Category Archives: Kategoriseerimata

>Oleks ju loogiline, et on avalikult kõigile teada, mis on lubatud võtted ja mis mitte. Seda ka näiteks valimiskampaanias. Paraku Eesti riigis see nii ei ole. Kuna alates 28. aprillist on poliitiline välireklaam keelatud, küsisime Vabariigi Valimiskomsjonilt 6 detailset küsimust valimisreklaami kohta – näiteks, kas kandidaatide autodel tohib olla erakonna logo, kas kandidat võib ringi käia oma nime kandva jopega või kas erakonna õhupall lapse käes on ka keelatud poliitiline välireklaam. Valimiskomsjoni vastuse saab kokku võtta nii – proovige kõik ise järgi ja eks siis kohalik politsei otsustab, kas on rikkumine või mitte. Aga lugege ise: Euroopa Parlamendi valimise seaduse § 51 keelustab valimiste-eelsel ajal poliitilise välireklaami. Poliitilise välireklaami avalikustamisele kehtestatud piirangute rikkumine on väärtegu, mille kohtuväliseks menetlejaks on EPVS § 711 lõike 5 kohaselt politseiprefektuur. Iga isik, kes leiab, et § 51 nõudeid on rikutud, võib esitada avalduse politseile, kes menetleb iga juhtumit eraldi. Vabariigi Valimiskomisjon siinkohal ettekirjutusi teha ei saa. Seetõttu ei saa anda ka lõplikku vastust selle kohta, millised juhtumid täpselt käivad § 51 sõnastatud keelu alla ja mis mitte. § 51 sõnastus sätestab muuhulgas ka, et keelatud on „muu poliitiline välireklaam“, mis jätab ruumi tõlgendusteks. Täpsem § 51 rakendamise praktika kujuneb aja jooksul. Milleks selline segadus ja pealekaebamise õhkonna tekitamine?

>Ei ole palju aega möödas sellest, kui meie peaministri kodupartei fraktsioonijuht Keit Pentus küsis peaministrilt ebamugava küsimuse Riigikogus. See küsimine lõppes peaministri kõrgendatud hääletoonil esitatud vastuküsimusega, mille mõte oli see, et hea tüdruk pane oma suu kinni, kas sa tõesti ei tea, et selliseid küsimusi siin saalis omade käest ei küsita! Tundub veidi uskumatu, kuid kõik see on talletatud Eesti poliitika ajalooarhiivis. Tol ajal oli peaminister rõõmus, sest ta rääkis rahvale, et kui see on kriis, siis sellises kriisis ta tahabki elada… Sellesse ajajärku jäävad Ansipi muinasjutud ka paljudel muudel ainetel. Üheks parimaks tervikmuinaslooks pean tema kümmet sammu, mida ta kuulutas tänase valitsuse ametisse astudes (http://www.postimees.ee/070507/esileht/olulised_teemad/riigikogu_2007/253585.php). Kahjuks ei ole nendest sisuliselt täidetud ühtegi, kuid nüüd tahab meie populistist peaminister astuda järjekordsed seitse sammu, mis, arvestades eelmiste astumiste tulemuslikkust, saavad endale koondnimetuseks – seitsme sammu paigalmarss. Ja kui ajaloos tõepoolest veidi tagasi vaadata, siis tundub, et peaministrit ennast ajab ka juba närvi, et nii palju lollusi on tema suust välja tulnud. Seekord siis püüdis Keskerakonna aseesimees Kadri Simson peaministrile leebel toonil vihjata, et ta ei ole mitte kõiki oma lubadusi pidanud ning et see ei tee peaministrit tõsiseltvõetavamaks. Kadri püüdis paari näitega ka valgustada oma mõtte sisu, miks ei saa seesuguseid sõnu loopivat meest usaldada. Seepeale aga läks meie riigi esimene teflonmees tõsiselt närvi… Õnneks on ministrite kõnelemise koht saalis istuvatest saadikutest ohutus kauguses. Nimelt suutis peaminister noore naesterahva küsimuse peale taas kord tõsiselt ägestuda ning