Category Archives: Mis ma arvan Eesti asjast

>Meie õuele jõudev majanduskriis paneb tõsise löögi alla tänaseni Eestis toiminud majanduspoliitika jätkumise võimaluse. Tagantjärele targutamine, kas see suur liberaalsus on Eestile toonud pigem head, kui halba on mõttetu. Küsimus on selles, kuidas edasi? Päris kindlasti tuleb ka oma valedest otsustest teha järeldusi ja ka vigade parandus poleks paha, rääkides siin nii aktsiiside ebanormaalsest tõstmisest või suhetest lähinaabriga. Venemaa suhete puhul paneb mind jätkuvalt muigama meie valitsusjuhi sõnademulin, et jätkuvalt on raske hinnata pronksiöö mõju meie majandusele!? Mingu ja küsigu ettevõtjate käest – iga puiduga tegelev ettevõtja teab, mitu krooni on kallinenud puidu tihumeeter ja ka metallisektoris osatakse tonni hinda kogusega läbi korrutada aga kui peaminister loodab ka siin, et taevas tuleb appi arvutama, siis tegelikkuses tuleks seda püüda ikka ise teha. Kuidas edasi ? Eestis on peetud pühaks lehmaks riigieelarve tasakaalu ning olematult võlakoormust. Samas on mõeldamatu, et väga pikaajlisi strateegilisi invetseeringuid tehakse jooksva aasta tulude arvelt. Olgu selleks siis Tallinn-Tartu maantee ehitamine, meie keskkonnainvesteeringud või energiakindluse tagamine. Räägime sellest, et ei ole omafinantseerimisvõimet eurorahade kasutamiseks ning ka see on üks põhjustest, miks me ei suuda neid vajaliku tempoga rakendada. Aastani 2013 on Eestile ettenähtud kümneid miljardeid eurotoetusi, mille omafinantseeringu vajadus moodustab ligi 10 miljardit krooni. Kuna tegemist on valdavalt suurte investeeringutega infrastruktuuriobjektidesse ning riigil omafinantseerimisvõime on puudulik, siis selle üheks lahenduseks on võimalik kasutusele võtta riiklikud võlakirjad. Tõepoolest ei ole vaja joosta esimesel võimalusel laenu võtma, kuid tänases olukorras, kui majanduslangus süveneb on vaja riigil siiski oma plaan paika panna ja oma võimalused ära kasutada. Üheltpoolt on riigil väga paljudes valdkondades meeletu vajadus investeeringute järele ja teisalt on täna kõikvõimalike ehituslike tööde hinnad väga maas ehk soodus aeg ehitada. Puudu on vaid rahalised vahendid, mis ühtpidi tagaksid investeeringute valmimise ning teisalt annaks võimaluse ka turgutada majandust tervikuna. Kui erasektor tõmbab oma raha turult ära siis on riigil ainuvõimalik seda targalt turule juurde tuua, mitte valitsuse istungil näppu imeda ning mõelda, kuidas riiki veelgi õhemaks hööveldada! Üheks ressursside kaasamise väga mõistlikuks võimaluseks olekski riiklike võlakirjade väljastamine, mis üheltpoolt annaks meie oma inimestele võimaluse oma säästude kindlaks paigutamiseks ning teisalt tekiksid riigil vahendid investeerimiseks ja majanduse ergutamiseks. Tavainimese jaoks seostub investeerimine enamasti pigem hoiustamise või aktsiaturgudega, siis tegelikkuses on riiklikud võlakirjad väga levinud investeerimisviis üle maailma. Võlakirjadega seonduv saavutab alati suurema tähtsuse majanduslikult ebakindlas olukorras ja seetõttu tuleb see ka meil tõsta selgelt päevakorda. Võlakirjade puhul tuleb asja vaadata nii võlakirjade ostja kui ka võlakirjade väljaandja seisukohast. Riigi jaoks saaksime seda vaadelda alternatiivse kapitali hankimisena ja seda võib pidada riigi puhul täna oluliselt mõttekamaks kui lihtsalt laenamist ja seda eelkõige tulenevalt kapitali hinnast ning teisalt ka oma inimestele turvalise säästmise võimaluse pakkumisest tulenevalt. Riigil oleks siin võimalik väljastada nii lühiajalisi kui ka pikajalisi võlakirju, mis teeksid selle eelkõige investeerijate või ka turvalisuset huvitatud säästjate jaoks