Category Archives: Mis ma arvan Eesti asjast

Viimased uudised endise kodupartei ehk Rahvaliidu ridadest teevad meele kurvaks. Kuigi ei peaks see enam minu asi targutada olema, on juhtunud täpselt see, millest püüdsime erakonnakaaslastele ennetavalt rääkida. Aga kahjuks on alati parem kuulata ja uskuda magusat umbluud, kui karmi tõde. Mõtlesin siiani, et ei hakka kunagi lahkunu haual tuututama ja jätan sellekohased mõtted enda teada, kuid see, mis praegu erakonnas, millesse sai 12 aasta jooksul päris suur panus antud, lahti läks, sunnib lihtsalt üht-teist välja ütlema. Mõnes mõttes toimus Rahvaliidus kevadel kahe erineva mõtteviisi kokkupõrge. Üritati küll jätta muljet põlvkondade konfliktist, kuid pigem oli siiski tegemist tulevikku vaatava ja positiivse mõttemaailma ning nostalgia ning minevikus sobrava maailma põrkumisega, mis päädis siis kongressiga, kus pea pooled osalejad pooldasid ühinemist sotsiaaldemokraatidega, kuid enamus siiski pidas targemaks ise edasi põrutada ning püüdsid endale ja ühiskonnale seletada, et ainus probleem oli vales juhtimises. Eelmine Rahvaliidu juhtkond soovis Eesti poliitikasse tuua sisulist muutust läbi kahe erineva, kuid samas ka sarnase, erakonna pädevuste ja organisatsioonide ühendamise. Tugevuste ühendamise läbi sisulise arutelu ja avaliku debati. Demokraatlikus ühiskonnas ja erakonnas on see täiesti normaalne, et seisukohti arutatakse ning tihti on tulised debatid just need, mis viivad edasi ja panevad inimesi pingutama. Juba tollal tegid mitmed selle liitumise vastased ühinemisdebatist justkui oma vabadussõja, kus ühel poolel nn õiged parteilased ja teisel poolel äraandjad. Räägiti nn noorte juhtide isiklikest diilidest ja partei müümisest. Seda kuulutati maakondades ja listides aga tegelikkuses oli sisuline fookus ju hoopis kusagil mujal. Kui paljude endiste erakonnakaaslastega enne seda ühinemisprotsessi lõppvaatust suheldud sai, võtsid enamus seda positiivselt, sest aduti, et üksi pole jõuline edasiminek reaalne ning kas me seda tahtsime endale tunnistada või mitte – tegelikkuses oligi valikuks kas liikumine Keskerakonna või Sotsiaaldemokraatide suunas. Paraku said Rahvaliidu vanema põlvkonna liidrid oma ideele viia erakond Keskerakonna rüppe pehmelt öeldes igal rindel vastu näppe ning seejärel jooksis mõni oravate manu ja teised hakkasid üleöö jälle rääkima helesinisest unistusest erakonna iseseisvast võimest edasi minna ja olla midagi muutmata Eesti poliitikas mõjukas kaasarääkija. Erakonna liikmed sattusid segadusse ja paljud mõistlikud inimesed tõmbusid erakonnast ja kahjuks ka üldse poliitikast kõrvale. Tänaseks ongi aga toonaste suurte „iseseisvuslaste“ tegelikud motiivid taaskord selgelt näha ning sisuliste küsimustega ei tegele keegi ja kaugustes terendab taaskord kesikute sõbralik käsi. Seda ei soovitud tunnistada kevadel ning tundub, et mõned elavad siiani soovitud fantaasiamaailmas edasi. Unistada ja mitte midagi teha on alati lihtsam ja toredam, kui reaalses olukorras teha karme, kuid edasiviivaid otsuseid. Nii oodatigi viimsepäevani uut ja pauguga paekivist sealiha teha oskavat liidrit, kuid paraku juhtus nii nagu ikka reaalses maailmas õhku riputatud unistustega. Kui ikka ideid ja sisulist arusaamist ei ole ning kõike vaadati vaid läbi pragmaatiliste teemade ja sinna juurde veel positsioonide jaotus partei ladvikus ja täna päevavalgele ujunud rahade kasutamine, on asi ikka hale ja kuramuse nukker. Esimese hooga üritasid Rahvaliitu juhtima asunud „tõelised erakonna patrioodid” süüdistada eelmist juhtkonda, mingites hämarates tehingutes, kuid päeva lõpus ei suudetud leida ühtegi reaalset teemat, millest kinni hakata, sest veidi kaine pilguga asju üle vaadates