Category Archives: Mis ma arvan Eesti asjast

>Tundub, et IRL esimesele mehele meeldib väga, kui Padar rahandusministri tooli eurosaadiku ameti vastu vahetab. Järeldan seda lihtsalt sellest, et Laari jutt on lühikese aja jooksul totaalselt muutunud. See ei ole muidugi esimene kord tema pikal poliitiku teel, sellist laadimata paugutamist on tal ennegi ette tulnud, aga see selleks. Silma jäi viimastel nädalatel kohe mitu teemat IRL rindel, kus iga väljaütlemine lükkab eelmise ümber. Jaanuari keskel avaldas Laar seisukoha, et ministrid peaksid enne europarlamenti kandideerimist oma ameti maha panema ja seda ei saanud kuidagi kaheti mõista. Kuu lõpus kõlas tema tsitaat Postimehes: «Olukorras, kus lähema poole aasta jooksul seisab Eesti paljude raskete otsuste ja valikute ees võib kandidaadi ja ministri roll ohtlikult segamini minna». Ja ei ole jõudnud see trükimust veel korralikult kuivadagi, kui juba kõlas tema avaldusKanal 2-s, et tema ei ole kunagi Padari kandideerimise vastu olnud.Enda sõnul on Laar varasemalt vaid kritiseerinud neid kandidaate, kes lähevad peibutuspartidena nimekirja esinumbrite hulka. Poliithuumoris on piirid laiad ja tähtis on öelda õigel hetkel seda, mida rahvas ootab – ehk kui see ei ole pada ajamine siis võib seda Padari europarlamenti ajamiseks nimetada. Lisaks tuli paar päeva tagasi veel kolmaski tore uudis, kus IRL peasekretär kirub Taru linnapead ning palub peaministril oma järeltulijale eelarve koostamise protsessi tutvustada, kui meer julges sõna võtta seoses omavalitsuste tulubaasi seadusevastaste kärbetega. Ei läinud päevagi, kui Mardil tuli meelde, et ka IRL on veel mõnes vallas võimul ja andis kiire kommentaari, et omavalitsuste kärped tuleb üle vaadata, kuna need ei pruugi olla kooskõlas seadusandlusega. Tule taevas appi – kõlas esmakordselt kadunud president Lennart Meri suust just nimelt Laari paugutamise avalikuks tulemise ajal ning ka praegu peaks kutsuma kellegi taevastest jõududest appi seda putru sööma, mida siin Eestimaa pinnal suudetakse suust välja ajada. Nüüd jõudsid siis veel riigipirukat järavad krokodillid ka veel omavahel tülli minna ning üks ei tea enam, mis tükki teine ära süüa tahab ja suudab! Tõenäoliselt on siinkohal paslik vanasõna, et pada sõimab katelt – ühed mustad mõlemad.Aga võibolla meenutavad tulevased põlved tänast päeva hoopis ajakohase kommentaariga, et parem laar putru, kui kausitäis lahjat suppi!

