleb põhiseaduse riivele tähelepanu juhtida. Seda on õiguskantsler varem teiste eelnõude korral vahel ka teinud. Rahvaliit juhtis juba koalitsioonikõnelustel tähelepanu asjaolule, et käibemaksu tõstmisel jäetakse ettevõtjatele liiga lühike aeg, aga mis siin ikka tagantjärele targutada. Kaks tarka valitsuses tegid otsuse ja nüüd, kui seadus on jõustunud, on võimalike eksimuste tunnistamine ning parandamine tunduvalt keerulisem. On mõistetav, et kriisi ajal ei tohi otsustega venitada, kuid õigusaktid peavad olema reaalselt täidetavad ja vastu võtud demokraatlikule riigile kohaselt. Meil on väike riik ja siin saab tahtmise korral ilma tankiga sihtgruppidest üle sõitmata asju kokku leppida. Kuigi koalitsiooniesindajad püüavad väita, et seaduse tagasipööramine tekitab veel suurema segaduse, millega tuleb nõustuda, peab riigikogu tekkinud olukorrale lahenduse leidma. Me elame õigusriigis ning riigikogul on kohustus austada põhiseadust. Erakorralisel istungil tuleb leida tekkinud probleemile lahendus. Ei saa ega tohi vaadata läbi sõrmede ning seejuures väita, et läks küll viltu, kuid enam pole midagi teha. Selle juhtumi juures ei ole hinnangute ja emotsioonidega midagi teha, siin tuleb asjale läheneda õiguslikust aspektist ning sellest lähtuvalt leida parim lahendus. Erakorraline istung annab ka avalikkusele selge signaali, et riigikogu austab põhiseadust, mitte vaid endale kasulikke sätteid sellest. Viimast vaid juhul, kui parlament suudab põhiseadust austades ka üksmeelse otsuse leida. Raske majandusseis ei muuda iseenesest õigusriiki olematuks ja sellest lähtudes on valitsus viinud riigi väga keerulisse olukorda. Suhteliselt selgelt on olemas põhiseaduse riive argumendid ning nüüd tuleb käituda vastavalt sellele. On selge, et seaduse tagasipööramine ei anna esialgset olukorda tagasi, vaid külvab segadust ja kulutusi veelgi. Kuid erakorralisel istungil on saadikutel võimalus leida üksmeel ja lahendus, kuidas töötada välja maksukohustuslastele võimalik kahjude hüvitamise mehhanism, mis aitaks vältida hilisemaid riigile veel kulukamaid kohtuvaidlusi. Teine variant, et õiguskantsler läheb edasi mööda kohtuteed, on kindlasti lõpptulemuses veelgi kulukam ning annab nii kohalikele ettevõtjatele kui ka välismaailmale väga paha maitsega signaali Eesti majanduskeskkonna stabiilsuse kontekstis. * kommentaar ilmus Õhtulehes 01.08.09

>Lihtsalt halenaljakas oli paar päeva tagasi lugeda isamaalaste peasekretäri arvamust, kus ta kinnitas, et maavanema kohad ei ole parteide vahel jagatud. See on ikka ühe valitseva poliitiku suust nii jabur jutt, et selle eest võiks avalikku selgitust küsida. Huvitav on see, et kui juba 2 aastat tagasi koalitsiooni moodustades lepiti kokku, mis maavanemate teemal saama hakkab, siis üks läbirääkijatest justkui ei tea sellest midagi. Täna õnneks on mitmed lehed selle teema üles tõstnud ja peale neid sõnumeid ei tohiks vist arusaamisega kellegil probleeme olla. Väide, et regionalministril on vabad käed maavanemate kinnitamiseks kuulub ulmevaldkonda ning see näitab, et valetatakse räigelt ja tahtlikult. Loomulikult külvas sotside valitsusest minemapeksmine segadust juurde, sest 5 maavanemat oli ka neile lubatud. Kaks meest said ametisse, kuid nüüd oli vaja veel kolm maakonda jagada ning kolm ei kipu kuidagi kahega jaguma ja see omakorda on toonud kaasa teatavaid