Category Archives: Mis ma arvan Eesti asjast

Väikevallad ei suuda teenuseid pakkuda ja elujõulised on vaid enam kui 25 000 elanikuga omavalitsused – just nii väitis äsja Eesti regionaalminister (Siim Kiisler «Kiigeplatsist ja lasteaiakohast ei piisa», PM 10.10). Miks ta nii teeb? Või peaks hoopis küsima, et kuidas saab regionaalpoliitika eest vastutav minister üldse nii väita? Tõsi on ministrihärra jutus see, et omavalitsused peavad olema inimestele ja mitte vastupidi. Ja on ka selge, et Laimjala valla elanikul ja tallinlasel on kohalikule võimule eri ootused. Praegu toimetavad Laimjala ja Tallinna linn täpselt samas seadusruumis, millest ka ilmselt seisukoht, et väikevald jääb teenuste pakkumisega hätta. Ma ei ole kuulnud aga ühtegi argumenti, kuidas muutuksid teenused väikevalla elanikule kättesaadavamaks, kui vallavalitsus asuks suures keskuses. Meie halduskorralduse hädades olevat süüdi oma kohast kinni hoidvad omavalitsusjuhid. Minister näeb ainsa lahendusena valla- ja linnajuhtide arvu mitmekordset vähendamist. Kas maailm ikka oleks pärast seda ära parandatud? Ta kirjutab, et inimesele on oluline, et töökoht ja kool, lasteaed ja perearst, kauplus ja raamatukogu oleksid kodule piisavalt lähedal. Kas needsamad teenused tulevad suures omavalitsuses valla äärealal elavale inimesele kuidagi lähemale? Selliste väidete taga on jürimõisalik suhtumine – tulge kõik maalt Tallinna, sest teie elu oma senises kodus on riigile liialt kallis! Meil on teist aastat olemas riigikohtu lahend, mis paneb valitsusele selge ülesande siduda lahti kohalikud ja riiklikud kohustused ning selgitada nende hind. Selle asemel et kuulata riigikohust ja presidenti, tallab minister oma rada ning jalutab taas rahumeeli vana ja roostes haldusreformi reha otsa ning imestab siis, kuidas küll muhk pähe tuli. Kindlasti on liituda soovivaid piirkondi ja kogukondi, mis on vaid tervitatav. Aga kindlasti ei too lahendust iga poole aasta tagant kummist haldushaamriga vehkimine. Kui rääkida Eesti halduskorralduse probleemidest, siis inimesele on kõige tähtsam teenuste kättesaadavus ja nende tase. Paljud vallad ja linnad on praegu tõesti hädas hulga teenustega, mis vajaksid kvaliteedi tagamiseks tihedamat koostööd. Valdade liitmise asemel tuleks keskenduda maakondlikule tasandile ja teha sellest lähtuvalt vajalikke muudatusi nii riigiasutuste, maakonna kui omavalitsuste tegevuses. Soovitan siinkohal loobuda äraleierdatud sõnaühendist «haldusreform» ja seada sihiks riigireformi läbiviimine, mille ainueesmärgiks olgu uus halduskvaliteet. Reform ei saa seisneda vallapiiride liigutamises, sest lihtsa liitmise tulemusel ei suurene kohe mitte kuidagi ressursside hulk ühe Eestimaa ruutkilomeetri kohta. Selleks et Eesti eri paigus oleks võimalik normaal­selt elada, tuleks kiiremas korras kokku leppida, millised teenused peavad olema tagatud maakondlikul tasandil ja millised valla tasandil, ning vastavalt sellele seadustada ka maakondlik juhtimistasand koos vastava tulubaasiga. Sotsiaaldemokraatide seisukoht on, et senise riikliku maavalitsuse asemele tuleb luua omavalitsuslik juhtimistasand. Teise tasandi omavalitsuse puhul poleks tegu totaalselt uue juhtimistasandiga, vaid praeguste omavalitsuste reorganiseerimisega ühtseks jõuks.

Jüri Raidla on mitmel korral avaldanud arvamust, et haldusreformi realiseerimiseks piisaks, kui põhiseaduse 155. paragrahvis asendataks sõna “vallad” sõnaga “maakonnad”. Kas see on ikka nii lihtne ja mis meie riigis siis ikkagi päriselt paremaks läheks? Raidla tunnistab ka ise, et see see oleks lihtsama vastupanu teed minek, kuid asi seegi! Olen jätkuvalt veendunud, et igasuguse valdade liitmise asemel tuleks keskenduda maakondlikule tasandile. Mingis mõttes sellele samale ideele ka Raidla ning enne teda sellele teemale oma esimese ametiaja kulutanud regionaalminister Kiisler ka tähelepanu pööravad, kuid justnimelt sellelt poolt, kuidas kirvega lihtsam raiuda on, mitte sealtpoolt, kuidas kvaliteetsema tulemuse saaks. Vaja on riigireformi, mis lähtub inimesest Paljud omavalitsused on praegu hädas niisuguste teenustega, mille kvaliteedi tagamiseks oleks tarvis omavalitsuste tihedamat koostööd ja mõningaid teenuseid on võimalik ja ka otstarbekas pakkuda maakonnatasandil. Teenusega rahulolu väljendub kindlasti nii selle kättesaadavuses kui ka ajakulus, mis läheb asjatoimetustele. Halduskorralduse temaatikas tasukski keskenduda eelkõige maakonnatasandile ning sellest lähtuvalt teha vajadusel muudatusi riigiasutuste ja omavalitsuste tegevuses. Seda ei olegi mõtet nimetada äraleierdatud sõnaühendiga haldusreform, vaid pigem nimetaks seda riigireformiks ja võimaliku reformi ainueesmärk peab olema uus halduskvaliteet, mis lähtub inimesest hooliva riigi põhimõtetest. Riik vajab halduskorralduse ümberkujundamisel terviklikku, sisulist ning ühtset reformi nii riigi, maakonna kui ka omavalitsuse tasandil. Väikeste omavalitsuste probleemide lahendamiseks pole vaja likvideerida suuremaid ja lihtsa liitmise tulemusel ei suurene ressursside hulk ühe Eestimaa ruutkilomeetri kohta kohe mitte kuidagi. Halduskorralduse muutmine ei seisne piiride liigutamises vaid võimaliku reformi tulemusena peab suurenema erinevate teenuste kättesaadavus ning tõusma inimeste elukvaliteet. Nii kaua, kui jäädakse rääkima ainult valdade liitmisest ja lahutamisest, ei saa ka haldusreformil olla sisulist mõtet. Kiiremas korras tuleb suuta kokku leppida, mis teenused peavad olema tagatud maakondlikul tasandil ja millised vallatasandil ning vastavalt sellele seadustada ka maakondlik juhtimistasand ning ülesannete täitmiseks tulubaas. Riigikogu kohalike omavalitsuste toetusgrupi ja MTÜ Polis eestvõttel on sellise ülesehitusega reformi suunas ka samme astutud ning loodan väga, et sellele tuleb ka poliitiline tugi koalitsioonist.