>Ei ole sellest veel möödas poolt aastatki, kui omavalitsusjuhid lõpetasid riigiga läbirääkimised 2009 aasta tulubaasi üle. Linnadel ja valdadel vähenesid sihtotstarbelised toetused (valdavalt investeeringud !) võrreldes 2008 aastaga üle miljardi krooni, kuid omavalitsused tõmbasid püksirihma koomale ja sellega lepiti – rasked ajad. Tol korral oli omavalitsusjuhid ja nende seas ka linnade liidu juht Urmas Kruuse veidigi rõõmus, et vähemalt väike stabiilsuse garantii saavutati – tulubaasi kaks põhialust – tulumaksu % ja tasandusfond jäid samale tasemele. Juba tol korral tõmbas valitsus maha nn arengurahad – keskkonnainvesteeringute keskuse kaudu jagatavad veeprojektide summad, kohalike teede korrashoiu rahastamise, investeeringutoetused ning osaliselt lasteaedade projektirahad, kuigi lapsed pidavat olema selle koalitsiooni puutumatu valdkond nagu nad nüüd kärbete meistrivõistlusi korraldades väitsid. Saan Tartu linnapea väljaütlemisest täielikult aru ja jagan ka tema seisukohta 100%. Kui omavalitsuste ja riigi vahel on pikkade läbirääkimiste käigus jõutud juba kõvasti kärbitud tulemuseni, siis võiks nagu omavalitsuste lisakohitsemise juba lõpetada. Vägisi meenutab see ebaõnnestunud täku ruunamist, kus esimesel katsel õnnestus kätte saada vaid üks munand ning märakarja liginedes avaldub, et kuramus on veel sigimise võimu ja vaimu täis. Nüüd tuleb ta jälle kiirelt kinni püüda ning alustada operatsiooniga uuesti, et saaks ikka täielikult suguvõimetuks. Asendame eelmises lauses mõned sõnad haldussuutlikkuse ning arenguvõimega ning tundubki, et regionaalministri püha ülesanne on oma operatsioon lõpetada. Kui vallad ja linnad ei ole valmis Bossi tarku ettepanekuid kuulama, siis kärbime veel ja küll need uskumatud ükskord hakkavad minu sõnumit kuulutama ja sõna kuulama! Mulle tundub, et Urmas Kruuse on tubli Eesti mees, kes hoolib oma linnast ja selle elanikest. Kuna ta on reaalselt näinud elu ka mõnes teises linnas ja vallas, siis pidas ta õigeks oma pahameelt ka avalikult näidata, kuid see pole tema koduerakonnas tavaks. Mäletame veel, kui Keit Pentus julges riigi peakeemikule riigikogus „vale küsimuse” esitada, sai ta ka viisaka sõimu osaliseks. Kuna Keit kuulub oravapartei Tallinna juhtivasse klanni, siis repressioone ei järgnenud. Nüüd aga julges sõna võtta mingi mees Tartust ja kohe avalikult näidata, et tal on oma arvamus. Sellist asja ei ole oravapesas enne nähtud, et keegi julgeb oma nina nii kõrgele tõsta ja seda veel peaorava enda vanas pesas. Selle mõttekäigu lõpetuseks tahaks veel öelda, et kohevsabad ise nimetavad oma siseelu ülimaks demokraatiaks, kuigi vägisi tundub, et demokraatiast „timukraatiani” on vaid lühike samm ning see on neil juba ammu astutud. Tahaks tublidele omavalitsusjuhtidele soovida jõudu tööle oma kodupaiga edendamisel ning Urmas Kruusele tahaks öelda, et Rahvaliidu uks on tublidele inimestele alati avatud. Minu meelest näitab tema avaldus, et Eestis on veel poliitikuid, kes seisavad rahva huvide eest ega ole kitsarinnalised parteisõdurid. Mulle tundub, et erinevalt Reformierakonnast mõistab Tartu linnapea, et elu on mujalgi kui Tallinnas ja seda motiivi järgides oleme meiegi oma poliitikat alati ellu viinud. Lisaks on Rahvaliidus võimalik oma arvamust avaldada ja seeläbi teostada poliitikat, mis lähtub inimeste heaolust ja Eesti tervikliku arendamise vajadusest.