vangerdusi. Sellest ka avalikkuse suur huvi ja halvasti varjatud tagatoa kokkulepped imbusid kiirelt läbi seina. Nii toorelt pole maavanemaid veel kunagi paika pandud, ning see on tõesti kurb. Kui paar aastat tagasi Põlvamaal omvalitsusjuhid näitasid uuele maavanemale punast tuld siis ikka pandi partei funktsionäär jõuga paika. Samasugust huumorit näeme sel aastal veel tõenäoliselt mitu korda, sest seaduse järgi peabki minister omavalitusjuhtide arvamust kuulama, kuid mitte sellega arvestama. Oh ajad, oh kombed. Vägisi tulevad meelde ajad, kus üks habetunud peaminister arvas ka, et see rauast toru, mida tema käes hoidis küll pauku ei teinud ja märklaud ei olnud ka tema arvates kellegi nägu…

>Lihtsalt halenaljakas oli paar päeva tagasi lugeda isamaalaste peasekretäri arvamust, kus ta kinnitas, et maavanema kohad ei ole parteide vahel jagatud. See on ikka ühe valitseva poliitiku suust nii jabur jutt, et selle eest võiks avalikku selgitust küsida. Huvitav on see, et kui juba 2 aastat tagasi koalitsiooni moodustades lepiti kokku, mis maavanemate teemal saama hakkab, siis üks läbirääkijatest justkui ei tea sellest midagi. Täna õnneks on mitmed lehed selle teema üles tõstnud ja peale neid sõnumeid ei tohiks vist arusaamisega kellegil probleeme olla. Väide, et regionalministril on vabad käed maavanemate kinnitamiseks kuulub ulmevaldkonda ning see näitab, et valetatakse räigelt ja tahtlikult. Loomulikult külvas sotside valitsusest minemapeksmine segadust juurde, sest 5 maavanemat oli ka neile lubatud. Kaks meest said ametisse, kuid nüüd oli vaja veel kolm maakonda jagada ning kolm ei kipu kuidagi kahega jaguma ja see omakorda on toonud kaasa teatavaid vangerdusi. Sellest ka avalikkuse suur huvi ja halvasti varjatud tagatoa kokkulepped imbusid kiirelt läbi seina. Nii toorelt pole maavanemaid veel kunagi paika pandud, ning see on tõesti kurb. Kui paar aastat tagasi Põlvamaal omvalitsusjuhid näitasid uuele maavanemale punast tuld siis ikka pandi partei funktsionäär jõuga paika. Samasugust huumorit näeme sel aastal veel tõenäoliselt mitu korda, sest seaduse järgi peabki minister omavalitusjuhtide arvamust kuulama, kuid mitte sellega arvestama. Oh ajad, oh kombed. Vägisi tulevad meelde ajad, kus üks habetunud peaminister arvas ka, et see rauast toru, mida tema käes hoidis küll pauku ei teinud ja märklaud ei olnud ka tema arvates kellegi nägu…

>Maailmas on palju sellist, mis esmapilgul tundub hea ja helge ning hiljem tagasi vaadates ei saa mitte aru, kuidas jälle nii läks. Sama näib olevat ka täna Eestis euro ümber toimuvaga. Küll tõstetakse selle nimel käibemaksu ja kamaluga ka kõikvõimalikke teisi riigi rahakotti täitvaid tasusid, mis kokkuvõttes tähendavad, et lihtne Eesti inimene on jälle ullike, kes kõik need otsustused kinni maksab. See, kas sellest ka reaallaekumistes Eesti riigieelarvele kasu on, on juba iseasi, kuid seda näitab jällegi vaid aeg. Kuu aega tagasi kostis praegusest kaksikvalitsusest kui ühisest suust järjekindlalt, et nende jaoks on ainuvõimalik tee taskaalus eelarve ning seeläbi liikumine euro suunas. Euro olevat ainus majanduspoliitiline vahend, mis viib Eestit edasi ja ilma selleta oleme Läti kursil. Euro kasutuselevõtt on stabiilsuse tagamiseks kindlasti üks võimalus, sest kaob devalveerimise hirm ning oht, kuid see pole iseenesest mingi imerohi majanduse