Category Archives: Kodust algab Eestimaa

>… kahjuks vaid lahja pilsner. Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon palub peaminister Andrus Ansipil selgitada, milline on peaministri seisukoht Rein Langi poolt algatatud ja avalikkuses pahameelt põhjustanud õlle reklaamikampaania suhtes. Samuti soovitakse teada, kas peaminister ja valitsus tervikuna toetavad justiitsminister Rein Langi algatatud Põhiseaduse Pilsneri tootmist. On tõesti uskumatu, et meie riigis võib minister teha sisuliselt õllereklaaami. Mis sa ikka kostad, kui justiitsminister promob „Põhiseaduse Pilsnerit” ja sealjuures on veel rõõmus, et rahvas räägib põhiseadusest. See, et eestlased palju Viru Valget võtavad , ei vii meid mitte maailma korrumpeerunud riikide edetabelis tahapoole. Kui igale riigi jaoks olulisele dokumendile või probleemile saaks läbi alkoholi leida lahenduse siis on justiitsministril küll midagi sooja päikese käes sassi läinud. Siinkohal ei oskagi muud öelda, kui jään huviga ootama „Riigikogu kuldset” või „Vabariigi tumedat” ja kuna eestluse elujõu hoidmiseks oleks väga vaja rakendada Ühiskondlikkusse leppesse kirjapandut ning sellest suurepärasest dokumendist ei taha ka keegi rääkida siis võiks ka välja lasta liitristesse plastpudelitesse ( et ikka suurem ja tähtsam oleks) villitav ja Ärma talu marjadest pressitud „Ühiskondliku leppe pealevõtukas”. Ja kui Langi eesmärgiks on tõesti see, et rahvas asjast räägiks siis usun, et kõik napsusõbrad räägiksid ka viina võtmise juures Ühiskondlikkust leppest ja tunnevad selle puudumisest suurt kurvastust ning teevad kõik endast oleneva selle hankimiseks…

>… kahjuks vaid lahja pilsner. Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon palub peaminister Andrus Ansipil selgitada, milline on peaministri seisukoht Rein Langi poolt algatatud ja avalikkuses pahameelt põhjustanud õlle reklaamikampaania suhtes. Samuti soovitakse teada, kas peaminister ja valitsus tervikuna toetavad justiitsminister Rein Langi algatatud Põhiseaduse Pilsneri tootmist. On tõesti uskumatu, et meie riigis võib minister teha sisuliselt õllereklaaami. Mis sa ikka kostad, kui justiitsminister promob „Põhiseaduse Pilsnerit” ja sealjuures on veel rõõmus, et rahvas räägib põhiseadusest. See, et eestlased palju Viru Valget võtavad , ei vii meid mitte maailma korrumpeerunud riikide edetabelis tahapoole. Kui igale riigi jaoks olulisele dokumendile või probleemile saaks läbi alkoholi leida lahenduse siis on justiitsministril küll midagi sooja päikese käes sassi läinud. Siinkohal ei oskagi muud öelda, kui jään huviga ootama „Riigikogu kuldset” või „Vabariigi tumedat” ja kuna eestluse elujõu hoidmiseks oleks väga vaja rakendada Ühiskondlikkusse leppesse kirjapandut ning sellest suurepärasest dokumendist ei taha ka keegi rääkida siis võiks ka välja lasta liitristesse plastpudelitesse ( et ikka suurem ja tähtsam oleks) villitav ja Ärma talu marjadest pressitud „Ühiskondliku leppe pealevõtukas”. Ja kui Langi eesmärgiks on tõesti see, et rahvas asjast räägiks siis usun, et kõik napsusõbrad räägiksid ka viina võtmise juures Ühiskondlikkust leppest ja tunnevad selle puudumisest suurt kurvastust ning teevad kõik endast oleneva selle hankimiseks…

