Category Archives: Kategoriseerimata

>Justnimelt sellist loosungit kandis seekordne Rahvaliidu kongress ja usun, et Pärnu kontserdimajja kogunenud rahvaliitlased läksid päeva lõpus justnimelt sellise emotsiooniga ka koduteele. See kongress oli juba seitsmeteistkümnes ning see on Eesti poliitmaastikul päris aukartust äratav arv. Kui ühe politilise organisatsiooni pidupäevale koguneb üle kaheksasaja inimese, siis teeb see rõõmu kõigile, kes soovivad Rahvaliidule edu.Eks kongressid või üldkogud ongi kord aastas erakondades see suurüritus, kus lisaks päevakorras olevatele otsustustele saab ka erakonnakaaslastega mõtteid vahetada ning teha ettepanekuid erakonnatöö veelgi paremaks korraldamiseks. Samuti on erakonna kongressil võimalik oma mõtteid läbi sõnavõttude ka teistele teada anda ja meil oli rohkelt kõneleda soovijaid ning kellelgi ei jäänud oma sõnum edastamata.Võrdlesin oma kongressi sõnavõtus Rahvaliidu olukorda mõneti aastaga 2000, kus tollane erakonda juhtinud meeskond suutis oma sihid paika panna ning tänu sisukale tegevusele saavutati ka mitmetel järgnevatel aastatel väga tugevaid tulemusi erinevatel valimistel. Minu meelest eelmine aasta meenutas aga tõepoolest väga 1999 -ndat, kus lubatavad ahvatlused Riigikogu valimistel tundusid samuti suuremad ja magusamad, kui praktiline ning analüüsiv talupojatarkus seda tegelikult uskuda tahtis. Ka viimaste Riigikogu valimiste järel soovisid eestlased üksteisele joovastavalt palju õnne, kuid tänaseks on sellest kahjuks saanud üldine appikarje, millel isegi ühine nimetaja – tule taevas appi!Rahvaliidu kongressi tulid tervitama kõikide parlamendierakondade esindajad, kes avaldasid oma sõnavõttudes ka selget toetust meie erakonna uuele juhile ja arengutele. Väga positiivset tagasisidet andsid kõik kohal olnud külalised. Kurb on muidugi see, et mõni „tark”, kes ei tea Rahvaliidu siseelust õnneks või kahjuks midagi, suudab ikka tatti pritsida ja oma valearusaamist ka teistele kuulutada. Aga see käib vist Eesti jätkuvalt areneva poliitilise kultuuri juurde.Eks paljud sõnavõtud puudutasid kongressil Eesti väga segast ning tõmblevat poliitilist juhtimist ning üldine seisukoht oli selgelt ka välja öeldud, et Rahvaliitu kui tasakaalujõudu on Eestile ikka kohe hädasti vaja. Rahvaliit on rahvaga rääkiv erakond ja seda põhimõtet järgib kindlasti ka erakonna uus juht. Meie arusaamise kohapealt on Eestis vaja oluliselt rohkem kaasamist ja ühiskonna liikmetega arvestamist. Riigi edukuse mõõdupuuks ei saa olla ainult effektiivsus ning sellise mõttelaadi ajastu on läbi saanud kogu maailmas. Riigi toimimise juures on oluline, et ta ei saa toimida homme halvemini kui täna ning selle kõige nimel on Rahvaliit valmis tegutsema. Kongressi sisulist poolt kajastavad dokumendid – sõnavõtud, ettekanded ning kongressi avaldus on kättesaadavad meie kodulehel (www.erl.ee) ja lähiajal saab sinna üles ka pildimaterjal.