atraktiivsemaks. Mis asi see riiklik võlakiri siis ikkagi on? Lihtsalt öeldes on iga võlakiri väärtpaber, mis sisaldab laenuvõtja kohustust maksta laen kokkulepitud tähtajal tagasi ning kokkulepitud tasu laenu kasutamise eest. Riigile oleks see üks rahaliste vahendite hankimise võimalustest. Riigi võimalused nö pankrotti minna on siiski suhteliselt minimaalsed ja seetõttu on riiklikel võlakirjadel kindlasti kõige väiksem riskitase – samas riigi jaoks võmalus kaasta mõistliku kuluga vahendeid.Kindlasti on ka mitmeid vastuargumente riiklike võlakirjade emiteerimisel, kuid see oleks tänaste arengute juures üks väga selge ja teostatav lahendus, kuidas soodustada kodumaise kapitali säästmist siinasamas kohapeal ning annaks riigile võimaluse suunata vahendeid investeeringuteks olulistes valdkondadesse. Valitsusel on aeg hakata tegelema lahenduste otsimisega ning vastu on vaja võtta otsuseid, mis viiksid elu edasi. Samasisuline lugu ilmus Äripäev onlines 24.11.08

>Seoses Estonian Airi suure kahjumiga on päevakorras jällegi teema, et kuidas küll peaks riik käituma ja kas ta ikka peaks majandusellu sekkuma või mitte. Suures pildis on Eesti üks osake maailmast ja Euroopast ning seetõttu ka mõjutatud kõikidest majandusprotsessidest meie ümber. Ka mina kuulun nende hulka, kes ei usu, et kõikvõimas turg on see, mis paneb asjad ise paika. Lühiajaliselt on see mõnedes sektorites loomulik, aga täna võiks ka Eesti juba saada aru, et ühe majandusmudeli aeg on läbi. Kui vaadata, mis mujal maailmas toimub, siis suured ning liberaalse majandusega riigid on täna arusaamisel, et on vaja protsessidesse sekkuda. Eesti riik peab samuti oma ettevõtjatele ja majandusarengule appi minema, mitte jätkama pidurdusmeetmete rakendamist. Ei ole olemas tõepoolest meedet, mille rakendamisel õnnestuks tänapäeval ellu viia Jaan Tatika ammune unistus ning pauguga paekivist sealiha toota, kuid valitsusel on siiki selged hoovad, et nad ise ei muutuks tulevaste põlvede jaoks kuulsuse narrideks. Esimeses järjekorras tuleb anda ettevõtjatele kindlus, et igasugusel tõmblemisel maksupoliitikas on lõpp ja igasugustest maksumuudatustest teatakse vähemalt aasta ette. Riigieelarve mõistes on suhteliselt valutult võimalik avardada ja laiendada Kredexi kaudu antavaid garantiide süsteemi eksportivate ettevõtete toetamiseks. Sama kehtib ka EAS ettevõtlust toetavate meetmete kohta, mida saab kindlasti rakendada veelgi sihipärasemalt ning teha otsustusprotsessi oluliselt kiiremaks ning kliendisõbralikumaks. Kindlasti tuleb kiirelt teha otsused täiend- ja ümberõppe võimaluste laiendamiseks ja seda eelkõige sedapidi, et ettevõte saab iseendale ise vajaliku töötaja välja koolitada ning selleks saadakse kas riigilt tuge või maksusoodustust. Üle ega ümber ei saa ka ettevõtlusaktiivsuse kasvatamisest ning siin ei ole lahenduseks mitte see, et ma saan mõne tunniga ettevõtte registreeritud vaid ikka see, kuidas jõuan võimalikult vähese aja- ja ressursikuluga reaalse tegevuseni. Kõikvõimalike tegevuslubade ja kasvõi käibemaksukohustuslaseks registreerimise protsess on Eestis ikka suhteliselt koomiline, eriti arvestades kõlavat retoorikat meie suurest ettevõtjasõbralikust keskkonnast. Ettevõtjaga suheldes ei saa eeldada, et tegemist on potentsiaalse kurjategijaga vaid teda tuleks ikka vaadata kui väärtuste kasvatajat. Samuti saaks ilma sisuliste eelarvekärbeteta võimaldada maksusoodustusi alustavatele ettevõtjatele ja miks ka mitte tegutsevatele ettevõtjatele uute töökohtade loomisel. Palju mõistlikum oleks mitte diskuteerida sotsiaalmaksu ülempiiri seadmise üle kõrgepalgalistele vaid võibolla