>Reformierakonna endine esimees Siim Kallas armastas ministrina tsiteerida ammu surnud suurmeest, kui see kannapöördeid tehes taas kriitikuid vaigistas ja ütles: “Keegi ei saa mind takistada vahepeal targemaks saamast.” Paistab, et Reformierakond saab üha targemaks ja targemaks, sest meelt muudab valitsus kogu aeg. Ministrid tunnevad end nagu “Nukitsamehe” metsakollid enne rahapaja leidmist – järsku on raha puudu. Esimene kuu aega kiitis valitsus nagu ühest suust, et tuleb suure ülejäägiga eelarve, ja juba tunduski, et peaministri juhtimisel minnakse eelarveülejäägi uusi rekordilisi summasid kaugete pankade reservi panema. Nüüd aga tunnevad valitsusliikmed ennast nagu “Nukitsamehe” metsakollid enne rahapaja leidmist, sest järsku on kõik puudu ja hüva nõu kallis. Samas on valitsusel lahendust leida üsna keeruline, sest tulumaksu langetamine on oravatele püha lehm ja liberaalse majanduspoliitika viimane tunnus nende valitsemisportfellis, mida ei tohi peatada. Peatada ei saa ka tuletõrjujatele ja politseinikele palga või pensionäridele elatusraha maksmist, sest siis tuleks veel suurem pahandus kui kuluhüvitiste pärast. Nii vaadataksegi nõu saamiseks suure venna poole. Euroopa Liidu liitumislepingust avastati Stenbocki maja rahva rõõmuks võimalus, et vaid aasta tagasi samas kontoris otsustatud aktsiiside edasilükkamine tuleb nüüd ennaktempos ära teha. Eesmärk on ikka üks – saaks vaid euro. Vastavalt sellele lükkame asju Eestis edasi ja tagasi, kui vaja siis edasi-tagasi. Tunnistagem – aktsiisi on vaja tõsta vaid selleks, et riigieelarve pauguga lõhki ei läheks ja koalitsioonileppe lubadused ei jääks vaid sooja õhu võnkumiseks. Siin näitab lihtne matemaatika, et eelarve ülejäägiks planeeritud 1,36 miljardit on mõnevõrra väiksem number kui aktsiisitõusuga inimeste käest korjatav 2 miljardit. Aktsiisimaksude tõstmise ilusa retoorikaga on hea kaitsta võimalikku inflatsiooni alanemisest kolme aasta pärast. Samas ei jäeta kunagi ütlemata tõest lõpulauset, et tegelikult on inflatsiooni ennustamine rohkem kui kahe aasta taha tänamatu töö. Olgu, sigarite ja alkoholiga ajab valitsus õiget asja. Kes tahab, see pruugib ja maksab. Aga miks karistada kõiki inimesi elektri ja mootorikütuste kallinemisega rohkem, kui Euroopa nõuab? Eriti kui selle liigutuse sisuline mõju on kaheldav. Eestis tõstetakse aktsiisimäärad juba praegu tasemele, mida Euroopa Liit nõuab alles aastaks 2010! Kummaline on kavatsus kehtestada elektrile kolm korda kõrgem aktsiis, kui näeb ette Euroopa miinimum. Euroopa Liidu elektrienergia miinimummäär on 15,65 krooni megavatt-tunni kohta. Äri otstarbeks kasutataval energial on see kaks korda väiksem. Meie aga tahame jälle olla rohkem eurooplased kui eurooplased ise ja üritame tõsta selle 50 kroonile megavatt-tunni kohta. Et elektri hind tõuseks võimalikult vähe, on välja pakutud saastetasude vähendamine. Tõsi, see võimaldaks küll väiksemat hinnatõusu, kuid samas viiks meid pikkade sammudega eemale ökoloogilise maksureformi ideest, mille põhimõte on, et saastaja maksab. Samuti jääb hulk raha saamata keskkonnainvesteeringute keskusel, mille kaudu rahastatakse paljusid olulisi elukeskkonda parendavaid projekte. Lisaks inimeste rahakoti pihta löömisele mõjutavad nimetatud maksumuudatused ka omavalitsusi. Eesti omavalitsustele on tähtis iga kroon. Kõige selle valguses tahaks küll hirmsasti, et otsustajatele meenuks taas rahvatarkus mõõtmise ja lõikamise vahekorrast. Praegu võidakse väga valusasti näppu lõigata.