Peaminister püüdis oma 2012. aasta riigieelarve kaitsekõnes jätta muljet, et Eestil läheb kohe nii hästi, et meie riik saab lõpuks valmis ning kõik kaasmaalased on rikkad ja õnnelikud! Eelarvekavale põhjalikumalt ning ilma roosade prillideta otse vaadates on pilt aga hoopis teine: sotsiaalsed lõhed ühiskonnas pigem suurenevad ning vähekindlustatud perede reaalne toimetulek halveneb üldise hinnatõusu valguses veelgi. Tuleb nukralt tõdeda, et sotsiaaldemokraatidele olulised valdkonnad ei kattu enamjaolt valitsuse eelistustega. Jätkuvalt on kurb seis omavalitsuste rahastamisega. Andrus Ansipi juhitaval valitsusel napib poliitilist tahet astuda samme, mis tagaksid, et omavalitsused saaksid ise endaga hakkama. Rääkimata sellest, et jätkuvalt vilistatakse riigikohtu lahendile, mis kohustab valitsust seisma selle eest, et omavalitsuste kohustused ja nende kohustuste täitmine oleksid rahaliselt kindlustatud. Väikeseks päikesekiireks on pisut paranev kohalike teede finantseerimine. Nimelt on koalitsioon lubanud suunata teehoidu 6,7 protsenti kütuseaktsiisist laekuvast rahast tänase viie protsendi asemel. Veidi vabamaks on muutumas ka linnade ja valdade laenutingimused. Aga eelarve üldise 11-protsendilise kasvu juures on regionaalministri valitsemisala sisuliselt ainus, mis oluliselt raha kaotab. Eurotoetuste kahenemise tõttu saavad omavalitsused edaspidi vähem investeerida. Sotsiaaldemokraadid seisavad edasistes eelarvedebattides õpetajate, kultuuritöötajate, päästjate ja kiirabijuhtide palgatõusu ning lastetoetuste suurendamise eest. On lausa häbiväärne, et valitsus ei taha kuuldagi ligi kümme aastat muutumatuna püsinud 19 euro (300 krooni) suuruse lastetoetuse tõstmisest. Ajale jalgu jäänud lastetoetuse kolmekordistamine on jätkuvalt üks meie prioriteete. Kuidagi ei saa mõistlikuks ja õiglaseks pidada, et emapalga ülempiir erineb lastetoetusest ligi 100 korda. Valitsus hoopleb igal rindel 4,4 protsendilise pensionitõusuga. Tõsiasi on aga, et pensione ei tõsta ei Reformierakond ega IRL, vaid hoopis seadus, mille alusel peavad pensionid tänu elukalliduse kasvule ja palgatõusule nii või teisiti kerkima. Tegelikkuses valitsus isegi pidurdab pensionitõusu, kuna pensioniindeks lubaks 1. aprillist pensione suurendada 5,4 protsendi võrra. Olen nõus, et otsused on siin keerulised: 2012 aastal suunatakse pensionitõusu vanas rahas üle miljardi krooni ja veelgi rohkem teise samba taastamisse. Eelarvemenetluse taustal häirib mind koalitsioonipoliitikute ülbus ja kelkimine. Toon näiteks lubaduse pakkuda kõigile tasuta kõrgharidust. Samal ajal haridusministri reformikava hoopis kitsendab tasuta kõrghariduse kättesaadavust ja noorte valikuid. Üheks suurimaks fopaaks pean ma plaani tagada haigekassa ja töötukassa reservide arvel eelarve muid kulutusi. Tegu on töövõtjate ja tööandjate käest kogutud inimeste raviraha ja töötutele mõeldud rahaga, mida võib vaja minna eriolukordades. Valitsus ei tohi neid reserve omavoliliselt eelarve tasakaalustamiseks kasutada, kuna uue kriisi tulek pole täna välistatud. Lisaks on see plaan lausa kuritahtlik töö kaotanud inimeste suhtes, kes vajavad igakülgset tuge. Eelarvesse on sisse kirjutatud ka CO2 kvoodi müügist laekuvad vahendid, mis võimaldab korda teha suure hulga erinevaid hooneid. Siin saab ette heita valikukriteeriume — riigimeheliku käitumise korral olnuks objektide nimistu sootuks teistsugune ning otsuste tagant ei paistaks parteikontorite kõrvad. Peaminister pani oma kiidukõnes saadikute südamele olla vastutustundlik ja mitte esitada opositsiooni poolelt kulusid, mille katmine ei ole jõukohane. Valitsusjuhi hinnangul on riigile seega jõukohased vaid paremerakondade välja käidud valikud. See on taaskord tõemonopoli kuulutamine, siinkohal ei erine meie riigijuhtide retoorika just palju suure naaberriigi omast. Leian, et makromajandusliku statistika asemel tuleb väikese riigi eelarves seada esiplaanile inimeste heaolu. Inimlikum riigijuhtimine eeldab ka riigi tulupoliitika muutmist. Riigikogu liikmena tahan väga loota, et koalitsioon kuulab ka opositsiooni ettepanekuid ega sõida neist teerulliga üle. Parlamendi suures saalis algav arutelu on ju tegelikult debatt riigi arengute üle. Erinevalt peaministrist usun ma, et eelarvet ringi tehes on võimalik Eesti inimeste elu-olu järgmisel aastal parandada. Samuti ei usu ma, et meie riik järgmisel aastal päris valmis saab.

