Category Archives: Kategoriseerimata

Riigikogumenetlusse kevadel antud eelnõu nägi ette, et kohalikele omavalitsustele antaksetagasi 15 protsenti riigieelarvesse kogutavast kütuseaktsiisist, mis suunataksesiis teede korrashoidu. Antud seaduseparanduse rakendamine ei nõua eelarvestlisaraha, vaid lihtsalt omavalitsustega arvestamist ja proportsioonidemuutmist. Täna erineb ühele riigitee kilomeetrile ja ühele kohaliku tee kilomeetrilesuunatav raha 15 korda! Tänavu saavad näiteks riigimaanteed kilomeetri kohta4361 eurot, valla-ja linnateed aga kõigest 302 eurot. Probleemiks on ka see, et koalitsioon on kehtivast teeseadusest võtnud omaväikeste valgete kätega välja sätte, mis nägi kohalike teede investeeringuteksette konkreetse eelarveosa eraldamise. See ongi viimastel aastatel toonud kaasavastavate summade kolmekordse vähenemise võrreldes mõne aasta taguse ajaga. Niiebaõiglane suhe ei ole millegagi õigustatud, mistõttu ongi seaduseandjal vajakindel määr fikseerida ja tagada seeläbi kohalikele omavalitsustele teetööde jaremondi stabiilne rahastamine. Kui kehtiv rahastamissüsteem jätkub, halvenebteede seisukord veelgi ja juba lähiajal on vaja märgatavalt rohkem investeeridamustkatteta teede taastusremonti. Siis pole enam tegu lihtsa remondi, vaidsuuremahuliste ja kalliste taastamistöödega. Kevadelavaldasin lootust, et Riigikogu saalis jagub niipalju mõistuse häält japoliitilist tahet, et seal opositsiooni algatust tuima näoga maha ei hääletataja täna saan tunnistada, et ime on sündinud. Kui eelnevalt oli majandusministeeriumeelnõu vastu ja ka suvisel majanduskomisjoni koosolekul hääletati eelnõu maha,siis tundub, et suveperioodil on ka koalitsiooni liikmed maale lastud ning nadon aru saanud, et kohalike teede olukord on tõesti hull. Mis iganesneed põhjused olid, kuid on heameel, et lootus kohalikele teedele 2012 aastaeelarves raha juurde saada, elab edasi ja tahan siiralt loota, et koalitsioonitoetus teeseaduse muutmiseks ei tulnud mitte mängu ilust ja eelnõu jääbki tolmukogudes teist lugemist ootama, vaid sellest saab reaalsus.