>Reformierakonna endine esimees Siim Kallas armastas ministrina tsiteerida ammu surnud suurmeest, kui see kannapöördeid tehes taas kriitikuid vaigistas ja ütles: “Keegi ei saa mind takistada vahepeal targemaks saamast.” Paistab, et Reformierakond saab üha targemaks ja targemaks, sest meelt muudab valitsus kogu aeg. Ministrid tunnevad end nagu “Nukitsamehe” metsakollid enne rahapaja leidmist – järsku on raha puudu. Esimene kuu aega kiitis valitsus nagu ühest suust, et tuleb suure ülejäägiga eelarve, ja juba tunduski, et peaministri juhtimisel minnakse eelarveülejäägi uusi rekordilisi summasid kaugete pankade reservi panema. Nüüd aga tunnevad valitsusliikmed ennast nagu “Nukitsamehe” metsakollid enne rahapaja leidmist, sest järsku on kõik puudu ja hüva nõu kallis. Samas on valitsusel lahendust leida üsna keeruline, sest tulumaksu langetamine on oravatele püha lehm ja liberaalse majanduspoliitika viimane tunnus nende valitsemisportfellis, mida ei tohi peatada. Peatada ei saa ka tuletõrjujatele ja politseinikele palga või pensionäridele elatusraha maksmist, sest siis tuleks veel suurem pahandus kui kuluhüvitiste pärast. Nii vaadataksegi nõu saamiseks suure venna poole. Euroopa Liidu liitumislepingust avastati Stenbocki maja rahva rõõmuks võimalus, et vaid aasta tagasi samas kontoris otsustatud aktsiiside edasilükkamine tuleb nüüd ennaktempos ära teha. Eesmärk on ikka üks – saaks vaid euro. Vastavalt sellele lükkame asju Eestis edasi ja tagasi, kui vaja siis edasi-tagasi. Tunnistagem – aktsiisi on vaja tõsta vaid selleks, et riigieelarve pauguga lõhki ei läheks ja koalitsioonileppe lubadused ei jääks vaid sooja õhu võnkumiseks. Siin näitab lihtne matemaatika, et eelarve ülejäägiks planeeritud 1,36 miljardit on mõnevõrra väiksem number kui aktsiisitõusuga inimeste käest korjatav 2 miljardit. Aktsiisimaksude tõstmise ilusa retoorikaga on hea kaitsta võimalikku inflatsiooni alanemisest kolme aasta pärast. Samas ei jäeta kunagi ütlemata tõest lõpulauset, et tegelikult on inflatsiooni ennustamine rohkem kui kahe aasta taha tänamatu töö. Olgu, sigarite ja alkoholiga ajab valitsus õiget asja. Kes tahab, see pruugib ja maksab. Aga miks karistada kõiki inimesi elektri ja mootorikütuste kallinemisega rohkem, kui Euroopa nõuab? Eriti kui selle liigutuse sisuline mõju on kaheldav. Eestis tõstetakse aktsiisimäärad juba praegu tasemele, mida Euroopa Liit nõuab alles aastaks 2010! Kummaline on kavatsus kehtestada elektrile kolm korda kõrgem aktsiis, kui näeb ette Euroopa miinimum. Euroopa Liidu elektrienergia miinimummäär on 15,65 krooni megavatt-tunni kohta. Äri otstarbeks kasutataval energial on see kaks korda väiksem. Meie aga tahame jälle olla rohkem eurooplased kui eurooplased ise ja üritame tõsta selle 50 kroonile megavatt-tunni kohta. Et elektri hind tõuseks võimalikult vähe, on välja pakutud saastetasude vähendamine. Tõsi, see võimaldaks küll väiksemat hinnatõusu, kuid samas viiks meid pikkade sammudega eemale ökoloogilise maksureformi ideest, mille põhimõte on, et saastaja maksab. Samuti jääb hulk raha saamata keskkonnainvesteeringute keskusel, mille kaudu rahastatakse paljusid olulisi elukeskkonda parendavaid projekte. Lisaks inimeste rahakoti pihta löömisele mõjutavad nimetatud maksumuudatused ka omavalitsusi. Eesti omavalitsustele on tähtis iga kroon. Kõige selle valguses tahaks küll hirmsasti, et otsustajatele meenuks taas rahvatarkus mõõtmise ja lõikamise vahekorrast. Praegu võidakse väga valusasti näppu lõigata.