Alles see oli, kui lumekoorma all äganud omavalitsused olid aasta esimeste kuudega paigutanud pea kõik eelarves teede korras­hoiuks ette nähtud vahendid lumelükkamisse. Vallad ja linnad pöördusid toona nii otse kui ka omavalit­susliitude kaudu valit­suse poole abipalvetega leida lisavahendeid, kuid alati kõlas vastu­seks, et raha ei ole ja saage ise hakkama. Samas polnud regionaal­ministril mingi probleem allkirjastada 17. veebruaril käskkiri, mille eesmärgiks oli parandada liiklusohu­tust kergliiklusteede raja­mise teel. Eesti Maaomavalitsuste Liidu ettepanekuid seega kuulda ei võetud ja lumesahkadele lisaraha ei antud, küll aga peeti kergliiklusteid oluliselt suuremaks liiklusohutuse garantiiks kui olemasoleva­te teede hooldamist. Eks ole ka selles otsuses oma uba, kuigi eraldatud 2,6 miljoni euroga on võimalik üle ter­ve Eestimaa ehitada vaid ligikaudu 40 kilomeetrit rattateid. Tagantjärele nagu po­lekski mõtet seda teemat pikalt lahata, kui raha saa­jate nimekirjale otsavaatamine ei oleks tekitanud rea küsimusi. Siseminis­teeriumi kodulehelt võib lugeda, et omavalitsused esitasid tähtajaks 117 taot­lust, millest võistlustulle jäi ligi 100 ehk keskmiselt tuli iga maakonna kohta seitse taotlust. Kui ministril olnuks tahe teha mõistlikku regio­naalpoliitikat, võinuks ka tegelik jaotus taolist suhet kajastada. Ministri jaotusskeemi lähemalt uurinuna julgen väita, et tegemist on tõepoolest oma nimele vastava „kergliiklusteede raha jagamise skeemiga.” Ainuüksi kummaline kee­lekasutus vääriks põhjen­damist, kuid nimi nimeks – tublit ja töökat teatavasti nimi ei riku. Aga kas mees ikka on tubli ja töökas? Ei ole olnud õnne näha ühtki regionaalministri käskkirja või muud doku­menti ei otsustuskomisjo­ni moodustamise ega ka selle kohta, kas sinna ka omavalitsuste esindajaid kaasati. Ametnikega suhelnud omavalitsusjuhi sõnul ei osatud talle ministeeriu­mis mingit infot anda, kui ta sama asja kohta päris. Teisalt olid toetusskeemis pandud paika väga selged kriteeriumid. Kui vaadata seatud tingimusi ja võrrel­da saajate ning mittesaajate taotlusi, siis võib seda nimekirja pehmelt öeldes poliitiliselt huvitavaks pi­dada. Igatahes tänaseks on hindamise kadalipp läbitud ning skeemitamise tulemu­sena õigete valdade õiged punktid tabelisse kirjuta­tud. Läks nii, et sentigi ei saanud ükski omavalitsus ei Tartu- ega Jõgevamaalt; samuti Saare-, Hiiu- ja Läänemaalt ning Järva­maalt. Olgu öeldud, et nen­de maakondade valdades on Isamaa ja Res Publica Liit tagasihoidlikult esin­datud. Lõpptulemus on kindlasti tähelepanuväärne ka regionaalse tasakaalu vaatenurgast. Ei hakka siin kedagi otseselt arvustama. Iga­üks, kel asja vastu rohkem huvi, võib saajate nimekirja ministeeriumi kodulehel imetleda. Juhtunul on muidugi ka positiivne külg: Eestis on nüüd üksjagu inimesi, kes võivad peagi uuest teejupist rõõmu tunda. Aga veelgi rohkem on neid, kes vaid unistavad oma kodukoha kergliiklusteest. Kurb on, et vaatamata programmdokumendis loet­letud tingimustele ja kau­nitele eesmärkidele läks kergliiklusteede rajamise skeemiga nii, nagu varemgi on juhtunud. Ühe olulisema kriteeriumina kumasid sealt läbi teatud vallajuhtide soojad suhted otsusta­misele lähedalseisvate parteikontoritega. Kohalikud olud või vastavus skeemis seatud eesmärkidele jäid paraku teisejärguliseks.