kuulutas kui kirikupapp uskmatutele, et olge oma väidetes täpne ja ärge sildistage mind meelevaldselt asjadega, mida ma pole öelnud! Ja tõepoolest, kui tema vanu väljaütlemisi lugeda, siis lõppkokkuvõttes on jutt nii ümmargune, et konkreetse ja selge jutuga mehe mainet ei saa tõepoolest peaministrile süüks panna. Ansipi meel võib muutuda päevade, teinekord lausa tundidega. Näiteks kinnitas ta 12. märtsil valitsuse pressikonverentsil – tal olla tekkinud mõte, et valitsus võiks tellida Euroopa Komisjonilt ja Euroopa keskpangalt eurole ülemineku kriteeriumide täitmise erakorralise hindamise, mille eesmärk peaks olema eurotsooniga liitumine 1. juulil 2010. 16. märtsil ütles Ansip Riigikogus: väide, et peaminister lubas liitumist eurotsooniga 1. juulist aastal 2010, on vale. See on üsna sarnane Ansipi 2006. aasta euromuinasjutuga, kui ta püüdis Riigikogu veenda selles, et Eesti läheb 2007. aastal üle eurole. Nestor muutus mõnevõrra konkreetsemaks ja küsis, kas peaminister on tõepoolest valmis tagasi astuma, juhul kui selgub, et Eesti ei ühine järgmise aasta 1. jaanuaril euroga. Seepeale kadus Ansipi uljus ning ta vastas, et kõik sõltub asjaoludest.. Meenub ka 2005. aasta, kui peaminister Parts nõudis toonase välisministri tagasiastumist, kuid Ansip oli juba siis sõnakas lubaja. Ta kinnitas ajakirjanikele üsna hooplevalt, et tal ei tule mõttessegi välisministrit välja vahetada, kuid nädal hiljem pidi ta oma sõnad tagasi võtma. Aga rohkem ei ole tahtmist selles ajaloopanges tuhnida. Tuleb lihtsalt tõdeda, et peaministri suust kõlavad väiteid ei saa tõepoolest kohe kuidagi uskuda, olgu siis teemaks euro, devalveerimine või tema ümber olevad inimesed. Kurb, olgu olukord milline tahes, endast lugupidav härrasmees ei tohiks ärrituda noorte naiste peale, kes võib-olla tõemeeli tahavad täpsustada, mida austatud peaminister oma mõistukõnega tegelikult mõtles.

>Ei ole palju aega möödas sellest, kui meie peaministri kodupartei fraktsioonijuht Keit Pentus küsis peaministrilt ebamugava küsimuse Riigikogus. See küsimine lõppes peaministri kõrgendatud hääletoonil esitatud vastuküsimusega, mille mõte oli see, et hea tüdruk pane oma suu kinni, kas sa tõesti ei tea, et selliseid küsimusi siin saalis omade käest ei küsita! Tundub veidi uskumatu, kuid kõik see on talletatud Eesti poliitika ajalooarhiivis. Tol ajal oli peaminister rõõmus, sest ta rääkis rahvale, et kui see on kriis, siis sellises kriisis ta tahabki elada… Sellesse ajajärku jäävad Ansipi muinasjutud ka paljudel muudel ainetel. Üheks parimaks tervikmuinaslooks pean tema kümmet sammu, mida ta kuulutas tänase valitsuse ametisse astudes (http://www.postimees.ee/070507/esileht/olulised_teemad/riigikogu_2007/253585.php). Kahjuks ei ole nendest sisuliselt täidetud ühtegi, kuid nüüd tahab meie populistist peaminister astuda järjekordsed seitse sammu, mis, arvestades eelmiste astumiste tulemuslikkust, saavad endale koondnimetuseks – seitsme sammu paigalmarss. Ja kui ajaloos tõepoolest veidi tagasi vaadata, siis tundub, et peaministrit ennast ajab ka juba närvi, et nii palju lollusi on tema suust välja tulnud. Seekord siis püüdis Keskerakonna aseesimees Kadri Simson peaministrile leebel toonil vihjata, et ta ei ole mitte kõiki oma lubadusi pidanud ning et see ei tee peaministrit