elavdamiseks. Lihtsalt teise nimega ja teistmoodi rahad ei liigu ostjate ning müüjate vahel. Paar aastat tagasi leiti, et riigi tulubaasi täitmiseks on vaja jõuliselt aktsiise tõsta. Reaalsuses pole aga need numbrid väga kasvanud. Pigem näitab see siiski teatava salakauba osakaalu olulist suurenemist, sest mitte ei usu, et kaasmaalased on napsuvõtmist ja suitsutõmbamist või autoga sõitmist oluliselt vähendanud. Toona jäi ka arusaamatuks, miks karistati kõiki Eesti inimesi elektri ja mootorikütuste kallinemisega – rohkem, kui Euroopa meilt nõudis. Eriti olukorras, kus selle liigutuse sisuline mõju oli kaheldav. Tõstsime oma vastavad määrad kaks aastat varem tasemele, mida Euroopa nõuab aastaks 2010. Kinni maksab selle jällegi meie kohalik inimene ning ettevõtja, kelle konkurentsivõime seeläbi vähenes. Nüüd imestame, miks küll olukord on nii hull. Maailmamajandust on populaarne kiruda, kuid peegel on ka üks tore leiutis. Täna on jõutud juba kolmanda negatiivse lisaeelarve lävepakuni. Kõlab ka väide, et omavalitsuste defitsiit on liiga suur ning ka nende kaukasse peaks veelkord käe ajama. Eesti omavalitsustes on igal kroonil väga selge väärtus ja usun, et neid ka valdavas osas kasutatakse vastavalt. Mina küll ei mõista , mille arvelt linnades – valdades juba sel aastal katta koolide, lasteaedade ja kultuurimajade suurenenud soojakulud ning tagada õpilastele koolijõudmiseks transport. Loodetavasti ei jää lapsed kooli toimetamata ja ruumid külmaks üheski omavalitsuses – nii palju kohusetunnet on ju igal vallajuhil – kuid selle tõttu jäävad tegemata kindlasti mitmed olulised asjad, mis tagavad avaliku teenuse ja normaalse elukeskkonna. Praeguse valitsuse juhtiv jõud sai mandaadi selleks, et viia Eesti viie jõukama Euroopa riigi hulka nagu kirevad plakatid kirjutasid ning kuldsuud lahkelt lubasid. Täna on peaministri erakonna ainus lootus reitingu langusest pääseda üleminek eurole ning selle nimel ollakse valmis muu unustama. Vaadates täna tehtud kärpeotsuseid ning suhteliselt küsitavaid tulude suurendamise plaane ja nähes mittemidagitegemist ettevõtluse elavdamise suunal, tundub mulle, et valitsusel siiki on plaan. Nad on teinud tõenäoliselt sisuka ja ambitsioonika tegevuskava, et Eesti oleks tulevikus majandusnäitajate poolest Baltikumis kindlalt esikolmikus…

>Maailmas on palju sellist, mis esmapilgul tundub hea ja helge ning hiljem tagasi vaadates ei saa mitte aru, kuidas jälle nii läks. Sama näib olevat ka täna Eestis euro ümber toimuvaga. Küll tõstetakse selle nimel käibemaksu ja kamaluga ka kõikvõimalikke teisi riigi rahakotti täitvaid tasusid, mis kokkuvõttes tähendavad, et lihtne Eesti inimene on jälle ullike, kes kõik need otsustused kinni maksab. See, kas sellest ka reaallaekumistes Eesti riigieelarvele kasu on, on juba iseasi, kuid seda näitab jällegi vaid aeg. Kuu aega tagasi kostis praegusest kaksikvalitsusest kui ühisest suust järjekindlalt, et nende jaoks on ainuvõimalik tee taskaalus eelarve ning seeläbi liikumine euro suunas. Euro olevat ainus majanduspoliitiline vahend, mis viib Eestit edasi ja ilma selleta oleme Läti kursil. Euro kasutuselevõtt on stabiilsuse tagamiseks kindlasti üks võimalus, sest kaob devalveerimise hirm ning oht, kuid see pole iseenesest mingi imerohi majanduse elavdamiseks. Lihtsalt teise nimega ja teistmoodi rahad ei liigu ostjate ning müüjate vahel. Paar