jõuti ka ise tõdemuseni, et kõike oli tehtud siiski tuleviku nimel ning erakonna heaks. Raamatupidamine ja finantside juhtimine oli korras ning ka võlgnevustega asjad kontrolli all. Juba toona soovitas mõni ka uude juhtkonda kuuluv tegelane mitte tegeleda pasa loopimisega, mis tavaliselt kipub ka viskajat määrima ning tänaseks on suurimad Rahvaliidu eelmiste juhtide sõimajad mattunud sellise ja kahjuks vist tõelise pasalaviini alla ning peale peegli pole neil küll mõtet kuhugi vaadata. Kirjutasin oma viimases listikirjas rahvaliitlastele, et tegelikkuses on mul heameel ka siis, kui selle ühinemisteema nurjumise korral saab erakond sellest raputusest niipalju indu, et kõik, kes aastaid on arenguid peal vaadanud, võtavad jalad tagumiku alt välja ja hakkavad tööle. Siis oleks võinud tõesti ka Rahvaliidust asja saada ning selle juures pundi noorte idealistide poliitiliste märtritena erakonnast lahkumine poleks selle eest olnud tervikuna suur hind. Kahjuks ei tulnud kusagilt paljulubatud uut juhti ja uusi tegijaid, kel mingi sisu ja tegu. Paljud endised erakonnakaaslased pettusid taas, kuid lootus siiski kusagil hõõgus ning paraku kustutasid tänased Rahvaliidu tippjuhid ka selle lootuse, kui kõrge kaarega nendele lootusest hõõguvatele sütele peale lasid. Mul on siiralt kahju ausameelsetest rahvaliitlastest, kes lasid ennast mesisuuga tegelastel ära rääkida ning nüüd peavad taas punastama oma juhtide tegevuse tõttu. Ise olen täna, koos enam kui saja endise rahvaliitlasega, jätkamas Hooliva Eesti programmis kirja pandud ideede elluviimist. Seda täna järjest laiemat kandepinda omava ja demokraatiat ülioluliseks pidava erakonna liikmena. Usun siiralt, et üheskoos suudame moodustada Sotsiaaldemokraatlikust erakonnast sellise poliitilise jõu, kes suudab reaalselt seista regionaalselt ja sotsiaalselt tasakaalustatud Eesti eest pikkade aastate jooksul. Kõikidele tahtmist täis rahvaliitlastele, kes ei ole kuidagi ära teeninud seda soga, mis neile jälle pähe valati, aga esitan küll selge üleskutse meiega liitumiseks. Jäädes niisama tähti vaatama ja edasi unistama, on täna enam kui kindel, et teie head ideed ja mõtted jäävad riigi tasandil esindamata ning sellest oleks mul paganama kahju.

Palaval suveajal kostab valitsuse ruuporist peaasjalikult rõõmuhõiskeid euroülesande eduka lahendamise puhul. Võimulolijad on justkui ära unustanud, et jätkuvalt on ilma tööta üle 100 000 kaasmaalase ja et töötus hakkab para¬tamatult kasvama koos peagi saabuva sügisega, mil hooajatöödel rakendust leidnud inimesed on taas tööbüroode uste taga. Kõige selle taustal tundub mulle üha enam, et tänasel valitsusel pole ei tahet ega ka oskusi Eesti ühiskonna kõige tõsisema valukoha lahendamiseks. Kevadel osutas sotsioloog Andrus Saar, et poliitikutel napib tööpuuduse leevendamiseks häid ideid ja nii mõnegi erakonna suurtel lubadustel pole tegelikult katet. Saar rõhutas toona, et tööpuuduse vähendamine ei ole lihtne ühekordne aktsioon, vaid nõuab paljude meetmete üheaegset rakendamist. Absoluutselt nõus! Paraku on seltskond, kelle käes on valitsemise hoovad, vajunud hoopis raskesse eurounne. Väärib tähelepanu, et just üliliberaalse joonega riike tabas majanduskriis kõige rängemalt. Nende riikide hulka kuulub ka Eesti, kus vaadati vaikides pealt pankade laenurallit ning kinnisvaramulli tekitamist ja lastakse siiani inimestel sattuda sms-laenude orjusesse. Samas tegi enamik Euroopa riike kriisi puhkedes nii üldisi maksusüsteemi muudatusi kui ka piiratud muudatusi maksukategooriates või -määrades. Seda ikka selleks, et ergutada ettevõtjaid uusi töökohtasid looma ja leevendada tööpuuduse sotsiaalseid tagajärgi. Eesti ettevõtjal, kes saaks tööotsijale poole kohaga