>Suvi ja suvepuhkuste aeg on läbi. See oli selge ilma kalendrisse vaatamata, kui hommikul hakkasin Tallinn-Tartu maanteed pidi Talinnasse sisenema. Sõidan seda teed siuliselt igal hommikul ning juba pikka aega on hing täis pealinna sissesõidul toimuva jõmmluse üle. Vahepeal oli paar kuud rahulikku suveaega ka liikluses, aga sel nädalal läks jälle lahti.Usun, et kõigil, kes sama teed kasutavad tööle sõitmiseks, on niigi selge, millest tuleb jutt, aga mõtlesin seda siiski pisut kirjeldada. Põhimureks loomulikult seal see koht, kui kahest sõidureast saab vahepeal üks ja siis tekib ummik ning pikk saba. Saarlasena nimetan mina seda igahommikuseks praamijärjekorraks Tallinna lähistel. Aga erinevalt praami peale sõitmisest, kus selleks, et vasakust reast kõigist mööda kihutada on vaja broneeringut, ei ole see tavaliikluses vajalik. On väga palju viisakaid juhte, kes ei roni vasakult mööda (mis küll liiklusseaduse kohaselt on lubatud, kuid … ) ja austavad kaasliiklejaid ning võtavad ilusasti järjekorda – kõigil on kiire! Kuid on ka palju sõna otses mõttes idioote, kes panevad vasakust reast kõigist mööda ning hakkavad jõuga vahele trügima, kui see reakene mõnesaja meetri pärast otsa saab. Ja see hea inimene, kes on viisakas ning ei ülbitse kaasliiklejatega, istub ja ootab kohapeal kuni kõik jõmmid on suutnud ennast kusagile vahele suruda, et saaks järjekorras ikka võimalikult eespoolsemat kohta. Hommikul on kõigil rutt jõuda oma tööpostile, lastega kooli, lasteaeda või kuhu iganes. See, et teie oma tõmblemise tõttu võidate 5-10 minutit ei ole seda väärt, et sajad normaalsed juhid peavad teie pärast topelt niipalju lisaks ootama ning vaatama, kuidas erilise küünilisusega vahele trügitakse.Eks kunagi võibolla muutub Eesti liikluskultuur ja võibolla muutuvad ka teed ning ristmikud paremini läbitavaks, kuid kõik algab siiski meist endist. Austagem ennast ja kaasliiklejaid ning ärgem käitugem meie maanteedel nagu džunglis kombeks.

>Suvi ja suvepuhkuste aeg on läbi. See oli selge ilma kalendrisse vaatamata, kui hommikul hakkasin Tallinn-Tartu maanteed pidi Talinnasse sisenema. Sõidan seda teed siuliselt igal hommikul ning juba pikka aega on hing täis pealinna sissesõidul toimuva jõmmluse üle. Vahepeal oli paar kuud rahulikku suveaega ka liikluses, aga sel nädalal läks jälle lahti.Usun, et kõigil, kes sama teed kasutavad tööle sõitmiseks, on niigi selge, millest tuleb jutt, aga mõtlesin seda siiski pisut kirjeldada. Põhimureks loomulikult seal see koht, kui kahest sõidureast saab vahepeal üks ja siis tekib ummik ning pikk saba. Saarlasena nimetan mina seda igahommikuseks praamijärjekorraks Tallinna lähistel. Aga erinevalt praami peale sõitmisest, kus selleks, et vasakust reast kõigist mööda kihutada on vaja broneeringut, ei ole see tavaliikluses vajalik. On väga palju viisakaid juhte, kes ei roni vasakult mööda (mis küll liiklusseaduse kohaselt on lubatud, kuid … ) ja austavad kaasliiklejaid ning võtavad ilusasti järjekorda – kõigil on kiire! Kuid on ka palju sõna otses mõttes idioote, kes panevad vasakust reast kõigist mööda ning hakkavad jõuga vahele trügima, kui see reakene mõnesaja meetri pärast otsa saab. Ja see hea inimene, kes on viisakas ning ei ülbitse kaasliiklejatega, istub ja ootab kohapeal kuni kõik jõmmid on suutnud ennast kusagile vahele suruda, et saaks järjekorras ikka võimalikult eespoolsemat kohta. Hommikul on kõigil rutt jõuda oma tööpostile, lastega kooli, lasteaeda või kuhu iganes. See, et teie oma tõmblemise tõttu võidate 5-10 minutit ei ole seda väärt, et sajad normaalsed juhid peavad teie pärast topelt niipalju lisaks ootama ning vaatama, kuidas erilise küünilisusega vahele trügitakse.Eks kunagi võibolla muutub Eesti liikluskultuur ja võibolla muutuvad ka teed ning ristmikud paremini läbitavaks, kuid kõik algab siiski meist endist. Austagem ennast ja kaasliiklejaid ning ärgem käitugem meie maanteedel nagu džunglis kombeks.