SA Lõuna-Eesti Turism korraldatud konkursil “Ehe Lõuna-Eesti” tunnistati käesoleva aasta parimaks turismiobjektiks kogu pere mängumaa Vudila, mida veab saarlane Kajar Lember. Lisaks juunis käima läinud mängumaa suvistele tegemistele avati Vudilas möödunud nädalal ka vahva jõulumaa. Lemberi sõnul oli Lõuna-Eesti parimaks turismiobjektiks tunnistamine ka Vudilale endale üks tore jõulukink. “Eks see kena üllatus loomulikult oli. Nominendiks valimisest teatati päev enne autasustamistseremooniat. Küllap arvestati meie mängumaa parimaks turismiobjektiks saamisel ka selle kiiret arengut,” rääkis Lember. Ta viitas, et aasta tagasi tehti Tabivere vallas asuval mängumaal alles ehitustöid ja valmis polnud õieti midagi. 1. juunil toimusid avapidustused ja suvekuudel külastas Vudilat juba üle 20 000 inimese paljudest Eestimaa paikadest ja ka välisriikidest. “Seda, kas saarerahvast on siin rohkem käinud Saaremaalt või Hiiumaalt, pole kokku lugenud,” lisas Lember. Hobused Saaremaalt Selge on, et ka mandril ei saa saarlane hakkama ilma meretaguste abilisteta. Kaiaveres asuval kogu pere mängumaal Vudila avatud jõulumaale on ta sünnimaakonnast ametisse palganud mitmeid eestimaist tõugu koduloomi. Kõigepealt tervitavad jõulumaa külastajaid Asva hobusekasvatusest pärit eesti hobused, samuti Saaremaalt kohale toodud maatõugu lambad, kitsed ja küülikud. “Päralejõudmine kulges suhteliselt õnnelikult. Kord tuli teel siiski hobusekäru remontida,” rääkis Lember. Loomadest on rahvale meeldivaid elamusi pakkumas ka saanisõitu tegev raskeveohobune ja poni, kes aga on põlised mandrielanikud. Samuti võib kohtuda maskottlindude vuttidega, sest Vudila on ju rajatud kunagise vutifarmi territooriumile. Koduloomad on ikka jõuludega kokku kuulunud. Kindlasti võimaldavad nad tänapäeval ka paremini loodust tundma õppida. “Olen esimeste päevadega juba kohanud lapsi, kes arvavad, et kits on lihtsalt sarvedega lammas,” kõneles Vudila peremees. Küsimusele, millal Saaremaa oma Vudila saab, vastas Lember kerge muigega vene keeles: “Živjom uvidem” (elame, näeme). Tal on midagi kindlasti mõttes, kuid saan tema vaikimisest aru. Ka Jõgevamaa Vudilat ehitati enne kolm aastat, kui hakati rääkima, mida sinna täpselt rajatakse. Lemberi puhulgi tundub, et ehtsaarlasliku jonniga tahetakse enne ikka muna ära muneda, kui sellest kaagutama hakata. “Selge on aga see, et kui millegi analoogsega kusagil ka välja tuleme, peab see nn uus Vudila igas paigas ikka erilaadne olema,“ lasus turismiettevõtja kavala naeratusega. Häid ettevõtmisi hulganisti 1. detsembril toimus Tartus Lõuna-Eesti turismikonverents, kus sel korral keskenduti Vene turule – anti ülevaade, kuidas venelasi Lõuna-Eestisse meelitada ja mida neile siin pakkuda. Konverentsile järgnes vastuvõtt, kus tunnustati 2010. aastal enim silma paistnud turismiobjekte ja -sündmusi. Konkursi “Ehe Lõuna-Eesti” raames tunnustas SA Lõuna-Eesti Turism nõukogu Eesti maanteemuuseumi ja Alatskivi lossi. 2010. aasta parimaks turismiobjektiks valiti kogu pere mängumaa Vudila Jõgevamaal. Parima turismisündmuse nominentideks nimetati Võrumaal toimunud kohaliku toidu mess “Uma mekk” ning Lüübnitsa sibula- ja kalalaat Põlvamaal, 2010. aasta parima turismisündmuse tiitel läks samuti Jõgevamaale, suurele Paunvere väljanäitusele ja laadale. * Artikkel ilmus ajalehes Meie Maa 15.12.2010, autor Jaan Lukas originaallink – http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=5&artid=40074 vaata ka – www.vudila.ee facebook.com/vudila