>Ei ole sellest veel möödas poolt aastatki, kui omavalitsusjuhid lõpetasid riigiga läbirääkimised 2009 aasta tulubaasi üle. Linnadel ja valdadel vähenesid sihtotstarbelised toetused (valdavalt investeeringud !) võrreldes 2008 aastaga üle miljardi krooni, kuid omavalitsused tõmbasid püksirihma koomale ja sellega lepiti – rasked ajad. Tol korral oli omavalitsusjuhid ja nende seas ka linnade liidu juht Urmas Kruuse veidigi rõõmus, et vähemalt väike stabiilsuse garantii saavutati – tulubaasi kaks põhialust – tulumaksu % ja tasandusfond jäid samale tasemele. Juba tol korral tõmbas valitsus maha nn arengurahad – keskkonnainvesteeringute keskuse kaudu jagatavad veeprojektide summad, kohalike teede korrashoiu rahastamise, investeeringutoetused ning osaliselt lasteaedade projektirahad, kuigi lapsed pidavat olema selle koalitsiooni puutumatu valdkond nagu nad nüüd kärbete meistrivõistlusi korraldades väitsid. Saan Tartu linnapea väljaütlemisest täielikult aru ja jagan ka tema seisukohta 100%. Kui omavalitsuste ja riigi vahel on pikkade läbirääkimiste käigus jõutud juba kõvasti kärbitud tulemuseni, siis võiks nagu omavalitsuste lisakohitsemise juba lõpetada. Vägisi meenutab see ebaõnnestunud täku ruunamist, kus esimesel katsel õnnestus kätte saada vaid üks munand ning märakarja liginedes avaldub, et kuramus on veel sigimise võimu ja vaimu täis. Nüüd tuleb ta jälle kiirelt kinni püüda ning alustada operatsiooniga uuesti, et saaks ikka täielikult suguvõimetuks. Asendame eelmises lauses mõned sõnad haldussuutlikkuse ning arenguvõimega ning tundubki, et regionaalministri püha ülesanne on oma operatsioon lõpetada. Kui vallad ja linnad ei ole valmis Bossi tarku ettepanekuid kuulama, siis kärbime veel ja küll need uskumatud ükskord hakkavad minu sõnumit kuulutama ja sõna kuulama! Mulle tundub, et Urmas Kruuse on tubli Eesti mees, kes hoolib oma linnast ja selle elanikest. Kuna ta on reaalselt näinud elu ka mõnes teises linnas ja vallas, siis pidas ta õigeks oma pahameelt ka avalikult näidata, kuid see pole tema koduerakonnas tavaks. Mäletame veel, kui Keit Pentus julges riigi peakeemikule riigikogus „vale küsimuse” esitada, sai ta ka viisaka sõimu osaliseks. Kuna Keit kuulub oravapartei Tallinna juhtivasse klanni, siis repressioone ei järgnenud. Nüüd aga julges sõna võtta mingi mees Tartust ja kohe avalikult näidata, et tal on oma arvamus. Sellist asja ei ole oravapesas enne nähtud, et keegi julgeb oma nina nii kõrgele tõsta ja seda veel peaorava enda vanas pesas. Selle mõttekäigu lõpetuseks tahaks veel öelda, et kohevsabad ise nimetavad oma siseelu ülimaks demokraatiaks, kuigi vägisi tundub, et demokraatiast „timukraatiani” on vaid lühike samm ning see on neil juba ammu astutud. Tahaks tublidele omavalitsusjuhtidele soovida jõudu tööle oma kodupaiga edendamisel ning Urmas Kruusele tahaks öelda, et Rahvaliidu uks on tublidele inimestele alati avatud. Minu meelest näitab tema avaldus, et Eestis on veel poliitikuid, kes seisavad rahva huvide eest ega ole kitsarinnalised parteisõdurid. Mulle tundub, et erinevalt Reformierakonnast mõistab Tartu linnapea, et elu on mujalgi kui Tallinnas ja seda motiivi järgides oleme meiegi oma poliitikat alati ellu viinud. Lisaks on Rahvaliidus võimalik oma arvamust avaldada ja seeläbi teostada poliitikat, mis lähtub inimeste heaolust ja Eesti tervikliku arendamise vajadusest.