tööd pakkuda, käib aga inimese palkamine üle jõu, sest maksukoormus on osalise tööajaga töötaja puhul proportsioonist väljas. Samuti peaks võimalikult lihtne olema ettevõtlusega alustamine füüsilisest isikust ettevõtjana. Eesti maksunduse jäikuse tõttu valitseb selles vallas taandareng ja FIEde arv meil hoopis väheneb jõudsalt. Need on vaid mõned kitsaskohad, mis ootavad kiiret ja mõistlikku lahendust. Euroopa Liidu suuremad liikmesriigid on keskendunud nõudluse taastamisele ning tööhõive kaitsmisele, mis toob ka uue majanduskasvu. Mitmel pool on peetud arukaks toetada mitmesuguste maksukärbete kaudu kõige haavatavamate inimrühmade ostujõudu. Riigid suunavad avaliku sektori investeeringud eeskätt infrastruktuuridesse ja toetavad väikese ja keskmise suurusega ettevõtteid garantiide ning laenurahaga. Tööturgu elavdavad nad ka paindliku tööaja ja ümberõppe võimaluste laiendamisega. Ka meie teise kvartali majanduskasvu numbrid teevad üle pika aja pisut rõõmu. Ja välisinvestoritele annab see tõesti tugeva signaali, et Eesti hoiab usaldusväärsetes reitingutabelites kõrgeid kohti. Kõigest sellest on aga lihtsale eesti tööinimesele veel vähe kasu, sest toidulaud tahab katmist ning tuba kütmist. On enam kui selge, et suvel näiliselt peatunud tööpuuduse kasv hakkab paari kuu jooksul taas tõusma. Lihtsa näitena – ka minu enda ettevõttes on suveperioodil üle kahekümne inimese rohkem tööl, kelle tähtajalised lepingud lõpevad kahjuks koos suvega ning selliste hooajaliste töökohtade arv tervikuna on Eestis päris suur. Ühelt poolt on hästi positiivne, et selliseid töökohti saavad ettevõtjad suveperioodil pakkuda, kuid see ei ole kindlasti teema, mille valitsus enda suureks töövõiduks kirjutab. Valitsus peab esmalt hülgama pimeda usu, et vaid euro nimeline imerohi suudab tööpuudust ravida. Teiseks tuleb tal tunnistada, et tööpuudus on selgelt ühiskonna ees seisev suurim probleem, mille leevendamiseks peavad poliitilised jõud tegema koostööd. Koalitsioonil võiks olla siinkohal tarkust kaasata protsessi ka opositsioon. Kui ei suudeta välja pakkuda laiapõhjalisi ja tarku lahendusi, on nii otsustel ja veelgi enam otsustamatusel väga karmid ja pikaajalised tagajärjed. Ning me seisame silmitsi uute sotsiaalsete tagasilöökidega. *lugu ilmunud ka artiklina maakonnalehtedes

Üle kahe aasta tagasi mõeldi välja geniaalne plaan, kuidas ennast ühe sambaga Eesti Vabariigi ajalukku kirjutada ning kaitseministril oli võimalus oma partei rahvuslikku nägu tähistada väärika monumendiga. Aga päeva lõpuks on sellest kujunenud üks hale ja hambutu läbikukkumiste jada, mille käigus oleks normaalse poliitkultuuriga riigis üks minister vähemalt kolm korda pidanud oma ameti, kellegile teisele üle andma. Valitsus andis toona kaitseministeeriumile õiguse korraldada vabadussamba rajamiseks erandmenetlusega riigihange, mille eesmärgiks oli tagada võimalikult soodsad tingimused. Erandmenetlusega riigihanke valikut põhjendati sellega, et tuleb arvestades Vabadussõja mälestussamba rajamise tähtsust ja sellega seotud turvalisust. Tänaseks on sammas püsti ja võibolla polekski mõtet sellel teemal enam midagi heietada, kui mõni aeg tagasi poleks taaskord tulnud välja uued faktid ning kus projekteerijate ning tellijate jutt kohe kuiagi kokku ei lähe. Kui ikka projektis nähti ette üks summa ja kogu sambasse topitud raha maht seda kindlasti ka eeldaks, siis on ikka ääretult kummaline, et nüüd tuleb välja mingi isetegevus materjalide kasutamise osas. Tänaseks ei ole suudetud või pigem ei ole tahetud samba tellijaks olnud Kaitseministeeriumi poolt anda ammendavaid vastuseid, miks on asjad just nii õnnetud nagu nad on. Tasub veel meenutada, et lisaks uutele probleemidele on