aastat tagasi leiti, et riigi tulubaasi täitmiseks on vaja jõuliselt aktsiise tõsta. Reaalsuses pole aga need numbrid väga kasvanud. Pigem näitab see siiski teatava salakauba osakaalu olulist suurenemist, sest mitte ei usu, et kaasmaalased on napsuvõtmist ja suitsutõmbamist või autoga sõitmist oluliselt vähendanud. Toona jäi ka arusaamatuks, miks karistati kõiki Eesti inimesi elektri ja mootorikütuste kallinemisega – rohkem, kui Euroopa meilt nõudis. Eriti olukorras, kus selle liigutuse sisuline mõju oli kaheldav. Tõstsime oma vastavad määrad kaks aastat varem tasemele, mida Euroopa nõuab aastaks 2010. Kinni maksab selle jällegi meie kohalik inimene ning ettevõtja, kelle konkurentsivõime seeläbi vähenes. Nüüd imestame, miks küll olukord on nii hull. Maailmamajandust on populaarne kiruda, kuid peegel on ka üks tore leiutis. Täna on jõutud juba kolmanda negatiivse lisaeelarve lävepakuni. Kõlab ka väide, et omavalitsuste defitsiit on liiga suur ning ka nende kaukasse peaks veelkord käe ajama. Eesti omavalitsustes on igal kroonil väga selge väärtus ja usun, et neid ka valdavas osas kasutatakse vastavalt. Mina küll ei mõista , mille arvelt linnades – valdades juba sel aastal katta koolide, lasteaedade ja kultuurimajade suurenenud soojakulud ning tagada õpilastele koolijõudmiseks transport. Loodetavasti ei jää lapsed kooli toimetamata ja ruumid külmaks üheski omavalitsuses – nii palju kohusetunnet on ju igal vallajuhil – kuid selle tõttu jäävad tegemata kindlasti mitmed olulised asjad, mis tagavad avaliku teenuse ja normaalse elukeskkonna. Praeguse valitsuse juhtiv jõud sai mandaadi selleks, et viia Eesti viie jõukama Euroopa riigi hulka nagu kirevad plakatid kirjutasid ning kuldsuud lahkelt lubasid. Täna on peaministri erakonna ainus lootus reitingu langusest pääseda üleminek eurole ning selle nimel ollakse valmis muu unustama. Vaadates täna tehtud kärpeotsuseid ning suhteliselt küsitavaid tulude suurendamise plaane ja nähes mittemidagitegemist ettevõtluse elavdamise suunal, tundub mulle, et valitsusel siiki on plaan. Nad on teinud tõenäoliselt sisuka ja ambitsioonika tegevuskava, et Eesti oleks tulevikus majandusnäitajate poolest Baltikumis kindlalt esikolmikus…

>Tänaseks laiali läinud Eesti valitsuses oli pidevalt päevakorral üksteise kohta laimu lekitamine ning see kooslus leidis ka oma loomuliku lõpu. Uue koalitsiooni sünd ei olnud vist saatusest määratud, sest üks osapool lõhkes. Kriisist väljumiseks on vaja meeskonda, kes ei tegele üksteise halvustamisega,vaid sisulise tööga riigi päästmiseks. Olen mitu päeva üritanud oma emotsioone vaos hoida, kuid täna sai tõesti mõõt täis, kui kirjutatakse koalitsioonikõnelustest nagu kellegiga vastu tahtmist voodisse minekust. Voodisse saab ka tõenäoliselt minna vastu tahtmist aga protsessi saab voodis sellegipoolest nautida. Aga see selleks. Eriti naljakaks muutus see voodi jutt seetõttu, et selliseid signaale andsid välja tegeleased, kes ise piltlikult öeldes oma voodisse kutsusid ja eriti küüniline, et seda tehti kirjalikult ja allkirjaga. Samas hakati juba enne seda, kui asi asjaks läks mõtteid heietama, kuidas sealt minema saaks nii, et ka ise siiski väikest mõnu nautida. Laar käsitles seda võimalikku koostööd ja läbirääkimisprotsessi selgelt europarlamendi kampaania osana, kuigi eelnevalt oli ta seda pattu Padarile ette