>Tegelikkuses tuleks alustada küsimusega: „Kus on IRL tuntud jõmmikütt Sven Sester siis, kui teda omadel vaja on”? Kui Sven oleks veel vormis, siis sellised jõmmid nagu Eesti regionaalarengu eest vastutav Siim-Valmar küll ei saaks keset päist päeva mööda poode invatähisega musta mersuga ringi hängida. Olen ennegi kaubanduskeskuste juures tähele pannud, et Eestis on päris palju tõeliselt jõukaid puudega inimesi, sest kuidas muidu on nii, et parklate sinisel alal on üldjuhul ikka musta värvi masinaid, mida alla poole miljoni krooni vaevalt osta saab. Kahjuks ei ole tihti nende masinate rooli taga asuva tegelase peakoore all asuv puue kaugele näha… Eilne päevaleht konstateeris fakti, et tüüpiline liiklusjõmm on defineeritav sellega, et ta on hariduseta bemmimees. Ministril küll on hariduspaber olemas ja minu andmetel pole tal ka BMW-d, kuid sarnased parkimislood on küll käsitletavad liiklusjõmlusena parkimiskohtades.Eilne regionaalministri seiklus invaloa ja mercedesega keset tööpäeva Hugo Bossi poodi külastades on justnimelt poeskäigu aja tõttu veel eriti koomiline. Kui teised ministrid tegelevad palehgis eelarvekulude kokkutõmbamisega, siis ühel ministril on aega südapäeval koos sõbraga shoppamisega tegeleda! Ega tal pole muidugi oma haldusalas ka midagi kokku tõmmata, sest eelarve kokkupanemise juures ei antud talle väga midagi jagada… Loo moraal on aga kindlasti veel selles, et kui regionaalmisnistri rolli püütakse niigi marginaliseerida, siis justnimelt sellised seigad annavad sellele Eesti elu edendamiseks väga vajalikule institutsioonile halva maigu. Tegelased, kes arvavad, et sellist ministriportfelli pole mõtet valitsuse laua taga pidada, saavad sellest aina hoogu juurde. Ja lõppkokkuvõttes kannatavad läbi valdade ja linnade meie oma inimesed, kellede esikõnelaja seiklused pealinnas nii peldikute ehitamisel kui poekülastusel on ajalooraamatusse raiutud rasvasemalt , kui mõni sisuline tegevus regionaalarengu heaks. Ametisse asudes seadis Kiisler oma eesmärgiks tasakaalustatud arengu, mis on muidugi igasuguse regionaalteemat puudutava dokumendi preambulas kirjas. Lisaks olid tema prioriteedid e-riigi arendamine, kodanikuühiskond ja planeerimisvaldkond. Ja eelmisele ministrile etteheiteid mitte tehes arvas ta siiski, et tal jäi puudu muuhulgas asjade selgitamise oskusest. Nüüd on siis käes see tund, kus regionaalse tasakaalu eest vastutav kodanikuühiskonna eestvedaja peab suutma ise adekvaatselt kodanikele selgitada, kuidas tema käik keset pingelist tööpäeva muudab tema vastutusalas tööd efektiivsemaks ning paremini mõõdetavaks nagu ta ametisse astudes lubas.