>Kuidagi teisiti ei oska ma nimetada seda, kui eelarvekriisi ajal tehakse tõeline kingitus eratelekanalitele. Kui eelarvega oleks kõik korras, siis võiks selliste teemadega isegi kuidagiviisi tegeleda aga negatiivse lisaeelarve vastuvõtmise foonil, kus lisaks kõigele muule kärbitakse jõuliselt omavalitsuste rahakotti ja sotsiaaltoetusi, ei ole see kindlasti põhjendatud.Siiralt tunnustan Eesti Tööandjate Keskliitu, kes on samuti väljendanud, et tasude kaotamine väljastatud ringhäälingulubadelt toob kaasa olukorra, kus kahte Eestis tegutsevat keskmise suurusega ettevõtet eelistatakse põhjendamatult teistele ning sellega kahjustatakse võrdse kohtlemise printsiipi.Ja järjekordselt on üks põhimuresid selles, et eelnõu sünnib kabinetivaikuses ning kellegiga ei konsulteerita ega küsita arvamust. Pildimeedia on ärilises mõttes samasugune ettevõtlusliik nagu iga teinegi ja veelgi enam puudutab see väga oluliselt igat eestimaalast. Uskumatult on selle loo juures isegi mõned kirjutava meedia tegelased nimetanud seda liigutust poliitiliseks pugemiseks ja selle diskussiooni üle saab vaid rõõmu tunda. Sest sellised otsused panevad tõepoolest rahvusringhäälingu väga raskesse seisu.Olen absoluutselt nõus, et tänases olukorras ei tohiks eelarvest ära võtta 50 miljonit krooni, mis oleks aidanud mitmetel inimesest hoolivatel ridadel eelarvesse alles jääda.Digitaaltelevisioonile üleminek on omaette teema aga selle sidumine täna eetriloamaksuga ühes eelnõus on küll üleliigne. See, et sellise summa maksmise tulemusel kadus omal ajal riigitelevisioonist reklaam oli väga mõistlik otsus ja ei saa aru, miks summade osas seal on vaja täna teha muudatusi. Tegelikult saan vist aru küll ja saan vist ka sellest aru, et meie valitsuse juhtpartei on ikka absoluutselt moraali ja ideaalide vaba. Kui ikka endale on kasulik siis otsitakse sobilik partner ning sõidetakse täiega üle rahvast ja ka oma kallistest koalitsioonipartneritest.

>Kuidagi teisiti ei oska ma nimetada seda, kui eelarvekriisi ajal tehakse tõeline kingitus eratelekanalitele. Kui eelarvega oleks kõik korras, siis võiks selliste teemadega isegi kuidagiviisi tegeleda aga negatiivse lisaeelarve vastuvõtmise foonil, kus lisaks kõigele muule kärbitakse jõuliselt omavalitsuste rahakotti ja sotsiaaltoetusi, ei ole see kindlasti põhjendatud.Siiralt tunnustan Eesti Tööandjate Keskliitu, kes on samuti väljendanud, et tasude kaotamine väljastatud ringhäälingulubadelt toob kaasa olukorra, kus kahte Eestis tegutsevat keskmise suurusega ettevõtet eelistatakse põhjendamatult teistele ning sellega kahjustatakse võrdse kohtlemise printsiipi.Ja järjekordselt on üks põhimuresid selles, et eelnõu sünnib kabinetivaikuses ning kellegiga ei konsulteerita ega küsita arvamust. Pildimeedia on ärilises mõttes samasugune ettevõtlusliik nagu iga teinegi ja veelgi enam puudutab see väga oluliselt igat eestimaalast. Uskumatult on selle loo juures isegi mõned kirjutava meedia tegelased nimetanud seda liigutust poliitiliseks pugemiseks ja selle diskussiooni üle saab vaid rõõmu tunda. Sest sellised otsused panevad tõepoolest rahvusringhäälingu väga raskesse seisu.Olen absoluutselt nõus, et tänases olukorras ei tohiks eelarvest ära võtta 50 miljonit krooni, mis oleks aidanud mitmetel inimesest hoolivatel ridadel eelarvesse alles jääda.Digitaaltelevisioonile üleminek on omaette teema aga selle sidumine täna eetriloamaksuga ühes eelnõus on küll üleliigne. See, et sellise summa maksmise tulemusel kadus omal ajal riigitelevisioonist reklaam oli väga mõistlik otsus ja ei saa aru, miks summade osas seal on vaja täna teha muudatusi. Tegelikult saan vist aru küll ja saan vist ka sellest aru, et meie valitsuse juhtpartei on ikka absoluutselt moraali ja ideaalide vaba. Kui ikka endale on kasulik siis otsitakse sobilik partner ning sõidetakse täiega üle rahvast ja ka oma kallistest koalitsioonipartneritest.