tuleks hoopis kaaluda alustavatele ettevõtjatele maksusoodustuste pakkumist, et julgustada inimesi alustama ettevõtlusega. Sotsiaalmaks on üks meie väheseid nn solidaarsusel põhinevaid makse ning ülemisest otsast selle pügamine võib esmapilgul tunduda atraktiivne, aga selle mõju uute ja ilusate töökohtade tekkeks võib osutuda mulliks. Järgmisel aastal oleme juba niigi kääride ees, kus pensione tuleb välja maksta enam, kui sotsiaalmaksust pensionikassasse laekub. Suur otsustamise koht on oluliste ja pikaajaliste strateegiliste infrastruktuuriinvesteeringute tegemise otsustamine – olgu selleks siis kas Tallinn-Tartu maantee või investeeringud vee- ja kanalisatsioonisüsteemide uuendamisse. Ei ole mõeldav, et kõik suuremahulised investeeringud tehakse jooksvate tulude arvelt. Täna on üheltpoolt ehitushinnad vägagi madalal ning riigil oleks vaja erinevate tööde teostamiseks soodsaimat võimalust lisaraha kaasamiseks. Minu hinnangul võiks riik täna laenamise asemel selgelt väljastada võlakirju, mille tulemusel oleks meie oma inimestel turvaline võimalus investeerida võlakirjadesse ning teisalt saaks riik selle ressursi väga otseselt suunata Eesti majanduse elavdamiseks turule ja lõppkokkuvõttes saaks tehtud ka hädavajalikud investeeringud, mis muidu jäävad tänast tempot vaadates järgmist inimpõlve ootama.Aga tulles tagasi seni Eestis kõrgeima lennuga riigi osalusega äriettevõtte juurde, siis tuleb tõdeda, et olen alati olnud seisukohal, et strateegilised riigiettevõtted peavad kuuluma riigile, ning ka Estonian Airi enamusosalus oleks pidanud jääma riigi kontrolli alla. Kuid teada on, et kes minevikku meenutab, sel…Estonian Airi tänane seis näitab vastupidise tegevuse järjekordset lõpptulemust ja riigil on tõepoolest valida, kas see vähemusosalus lõpuks võõrandada või siiski koos suuraktsionäriga üheskoos ettevõttesse lisaraha panna. Ühtpidi lihtne, aga teisalt ülikeeruline valik. Selle juhtumi puhul peab riik toetmise korral siiski selgelt tagama, et väikese Peetrina ei hakata suurt toitma. Samas, kui siin kiireid samme koheselt ei astuta, siis saab pärast vaid targutada, et sellest rongist, õigemini küll lennukist, jäime lootusetult maha. Ega eestlased ikka päris niisama ka seda vanasõna, et tark õpib teiste ja loll oma vigadest, tihti ei kasuta.

>Seoses Estonian Airi suure kahjumiga on päevakorras jällegi teema, et kuidas küll peaks riik käituma ja kas ta ikka peaks majandusellu sekkuma või mitte. Suures pildis on Eesti üks osake maailmast ja Euroopast ning seetõttu ka mõjutatud kõikidest majandusprotsessidest meie ümber. Ka mina kuulun nende hulka, kes ei usu, et kõikvõimas turg on see, mis paneb asjad ise paika. Lühiajaliselt on see mõnedes sektorites loomulik, aga täna võiks ka Eesti juba saada aru, et ühe majandusmudeli aeg on läbi. Kui vaadata, mis mujal maailmas toimub, siis suured ning liberaalse majandusega riigid on täna arusaamisel, et on vaja protsessidesse sekkuda. Eesti riik peab samuti oma ettevõtjatele ja majandusarengule appi minema, mitte jätkama pidurdusmeetmete rakendamist. Ei ole olemas tõepoolest meedet, mille rakendamisel õnnestuks tänapäeval ellu viia Jaan Tatika ammune unistus ning pauguga paekivist sealiha toota, kuid valitsusel on siiki selged hoovad, et nad ise ei muutuks tulevaste põlvede jaoks kuulsuse narrideks. Esimeses järjekorras tuleb anda ettevõtjatele kindlus, et igasugusel tõmblemisel maksupoliitikas on lõpp ja igasugustest maksumuudatustest teatakse vähemalt aasta ette. Riigieelarve mõistes on suhteliselt valutult võimalik avardada ja laiendada Kredexi kaudu antavaid garantiide süsteemi