>Tegelikkuses tuleks alustada küsimusega: „Kus on IRL tuntud jõmmikütt Sven Sester siis, kui teda omadel vaja on”? Kui Sven oleks veel vormis, siis sellised jõmmid nagu Eesti regionaalarengu eest vastutav Siim-Valmar küll ei saaks keset päist päeva mööda poode invatähisega musta mersuga ringi hängida. Olen ennegi kaubanduskeskuste juures tähele pannud, et Eestis on päris palju tõeliselt jõukaid puudega inimesi, sest kuidas muidu on nii, et parklate sinisel alal on üldjuhul ikka musta värvi masinaid, mida alla poole miljoni krooni vaevalt osta saab. Kahjuks ei ole tihti nende masinate rooli taga asuva tegelase peakoore all asuv puue kaugele näha… Eilne päevaleht konstateeris fakti, et tüüpiline liiklusjõmm on defineeritav sellega, et ta on hariduseta bemmimees. Ministril küll on hariduspaber olemas ja minu andmetel pole tal ka BMW-d, kuid sarnased parkimislood on küll käsitletavad liiklusjõmlusena parkimiskohtades.Eilne regionaalministri seiklus invaloa ja mercedesega keset tööpäeva Hugo Bossi poodi külastades on justnimelt poeskäigu aja tõttu veel eriti koomiline. Kui teised ministrid tegelevad palehgis eelarvekulude kokkutõmbamisega, siis ühel ministril on aega südapäeval koos sõbraga shoppamisega tegeleda! Ega tal pole muidugi oma haldusalas ka midagi kokku tõmmata, sest eelarve kokkupanemise juures ei antud talle väga midagi jagada… Loo moraal on aga kindlasti veel selles, et kui regionaalmisnistri rolli püütakse niigi marginaliseerida, siis justnimelt sellised seigad annavad sellele Eesti elu edendamiseks väga vajalikule institutsioonile halva maigu. Tegelased, kes arvavad, et sellist ministriportfelli pole mõtet valitsuse laua taga pidada, saavad sellest aina hoogu juurde. Ja lõppkokkuvõttes kannatavad läbi valdade ja linnade meie oma inimesed, kellede esikõnelaja seiklused pealinnas nii peldikute ehitamisel kui poekülastusel on ajalooraamatusse raiutud rasvasemalt , kui mõni sisuline tegevus regionaalarengu heaks. Ametisse asudes seadis Kiisler oma eesmärgiks tasakaalustatud arengu, mis on muidugi igasuguse regionaalteemat puudutava dokumendi preambulas kirjas. Lisaks olid tema prioriteedid e-riigi arendamine, kodanikuühiskond ja planeerimisvaldkond. Ja eelmisele ministrile etteheiteid mitte tehes arvas ta siiski, et tal jäi puudu muuhulgas asjade selgitamise oskusest. Nüüd on siis käes see tund, kus regionaalse tasakaalu eest vastutav kodanikuühiskonna eestvedaja peab suutma ise adekvaatselt kodanikele selgitada, kuidas tema käik keset pingelist tööpäeva muudab tema vastutusalas tööd efektiivsemaks ning paremini mõõdetavaks nagu ta ametisse astudes lubas.

>Meie õuele jõudev majanduskriis paneb tõsise löögi alla tänaseni Eestis toiminud majanduspoliitika jätkumise võimaluse. Tagantjärele targutamine, kas see suur liberaalsus on Eestile toonud pigem head, kui halba on mõttetu. Küsimus on selles, kuidas edasi? Päris kindlasti tuleb ka oma valedest otsustest teha järeldusi ja ka vigade parandus poleks paha, rääkides siin nii aktsiiside ebanormaalsest tõstmisest või suhetest lähinaabriga. Venemaa suhete puhul paneb mind jätkuvalt muigama meie valitsusjuhi sõnademulin, et jätkuvalt on raske hinnata pronksiöö mõju meie majandusele!? Mingu ja küsigu ettevõtjate käest – iga puiduga tegelev ettevõtja teab, mitu krooni on kallinenud puidu tihumeeter ja ka metallisektoris osatakse tonni hinda kogusega läbi korrutada aga kui peaminister loodab ka siin, et taevas tuleb appi arvutama, siis tegelikkuses tuleks seda püüda ikka ise teha. Kuidas edasi ? Eestis on peetud pühaks lehmaks riigieelarve tasakaalu