>„Üleeile vägistati, eile vägistati. Lähen vaatan, äkki vägistavad mind täna veel,” ütles konn ning siirdus taas sohu. Nii kõlas anekdoot. Praegu regionaalpoliitikas toimuv meenutab tõepoolest maarahva vägistamist. Ka riigiettevõttes Eesti Post käib vägistamine, sealjuures püütakse aga teha nägu, et tegemist on suure ja riigimeheliku armastusega oma ettevõtte ning Eesti riigi vastu. Hiljuti avaldas üks riigiettevõtte AS Eesti Post juhtfiguur artikli, kuidas on hädavajalik olla „esimese viie riigi” seas, kes oma postituru avab. Siis saabub õnn meie õuele ja posti kantakse efektiivselt laiali avatud turumajanduse valguses. Kirjutajal ununes täpsustamata, et iga riik kaitseb ikkagi eelkõige oma rahvast ja osutatavate teenuste kättesaadavust, kvaliteeti ning ka hinnataset. Ei ole neist keegi huvitatud võõramaisel kapitalil opereerivatest ettevõtetest. Riigid kaitsevad oma turgu ülikõrge litsentsimaksuga. On täiesti loomulik, et pigem kasutaksid Eestisse tulevad ettevõtted oma kogemusi äri kasumlikkuse suurendamiseks. Siin on olemas töötav struktuur, nn ebaefektiivsed kontorid (44) suletud või sulgemisel (95 kontorit alates 01.08.2008). Paratamatult meenub Eesti Raudtee juhtum. „Kinkisime” miljardi krooni eest riigiettevõtte ära, ettevõttest võeti välja dividendina suurusjärgus miljard krooni, ja kui oli näha, et infrastruktuur hakkab päris ära lagunema, siis ostsime riigile tagasi 2,5 korda kallimalt. Äri oli hea, aga kelle jaoks? Huvitaval kombel oli toonaste müügitehingute ajal võimul täpselt sama koalitsioon. Ka siis tehti katseid kõike kiiresti maha müüa. Üks koomilisemaid väiteid seejuures oli, et muidu pole meil asja Euroopa Liitu. Elektrijaamade müük tagama NATO liikmelisuse jne. Hiljem selgus, et EL-I kuulumist sadamate, elektrijaamade, metsade, raudtee ja postivõrgu omamine ei välistagi. Eesti Posti majandustulemused andsid 2006 20 miljoni kroonise kahjumi ja kiirelt vahetati välja kaks kuud ettevõtet juhtinud juhatuse esimees. Kas tuleks siis 2007. aasta 34 miljonilise kahjumi puhul vastutusele võtta lisaks juhatusele ka aasta jagu ametis olnud ettevõtte nõukogu? Ettevõtte mahamüümine ei loo postiteenuse paremaid tingimusi. Väidetavalt toob motokanne ja postibuss kõik teenused odavamalt elanikeni, kuid tegelikult juba varem kasutuses olnud pangabuss on siiski pigem reklaam pangale kui pangakontori tõsiseltvõetav alternatiiv. Loomulikult ei tule maakohtades ikkagi kasumlikult välja, sest sõita on palju ja elanikke järjest vähem. Nagu oleks aastaajad süüdi selles, et teenus inimeseni ei jõua. Lisaks halvad teed, sest linnasõiduks mõeldud transpordivahendid ei ole sobilikud maateid läbima. Lahendused? Tulevikus peab riik kõikidele elanikele teenuste kättesaadavuse tagamiseks nendele peale maksma. Kasumlike piirkondade ja teenuste arvel tagab riigifirma teenuse ka seal, kus see ei ole majanduslikult kasulik, kuid on riiklikult ja sotsiaalselt vajalik. Riigifirmas on võimalik niimoodi „vangerdada”, kuid eraettevõte seda kindlasti tegema ei hakka. Ja ettevõtte müümisel ei lähe palju aega mööda, kui hakkame maksma teenusele riigipoolset dotatsiooni (mida me täna ei tee!) ja lõpuks ostame kogu kupatuse uuesti tagasi, et päästa veel, mis päästa annab. Loomulikult mitte odavamalt, vaid ikka Eesti Raudtee selge näite varal paar korda kallimalt. Kajar Lember, Eestimaa Rahvaliidu peasekretärIlmus Delfis 27.05. 2008 http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=18991495&l=fpOpinion