tõsiseltvõetavamaks. Kadri püüdis paari näitega ka valgustada oma mõtte sisu, miks ei saa seesuguseid sõnu loopivat meest usaldada. Seepeale aga läks meie riigi esimene teflonmees tõsiselt närvi… Õnneks on ministrite kõnelemise koht saalis istuvatest saadikutest ohutus kauguses. Nimelt suutis peaminister noore naesterahva küsimuse peale taas kord tõsiselt ägestuda ning kuulutas kui kirikupapp uskmatutele, et olge oma väidetes täpne ja ärge sildistage mind meelevaldselt asjadega, mida ma pole öelnud! Ja tõepoolest, kui tema vanu väljaütlemisi lugeda, siis lõppkokkuvõttes on jutt nii ümmargune, et konkreetse ja selge jutuga mehe mainet ei saa tõepoolest peaministrile süüks panna. Ansipi meel võib muutuda päevade, teinekord lausa tundidega. Näiteks kinnitas ta 12. märtsil valitsuse pressikonverentsil – tal olla tekkinud mõte, et valitsus võiks tellida Euroopa Komisjonilt ja Euroopa keskpangalt eurole ülemineku kriteeriumide täitmise erakorralise hindamise, mille eesmärk peaks olema eurotsooniga liitumine 1. juulil 2010. 16. märtsil ütles Ansip Riigikogus: väide, et peaminister lubas liitumist eurotsooniga 1. juulist aastal 2010, on vale. See on üsna sarnane Ansipi 2006. aasta euromuinasjutuga, kui ta püüdis Riigikogu veenda selles, et Eesti läheb 2007. aastal üle eurole. Nestor muutus mõnevõrra konkreetsemaks ja küsis, kas peaminister on tõepoolest valmis tagasi astuma, juhul kui selgub, et Eesti ei ühine järgmise aasta 1. jaanuaril euroga. Seepeale kadus Ansipi uljus ning ta vastas, et kõik sõltub asjaoludest.. Meenub ka 2005. aasta, kui peaminister Parts nõudis toonase välisministri tagasiastumist, kuid Ansip oli juba siis sõnakas lubaja. Ta kinnitas ajakirjanikele üsna hooplevalt, et tal ei tule mõttessegi välisministrit välja vahetada, kuid nädal hiljem pidi ta oma sõnad tagasi võtma. Aga rohkem ei ole tahtmist selles ajaloopanges tuhnida. Tuleb lihtsalt tõdeda, et peaministri suust kõlavad väiteid ei saa tõepoolest kohe kuidagi uskuda, olgu siis teemaks euro, devalveerimine või tema ümber olevad inimesed. Kurb, olgu olukord milline tahes, endast lugupidav härrasmees ei tohiks ärrituda noorte naiste peale, kes võib-olla tõemeeli tahavad täpsustada, mida austatud peaminister oma mõistukõnega tegelikult mõtles.

>Ränk on süüdistus kõikide erakondade suunas, et nad sülitasid rahvale näkku, kuna erakondadele eraldatavat riigi poolset toetust ei vähendatud. Opositsioonierakondadel pole ka siin sõna antud ega ka võimalust seda protsessi kuidagi mõjutada. Tänase riigijuhtimise ja koalitsiooni teerulli toimimise juures on opositsioon lükatud toore jõuga justkui kutsika rolli koerte pulmas. Ehk saab siis seltskonnas klähvida ja aiapostile märga teha aga ligi ei lasta. Siin on veel eriti kummaline sotside käitumine, kes üritavad selle teemaga järjekordselt poliitilist profiiti lõigata. Kärpimise avapauguna ju teadupärast lepiti valitsuses kokku, et iga ministeerium vähendab oma kulusid 10% võrra. Mulle vägisi tundub, et sotsid on oma suure kisa kõrval unustanud, millise ministeeriumi rea peal erakondade rahad asuvad? Kui nemad tahavad sellel teemal täna esikõnelejad olla siis oleks pidanud ka nende tulevane esimees, siseminister Pihl, ka vastava ettepaneku oma haldusala kokkutõmbamise juures tegema! Ainult