“Maamaks on üks õiglasemaid makse üldse. Mina ei saa aru inimestest, kes kevadel kurdavad, et teed on auklikud ja miks linnavalitsus midagi ei tee. Ning samal ajal arvavad, et maamaksu maksmine ei ole õiglane. Aga mis raha eest tuleb teid asfalteerida ja talvel lund koristada?” kirjutas mõned päevad tagasi Indrek Neivelt. Eesti põhiseaduse üks autoreid Jüri Adams on avaldanud oma „Nekroloogis maamaksule“ arvamust, et selle eelnõu ümber toimuvat saab nimetada vaid populismiks ning inimeste ja omavalitsuste vahelise nabanööri läbilõikamiseks. Maamaks teadupärast kehtestati 1993 aastal ja tookord oli see kahes osas – riiklik ja kohalik. Tänaseks on jäänud üks ja suhteliselt lihtsalt administreeritav maamaks, mida tasutakse kohalikesse eelarvetesse ja maamaksu suurus sõltub kohaliku omavalitsuse volikogu otsusest. Seadus seab selle otsuse piirideks 0,1-2,5 % maa maksustamishinnast. Maamaksu rakendamise loogika on ju tegelikkuses selles, et igasuguse maa olemasolu eeldab teatavate kulutuste tegemist. Loomulikult teeb ka omanik oma maatükiga seotud kulutusi, kuid ka kohalikule omavalitsusele tekitab see kulu, olgu või ühendusteede ja muu infrastruktuuri näol. Loomulikult on vahe kas ja kuidas maad maksustada – kas seda teha linnas väikesel ja kallil elamukrundil või maapiirkonnas hajaasustuse olukorras. Linnade ja valdade teenusedki ja vajadused nende järele on erinevad. Maal on tõenäoliselt suurimad kulud seotud teede ning keskkonna korrashoiu ning linnaasumis peab lisaks tänavate temaatikale ka kohalik omavalitsus juhtima ära reo- ning sadevee ja tagama inimestele joogivee jne, jne. Raske ja suhteliselt mõttetu on neid kulutusi hinnata iga konkreetse kinnistu kohta ja seetõttu ongi olemas nn universaalsemat tüüpi maksud sh maamaks. Mitte vähetähtis ei ole ka see, et maamaks on täna Eestis sisuliselt ainus maks, mis seob kohalikku elanikku oma kodukoha omavalitsusega – ehk üheltpoolt annab sissekirjutus ja maa omamine ning maksude tasumine inimesele ka õiguse nõuda vastavaid teenuseid. Mõne väikevalla näitel jõuame aga seaduse rakendumisel tulemuseni, kus omavalitsus kaotab oma teenuste pakkumise võimekuse tagamise „potist“ näiteks 15 000 eurot ja keskmine pere võidaks kümmekond eurot aastas. Tundub, et pole väga proportsioonis kogu selle mulliga, mida selle eelnõu rakendumise ümber puhutakse… Milleks seda jama siis ikkagi vaja on? Eesti poliitikas on kahjuks ikka nii, et populism ületab valimistel ratsionaalsuse ja kurb on ka see, et tänase näite puhul ei saada sellest kirest jagu ka peale valimisi. Keegi on valimislubaduste käigus sõlminud valijaga lepingu ja siis lastakse kõigile ja kõigele suure kaarega, et seda nn lepingut täita. Hale on vaadata Riigikogu puldis mõnda IRL-i kallist koalitsioonipartnerit, kes saab aru Eesti maksusüsteemist ja kes on kokku puutunud ka kohaliku omavalitsuse toimimisega, peavad seatudkoalitsioonileppe lõksus tegema head nägu ja ütlema, et see on ikka hea ning sisukas eelnõu! Kuigi jah, ka oravate seas on tegelasi, kes on küll nautinud sotsiaalse Rootsi riigi heaolu, kuid nüüd Eestis peab maksude maksmist perversseks. Kokkuvõttes tundub siiralt, et valitsejad püüavad taas pseudoteemade tõstatamisega juhtida tähelepanu päris probleemidest kõrvale. Juba selle aasta sees on oodata reaalsuses väga tugevat kodukulude tõusu läbi erinevate energialiikide hinnatõusu. See oleks sisuline koht, millega valitsev teerullikoalitsioon peaks tegelema, kuid tundub, et see on liiga keeruline teema. Ehk kurb on see, et jõuame selliste padupopulistlike maksualandustega üsna pea jälle sinna, et ühe sõrmega anname ja kahe käega võtame. See on väikeses mahus juba juhtunud maamaksupioneeri Harku valla puhul, kus maamaksu kaotamisele järgnes lasteaiakohtade ca 3 kordne tõus. Ehk lastega pered maksvad kinni vallajuhtide populismi. Samalaadseid näiteid saame tuua ka riigi tasandil, kus lihtsalt ühe näitena on enne eelmisi valimisi lubatud maksuvabadest reedetest saanud viimase kümnendi kõrgeim maksukoormus riigis. Võiks isegi öelda, et maksuvabadest reedetest said reaalsuses riigilõivu ja aktsiisi maksmise reeded. Siiralt kurb on see, et tänapäeva Eestis on veel võimalik toore jõuga läbi suruda seaduseelnõud, mis üheltpoolt teevad karuteene pea kõikidele kohalikele omavalitsustele ja seeläbi kõikidele inimestele, kellele nad teenuseid pakuvad. Ja seda kõike vaid populistlikes huvides ning opositsiooni sisulisi ettepanekuid ja tõstatatud küsimusi mitte arvestades. Selle eelnõu menetlemine on toonud ikka väga ehedalt välja meie poliitilise kultuuri olemuse või pigem olematuse ning vaadates viimastel aastatel toimuvat, on see progress siinkohal kahjuks jätkuvalt miinusmärgiga.