>„Üleeile vägistati, eile vägistati. Lähen vaatan, äkki vägistavad mind täna veel,” ütles konn ning siirdus taas sohu. Nii kõlas anekdoot. Praegu regionaalpoliitikas toimuv meenutab tõepoolest maarahva vägistamist. Ka riigiettevõttes Eesti Post käib vägistamine, sealjuures püütakse aga teha nägu, et tegemist on suure ja riigimeheliku armastusega oma ettevõtte ning Eesti riigi vastu. Hiljuti avaldas üks riigiettevõtte AS Eesti Post juhtfiguur artikli, kuidas on hädavajalik olla „esimese viie riigi” seas, kes oma postituru avab. Siis saabub õnn meie õuele ja posti kantakse efektiivselt laiali avatud turumajanduse valguses. Kirjutajal ununes täpsustamata, et iga riik kaitseb ikkagi eelkõige oma rahvast ja osutatavate teenuste kättesaadavust, kvaliteeti ning ka hinnataset. Ei ole neist keegi huvitatud võõramaisel kapitalil opereerivatest ettevõtetest. Riigid kaitsevad oma turgu ülikõrge litsentsimaksuga. On täiesti loomulik, et pigem kasutaksid Eestisse tulevad ettevõtted oma kogemusi äri kasumlikkuse suurendamiseks. Siin on olemas töötav struktuur, nn ebaefektiivsed kontorid (44) suletud või sulgemisel (95 kontorit alates 01.08.2008). Paratamatult meenub Eesti Raudtee juhtum. „Kinkisime” miljardi krooni eest riigiettevõtte ära, ettevõttest võeti välja dividendina suurusjärgus miljard krooni, ja kui oli näha, et infrastruktuur hakkab päris ära lagunema, siis ostsime riigile tagasi 2,5 korda kallimalt. Äri oli hea, aga kelle jaoks? Huvitaval kombel oli toonaste müügitehingute ajal võimul täpselt sama koalitsioon. Ka siis tehti katseid kõike kiiresti maha müüa. Üks koomilisemaid väiteid seejuures oli, et muidu pole meil asja Euroopa Liitu. Elektrijaamade müük tagama NATO liikmelisuse jne. Hiljem selgus, et EL-I kuulumist sadamate, elektrijaamade, metsade, raudtee ja postivõrgu omamine ei välistagi. Eesti Posti majandustulemused andsid 2006 20 miljoni kroonise kahjumi ja kiirelt vahetati välja kaks kuud ettevõtet juhtinud juhatuse esimees. Kas tuleks siis 2007. aasta 34 miljonilise kahjumi puhul vastutusele võtta lisaks juhatusele ka aasta jagu ametis olnud ettevõtte nõukogu? Ettevõtte mahamüümine ei loo postiteenuse paremaid tingimusi. Väidetavalt toob motokanne ja postibuss kõik teenused odavamalt elanikeni, kuid tegelikult juba varem kasutuses olnud pangabuss on siiski pigem reklaam pangale kui pangakontori tõsiseltvõetav alternatiiv. Loomulikult ei tule maakohtades ikkagi kasumlikult välja, sest sõita on palju ja elanikke järjest vähem. Nagu oleks aastaajad süüdi selles, et teenus inimeseni ei jõua. Lisaks halvad teed, sest linnasõiduks mõeldud transpordivahendid ei ole sobilikud maateid läbima. Lahendused? Tulevikus peab riik kõikidele elanikele teenuste kättesaadavuse tagamiseks nendele peale maksma. Kasumlike