siiani ju suureks mureks samba valgustus. Häda on ju täna ikka see, et oodatud ja kallis sammas, ei ole mitte selline nagu selle raha eest planeeritud ja küsimusele, kas selle õnnetu materjali ja valgustuse eest ikka vastutavad otseselt samba tootjad või hoopis mingeid kanaleid pidi on nende muutuste taga tellija pikad näpud? Ajakirjanduseski ilmunud materjalid aga paljastavadki juba huvitavad tõed – nimelt olid kolletuvate klaaside ja tänaseks ka materjali asendamise teema tõenäoliselt ammu teada, kuid kõik asjaosalised hämasid lõpuni üllatavate nägudega ning kirusid tsehhe. Kurb on aga see, et mida sa kirud, kui ise oled sama salastatud lepinguga lubanud ehitajatele juurde üle kahe miljoni krooni, et kollased mured välja ei paistaks. Tuleb välja, et tegelikkuses olid need mured juba ammu teada ning avalikkusele aeti teadlikult udu. Ehk lõppkokkuvõttes selline tüüpiline lugu Eesti poliitikataevast ehk taheti parimat aga välja kukkus nagu alati. Minu meelest on selles hambutus saagat mõtteainet nii kaitseministri koduerakonnale, kui tervele valitsusele ning loodan, et targad valijad annavad ka sellele sambatantsule ükskord oma hinnangu.

>Head erakonnakaaslased ja Eestimaa inimesed! Oleme igaüks olnud Eestimaa Rahvaliidu liige kümmekond aastat ja vaatame murelikult arengutele, mis erakonnas viimasel ajal toimunud on. Maailmavaatelise väitluse asemel Eesti ja Rahvaliidu tuleviku üle on arutelu keskmesse tõstetud parteikassa kasutamine ning erakonnas maad võtnud kättemaksuhimu ja isiklikud solvangud. Pakkusime aseesimeestena välja tulevikkuvaatava plaani luua Eestimaa Rahvaliidu ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna baasil uus ning tugev, regionaalselt ja sotsiaalselt vastutustundlik jõud. Meie ettepanekut toetas arvamusuuringu järgi 58% Eesti inimestest, 2/3 Rahvaliidu juhatuse koosseisust, enam kui pool volikogu liikmetest ja üle 40% kongressi delegaatidest. Ühenderakonna loomise idee toetajate hulgas olid paljud omavalitsusjuhid, põllumehed, ettevõtjad, ühiskonnateadlased ja arvamusliidrid. Kuigi Rahvaliidu kongress otsustas ühenderakonna loomise plaani mitte heaks kiita, on Rahvaliit meie hinnangul jõudnud ummikteele: erakonna toetus on pikka aega püsinud allpool valimiskünnist ja erakond on kaotanud positsioone kolmedel viimastel valimistel. Kuigi Rahvaliit on alati seisnud aruka ja inimesest hooliva poliitika eest, on meil siiski jäänud väheks jõudu, et oma seisukohti mõjukalt esindada. Erakonna iseseisva jätkamise toetajad ei ole esitanud ühtegi plaani, kuidas erakond uuele tõusule viia ning enamik neist ei soovi ise järgmistel valimistel kandideerida.Me ei ole matnud maha plaani luua tugev, Eesti regionaalselt ja sotsiaalselt tasakaalustatud arengu eest seisev jõud. Rahvaliidu ideed ei vääri hääbumist ning keegi ei peaks tundma end reeturina, kui ta ei soovi igavesti taluda erakonna edasiviimise asemel siseheitlusele ja kättemaksule keskendunud poliitikute solvanguid. Teatasime oma tagasiastumisel tehtud avalduses, et kavatseme leida viisi, kuidas idee tugevast eestimeelsest, inimesest hoolivast ja regionaalse tasakaalu eest seisvast jõust ellu viia. Näeme Rahvaliidu Hooliva Eesti programmi peamiste autoritena, et Eesti poliitikamaastikul suudab täna neid väärtusi kanda Sotsiaaldemokraatlik Erakond ning oleme seetõttu teinud otsuse jätkata oma poliitilist tegevust ühinedes sotsiaaldemokraatidega. Kutsume endaga kaasa kõiki mõttekaaslasi, kes meid kongressil toetasid, sest Eesti inimesed väärivad tõsiseltvõetavat valikut Keskerakonna ning IRLi ja Reformierakonna liidu kõrval. Usume, et meie ja meie mõttekaaslaste ühinemisel sotsiaaldemokraatidega suudame üheskoos anda panuse nii Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ilmavaate ja seisukohtade kujunemisse kui ka organisatsiooni tugevnemiseks. Anname endast parima, et Hooliva Eesti programmis kirjeldatud põhimõtted oleksid tulevikus Eesti poliitikas mõjukalt esindatud. 27. mai 2010 Kajar Lember Ene Tomberg Anto Liivat