Riigikogus on fraktsioonid alustanud oma tegevusi väga erinevalt. Koalitsioonipartnerid püüavad oma väga valusad ja populistlikud ning ka omavahel tüli tekitavad eelnõud kiirelt menetlusse anda, et edaspidi saaks toredamate asjadega tegeleda. Lisaks omavahelisele nägelemisele on nad perfektselt ära õppinud saalis viibimise vaid siis, kui see on parteiliselt oluline. Kuulata oma ministreid opositsiooni valusatele küsimustele vastamisel või opositsiooni ettepanekuid ning seeläbi ka ise probleemidest arusaamise poole püüelda ei kuulu kahjuks enamuse saadikute igapäevategevuse hulka. SDE fraktsioon on alustanud, lisaks aktiivsele tegevusele istungitesaalis, oma tegevust ka maakonnavisiitidega . Täna oleme külastanud juba nelja piirkonda – Võrumaad, Ida-Virumaad, Jõgevamaad ning viimane visiit kevadhooajal sai tehtud 2-3 juunil Saaremaale. Kokku osales 10 meie fraktsiooni liiget koos heade abilistega 18-l kohtumisel erinevate sihtgruppide ja valdkondade esindajatega. Olen alati pidanud väga oluliseks ka suhtlemist valimistevahelisel perioodil ning ei pea absoluutselt normaalseks seda, et poliitikud käivad oma piirkonnas kohtumistel vaid enne järjekordseid valimisi ja seetõttu ka meie visiidid on raginaga lahti läinud. Seekordse Saaremaa visiidi eesmärgiks oli kohtumistel saada ülevaade vastavate valdkondade sisulistest probleemidest ja otsida neile üheskoos lahendusi, sest meil on palju Saaremaale ja ka teistele saartele väga spetsiifilisi probleeme, mis vajavad eraldi lähenemist. Töökad päevad algasid kohtumisega maakonna sotsiaaltöötajate, lasteaiajuhtide ja perearstidega, kus arutati väga valusid probleeme meie lastekaitse olukorra ja inimeste sotsiaalse toimetulekuga. Hiljem külastati ka lasteaeda, kus üheltpoolt tutvuti vahva ja hästi toimiva majaga ning teisalt räägiti veelgi konkreetsemalt just lasteaiakohtadest ja lasteaiaõpetajate palkadest. Mingis mõttes analoogsed teemad, kuid kindlasti ka oma nüanssidega, tõstatati ka kohtumisel väikelastekodu juhtkonnaga ning ka siit tekkis mitmeid ideid, kuidas valdkonna seadusraami ja tegevuskeskkonda paremaks muuta. Sotsiaalsektori ja kohaliku kultuurielu edendamisega seotud probleemid tõusetusid ka rahvakohtumistel Lümanda rahvamajas ning Kuressaare päevakeskuses, kus inimeste sõnum riigikogulastele oli see, et vaatamata peaministri poolt presenteeritavale positiivsele statistikale on reaalne ostujõud tõsiselt raugenud ning endaga hakkama saamine ühe suurema löögi all. Sotsiaaldemokraadid on rõhku panemas ka oma ettevõtluspoliitika selgitamisele ja täiendamisele ning sellest tulenevalt kohtuti mitmel korral ka erinevate Saaremaa ettevõtjatega, kus põhiteemadeks rahvusliku kapitali toetamise vajadus ja võimalused ning loomulikult õhendused mandri ja maailmaga. Sotsid toetavad selgelt ideed, et Kuressaarel saaks olema otseühendus mõne Euroopa suure lennuväljaga, mis looks võimalusi kontaktideks ja annaks ettevõtlusele kindlasti hoogu juurde. Väga positiivne oli kuulata Saaremaal käivitatava väikelaevaehituse kompetentsikeskuse rajamise projektist, mis on tänaseks saanud positiivse rahastamisotsuse ja annab kindlasti uut hoogu laevaehitussektori edendamiseks, tööhõive parandamiseks ja ka ekspordivõimekuse tõstmiseks. Ettevõtjatega kohtumistel arutati ka arenguid parvlaevaliikluses ja heameel on tõdeda, et tänane operaator on investeerinud väga jõuliselt laevapargi uuendamisse, ning täna liinidel sõitvad laevad tagavad juba väga kiire ja sisuliselt ootevaba liikluse mandriga. Tulevikus tuleb tegeleda kindlasti kohalike elanike sooduspiletite toimiva süsteemi tagamisega. Täna arutuse all olevatest variantidest olen olemasoleva info põhjal kindlasti valmis toetama varianti, kus inimene saaks üle mere tasuta ja tasumine oleks autopõhine. See annaks üheltpoolt võimaluse selgeks ja toimivaks süsteemiks ja teisalt vähendaks ülevedu puudutavat bürokraatiat ning kiirendaks ühendust veelgi. Meeldivaks kujunes meie fraktsiooni liikmetele ka külastus Angla Pärandkultuurikeskusesse, kus majaperemees tutvustas oma vahvaid ideid ja tulevikuplaane. Kompleks on üks tore näide sellest, kuidas saab ühele väikesele piirkonnale hullude ideedega elu sisse puhuda. Kokkusaamisel omavalitsusjuhtidega oli loomulikult arutelu selle üle, kuidas saada hakkama olukorras, kus riiki juhtivatel jõududel puudub igasugune regionaalpoliitika ning ka selge visioon, kuidas üldse selles valdkonnas käituda. Masuaegsete kärbete säilitamine ja teede korrashoiuks mõeldud vahendite kolmekordne vähendamine on tekitanud olukorra, kus sisuliselt on omavalitsustes likviidsusprobleemid ning ei suudeta tagada lisaks muudele teenustele ka näiteks ülivajalikke teehooldustööde teostamist ning mustkatteta teede katastroofilist lagunemist on pea võimatu ära hoida. Loomulikult sai räägitud ka praegu Riigikogus arutusel olevast kodu maamaksust vabastamise eelnõust ning üheselt arvati, et tegemist on padupopulistliku teemaga ning sisuliselt suurendab veelgi omavalitsuste probleeme. Lisaks jõukamate maaomanike huvide teenimisele üritatakse seadusega üheltpoolt karistada pealinna, kuid samas pannakse miin ka kõikidele omavalitsustele, kellede eelarved vähenevad kokku üle 17 miljoni euro. Lubatakse küll kohalikele omavalitsustele saamatajäänud tulu kompenseerida, kuid täna ei ole koalitsioonipoliitikutel isegi ideed, kuidas ja mis mehhanismiga seda tehakse. Kohtumistel