>Suur Õpetaja on lahkunud. Usun, et kui ma ütleksin selle lühikese lause oma sõprade-tuttavate seltskonnas, saaksid kõik aru, et vaatamata erinevatele aegadele ja koolidele räägin ma justnimelt legendaarsest õpetajast ja sporditreener Matti Kallaspoolikust, kes saadeti eile Viljandis oma viimsele teekonnale. Matti ei olnud meie jaoks lihtsalt range ja alati väljapeetud tehnilise joonestamise õpetaja, nõudlik treener või hoolitsev kursuse juhendaja. Ta andis meile kaasa väärtushinnagud kogu eluks ja usun, et just seetõttu on ta paljudele õpilastele olnud Õpetaja suure algustähega. Me sattusime õppima Vana-Võitu väga keerulisel ajal, 1991. aasta sügisel. Seal oldud viie aastaga muutus elu ümber meie niivõrd, et nendest mõtetest, mis noori mehi huvitas põllumajanduskooli astudes, ei olnud lõpetades enam suurt midagi järel, sest ühiskond meie ümber oli väga muutunud. Muutusid ained ja muutusid erialad, kuid Matti oli see, kelle väärtushinnangud ja eluhoiak olid minu meelest väga paigas sõltumata sellest, mis ümberringi toimus. Just seetõttu peavad temast südamest lugu kõik, kes temaga nii õpetajatee alguses kui lõpus kokku puutusid. Meil oli poiste kursus ja esimene asi, mis temaga seoses meenub on see, kui ta esimest korda klassi ette päevikuga astus, millele oli kirjutatud I ME ehk Mehhaniseerimise ja Elektrifitseerimise esimene kursus. Sõnalühend meeldis palju enam, kui tegelik kirjapilt . Ja nii Matti meid juhendaja ja ristiisana IME kursuseks nimetaski. Olime selle üle muidugi uhked ega väsinud seda ka teistele korrutamast. Mattil polnud meiega lihtne. Ikka oli muresid, sest ega enamus „imepoistest” ei olnud just eesrindlikud koolijütsid ning päris tihti saime näha ka tema prillide tagant karmi pilku ja tunda isalikku õpetust. Tal oli oskus aga läbi kerge huumori panna sind oma tegude tagajärgedest aru saama. Kasu oli ka sporditegemisest- paljud patud said läbi treeningute ja võistluste lunastatud. Tema treeningudki olid omamoodi õppetunnid, kus sai selgeks, et meeskonda alt ei veeta ning üksi toimetades ja lukustatud kõrvadega ei saavutata elus midagi. Matti enda sportlaskarjäär oli ju ka muljetavaldav ja lisaks tema mitmesajale diplomile ja medalile koduses kogus ning lõpututele tänukirjadele küll lauatennise, vibuspordi ja ka mälumängu edendamise eest saab need autasud kõik korrutada vähemalt 100-ga kui mitte 1000-ga. See inimeste arv, kes tänu temale jõudsid tulemusteni nii tipp- kui harrastusspordis on vist loendamatu ning usun, et selle pühendumise oskuse ja tahtejõu kasvatamise eest oleme talle veel mitu põlve tänulikud. Lõpetuseks tahan siiralt tänada seda visa Õpetajat ja Spordimeest, kes lisaks oma tublide poegade üleskasvatamisele on oma pika õpetajatee jooksul andnud suure panuse väga paljudesse inimestesse, kes kindlasti seda ei unusta. Matti väärtushinnangute ja elust arusaamise sõnum elab ka pärast tema lahkumist edasi Eestimaa erinevates nurkades ning selle eest talle suur tänu. Tänaseks on tema oma töö teinud, meie töö on tema mälestust hoida.

>Suur Õpetaja on lahkunud. Usun, et kui ma ütleksin selle lühikese lause oma sõprade-tuttavate seltskonnas, saaksid kõik aru, et vaatamata erinevatele aegadele ja koolidele räägin ma justnimelt legendaarsest õpetajast ja sporditreener Matti Kallaspoolikust, kes saadeti eile Viljandis oma viimsele teekonnale. Matti ei olnud meie jaoks lihtsalt range ja alati väljapeetud tehnilise joonestamise õpetaja, nõudlik treener või hoolitsev kursuse juhendaja. Ta andis meile kaasa väärtushinnagud kogu eluks ja usun, et just seetõttu on ta paljudele õpilastele olnud Õpetaja suure algustähega. Me sattusime õppima Vana-Võitu väga keerulisel ajal, 1991. aasta sügisel. Seal oldud viie aastaga muutus elu ümber meie niivõrd, et nendest mõtetest, mis noori mehi huvitas põllumajanduskooli astudes, ei olnud lõpetades enam suurt midagi järel, sest ühiskond meie ümber oli väga muutunud. Muutusid ained ja muutusid erialad, kuid Matti oli see, kelle väärtushinnangud ja eluhoiak olid minu meelest väga paigas sõltumata sellest, mis ümberringi toimus. Just seetõttu peavad temast südamest lugu kõik, kes temaga nii õpetajatee alguses kui lõpus kokku puutusid. Meil oli poiste kursus ja esimene asi, mis temaga seoses meenub on see, kui ta esimest korda klassi ette päevikuga astus, millele oli kirjutatud I ME ehk Mehhaniseerimise ja Elektrifitseerimise esimene kursus. Sõnalühend meeldis palju enam, kui tegelik kirjapilt . Ja nii Matti meid juhendaja ja ristiisana IME kursuseks nimetaski. Olime selle üle muidugi uhked ega väsinud seda ka teistele korrutamast. Mattil polnud meiega lihtne. Ikka oli muresid, sest ega enamus „imepoistest” ei olnud just eesrindlikud koolijütsid ning päris tihti saime näha ka tema prillide tagant karmi pilku ja tunda isalikku õpetust. Tal oli oskus aga läbi kerge huumori panna sind oma tegude tagajärgedest aru saama. Kasu oli ka sporditegemisest- paljud patud said läbi treeningute ja võistluste lunastatud. Tema treeningudki olid omamoodi õppetunnid, kus sai selgeks, et meeskonda alt ei veeta ning üksi toimetades ja lukustatud kõrvadega ei saavutata elus midagi. Matti enda sportlaskarjäär oli ju ka muljetavaldav ja lisaks tema mitmesajale diplomile ja medalile koduses kogus ning lõpututele tänukirjadele küll lauatennise, vibuspordi ja ka mälumängu edendamise eest saab need autasud kõik korrutada vähemalt 100-ga kui mitte 1000-ga. See inimeste arv, kes tänu temale jõudsid tulemusteni nii tipp- kui harrastusspordis on vist loendamatu ning usun, et selle pühendumise oskuse ja tahtejõu kasvatamise eest oleme talle veel mitu põlve tänulikud. Lõpetuseks tahan siiralt tänada seda visa Õpetajat ja Spordimeest, kes lisaks oma tublide poegade üleskasvatamisele on oma pika õpetajatee jooksul andnud suure panuse väga paljudesse inimestesse, kes kindlasti seda ei unusta. Matti väärtushinnangute ja elust arusaamise sõnum elab ka pärast tema lahkumist edasi Eestimaa erinevates nurkades ning selle eest talle suur tänu. Tänaseks on tema oma töö teinud, meie töö on tema mälestust hoida.