>Vanarahval oli alati varnast võtta mõni sügava sisuga tarkusetera, mis keerukate valikute puhul ettevaatlikkusele manitses ning uisapäisa otsustamise eest hoiatas.Tänapäevalgi on elu kinnitanud nende paikapidavust. Üks neist ütleb – ära vanasse kaevu enne sülita, kui uus valmis pole. Sellepärast ei saa ka juttu maavalitsuste kaotamisest kuidagi arukaks pidada.Viimati oli see teema päris põhjalikult päevakorral 2003. aastal, tookordse valitsuse esimesel valitsemisaastal. Tõeline de javu! Olgu kohe alguses öeldud, et siinse kirjatüki eesmärk ei ole kedagi põhjendamatult kritiseerida, vaid tõepoolest lahendusi otsida. Häid lahendusi. Praegune arutelu on paraku väga pinnapealne – kaotame maavalitsused ära ja jagame ülesanded laiali, ning seejuures räägime veel omavalitsusliitude tugevdamisest! Õnneks pole üheski demokraatlikus riigis mõeldav, et ühel heal päeval seisab asutuse ukse peal silt SULETUD. Nimemuutus asja ei paranda.Maavalitsuste kaotamine ilma midagi mõistlikku asemele pakkumata annaks kogu võimutäiuse harukondlikele ministeeriumidele. Kui tõesti kavatsetakse riigi halduskorraldust muuta, peab sellele eelnema põhjalik arutelu ning analüüs.Eelkõige tuleb leida lahendus seadusandlikele probleemidele, praegu on omavalitsusliidud mittetulundusühingud, kuhu kuulumine on vabatahtlik. Rahvaliit on alati olnud seda meelt, et maakondlikud omavalitsusliidud tuleb seadustada avalik-õiguslike isikutena. Kui räägime maakonna terviklikust ja tasakaalustatud arengust, on loomulik, et arenguküsimustes saavad kaasa rääkida kõik omavalitsused.Rahvaliit toetab regionaalse omavalitsustasandi loomist maakondlike omavalitsusliitude baasil koos talle seadusega üle antud funktsioonide ja vajalike vahenditega, samuti pooldame valitava maavanema ametikoha loomist.Muudatuste eesmärgiks ei tohiks kindlasti olla kokkuhoid, vaid hästi toimiv haldussüsteem, mis tagab iga maakonna arengu. Sest – kas ei tundu maavalitsused ja omavalitsusliidud “mõttetud” just seetõttu, et sinna pole suunatud küllaldaselt ressursse ning nad ei ole piisava suuruse ja pädevusega, et täita neile pandud ülesandeid? Maakonna arengu huvides.Pärast eelmisi Riigikogu valimisi kaardistas regionaalminister Jaan Õunapuu olukorra ning pakkus välja lahendused regionaaljuhtimise määratlemiseks, tuues välja plussid ja miinused. Eelkõige pidas minister silmas nende liitude olulist tugevnemist, kuid kahjuks ei leidnud see põhimõte koalitsioonipartnerite erineva arusaama tõttu toetust. On tore, et pärast mõningast valitsemist on ka peaminister leidnud, et vajame “tugevat omavalitsuste liitu”.Maakondlik juhtimistasand peaks pihta hakkama eelkõige sellistest omavalitsustele pandud ülesannetest, mille täitmiseks tuleb ületada omavalitsuste piire ning mida üheskoos teha on otstarbekam, lähtudes maakonna arengust.Praegu seisab maavalitsus rinnutsi ülesannetega, mis võiksid/peaksid olema omavalitsusliitude mure – maakonna arengukava koostamine, infrastruktuuride kaardistamine ja planeerimine, maakonna ühistranspordi, hariduse (gümnaasiumi- ja kutseharidus), terviseedenduse, noorsootöö ja kultuuri korraldamine jne. Ringiga sealsamas tagasi.Usun siiski parimat – et me ei tee ümberkorraldusi läbi mõtlemata ning kiirustades. Mõtleme järele, kas on mõistlik jagada maavalitsuse ülesanded ministeeriumidele ja omavalitsustele, kus esimesed peavad ülesannete täitmiseks võtma lisatööjõudu ning looma maakondadesse oma esindusi ja viimased jääksid oma kasvava koormuse tõttu üha nõrgemaks. Sel moel jõuame ühel päeval hoopis reformini, mis kokkuhoiu huvides liidab ministeeriumide esindused maakonnas üheks asutuseks, ja tõenäoliselt hakkab see kandma uut ja kõlavat nime – maavalitsus. Rahvaliit on küll enam kui kindel, et tugev omavalitsussüsteem on Eesti tasakaalustatud arengu alustala.