piirkondade ja teenuste arvel tagab riigifirma teenuse ka seal, kus see ei ole majanduslikult kasulik, kuid on riiklikult ja sotsiaalselt vajalik. Riigifirmas on võimalik niimoodi „vangerdada”, kuid eraettevõte seda kindlasti tegema ei hakka. Ja ettevõtte müümisel ei lähe palju aega mööda, kui hakkame maksma teenusele riigipoolset dotatsiooni (mida me täna ei tee!) ja lõpuks ostame kogu kupatuse uuesti tagasi, et päästa veel, mis päästa annab. Loomulikult mitte odavamalt, vaid ikka Eesti Raudtee selge näite varal paar korda kallimalt. Kajar Lember, Eestimaa Rahvaliidu peasekretärIlmus Delfis 27.05. 2008 http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=18991495&l=fpOpinion

>Justnimelt sellise lausega tahaks vastata Hannes Rummi poolt Õhtulehes kirja pandud artiklis „Madalate maksude müüt puruneb”. Seda, millest lugu iseenesest räägib, on Rahvaliit alati toetanud ja see, et madalate maksude müüdi abil saab pikaajaliselt riiki tasakaalukalt juhtida ei ole kindlasti kuulunud meie retoorikasse. Kirjutama ajendas aga tema lause selle kohta, et ta juhib Õhtulehe lugejate tähelepanu sellele, et Rahvaliidu ja Keskerakonna liikmetes tekitab majandusseisak siirast rõõmu. Ma tõesti ei tea kuidas keskerakondlastega on, kuid ma ei ole küll ühtegi riigi majanduse kokkukukkumise üle rõõmustavat rahvaliitlast näinud. Uskuge mind, et ka mina ei tule hommikul tööle ning ei lippa trepist tantsusammudega üles ise ansiplikult muiates ja tundes rõõmu sotside üle, kes peavad täna rahandusministeeriumis imet tegema, et meie ülistatud majanduspoliitika kokkukuivanud vilju turgutada. Pigem on ikka vastupidi. Rahvaliit on väga mures riigi majanduse olematu kasvu pärast ja kohe kuidagi ei saa niivõrd absurdsete väidetega nõustuda. Justnimelt Rahvaliit oli see erakond, kes juba eelmise aasta maikuus kutsus valitsusparteisid üles mõistmisele, et maailmamajanduse mõjude võimendamisega ei tohi meie küll ise tegeleda ja kutsusime üles sellisel ajahetkel mitte kehtestama ennaktempos aktsiiise – meid ei kuulatud. Samuti olime meie esimesed, kes rääkisid, et võiks kuulata välisanalüütikute ja Eesti Panga arvamust majanduskasvu numbri osas, kuid valitsus kehtestas siiski oma eelarve, arvestades ülioptimistlikku stsenaariumi ja kõik see käis kuni viimase hetkeni meie peaministri naeratuse saatel. Veel hilissügisel juhtisime samaaegselt Tööandjate Keskliiduga valitsuse tähelepanu sellele, et valitsussektori tegevuskulusi ja palgakasvu tuleb ohjata, kuna majanduskasvu numbrid hakkasid kolinal allapoole veerema ning ettevõtjad nägid uueks aastaks tõsist tagasilööki ette. Kui süüdistada täna eelmist rahandusministrit Aivar Sõerdi millegi tegematajätmises siis soovitan küll kirjutajal veidi tutvuda tollaste ministri tegemistega ja ka tema signaalidega valitsusele 2008 aasta eelarve koostamise käigus aga mitte oma teadmatust maailmale kuulutada.Kokkuvõtvalt on Rahvaliit väga mures riigi käekäigu pärast ja süüdistada oma suutmatuses adekvaatselt prognoose hinnata eelmist valitsust, meenutab küll ühte teist ajastut, kus kõiges olid süüdi neli aastaaega ja veel mõned täiendavad