tõusetus ka inimkapitali või õigemini selle puudumise temaatika ning seda rõhutasid nii Kuressaare päästjate kui ka haigla juhid. Inimeste abistamise võimekus mitte ei suurene vaid pigem väheneb sest üha enam on häid inimesi lahkumas ja seda just nigela palga tõttu sest pered tahavad toitmist ja puhtast entusiasmist on aastaid raske vastu pidada. Meie fraktsiooni liikmete hulka kuuluba ka Riigikogu jahimeeste ühenduse juht ning loomulikult toimus ka kokkusaamine kohalike jahimeestega ning arutati uue jahiseaduse temaatikat. Heameel on tõdeda, et saarte jahimehed toetavad SDE seisukohti ning tegutseme koos selle nimel, et jahindus ei muutuks vaid eliidi harrastuseks ning rohkem arvestataks looduse ja inimtegevuse koostoimega. Kuna saarlaste kontsentratsioon on ka SDE fraktsioonis suur, siis pooled visiidil osalejad said ka viibida samaaegselt koos olnud Saarte ühenduse koosolekul, kus peateemadeks ikka püsiühendused ja ka arstiabi kättesaadavus väikesaartel ja ka omavalitsustes, kus perearsti pole ja teenuse kättesaadavus ikka pehmelt öeldes problemaatiline. Visiidi käigus toimus veidi pidulikumas vormis kohtumine SDE kohalike liikmete ja toetajatega, kus tänati valimistel kandideerinud inimesi ning kampaanias osalenud toetajaid suurepärase valimistulemuse eest meie ringkonnas. Samas oli ka arutelu päevapoliitilistel teemadel, kus lisaks tõsistele ja murelikuks tegevatele teemadele oli ka tõeliselt vahvaid ja vaimukaid sõnavõtte, mis näitab, et meie inimesed on tugeva vaimuga ning hea huumorisoonega seltskond, kes tahab kaasa aidata meie riigi inimesesõbralikumaks muutmisele.

Uus riigikogu on oma tööülesannetesse sisse elamas ning ka enamik uusliikmetest on nüüdseks aru saanud, kus on tema kabinet, kus asub suur saal ja kus muud tööks vajalikud ruumid. Tuleb tunnistada, et bürokraatiamasin nõuab oma, kuid ettevõtjana on mõnda protsessi päris koomiline jälgida. Demokraatia rakendamine ei peagi ilmselt iga kord kiire ja lihtne olema, kuid selles suunas võiks väike riik ikka mõne sammu astuda küll. Toompea saalis on jõutud parlamendile üle anda ka arvukalt seaduseelnõusid, neist mitme algatajaks on sotsiaaldemokraadid. Ühe oma ettepanekuga taotleme teeseaduse muutmist, et kindlustada kohalikud omavalitsused teede ja tänavate korrashoiuks nii vajaliku rahaga. Seadus kohustab linnasid ja valdu kohalikke teid hooldama ja remontima, kuid selle ülesande täitmiseks peab riik tagama omavalitsused ka tulubaasiga. Väidan, et võimupoliitikud on siin hoolimatult omavalitsustest üle sõitnud. Probleemiks on see, et jätkav koalitsioon on kehtivast teeseadusest võtnud oma väikeste valgete kätega välja sätte, mis nägi kohalike teede investeeringuteks ette konkreetse eelarveosa eraldamise. See on viimastel aastatel toonud kaasa vastavate summade kolmekordse vähenemise võrreldes mõne aasta taguse ajaga. Teeseaduse ringitegemine annaks kohalikele omavalitsustele tagasi 15 protsenti riigieelarvesse kogutavast kütuseaktsiisist, mis suunatakse siis teede korrashoidu. Antud seaduseparanduse rakendamine ei nõua eelarvest lisaraha, vaid lihtsalt omavalitsustega arvestamist ja proportsioonide muutmist. Täna erineb ühele riigitee kilomeetrile ja ühele kohaliku tee kilomeetrile suunatav raha 15 korda! Tänavu saavad näiteks riigimaanteed kilomeetri kohta 4361 eurot, valla-ja linnateed aga kõigest 302 eurot. Nii ebaõiglane suhe ei ole millegagi õigustatud, mistõttu ongi seaduseandjal vaja kindel määr fikseerida ja tagada seeläbi kohalikele omavalitsustele teetööde ja remondi stabiilne rahastamine. Tahaksin väga loota, et riigikogu saali jagub niipalju mõistuse häält ja poliitilist tahet, et seal opositsiooni algatust tuima näoga maha ei hääletataks. Sel juhul kannatavad ju meie oma inimesed, kellel pole mingit vahet, kas sõita mööda riigi või kohalikku teed. Viimaste aastate ülikeerulised talvised ilmastikuolud, sealhulgas erakordne lumerohkus on kõigil veel värskelt meeles. See tegi ja teeb ka teede normaalse sõidetavuse tagamise oluliselt raskemaks, neelates ühtlasi omavalitsuste niigi õhukesest rahakotist suuri summasid. Probleemil on ka teine valus tahk. Kui kehtiv rahastamissüsteem jätkub, halveneb teede seisukord veelgi ja juba lähiajal on vaja märgatavalt rohkem investeerida mustkatteta teede taastusremonti. Siis pole enam tegu lihtsa remondi, vaid suuremahuliste ja kalliste taastamistöödega. Leian samuti, et kui ühe inimestest hooliva riigi vastava valdkonna minister on riigikogu kõnepuldis, et rääkida meie teede olukorrast, siis ta ei peaks emotsioonitult vastama, et tahaks teha küll, aga raha pole. Raha on alati vähe, kõik algab prioriteetide seadmisest! Kui aga ka remonditud valitsusel ei ole soovi oma eelistusi ja prioriteete üle vaadata, siis saame paari aasta pärast teede küsimuses sektoris tõdeda, et tahtsime parimat, kuid välja kukkus nagu alati. Demokraatia pidupäeval, valimistel, anti tänastele koalitsioonipartneritele mandaat valitsemiseks. Tahaksin uskuda, et võimuerakonnad suudavad seaduste rakendamise teel ka sisuliselt opositsiooni kaasata opositsiooni ning kasutada üha vähem neile nii omaks saanud teerullitaktikat. Teerull on hea masin, aga tema roll ja tegevuse sisuline eesmärk on miski muu, kui demokraatiat rullida. Pigem peaksid demokraatia jüngrid leidma üksmeele, et teerull saaks tagasi oma liistude juurde pöörduda ja mõne kohaliku tee taas sõidetavaks muuta.