eksportivate ettevõtete toetamiseks. Sama kehtib ka EAS ettevõtlust toetavate meetmete kohta, mida saab kindlasti rakendada veelgi sihipärasemalt ning teha otsustusprotsessi oluliselt kiiremaks ning kliendisõbralikumaks. Kindlasti tuleb kiirelt teha otsused täiend- ja ümberõppe võimaluste laiendamiseks ja seda eelkõige sedapidi, et ettevõte saab iseendale ise vajaliku töötaja välja koolitada ning selleks saadakse kas riigilt tuge või maksusoodustust. Üle ega ümber ei saa ka ettevõtlusaktiivsuse kasvatamisest ning siin ei ole lahenduseks mitte see, et ma saan mõne tunniga ettevõtte registreeritud vaid ikka see, kuidas jõuan võimalikult vähese aja- ja ressursikuluga reaalse tegevuseni. Kõikvõimalike tegevuslubade ja kasvõi käibemaksukohustuslaseks registreerimise protsess on Eestis ikka suhteliselt koomiline, eriti arvestades kõlavat retoorikat meie suurest ettevõtjasõbralikust keskkonnast. Ettevõtjaga suheldes ei saa eeldada, et tegemist on potentsiaalse kurjategijaga vaid teda tuleks ikka vaadata kui väärtuste kasvatajat. Samuti saaks ilma sisuliste eelarvekärbeteta võimaldada maksusoodustusi alustavatele ettevõtjatele ja miks ka mitte tegutsevatele ettevõtjatele uute töökohtade loomisel. Palju mõistlikum oleks mitte diskuteerida sotsiaalmaksu ülempiiri seadmise üle kõrgepalgalistele vaid võibolla tuleks hoopis kaaluda alustavatele ettevõtjatele maksusoodustuste pakkumist, et julgustada inimesi alustama ettevõtlusega. Sotsiaalmaks on üks meie väheseid nn solidaarsusel põhinevaid makse ning ülemisest otsast selle pügamine võib esmapilgul tunduda atraktiivne, aga selle mõju uute ja ilusate töökohtade tekkeks võib osutuda mulliks. Järgmisel aastal oleme juba niigi kääride ees, kus pensione tuleb välja maksta enam, kui sotsiaalmaksust pensionikassasse laekub. Suur otsustamise koht on oluliste ja pikaajaliste strateegiliste infrastruktuuriinvesteeringute tegemise otsustamine – olgu selleks siis kas Tallinn-Tartu maantee või investeeringud vee- ja kanalisatsioonisüsteemide uuendamisse. Ei ole mõeldav, et kõik suuremahulised investeeringud tehakse jooksvate tulude arvelt. Täna on üheltpoolt ehitushinnad vägagi madalal ning riigil oleks vaja erinevate tööde teostamiseks soodsaimat võimalust lisaraha kaasamiseks. Minu hinnangul võiks riik täna laenamise asemel selgelt väljastada võlakirju, mille tulemusel oleks meie oma inimestel turvaline võimalus investeerida võlakirjadesse ning teisalt saaks riik selle ressursi väga otseselt suunata Eesti majanduse elavdamiseks turule ja lõppkokkuvõttes saaks tehtud ka hädavajalikud investeeringud, mis muidu jäävad tänast tempot vaadates järgmist inimpõlve ootama.Aga tulles tagasi seni Eestis kõrgeima lennuga riigi osalusega äriettevõtte juurde, siis tuleb tõdeda, et olen alati olnud seisukohal, et strateegilised riigiettevõtted peavad kuuluma riigile, ning ka Estonian Airi enamusosalus oleks pidanud jääma riigi kontrolli alla. Kuid teada on, et kes minevikku meenutab, sel…Estonian Airi tänane seis näitab vastupidise tegevuse järjekordset lõpptulemust ja riigil on tõepoolest valida, kas see vähemusosalus lõpuks võõrandada või siiski koos suuraktsionäriga üheskoos ettevõttesse lisaraha panna. Ühtpidi lihtne, aga teisalt ülikeeruline valik. Selle juhtumi puhul peab riik toetmise korral siiski selgelt tagama, et väikese Peetrina ei hakata suurt toitma. Samas, kui siin kiireid samme koheselt ei astuta, siis saab pärast vaid targutada, et sellest rongist, õigemini küll lennukist, jäime lootusetult maha. Ega eestlased ikka päris niisama ka seda vanasõna, et tark õpib teiste ja loll oma vigadest, tihti ei kasuta.