tema oleks saanud rahandusministrile teha ettepaneku erakondadele eraldatavate vahendite vähendamiseks. Ega IRL ja Reformierakond ei saa ju SDE ministri eelarve realt kärpida minna! Pärast seda oleks Pihli hea erakonnakaaslane Padar pidanud vastava ettepanekuga tulema valitsuskabinetti. Seda aga ei tehtud ja seega on täna koalitsioonipartnerite suunas rusikatega vehkimine pehmelt öeldes labane ning jätab väga hapu mulje Euroopalikest väärtustest kõneleva partei poliitkultuurist. Siinkohal tuleb veel lisada, et ka negatiivse lisaeelarve menetlemisel riigikogus ei saanud fraktsioonid ka sellekohase muudatusettepanekuga välja tulla, kuna lisaeelarve menetlemine seoti usaldushääletusega, mille juures fraktsioonidel muudatusettepanekuteks võimalust ei antud. Ehk koertepulm on täies hoos. Ja seda, et opositsioonil ei oleks tahet kaasa lüüa, ei saa küll keegi väita. Karm reaalsus on aga see, et ka selle probleemi lahenduse võti on tegelikult suuresti sotside endi käes ning loomulikult ka tema kallite koalitsioonipartnerite taskus. Nemad peavad täna vastutama, otsustama ja tegutsema, mitte klähvima ja märga tegema.

>Ränk on süüdistus kõikide erakondade suunas, et nad sülitasid rahvale näkku, kuna erakondadele eraldatavat riigi poolset toetust ei vähendatud. Opositsioonierakondadel pole ka siin sõna antud ega ka võimalust seda protsessi kuidagi mõjutada. Tänase riigijuhtimise ja koalitsiooni teerulli toimimise juures on opositsioon lükatud toore jõuga justkui kutsika rolli koerte pulmas. Ehk saab siis seltskonnas klähvida ja aiapostile märga teha aga ligi ei lasta. Siin on veel eriti kummaline sotside käitumine, kes üritavad selle teemaga järjekordselt poliitilist profiiti lõigata. Kärpimise avapauguna ju teadupärast lepiti valitsuses kokku, et iga ministeerium vähendab oma kulusid 10% võrra. Mulle vägisi tundub, et sotsid on oma suure kisa kõrval unustanud, millise ministeeriumi rea peal erakondade rahad asuvad? Kui nemad tahavad sellel teemal täna esikõnelejad olla siis oleks pidanud ka nende tulevane esimees, siseminister Pihl, ka vastava ettepaneku oma haldusala kokkutõmbamise juures tegema! Ainult tema oleks saanud rahandusministrile teha ettepaneku erakondadele eraldatavate vahendite vähendamiseks. Ega IRL ja Reformierakond ei saa ju SDE ministri eelarve realt kärpida minna! Pärast seda oleks Pihli hea erakonnakaaslane Padar pidanud vastava ettepanekuga tulema valitsuskabinetti. Seda aga ei tehtud ja seega on täna koalitsioonipartnerite suunas rusikatega vehkimine pehmelt öeldes labane ning jätab väga hapu mulje Euroopalikest väärtustest kõneleva partei poliitkultuurist. Siinkohal tuleb veel lisada, et ka negatiivse lisaeelarve menetlemisel riigikogus ei saanud fraktsioonid ka sellekohase muudatusettepanekuga välja tulla, kuna lisaeelarve menetlemine seoti usaldushääletusega, mille juures fraktsioonidel muudatusettepanekuteks võimalust ei antud. Ehk koertepulm on täies hoos. Ja seda, et opositsioonil ei oleks tahet kaasa lüüa, ei saa küll keegi väita. Karm reaalsus on aga see, et ka selle probleemi lahenduse võti on tegelikult suuresti sotside endi käes ning loomulikult ka tema kallite koalitsioonipartnerite taskus. Nemad peavad täna vastutama, otsustama ja tegutsema, mitte klähvima ja märga tegema.