>Valitsusliit eesotsas peaministriga tõestab Eesti rahvale taas kord, et kui ei tõuse, siis tõstame. Ehk teisisõnu – kui riigieelarves tulud ikka ei tõuse, siis tõstame jälle aktsiise. Kava tõsta taas kütuseaktsiisi mõjub tõesti justkui mingi halva nalja kordussaade, nagu Päevaleht hästi välja tõi. Kütuseaktsiisi tõstis valitsusliit alles juulis, ja kui tänane plaan läbi läheb, pannakse kütuseliitrile jaanuaris taas ligi pool krooni juurde ja sinisele kütusele kuuldavasti terve kroon. Ehk siis, et paneme oma põllu- ja kalameestele veel ühe korra pasunasse ja vaatame, kas ikka jäävad elama. Kõigile ühtmoodi mõjub ka elektriaktsiisi tõus, mis lisab kilovatt-tunni hinnale kaks senti ja mille toel loodetakse eelarvedefitsiiti vähendada 0,2 protsendi jagu. Almunia andis mõista, et Eesti võib lähiaastatel suure tõenäosusega olla ainus eurotsooniga liituja, ja valitsuses on pärast seda justkui kestev euroerektsioon – mõeldakse, kuidas tõsta veel, kust vähegi kannatab. Nii igaks juhuks, et olla oma kõvaduses kindel. Just eurole üleminekuks vajalike eelarvekriteeriumide täitmine on mantra, millele allutatakse kõik tegevused. Juba paar aastat tagasi leiti, et riigi tulubaasi täitmiseks on vaja tuntavalt tõsta aktsiise. Reaalsuses aga pole need numbrid eriti kasvanud. Pigem näitab see siiski teatava salakauba osakaalu olulist suurenemist, sest mitte ei usu, et kaasmaalased on napsuvõtmist ja suitsutõmbamist või autoga sõitmist oluliselt vähendanud. Toona jäi ka arusaamatuks, miks karistati kõiki Eesti inimesi elektri ja mootorikütuste kallinemisega – rohkem, kui Euroopa meilt nõudis. Eriti olukorras, kus selle liigutuse sisuline mõju oli kaheldav. Tõstsime oma vastavad määrad kaks aastat varem tasemele, mida Euroopa nõuab aastaks 2010. Kinni maksab selle jälle meie kohalik inimene ning ettevõtja, kelle konkurentsivõime seeläbi väheneb. Nüüd imestame, miks küll olukord majanduses on nii hull, ja teise suupoolega räägime, et head kaaskannatajad – tarbige, siis läheb kõigil paremaks. Samas on sellistest otsustest tulenev hinnatõus majandussurutises kannatavale rahvale taas kord kõva pauk allpoole vööd. Kui valitsuse majas tõstetakse ka seda, mis võib-olla ei peaks tõusma, siis on rahval juba suuri raskusi iseenda püstihoidmisega