>Meie peaminister, ime küll, on suutnud poolteist aastat tagasi sündinud hambad-risti-koalitsiooniks ristitud seltskonna koos hoida, ning selle eest tasub teda tunnustada. Aga eks selle kooshoidmise nimel tasu ka pingutada, kui ainus halb asi, mis koalitsiooni lagunemisest juhtuda võib, on tema enda poliitiline laibastumine. Kes siis ikka ise endale auku hakkab kaevama! Teisalt, võimuliidu püsimiseks pole ta pidanud tegema ka mingeid üle jõu käivaid ponnistusi, sest paraku on Eestis praegu olukord, kus opositsioon võimule eriti ei trügi, sest sellise tummise supi seedimiseks oleks keetmisest kõrvalejäetutel vaja vähemalt topeltmagu.Aga eilsed uudised, millest ilmnes järjekordne tahk selle valitsuse tõelist palet, teevad küll meele mõruks. Selge see, et kui eesmärgiks on eelarve tasakaal, tuleb kulutusi kokku tõmmata, kuid teha seda 300kroonise hambaravihüvitise ning 450kroonise koolitoetuse kaotamisega, tähendab küll kõige väetimate kallale minekut. Miskipärast ikka ja jälle peetakse kõige õigemaks võtta sealt, kus niigi vähe. Iga lapsevanem teab, et see pisike koolitoetus on tegelikkuses suureks abiks just sel hetkel, kui pere kulutused hüppeliselt kasvavad. Selle pealt kokkuhoitud summad minu meelest küll valitsust eelarveprotsessis märkimisväärselt edasi ei aita, kuid ometi tuleb välja, et sellest võib saada lausa päästerõngas.Samas särab sotsiaalminister õnnest, et tema meelest kõige olulisem ehk vanemahüvitis jäi muutmata kujul kehtima. Ometi oleks vanemahüvitisele ülempiiri seadmisega suudetud kokku hoida väga suur summa, mille arvelt võinuks lisaks koolitoetusele alles jääda ka isapalk ning hulk inimesi oleks saanud veidigi tuge hambaravi eest tasumisel. Eelmises valitsuses oli Rahvaliit see, kes võitles välja hambaravihüvitise kahekordistamise – ühtpidi tundub tõus 150lt kroonilt 300le naeruväärsena, kuid sellest oli paljudele inimestele abi. Eelmiste valimiste eel olid kõik erakonnad varmad kinnitama, et hambaravihüvitist tuleb veelgi tõsta ja mida kõike veel teha. Nõus, et eelarvekriisi olukorras pole võimalik uusi lubadusi rakendada, kuid riik ei tohi siiski toimida täna halvemini kui eile ega homme halvemini kui täna. Sama kehtib ka riigi toetuste kohta. Valides negatiivse iibega riigis laste toetamise vähendamise tee, sealjuures veel ise õnnest särades, et (piiramatu) emapalk (vähestele rikastele) alles jäi, sellega on reformarid küll ületanud küünilisuse piiri. Tundub, et nad ei saa ikka absoluutselt aru, kus riigis me elame ja mis olukorras meie inimesed on. Ma ei väida, et isapalk on maailma parim meede iibe tõstmiseks, kuid kindlasti annab see paljude perede isadele ainulaadse võimaluse olla vähemalt sel ajal veidi rohkem aega kodus koos lähedastega.Hambutu, tõesti hambutu on selline tõmblemine. Selle peale jääb vaid kosta, et valitsus ei tahagi näha, kuidas asjad tegelikult on. Ei arvesta ta kellegi nõu ega ettepanekuid ning nüüd võtab veel piltlikult öeldes hambad suust, et keegi saaks teda selle eest näksata.