ning olematult võlakoormust. Samas on mõeldamatu, et väga pikaajlisi strateegilisi invetseeringuid tehakse jooksva aasta tulude arvelt. Olgu selleks siis Tallinn-Tartu maantee ehitamine, meie keskkonnainvesteeringud või energiakindluse tagamine. Räägime sellest, et ei ole omafinantseerimisvõimet eurorahade kasutamiseks ning ka see on üks põhjustest, miks me ei suuda neid vajaliku tempoga rakendada. Aastani 2013 on Eestile ettenähtud kümneid miljardeid eurotoetusi, mille omafinantseeringu vajadus moodustab ligi 10 miljardit krooni. Kuna tegemist on valdavalt suurte investeeringutega infrastruktuuriobjektidesse ning riigil omafinantseerimisvõime on puudulik, siis selle üheks lahenduseks on võimalik kasutusele võtta riiklikud võlakirjad. Tõepoolest ei ole vaja joosta esimesel võimalusel laenu võtma, kuid tänases olukorras, kui majanduslangus süveneb on vaja riigil siiski oma plaan paika panna ja oma võimalused ära kasutada. Üheltpoolt on riigil väga paljudes valdkondades meeletu vajadus investeeringute järele ja teisalt on täna kõikvõimalike ehituslike tööde hinnad väga maas ehk soodus aeg ehitada. Puudu on vaid rahalised vahendid, mis ühtpidi tagaksid investeeringute valmimise ning teisalt annaks võimaluse ka turgutada majandust tervikuna. Kui erasektor tõmbab oma raha turult ära siis on riigil ainuvõimalik seda targalt turule juurde tuua, mitte valitsuse istungil näppu imeda ning mõelda, kuidas riiki veelgi õhemaks hööveldada! Üheks ressursside kaasamise väga mõistlikuks võimaluseks olekski riiklike võlakirjade väljastamine, mis üheltpoolt annaks meie oma inimestele võimaluse oma säästude kindlaks paigutamiseks ning teisalt tekiksid riigil vahendid investeerimiseks ja majanduse ergutamiseks. Tavainimese jaoks seostub investeerimine enamasti pigem hoiustamise või aktsiaturgudega, siis tegelikkuses on riiklikud võlakirjad väga levinud investeerimisviis üle maailma. Võlakirjadega seonduv saavutab alati suurema tähtsuse majanduslikult ebakindlas olukorras ja seetõttu tuleb see ka meil tõsta selgelt päevakorda. Võlakirjade puhul tuleb asja vaadata nii võlakirjade ostja kui ka võlakirjade väljaandja seisukohast. Riigi jaoks saaksime seda vaadelda alternatiivse kapitali hankimisena ja seda võib pidada riigi puhul täna oluliselt mõttekamaks kui lihtsalt laenamist ja seda eelkõige tulenevalt kapitali hinnast ning teisalt ka oma inimestele turvalise säästmise võimaluse pakkumisest tulenevalt. Riigil oleks siin võimalik väljastada nii lühiajalisi kui ka pikajalisi võlakirju, mis teeksid selle eelkõige investeerijate või ka turvalisuset huvitatud säästjate jaoks atraktiivsemaks. Mis asi see riiklik võlakiri siis ikkagi on? Lihtsalt öeldes on iga võlakiri väärtpaber, mis sisaldab laenuvõtja kohustust maksta laen kokkulepitud tähtajal tagasi ning kokkulepitud tasu laenu kasutamise eest. Riigile oleks see üks rahaliste vahendite hankimise võimalustest. Riigi võimalused nö pankrotti minna on siiski suhteliselt minimaalsed ja seetõttu on riiklikel võlakirjadel kindlasti kõige väiksem riskitase – samas riigi jaoks võmalus kaasta mõistliku kuluga vahendeid.Kindlasti on ka mitmeid vastuargumente riiklike võlakirjade emiteerimisel, kuid see oleks tänaste arengute juures üks väga selge ja teostatav lahendus, kuidas soodustada kodumaise kapitali säästmist siinasamas kohapeal ning annaks riigile võimaluse suunata vahendeid investeeringuteks olulistes valdkondadesse. Valitsusel on aeg hakata tegelema lahenduste otsimisega ning vastu on vaja võtta otsuseid, mis viiksid elu edasi. Samasisuline lugu ilmus Äripäev onlines 24.11.08