tegurid. Rahvaliidu jaoks on ka lisaks normaalse riigieelarve kokkupanemisele vähemalt sama suur mure meie valdade ja linnade pärast, kuna suures külmutamise lainel on nende tulubaasi kasv järgmisel aastal sisuliselt olematu, kuid samas kulud kasvavad edasi nagu mühinal. Neil ei ole ka võimalust väga kokkuhoiust rääkida, kuna niigi on pidevalt nende kohustsuste ja ressursside vahekord tugevalt kohustuste poole kreenis. Ja kui keegi üritab siinkohal väita, et Rahvaliit tunneb selle üle rõõmu siis selline labane lahmimine on lihtsalt tülgastav. Tänases situatsioonis sellises stiilis näpuga näitamine tähendab pigem seda, et endal hakkab olukorrast väljatulemiseks ideed otsa saama ja siis vaadatakse kõrvale, et kellegile vastutus üle anda. * loo saatsin ka vastuartiklina SL Õhtulehele, kus sellest väike osa ka 21.05.08 avaldati

>Justnimelt sellise lausega tahaks vastata Hannes Rummi poolt Õhtulehes kirja pandud artiklis „Madalate maksude müüt puruneb”. Seda, millest lugu iseenesest räägib, on Rahvaliit alati toetanud ja see, et madalate maksude müüdi abil saab pikaajaliselt riiki tasakaalukalt juhtida ei ole kindlasti kuulunud meie retoorikasse. Kirjutama ajendas aga tema lause selle kohta, et ta juhib Õhtulehe lugejate tähelepanu sellele, et Rahvaliidu ja Keskerakonna liikmetes tekitab majandusseisak siirast rõõmu. Ma tõesti ei tea kuidas keskerakondlastega on, kuid ma ei ole küll ühtegi riigi majanduse kokkukukkumise üle rõõmustavat rahvaliitlast näinud. Uskuge mind, et ka mina ei tule hommikul tööle ning ei lippa trepist tantsusammudega üles ise ansiplikult muiates ja tundes rõõmu sotside üle, kes peavad täna rahandusministeeriumis imet tegema, et meie ülistatud majanduspoliitika kokkukuivanud vilju turgutada. Pigem on ikka vastupidi. Rahvaliit on väga mures riigi majanduse olematu kasvu pärast ja kohe kuidagi ei saa niivõrd absurdsete väidetega nõustuda. Justnimelt Rahvaliit oli see erakond, kes juba eelmise aasta maikuus kutsus valitsusparteisid üles mõistmisele, et maailmamajanduse mõjude võimendamisega ei tohi meie küll ise tegeleda ja kutsusime üles sellisel ajahetkel mitte kehtestama ennaktempos aktsiiise – meid ei kuulatud. Samuti olime meie esimesed, kes rääkisid, et võiks kuulata välisanalüütikute ja Eesti Panga arvamust majanduskasvu numbri osas, kuid valitsus kehtestas siiski oma eelarve, arvestades ülioptimistlikku stsenaariumi ja kõik see käis kuni viimase hetkeni meie peaministri naeratuse saatel. Veel hilissügisel juhtisime samaaegselt Tööandjate Keskliiduga valitsuse tähelepanu sellele, et valitsussektori tegevuskulusi ja palgakasvu tuleb ohjata, kuna majanduskasvu numbrid hakkasid kolinal allapoole veerema ning ettevõtjad nägid uueks aastaks tõsist tagasilööki ette. Kui süüdistada täna eelmist rahandusministrit Aivar Sõerdi millegi tegematajätmises siis soovitan küll kirjutajal veidi tutvuda tollaste ministri tegemistega ja ka tema signaalidega valitsusele 2008 aasta eelarve koostamise käigus aga mitte oma teadmatust maailmale kuulutada.Kokkuvõtvalt on Rahvaliit väga mures riigi käekäigu pärast ja süüdistada oma suutmatuses adekvaatselt