>Meie peaminister, ime küll, on suutnud poolteist aastat tagasi sündinud hambad-risti-koalitsiooniks ristitud seltskonna koos hoida, ning selle eest tasub teda tunnustada. Aga eks selle kooshoidmise nimel tasu ka pingutada, kui ainus halb asi, mis koalitsiooni lagunemisest juhtuda võib, on tema enda poliitiline laibastumine. Kes siis ikka ise endale auku hakkab kaevama! Teisalt, võimuliidu püsimiseks pole ta pidanud tegema ka mingeid üle jõu käivaid ponnistusi, sest paraku on Eestis praegu olukord, kus opositsioon võimule eriti ei trügi, sest sellise tummise supi seedimiseks oleks keetmisest kõrvalejäetutel vaja vähemalt topeltmagu.Aga eilsed uudised, millest ilmnes järjekordne tahk selle valitsuse tõelist palet, teevad küll meele mõruks. Selge see, et kui eesmärgiks on eelarve tasakaal, tuleb kulutusi kokku tõmmata, kuid teha seda 300kroonise hambaravihüvitise ning 450kroonise koolitoetuse kaotamisega, tähendab küll kõige väetimate kallale minekut. Miskipärast ikka ja jälle peetakse kõige õigemaks võtta sealt, kus niigi vähe. Iga lapsevanem teab, et see pisike koolitoetus on tegelikkuses suureks abiks just sel hetkel, kui pere kulutused hüppeliselt kasvavad. Selle pealt kokkuhoitud summad minu meelest küll valitsust eelarveprotsessis märkimisväärselt edasi ei aita, kuid ometi tuleb välja, et sellest võib saada lausa päästerõngas.Samas särab sotsiaalminister õnnest, et tema meelest kõige olulisem ehk vanemahüvitis jäi muutmata kujul kehtima. Ometi oleks vanemahüvitisele ülempiiri seadmisega suudetud kokku hoida väga suur summa, mille arvelt võinuks lisaks koolitoetusele alles jääda ka isapalk ning hulk inimesi oleks saanud veidigi tuge hambaravi eest tasumisel. Eelmises valitsuses oli Rahvaliit see, kes võitles välja hambaravihüvitise kahekordistamise – ühtpidi tundub tõus 150lt kroonilt 300le naeruväärsena, kuid sellest oli paljudele inimestele abi. Eelmiste valimiste eel olid kõik erakonnad varmad kinnitama, et hambaravihüvitist tuleb veelgi tõsta ja mida kõike veel teha. Nõus, et eelarvekriisi olukorras pole võimalik uusi lubadusi rakendada, kuid riik ei tohi siiski toimida täna halvemini kui eile ega homme halvemini kui täna. Sama kehtib ka riigi toetuste kohta. Valides negatiivse iibega riigis laste toetamise vähendamise tee, sealjuures veel ise õnnest särades, et (piiramatu) emapalk (vähestele rikastele) alles jäi, sellega on reformarid küll ületanud küünilisuse piiri. Tundub, et nad ei saa ikka absoluutselt aru, kus riigis me elame ja mis olukorras meie inimesed on. Ma ei väida, et isapalk on maailma parim meede iibe tõstmiseks, kuid kindlasti annab see paljude perede isadele ainulaadse võimaluse olla vähemalt sel ajal veidi rohkem aega kodus koos lähedastega.Hambutu, tõesti hambutu on selline tõmblemine. Selle peale jääb vaid kosta, et valitsus ei tahagi näha, kuidas asjad tegelikult on. Ei arvesta ta kellegi nõu ega ettepanekuid ning nüüd võtab veel piltlikult öeldes hambad suust, et keegi saaks teda selle eest näksata.

>Eesti elu on ikka tore elu. Väga traagiliste Gruusia sündmuste valguses läheb Eestimaa valitsejate elu omasoodu ning valitsus püüab krokodilli abiga vägisi eelarvet tasakaalu ajada. Nende eelarvekärbete juures on loomulikult raske panna igale ministrile eraldi eesmärki ja lihtsaim on anda ette mingi %, mida siis kõik peavad järgima. Mulle tuli nädalavahetusel üks härrasmees ligi ning küsis, et miks juhib meie riiki rahandusminister mitte peaminister? Ja miks on sotsist rahandusminister selline krokodill, et sööb ära laste koolitoidu? Ma ütleksin, et kallite koalitsioonipartnerite poolt ideaalselt mängitud mäng, mille tulemus peitubki selle härrasmehe küsimustes. Selle eest, et inimeste taskute arvelt püütakse meeleheitlikult riigieelarve tasakaalu hoida on peenelt lükatud vastutus sotside õlgadele ning reformierakond