> Kõigil Eestist hoolivatel inimestel, soovitan vaadata ka siia lehele ja teha oma ettepanekud. www.erl.ee/platvorm

> Kõigil Eestist hoolivatel inimestel, soovitan vaadata ka siia lehele ja teha oma ettepanekud. www.erl.ee/platvorm

>Vahepeal jäi endal ka blogisse kirjutamine veidi unarusse, kui tundub, et blogid on Eestis hakanud elama oma elu ilma blogi omaniku teadmata. Minu oma veel õnneks mitte aga nn tavalistele blogidele on lisandunud rändavad blogid, ja esimene selline on Hannes Rummil. See on vaevaks võtnud käia kõikides võimalikes ja võimatutes kohtades. Tundub, et see tark blogi on saavutanud kõrgema intellektuaalse taseme kui Rummi enda käekirjaga kirjutatu. Kord istub ta valitsuskabineti istungil, kord koalitsiooni koosolekul, tõsi küll ilma Hannes Rummi enda kohalolekuta. Esimesena märkas blogi ilma Rummita Taavi Rõivas, kes avaldas imestust, et Hannes pole küll valitsuskabineti istungil viibinud, kuid blogi on seal olnud. Nüüd on Rummi blogi jõudnud ka Rahvaliidu fraktsiooni ja juhatuse koosolekutele. Vähe sellest ta oli ka meie kongressil. Kohta talle küll saalis ei jätkunud, kuid kusagil rõdunurgas ta vist ikka sai jala maha toetada! Milline uudistepagas, milline info maht ja „täpsus”! Mida kõike on see blogi kuulnud ja millest osa võtnud. Vaimustav! On hea, et Eestis ega maailmas ei langetata MITTE ÜHTEGI otsust, millest Rummi blogi osa ei saa. Uus Simm või suisa mees seitsmeteistkümnest kevadisest hetkest, kes on alati seal, kuhu teda ei oodata! Nüüd jääb siis oodata, millal Rummi blogi jõuab USA uue presidendi kabineti istungile või teeb äkkvisiidi Inglismaa kuninganna juurde. Kes teda juhtub kohtama, andke talle ka rahvaliitlaste tervitused edasi, sest meie teda näinud ei ole, aga tutvuda sooviks küll. Pole teada, millist värvi või kuju see blogi omab või elutseb ta üldse paha vaimu kombel kellegi teise kehas. Loodan vaid rändava blogiloo lõpetuseks, et minu blogi ei hakka ise ringi rändama ja suudab väljendada siiski mingeid mõtteid, millest ma vähemalt ise usun aru saavat…

>Vahepeal jäi endal ka blogisse kirjutamine veidi unarusse, kui tundub, et blogid on Eestis hakanud elama oma elu ilma blogi omaniku teadmata. Minu oma veel õnneks mitte aga nn tavalistele blogidele on lisandunud rändavad blogid, ja esimene selline on Hannes Rummil. See on vaevaks võtnud käia kõikides võimalikes ja võimatutes kohtades. Tundub, et see tark blogi on saavutanud kõrgema intellektuaalse taseme kui Rummi enda käekirjaga kirjutatu. Kord istub ta valitsuskabineti istungil, kord koalitsiooni koosolekul, tõsi küll ilma Hannes Rummi enda kohalolekuta. Esimesena märkas blogi ilma Rummita Taavi Rõivas, kes avaldas imestust, et Hannes pole küll valitsuskabineti istungil viibinud, kuid blogi on seal olnud. Nüüd on Rummi blogi jõudnud ka Rahvaliidu fraktsiooni ja juhatuse koosolekutele. Vähe sellest ta oli ka meie kongressil. Kohta talle küll saalis ei jätkunud, kuid kusagil rõdunurgas ta vist ikka sai jala maha toetada! Milline uudistepagas, milline info maht ja „täpsus”! Mida kõike on see blogi kuulnud ja millest osa võtnud. Vaimustav! On hea, et Eestis ega maailmas ei langetata MITTE ÜHTEGI otsust, millest Rummi blogi osa ei saa. Uus Simm või suisa mees seitsmeteistkümnest kevadisest hetkest, kes on alati seal, kuhu teda ei oodata! Nüüd jääb siis oodata, millal Rummi blogi jõuab USA uue presidendi kabineti istungile või teeb äkkvisiidi Inglismaa kuninganna juurde. Kes teda juhtub kohtama, andke talle ka rahvaliitlaste tervitused edasi, sest meie teda näinud ei ole, aga tutvuda sooviks küll. Pole teada, millist värvi või kuju see blogi omab või elutseb ta üldse paha vaimu kombel kellegi teise kehas. Loodan vaid rändava blogiloo lõpetuseks, et minu blogi ei hakka ise ringi rändama ja suudab väljendada siiski mingeid mõtteid, millest ma vähemalt ise usun aru saavat…