>Vanarahval oli alati varnast võtta mõni sügava sisuga tarkusetera, mis keerukate valikute puhul ettevaatlikkusele manitses ning uisapäisa otsustamise eest hoiatas.Tänapäevalgi on elu kinnitanud nende paikapidavust. Üks neist ütleb – ära vanasse kaevu enne sülita, kui uus valmis pole. Sellepärast ei saa ka juttu maavalitsuste kaotamisest kuidagi arukaks pidada.Viimati oli see teema päris põhjalikult päevakorral 2003. aastal, tookordse valitsuse esimesel valitsemisaastal. Tõeline de javu! Olgu kohe alguses öeldud, et siinse kirjatüki eesmärk ei ole kedagi põhjendamatult kritiseerida, vaid tõepoolest lahendusi otsida. Häid lahendusi. Praegune arutelu on paraku väga pinnapealne – kaotame maavalitsused ära ja jagame ülesanded laiali, ning seejuures räägime veel omavalitsusliitude tugevdamisest! Õnneks pole üheski demokraatlikus riigis mõeldav, et ühel heal päeval seisab asutuse ukse peal silt SULETUD. Nimemuutus asja ei paranda.Maavalitsuste kaotamine ilma midagi mõistlikku asemele pakkumata annaks kogu võimutäiuse harukondlikele ministeeriumidele. Kui tõesti kavatsetakse riigi halduskorraldust muuta, peab sellele eelnema põhjalik arutelu ning analüüs.Eelkõige tuleb leida lahendus seadusandlikele probleemidele, praegu on omavalitsusliidud mittetulundusühingud, kuhu kuulumine on vabatahtlik. Rahvaliit on alati olnud seda meelt, et maakondlikud omavalitsusliidud tuleb seadustada avalik-õiguslike isikutena. Kui räägime maakonna terviklikust ja tasakaalustatud arengust, on loomulik, et arenguküsimustes saavad kaasa rääkida kõik omavalitsused.Rahvaliit toetab regionaalse omavalitsustasandi loomist maakondlike omavalitsusliitude baasil koos talle seadusega üle antud funktsioonide ja vajalike vahenditega, samuti pooldame valitava maavanema ametikoha loomist.Muudatuste eesmärgiks ei tohiks kindlasti olla kokkuhoid, vaid hästi toimiv haldussüsteem, mis tagab iga maakonna arengu. Sest – kas ei tundu maavalitsused ja omavalitsusliidud “mõttetud” just seetõttu, et sinna pole suunatud küllaldaselt ressursse ning nad ei ole piisava suuruse ja pädevusega, et täita neile pandud ülesandeid? Maakonna arengu huvides.Pärast eelmisi Riigikogu valimisi kaardistas regionaalminister Jaan Õunapuu olukorra ning pakkus välja lahendused regionaaljuhtimise määratlemiseks, tuues välja plussid ja miinused. Eelkõige pidas minister silmas nende liitude olulist tugevnemist, kuid kahjuks ei leidnud see põhimõte koalitsioonipartnerite erineva arusaama tõttu toetust. On tore, et pärast mõningast valitsemist on ka peaminister leidnud, et vajame “tugevat omavalitsuste liitu”.Maakondlik juhtimistasand peaks pihta hakkama eelkõige sellistest omavalitsustele pandud ülesannetest, mille täitmiseks tuleb ületada omavalitsuste piire ning mida üheskoos teha on otstarbekam, lähtudes maakonna arengust.Praegu seisab maavalitsus rinnutsi ülesannetega, mis võiksid/peaksid olema omavalitsusliitude mure – maakonna arengukava koostamine, infrastruktuuride kaardistamine ja planeerimine, maakonna ühistranspordi, hariduse (gümnaasiumi- ja kutseharidus), terviseedenduse, noorsootöö ja kultuuri korraldamine jne. Ringiga sealsamas tagasi.Usun siiski parimat – et me ei tee ümberkorraldusi läbi mõtlemata ning kiirustades. Mõtleme järele, kas on mõistlik jagada maavalitsuse ülesanded ministeeriumidele ja omavalitsustele, kus esimesed peavad ülesannete täitmiseks võtma lisatööjõudu ning looma maakondadesse oma esindusi ja viimased jääksid oma kasvava koormuse tõttu üha nõrgemaks. Sel moel jõuame ühel päeval hoopis reformini, mis kokkuhoiu huvides liidab ministeeriumide esindused maakonnas üheks asutuseks, ja tõenäoliselt hakkab see kandma uut ja kõlavat nime – maavalitsus. Rahvaliit on küll enam kui kindel, et tugev omavalitsussüsteem on Eesti tasakaalustatud arengu alustala.