viib jätkuvalt õndsa naeratuse saatel oma eliidipoliitikat jõuga ellu. Erilise tähelepanu all on riigieelarve mõistes marginaalsete summadega aga kohalikud omavalitused, millede rahakotti tahetakse auke pureda kohe mitmest otsast. Küll on nad süüdi, et nad on liiga väikesed, küll liiga suured ja kulukad. Samas pole vahet kui suur või väike on omavalitsus – inimesed peavad saama võimalikult kodu lähedal kätte vajalikud avalikud teenused ja see peab olema kõikide omavalitsusi puudutavate otsuste juures primaarne.Tänase loo ajendiks sai aga Kultuuriministeeriumi poolt kohalikele omavalitsustele saadetud riigieelarveliste eraldiste kasutamise lepingute ühepoolne muutmise leping ehk eelmise lepingu lisa. Selles soovitakse vähendada riigieelarvelisi eraldisi omavalitsuste kultuuriobjektidele, kusjuures lepingu lisale soovitakse ka vallajuhi allkirja ning põhilauseks sellel paberil on – poolte kokkuleppel!Näidake mulle vallajuhti, kes kirjutab sinna südamerahuga alla ja pärast ütleb oma rahvale, et ma leppisin ministriga vastastikusel üksmeelel kokku , et meie rahvamaja saab riigieelarvest kahe miljoni asemel ühe! Ja ka seda, et see tähendab sel aastal alustatud ehituse pooleli jäämist ning lepingu katkestamise eest ehitajaga on vaja ka sellest ühest miljonist sadakond tuhat maksta leppetrahviks.No ei kujuta sellist asja hästi küll ette. Omavalitsuste riigieelarveliste eraldiste kärpimine eelarveaasta keskel on vastutustundetu ning vastuolus õiguspärase ootuse printsiibiga.Kultuuriministeeriumi kirja ei saa pidada kokkuleppeks, kuna omavalitsused ei ole kellegagi kokku leppinud ja enamike vahendite kasutamiseks on kohalikud omavalitsused kuulutanud riigihanked ja sõlminud ka lepingud. Omavalitsused ei saa olla vastutavad, kui sõlmitud lepingutele järgnevad trahvid, kuna riigieelarves oli raha eraldatud ning sel juhul tuleb minu meelest omavalitsustel avaldada valitsuse vastu protesti ja õigusriigis saab see toimuda vaid kohtus. Karm järeldus aga ma ei näe sellest konfliktist väljatulemiseks teist teed. Alust protestimiseks on siin rohkem kui küll. Iseküsimus on aga see, kas omavalitsusjuhid suudavad oma niigi vähest aega ja vahendeid riigiga kohtuskäimise peale kulutada, .

>Eesti elu on ikka tore elu. Väga traagiliste Gruusia sündmuste valguses läheb Eestimaa valitsejate elu omasoodu ning valitsus püüab krokodilli abiga vägisi eelarvet tasakaalu ajada. Nende eelarvekärbete juures on loomulikult raske panna igale ministrile eraldi eesmärki ja lihtsaim on anda ette mingi %, mida siis kõik peavad järgima. Mulle tuli nädalavahetusel üks härrasmees ligi ning küsis, et miks juhib meie riiki rahandusminister mitte peaminister? Ja miks on sotsist rahandusminister selline krokodill, et sööb ära laste koolitoidu? Ma ütleksin, et kallite koalitsioonipartnerite poolt ideaalselt mängitud mäng, mille tulemus peitubki selle härrasmehe küsimustes. Selle eest, et inimeste taskute arvelt püütakse meeleheitlikult riigieelarve tasakaalu hoida on peenelt lükatud vastutus sotside õlgadele ning reformierakond viib jätkuvalt õndsa naeratuse saatel oma eliidipoliitikat jõuga ellu. Erilise tähelepanu all on riigieelarve mõistes marginaalsete summadega aga kohalikud omavalitused, millede rahakotti tahetakse auke pureda kohe mitmest otsast. Küll on nad süüdi, et nad on liiga väikesed, küll liiga suured ja kulukad. Samas pole vahet kui suur või väike on omavalitsus – inimesed peavad saama võimalikult kodu lähedal kätte vajalikud avalikud teenused ja see peab olema kõikide omavalitsusi puudutavate otsuste juures primaarne.Tänase loo ajendiks sai aga Kultuuriministeeriumi poolt kohalikele omavalitsustele saadetud riigieelarveliste eraldiste kasutamise lepingute ühepoolne muutmise leping ehk eelmise lepingu lisa. Selles soovitakse vähendada riigieelarvelisi eraldisi omavalitsuste