>Justnimelt sellist loosungit kandis seekordne Rahvaliidu kongress ja usun, et Pärnu kontserdimajja kogunenud rahvaliitlased läksid päeva lõpus justnimelt sellise emotsiooniga ka koduteele. See kongress oli juba seitsmeteistkümnes ning see on Eesti poliitmaastikul päris aukartust äratav arv. Kui ühe politilise organisatsiooni pidupäevale koguneb üle kaheksasaja inimese, siis teeb see rõõmu kõigile, kes soovivad Rahvaliidule edu.Eks kongressid või üldkogud ongi kord aastas erakondades see suurüritus, kus lisaks päevakorras olevatele otsustustele saab ka erakonnakaaslastega mõtteid vahetada ning teha ettepanekuid erakonnatöö veelgi paremaks korraldamiseks. Samuti on erakonna kongressil võimalik oma mõtteid läbi sõnavõttude ka teistele teada anda ja meil oli rohkelt kõneleda soovijaid ning kellelgi ei jäänud oma sõnum edastamata.Võrdlesin oma kongressi sõnavõtus Rahvaliidu olukorda mõneti aastaga 2000, kus tollane erakonda juhtinud meeskond suutis oma sihid paika panna ning tänu sisukale tegevusele saavutati ka mitmetel järgnevatel aastatel väga tugevaid tulemusi erinevatel valimistel. Minu meelest eelmine aasta meenutas aga tõepoolest väga 1999 -ndat, kus lubatavad ahvatlused Riigikogu valimistel tundusid samuti suuremad ja magusamad, kui praktiline ning analüüsiv talupojatarkus seda tegelikult uskuda tahtis. Ka viimaste Riigikogu valimiste järel soovisid eestlased üksteisele joovastavalt palju õnne, kuid tänaseks on sellest kahjuks saanud üldine appikarje, millel isegi ühine nimetaja – tule taevas appi!Rahvaliidu kongressi tulid tervitama kõikide parlamendierakondade esindajad, kes avaldasid oma sõnavõttudes ka selget toetust meie erakonna uuele juhile ja arengutele. Väga positiivset tagasisidet andsid kõik kohal olnud külalised. Kurb on muidugi see, et mõni „tark”, kes ei tea Rahvaliidu siseelust õnneks või kahjuks midagi, suudab ikka tatti pritsida ja oma valearusaamist ka teistele kuulutada. Aga see käib vist Eesti jätkuvalt areneva poliitilise kultuuri juurde.Eks paljud sõnavõtud puudutasid kongressil Eesti väga segast ning tõmblevat poliitilist juhtimist ning üldine seisukoht oli selgelt ka välja öeldud, et Rahvaliitu kui tasakaalujõudu on Eestile ikka kohe hädasti vaja. Rahvaliit on rahvaga rääkiv erakond ja seda põhimõtet järgib kindlasti ka erakonna uus juht. Meie arusaamise kohapealt on Eestis vaja oluliselt rohkem kaasamist ja ühiskonna liikmetega arvestamist. Riigi edukuse mõõdupuuks ei saa olla ainult effektiivsus ning sellise mõttelaadi ajastu on läbi saanud kogu maailmas. Riigi toimimise juures on oluline, et ta ei saa toimida homme halvemini kui täna ning selle kõige nimel on Rahvaliit valmis tegutsema. Kongressi sisulist poolt kajastavad dokumendid – sõnavõtud, ettekanded ning kongressi avaldus on kättesaadavad meie kodulehel (www.erl.ee) ja lähiajal saab sinna üles ka pildimaterjal.