Täna kinnitatud riigieelarve strateegia näeb ühe punktina ette piiri panemist võimalikule tulumaksutagastamisele. Asjas iseenesest on oma loogika selgelt olemas ning võib-olla ei väärikski arutlemist, kuid kergelt muigama võtab sinna juurde kõlav põhjendus – nimelt valitsuse teatel tähendab rahvale väiksema summa tagastamine tulemusliku maksusüsteemi tugevnemist ja järgib põhimõtet, et sotsiaalvajadusi rahastatakse kogutud maksudest, mitte maksude kogumatajätmisest! Tundub, et selle kokkukirjutajad kas ei ole saanud aru oravapartei maksuloogikast, mis on alati kinnitanud, et mida vähem riik kogub makse seda rohkem jääb raha inimestele kätte ja nad saavad ise otsustada oma kulutuste üle või on nad läbinud mingi uue mõttemuutuse programmi, mis lõpuks ometi on nende arusaamasid riigi rollist ja maksude kogumise eesmärgist muutnud. Tõepoolest ei ole maksude kogumine eesmärk omaette vaid need korjatakse kokku ikka selleks, et erinevaid ning suuresti sotsiaalseid vajadusi riigieelarve kaudu rahastada. Edasiminek on tore asi ning see annab lootust, et stagnatsiooni ilminguid näidanud valitsemisel on siiski lootust 🙂

>Seekordsed Riigikogu valimised on ajalugu. Eesti erakonnamaastik on muutunud oluliselt selgemaks ning mingis mõttes tõesti ka igavamaks. Üheltpoolt jätab see võimalikke võimukombinatsioone ja valikuid vähemaks, kuid teisalt on see ka positiivne ning usun, et maailmavaate selguse mõttes ei ole see perspektiivis üldse halb. Inimestel tekib oluliselt parem võimalus konkreetseid tegevusi siduda poliitikute ja erakondadega ning seeläbi suureneb ka vastutus. Sotsiaaldemokraadid saavad nendest valimistest vaid rõõmu tunda, sest suutsime oma positsiooni Riigikogus parandada pea kaks korda ning see näitab, et oleme õigel teel. Tänan siinkohal ka kõiki toetajaid, nii oma valimisringkonnas, kui ka erakonna toetajaid üle Eesti. Hiiu-, Lääne-, ja Saaremaal suutsime erakonnale saavutada läbi aegade parima tulemuse ning see toimus vaid tänu laiapõhjalisele meeskonnale, kes suutis kõigis kolmes maakonnas oma mõtted inimesteni viia. Tänud veelkord kõikidele toetajatele, kes uskusid hoolivama riigi vajalikkusesse. Need valimised olid sotsiaaldemokraatide uus algus ka tugevnenud organisatsioonina, nagu enne valimisi sai ka lubatud. Juba praegu pöörame oma näo kohalike valimiste suunas ning loodame oma meeskonnas näha väga paljusid tublisi inimesi, kes tahavad anda oma panuse hoolivama Eesti eest ja olen alati valmis nendel teemadel vestlemiseks kohtuma. Riigi tasandil on tänaseks selge, et jääme opositisooni ning püüame sealt anda oma parima riigi edendamiseks. Kahjuks jäävad meie käed veel seekord suurteks muudatusteks veidi lühikeseks, kuid olen veendunud, et see ei jää nii väga pikaks ajaks. Tõsine tormihoiatus on valitsevatele erakondadele antud ning tuult on meie purjedes piisavalt. Tänaseks aga on koalitsioonikõnelused lõppenud ja meie riigi uue valitsuse liikmed erakondade poolt ära koputatud ning Eesti saab edasi liikuda valitud isevooluteel. Mis sa muud ikka oskad kosta, kui võimul olev valitsus põlistas oma võimu ning rahvas tegi oma kindla valiku, mille tegemistes võib kindel olla. Üheltpoolt on mul hea meel, sest selline valik näitab, et meie riigil ja rahval läheb nii hästi, et muutusi pole justkui vaja. Teisalt olen veidi kurb, sest minu tutvusringkonnas on selliseid inimesi vähe ning kodumaal ringi sõites ja inimestega kohtumisel ei ole selline arvamus valdav. Küllap suudeti valimisperioodil siiski oma lubadused hästi vormida ja üle poole valimistel osalenutest jäi uskuma, et lubatud lepingule võib kindel olla. Saarlasena olen veidi kurb, et meie valimisaktiivsus oli üks väiksemaid ja suur osa ei hoolinud oma arvamuse avaldamisest. Kaks koostööpartnerit, kes juba aastaid on käinud ühte jalga, suutsid suhteliselt kiiresti kokku panna ka valitsemiseks leppe, mis haarab endasse lausa üle 50 lehekülje tihedat, kuid ebaühtlast teksti. Ajakirjanikud on juba teinud ära tänuväärse töö ja võtsid sealt välja laused, mis rääkisid arendamisest, parendamisest ja säilitamisest ning järele jäi lehekülgi tervelt 7. Tubli töö. Aga ega maht pole oluline, vaid hoopis asja sisu ja mõju Eesti arengule. Selgelt kõige kummalisem kogu selle leppe juures on see, et kaks erakonda, kes võimul olnud ka viimased neli aastat ja