prognoose hinnata eelmist valitsust, meenutab küll ühte teist ajastut, kus kõiges olid süüdi neli aastaaega ja veel mõned täiendavad tegurid. Rahvaliidu jaoks on ka lisaks normaalse riigieelarve kokkupanemisele vähemalt sama suur mure meie valdade ja linnade pärast, kuna suures külmutamise lainel on nende tulubaasi kasv järgmisel aastal sisuliselt olematu, kuid samas kulud kasvavad edasi nagu mühinal. Neil ei ole ka võimalust väga kokkuhoiust rääkida, kuna niigi on pidevalt nende kohustsuste ja ressursside vahekord tugevalt kohustuste poole kreenis. Ja kui keegi üritab siinkohal väita, et Rahvaliit tunneb selle üle rõõmu siis selline labane lahmimine on lihtsalt tülgastav. Tänases situatsioonis sellises stiilis näpuga näitamine tähendab pigem seda, et endal hakkab olukorrast väljatulemiseks ideed otsa saama ja siis vaadatakse kõrvale, et kellegile vastutus üle anda. * loo saatsin ka vastuartiklina SL Õhtulehele, kus sellest väike osa ka 21.05.08 avaldati

>Tundub, et meie teflonorava närvid hakkavad tõepoolest üles ütlema. Mis sa ikka oskad kosta selle info kohta, et peaminister valitsuse kabinetiistungil juba hakkab ametnikke hurjutama. Hea peaminister on loomulikult mures oma 22,5 tuhande valija pärast, kuid see ei anna õigustust suurel juhil ja õpetajal hakata teise ministri alluvate peale häält tõstma. Eelarve teema ajab loomulikult närvi – alguses olid ettevõtjad süüdi selles, et nad on liiga pessimistlikud ja ei saa aru, et tegelikult on ju kõik hästi! Siis kui tuli välja, et tegelikult ongi halvasti, siis olid omavalitsused süüdi sest laenavad liiga palju. Ning nüüd tuleb välja, et ka omavalitsuste eelarveline puudujääk ei ole päris üks-ühele ülioptimistliku riigieelarve põhjakukkumise põhjuseks siis peab ju keegi süüdi olema.Piitsa ja präänikut ametnikele! Kõigepealt tõstab neil ilusa roosa eelarvemulli sees palka ning siis ütleb telekaamerate ees, et vaja palgatõusu pidurdada ja siis hakkab neid veel süüdistama, et esitavad talle valeandmeid. Pole mõtet nö üle võimelda, kõigil läheb vahest midagi sassi ja seda oleks ilus lihtsalt tunnistada.Tundub, et ametnike poolt ettevalmistatud materjal sisaldas endas sõna kohalike omavalitsuste eelarvedefitsiit ja nimetatud nelja omavalitsuse kiiret arengut arvestades võib see ka vabalt tekkida kõigis ja tekkiski. Millega see defitsiit kaetakse – see sõltub juba konkreetsest omavalitsusest sest tõepoolest ei ole siin vajalik ega ka võimalik koheselt näha kurjakuulutavat laenutonti (mis ei oleks ka iseenesest midagi seadusevastast :-). Aga saan aru, et nii kõrgel tasemel jäävad paljud maised asjad kaugeks aga niipalju võiks Harjumaa valijate usalduse saanud peaminister ikka teada, et Rae valla näol on tõepoolest tegemist ühega vähestest Eesti omavalitsustest, kelle laenukoormus on pea olematu ja seda ei suuda mina küll uskuda, et Rahandusministeeriumi ametnikud sellise väärinfo peaministrile ette söötsid. Siia saab vaid lisada kusagil kuuldud pisikesed luuleread, mis kõlasid umbes nii: Mis on läbi see on läbimis on otsas see on otsasAga pole miskit hullu siinsest varsti tuleb … uusja seda juba … kuus!