>Valitsusliit eesotsas peaministriga tõestab Eesti rahvale taas kord, et kui ei tõuse, siis tõstame. Ehk teisisõnu – kui riigieelarves tulud ikka ei tõuse, siis tõstame jälle aktsiise. Kava tõsta taas kütuseaktsiisi mõjub tõesti justkui mingi halva nalja kordussaade, nagu Päevaleht hästi välja tõi. Kütuseaktsiisi tõstis valitsusliit alles juulis, ja kui tänane plaan läbi läheb, pannakse kütuseliitrile jaanuaris taas ligi pool krooni juurde ja sinisele kütusele kuuldavasti terve kroon. Ehk siis, et paneme oma põllu- ja kalameestele veel ühe korra pasunasse ja vaatame, kas ikka jäävad elama. Kõigile ühtmoodi mõjub ka elektriaktsiisi tõus, mis lisab kilovatt-tunni hinnale kaks senti ja mille toel loodetakse eelarvedefitsiiti vähendada 0,2 protsendi jagu. Almunia andis mõista, et Eesti võib lähiaastatel suure tõenäosusega olla ainus eurotsooniga liituja, ja valitsuses on pärast seda justkui kestev euroerektsioon – mõeldakse, kuidas tõsta veel, kust vähegi kannatab. Nii igaks juhuks, et olla oma kõvaduses kindel. Just eurole üleminekuks vajalike eelarvekriteeriumide täitmine on mantra, millele allutatakse kõik tegevused. Juba paar aastat tagasi leiti, et riigi tulubaasi täitmiseks on vaja tuntavalt tõsta aktsiise. Reaalsuses aga pole need numbrid eriti kasvanud. Pigem näitab see siiski teatava salakauba osakaalu olulist suurenemist, sest mitte ei usu, et kaasmaalased on napsuvõtmist ja suitsutõmbamist või autoga sõitmist oluliselt vähendanud. Toona jäi ka arusaamatuks, miks karistati kõiki Eesti inimesi elektri ja mootorikütuste kallinemisega – rohkem, kui Euroopa meilt nõudis. Eriti olukorras, kus selle liigutuse sisuline mõju oli kaheldav. Tõstsime oma vastavad määrad kaks aastat varem tasemele, mida Euroopa nõuab aastaks 2010. Kinni maksab selle jälle meie kohalik inimene ning ettevõtja, kelle konkurentsivõime seeläbi väheneb. Nüüd imestame, miks küll olukord majanduses on nii hull, ja teise suupoolega räägime, et head kaaskannatajad – tarbige, siis läheb kõigil paremaks. Samas on sellistest otsustest tulenev hinnatõus majandussurutises kannatavale rahvale taas kord kõva pauk allpoole vööd. Kui valitsuse majas tõstetakse ka seda, mis võib-olla ei peaks tõusma, siis on rahval juba suuri raskusi iseenda püstihoidmisega

>

>

>Oleks ju loogiline, et on avalikult kõigile teada, mis on lubatud võtted ja mis mitte. Seda ka näiteks valimiskampaanias. Paraku Eesti riigis see nii ei ole. Kuna alates 28. aprillist on poliitiline välireklaam keelatud, küsisime Vabariigi Valimiskomsjonilt 6 detailset küsimust valimisreklaami kohta – näiteks, kas kandidaatide autodel tohib olla erakonna logo, kas kandidat võib ringi käia oma nime kandva jopega või kas erakonna õhupall lapse käes on ka keelatud poliitiline välireklaam. Valimiskomsjoni vastuse saab kokku võtta nii – proovige kõik ise järgi ja eks siis kohalik politsei otsustab, kas on rikkumine või mitte. Aga lugege ise: Euroopa Parlamendi valimise seaduse § 51 keelustab valimiste-eelsel ajal poliitilise välireklaami. Poliitilise välireklaami avalikustamisele kehtestatud piirangute rikkumine on väärtegu, mille kohtuväliseks menetlejaks on EPVS § 711 lõike 5 kohaselt politseiprefektuur. Iga isik, kes leiab, et § 51 nõudeid on rikutud, võib esitada avalduse politseile, kes menetleb iga juhtumit eraldi. Vabariigi Valimiskomisjon siinkohal ettekirjutusi teha ei saa. Seetõttu ei saa anda ka lõplikku vastust selle kohta, millised juhtumid täpselt käivad § 51 sõnastatud keelu alla ja mis mitte. § 51 sõnastus sätestab muuhulgas ka, et keelatud on „muu poliitiline välireklaam“, mis jätab ruumi tõlgendusteks. Täpsem § 51 rakendamise praktika kujuneb aja jooksul. Milleks selline segadus ja pealekaebamise õhkonna tekitamine?