kultuuriobjektidele, kusjuures lepingu lisale soovitakse ka vallajuhi allkirja ning põhilauseks sellel paberil on – poolte kokkuleppel!Näidake mulle vallajuhti, kes kirjutab sinna südamerahuga alla ja pärast ütleb oma rahvale, et ma leppisin ministriga vastastikusel üksmeelel kokku , et meie rahvamaja saab riigieelarvest kahe miljoni asemel ühe! Ja ka seda, et see tähendab sel aastal alustatud ehituse pooleli jäämist ning lepingu katkestamise eest ehitajaga on vaja ka sellest ühest miljonist sadakond tuhat maksta leppetrahviks.No ei kujuta sellist asja hästi küll ette. Omavalitsuste riigieelarveliste eraldiste kärpimine eelarveaasta keskel on vastutustundetu ning vastuolus õiguspärase ootuse printsiibiga.Kultuuriministeeriumi kirja ei saa pidada kokkuleppeks, kuna omavalitsused ei ole kellegagi kokku leppinud ja enamike vahendite kasutamiseks on kohalikud omavalitsused kuulutanud riigihanked ja sõlminud ka lepingud. Omavalitsused ei saa olla vastutavad, kui sõlmitud lepingutele järgnevad trahvid, kuna riigieelarves oli raha eraldatud ning sel juhul tuleb minu meelest omavalitsustel avaldada valitsuse vastu protesti ja õigusriigis saab see toimuda vaid kohtus. Karm järeldus aga ma ei näe sellest konfliktist väljatulemiseks teist teed. Alust protestimiseks on siin rohkem kui küll. Iseküsimus on aga see, kas omavalitsusjuhid suudavad oma niigi vähest aega ja vahendeid riigiga kohtuskäimise peale kulutada, .

>Täna valitsuses heaks kiidetud kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemise soodustamise seaduse muutmine iseenesest on positiivne uudis. Näitab, et vähemalt on minister, kes suudab raskel ajal läbi viia ka seaduse, mille tagajärjel eelravekulud suurenevad. Vähemalt teoreetiliselt, sest tuleb tõdeda, et suure tõenäosusega ei lähe seda raha järgmisel aastal vaja ning küllap seetõttu peaminister lasigi kerge muigega ministril oma töövõitu nautida. Omavalitsuste ühinemine on seotud suurte kuludega ning kui nad leiavad selleks vajaduse, siis peab riik siin omavalitustele küll appi minema. Harva seda juhtub, aga siinkohal olen nõus pigem peaministriga, kelle sõnul jagub sellest rahast sildi ja templi vahetamiseks aga mitte teenuste kvaliteedi parandamiseks nagu arvab omavalitsuste eest vastutav regionaalminister.Ma tõepoolest tervitan valitsuse soovi suurendada omavalitsusüksuste ühinemistoetust, kuid sooviks siiski näha sisulist tahet omavalitsustele piisava tulubaasi tagamiseks. Omavalitsuste lihtsa liitmisega ei saavutata teenuste kvaliteedi kasvu ja inimesed kaotavad kindlasti nende kättesaadavuses. Siiski liitumist soodustavate toetuse suurendamise puhul on heameel, et valitsus jätkab Rahvaliidu positiivset algatust. Samas mõjub see täna koalitsioonist kostuvate omavalitsuste tulude vähendamise plaani taustal lausa küüniliselt. Kahe käega võtame ning näpuotsaga anname. Tavapärane lugu, mis ei ole Eesti poliitmaastikul esimene ega viimane omataoline otsus.Täna valitsuses heaks kiidetud eelnõu seab omavalitsustele kohustuse tagada avalike teenuste kättesaadavus ja kvaliteet vähemalt samal tasemel ka pärast liitumist, kuid sellisel juhul ühinemiseks polekski nagu tarvidust! Lisaks sellele, et ei saavutata reaalset kulude kokkuhoidu muutub omavalitsuslike teenuste reaalne kättesaadavus vägagi küsitavaks.Eriti „huvitavaks”teeb kogu selle temaatika minu meelest ühe ajakirjaniku kokkuvõte regionaalministri esinemisest valitsuse pressikonverentsist, mis lõppes lausega:“Küsimusest, kas IRL-il on sisukaid argumente, teadlaste uuringuid või kindel kava haldus-territoriaalse reformi läbiviimiseks ehk siis ka valdade kohustuslikuks liitmiseks-läbiviimiseks, õnnestus regionaalministril kõrvale hiilida.”Ega sellele kokkuvõttele polegi rohkem midagi lisada, sest see kommentaar annab tänase valitsuse pädevuse ja sisukuse kontekstis päris hea pildi…