üks osapool veelgi kauem, ei suutnud oma põhilubadusi panna täismahus täitmisele ning ajaplaanis lükati need sisuliselt järgmiste valimiste teemaks. Ehk valitseme veel kolm aastat rahus ja siis hakkame enne järgmisi valimisi oma eelmisi lubadusi ellu viima ning siis nendest tuleneva koormuse riigieelarvele peab välja vedama juba uute valimiste järgselt võimule tulev koalitsioon. Tundub justkui pikk plaan, mille teises otsas terendab opositsiooni jäämine peale 2015 aasta valimisi. Värskust ja jõudu oleks sellesse valitsusse kindlasti vaja ning pelgan, et mõned erakonnasiseselt ümberjagatud portfelid seda värskust sinna vaevalt toovad. Vaadates ka mõningaid ministrivalikuid ei suuda neid küll ette näha haldusala põhiliste huvigruppidega arengutest vestlemas ning arutamas valdkonna sisuliste teemade üle, kuid anname neile traditsioonilise sisseelamisaja ja vaatame, mis sealt tulema hakkab. Üldiselt tuleb opositsioonipoliitikuna tõdeda, et mulle see valitsus küll meeldib. Kohe väga. 100 päeva … Enne valimisi pidasid mõlemad erakonnad teineteise põhilubadusi rahaliselt kalliteks ja seetõttu tundubki, et kompromissiks jäetakse need esialgu ellu viimata, et siis paar aastat vaadata, mis toimuma hakkab. Ehk tegelikult ei olegi näha, mida konkreetselt soovitakse koheselt ühiskonna edendamiseks korda saata. Võibolla see ongi strateegia, et kompame üksteise piire veel kuni kohalike valimisteni, ning siis vaadatakse, mis edasi saab. Kas on vaja koalitsioonis muutusi või saadakse veel koos hakkama? Üldiselt tundub küll olevat paberile pandud kaval plaan teha kahed valimised ühtede lubadustega – lihtne ja primitiivne. Nagu ka meie riigivalitsemine, mis on sinu kindel valik ja millele võib tõesti kindel olla. Tõelist koostöövalmidust partnerite vahel näitab ka see, et väiksema osapoole esimehele ei antudki sisuliselt valida portfellide vahel, vaid anti peenelt mõista, et oled väga valitsusse oodatud, kuid tool on juba ette valmis pandud. Ka oma erakonna sees mängiti isamaalased nii ilusasti nurka, et ainsana jäetigi võimalus valitsusse pääseda esimehel, sest muidu oleks kampsunivaba valitsus ning see ei jätnud muud valikut, kui asuda kaitsesse. Ja eks tal ole varasemast ajast puusalt tulistamise kogemus ka valitsusse kaasa võtta ning jääb vaid loota, et märklaud saab seekord vähe asisem ning sihik paika. Lahingus on vana tõde, et parem vale otsus, kui otsustamatus ning see saab minu meelest probleemiks ka praegu. Näitena kohalikele omavalitsustele on suured reformaatorid panustanud oma leppes sisuliselt paar sisutühja lauset ning kuna jätkab ka tänanae minister, tekib küll küsimus, et härrased, mis siis ikkagi saab? Vägisi tundub, et plaan ongi lasta omavalitsustel tasapisi närbuda. Lisame jätkuvalt tasa ja targu neile kohustusi, raha sinna juurde ei anna ning vaatame, kui kaua see eksperiment veel kestab! Kui kaua tahab eestlane maal elada sõltumata sellest, et teed lagunevad ja buss ei sõida ning kool saab olema kaugel? Õnneks on pärismaalane visa ja vastupidav. Lootus ja usk pidid minema viimasena… Koalitsioonileppe suurimaks puuduseks ongi ju tegelikkuses see, et sisuliselt on jäetud sealt välja probleemseimad teemad – vaesus, ääremaastumine, tööpuudus. Enne valimisi olid kõigi huultel lapsed ja haridus. Selle kvaliteet ja kättesaadavus. Koalitsioonilepe räägib vaid kõrgharidusest ja sisuliselt antakse tormihoiatus väiksematele maagümnaasiumidele. Lubadus, kus räägitakse haridusele võrdse ligipääsu tagamise jätkamisest on ikka selline demagoogia, et võtab silma märjaks ja seda mitmes mõttes. Kas tõesti tahavad tänased valitsejad väita, et Eestis on kõigil haridusele võrdne ligipääs? Selle peale oskaks tõesti vaid taevast appi paluda. Aga olgem optimistid. Rahvas on oma sõna öelnud ja praegu selle leppe alusel vähemalt valitsus sünnib ning eks targa opositsiooni roll ongi juhtida tähelepanu asjadele, mida valitsus ei märka või ei taha märgata. Kindel on see, et ka opositsioonis oleme valmis toetama valitsuse mõistlikke algatusi ning jääb vaid loota, et neid ikka tehakse. Veidi nõutuks teeb aga siiski see, et nii pikalt koos toimetanud tegelased on nii üldsõnalise plaani välja pakkunud ning see annab taas võimaluse valitsusperioodi lõpus öelda, et parendasime, arendasime aga majanduslikud võimalused kahjuks ei saabunud…