heitnud. Täna saab justkui ühiskonale näidata, et peaminister ei suutnud uut valitsust kokku panna ning tema suure riigimehena oleks küll väga tahtnud riigile head. Reaalsuses on jälle justkui kõik teised süüdi ainult laarlased on süütud. Kui nii juhtub juba mitmel korral järjest, tuleks viga otsida äkki hoopis iseenda süütusekambrist. Tuletame meelde, et Rahvaliit ei pakkunud ennast Raja Teele moel esimesena välja, vaid meid kutsuti koalitsioonikõnelustele, tagamaks riigivalitsemise stabiilsus. Rahvaliidu delegatsioon rääkis läbi heas usus eesmärgiga leppida kokku Eesti riigile ja rahvale vastuvõetavad lahendused eelarve ja majanduskriisist väljatulekuks ning ühiskonna pikaajaliseks arenguks. Viimastel päevadel aga kõlasid toredad seisukohad, kus tuuakse välja, et Rahvaliit kõlbaks justkui partneriks häda pärast ja ajutiselt. Selline suhtumine ei ole meile vastuvõetav ning see ei vii riiki edasi. Kui Laar räägib, et meie istusime punase joone taga ja ei lubanud ära kärpida valdkondi, kus on veel vahendeid, siis loomulikult seisimegi me lõpuni oma seisukohtade eest ja olgu selleks siis kivist seinad või punased jooned. Rahvaliit on seisnud järjekindlalt ühiskonna sotsiaalselt ja regionaalselt tasakaalustatud arengu eest. Ja selles osas olid Rahvaliidu positsioonid tõepoolest jäigad. Me näeme, et eurosuutlikkuse tagamiseks on olemas ka teisi teid, kui ainult kärpimine. Me oleme veendunud, et ainult kärpimine viib meid sotsiaalse katastroofini ning majanduse veelgi suurema pidurduseni. Meie hinnangul ei saa riiki tõesti euro nimel ära kärpida nii , et oleksime kui alasti lumehanges, riided ära kärbitud ja kodu käest ära võetud. Ise istume lumehanges palja ja külmunud tagumikuga, eurod näpuvahel ning tunneme elust rõõmu. Rahvaliit ei toeta kava, kus kriisist tulenev raskus asetatakse vähekindlustatute õlule. Oleme veendunud, et riigieelarves tuleb tulude suurendamist ja kulude kärpeid vaadata koostoimes. Iga täiendav kärbe toob tulevikus kaasa uued kärped laekumata maksude ja kasutamata euroraha näol. Seetõttu peame kriisist väljatulekuks leidma täiendavaid võimalusi riigi tulude suurendamiseks ning töökohtade hoidmiseks ja loomiseks. Olime valmis enda jaoks väga valusaks kompromissiks aga mitte selleks, et läbirääkimislaua taga istuv partner hakkab meile solgipange pähe valama. Koalitsiooni laual oleks justkui olnud mingid salaplaanid, millest kõva häälega ei räägita. Minu meelest rohkem nagu ei tea neid plaane, mis laualt väga kaugemale ei jõudnud kui Laari enda poolt välja pakutud ettepanekud, mida me ei pea väga vastutustundlikuks Eesti rahva suhtes. Nimelt pakkus Laar välja, et eelarve tasakaalu viimiseks tuleb langetada tulumaksuvaba miinimumi 1000.- krooni võrra, ning teha kogu sotsiaalsektori kärbe 10 %, mis annaks pea 3 miljardit krooni vähemkindlustatud inimeste arvelt. Veel oli tema poolt pakutud plaan, mis kaotaks pensionäride täiendava tulumaksuvabastuse, mis võtaks pensionäridelt veel veidi üle miljardi. Palju edasiviivaid salajasi unistusi. Nimetame siis neid plaanitavaid kärpeid Laari pidurdusjooneks ning teisalt meie punaseks jooneks, millest üle ei olnud me tõesti valmis astuma. Tahaks veel teada, kus on see joon, millest Laar ei saa enam Eestimaal üle astuda, kui ta need kärped tõesti ära teeb? Kas see asub tema koduõel või isamaa kontori hoovis, on raske hinnata.