>Head erakonnakaaslased ja Eestimaa inimesed! Oleme igaüks olnud Eestimaa Rahvaliidu liige kümmekond aastat ja vaatame murelikult arengutele, mis erakonnas viimasel ajal toimunud on. Maailmavaatelise väitluse asemel Eesti ja Rahvaliidu tuleviku üle on arutelu keskmesse tõstetud parteikassa kasutamine ning erakonnas maad võtnud kättemaksuhimu ja isiklikud solvangud. Pakkusime aseesimeestena välja tulevikkuvaatava plaani luua Eestimaa Rahvaliidu ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna baasil uus ning tugev, regionaalselt ja sotsiaalselt vastutustundlik jõud. Meie ettepanekut toetas arvamusuuringu järgi 58% Eesti inimestest, 2/3 Rahvaliidu juhatuse koosseisust, enam kui pool volikogu liikmetest ja üle 40% kongressi delegaatidest. Ühenderakonna loomise idee toetajate hulgas olid paljud omavalitsusjuhid, põllumehed, ettevõtjad, ühiskonnateadlased ja arvamusliidrid. Kuigi Rahvaliidu kongress otsustas ühenderakonna loomise plaani mitte heaks kiita, on Rahvaliit meie hinnangul jõudnud ummikteele: erakonna toetus on pikka aega püsinud allpool valimiskünnist ja erakond on kaotanud positsioone kolmedel viimastel valimistel. Kuigi Rahvaliit on alati seisnud aruka ja inimesest hooliva poliitika eest, on meil siiski jäänud väheks jõudu, et oma seisukohti mõjukalt esindada. Erakonna iseseisva jätkamise toetajad ei ole esitanud ühtegi plaani, kuidas erakond uuele tõusule viia ning enamik neist ei soovi ise järgmistel valimistel kandideerida.Me ei ole matnud maha plaani luua tugev, Eesti regionaalselt ja sotsiaalselt tasakaalustatud arengu eest seisev jõud. Rahvaliidu ideed ei vääri hääbumist ning keegi ei peaks tundma end reeturina, kui ta ei soovi igavesti taluda erakonna edasiviimise asemel siseheitlusele ja kättemaksule keskendunud poliitikute solvanguid. Teatasime oma tagasiastumisel tehtud avalduses, et kavatseme leida viisi, kuidas idee tugevast eestimeelsest, inimesest hoolivast ja regionaalse tasakaalu eest seisvast jõust ellu viia. Näeme Rahvaliidu Hooliva Eesti programmi peamiste autoritena, et Eesti poliitikamaastikul suudab täna neid väärtusi kanda Sotsiaaldemokraatlik Erakond ning oleme seetõttu teinud otsuse jätkata oma poliitilist tegevust ühinedes sotsiaaldemokraatidega. Kutsume endaga kaasa kõiki mõttekaaslasi, kes meid kongressil toetasid, sest Eesti inimesed väärivad tõsiseltvõetavat valikut Keskerakonna ning IRLi ja Reformierakonna liidu kõrval. Usume, et meie ja meie mõttekaaslaste ühinemisel sotsiaaldemokraatidega suudame üheskoos anda panuse nii Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ilmavaate ja seisukohtade kujunemisse kui ka organisatsiooni tugevnemiseks. Anname endast parima, et Hooliva Eesti programmis kirjeldatud põhimõtted oleksid tulevikus Eesti poliitikas mõjukalt esindatud. 27. mai 2010 Kajar Lember Ene Tomberg Anto Liivat

>Lugedes erinevaid arvamusi, mis on meediaväljaannetes peale Saku Suurhallis toimunud Ühtse Eesti suurkogu, saab vaid tõdeda, et hea etendus anti. See pani mitmed arvamusliidrid ühiskonnas sõna võtma ja samas paljud tegevpoliitikud kohmetult õlgu kehitama. Eriti osav oli lisaks erakondliku tegevuse matkimise ka endise õiguskantsleri kaasa tõmbamine, mis tekitas saalis tõepoolest tunde, et midagi suurt on õhus. Eks ju Ojasoo lõpukõnegi oli veidi kohmetu, sest sai ta ka ise aru, et ootus on nii suur, et selle baasilt võiks teha mida iganes… aga teatriinimeste soov oli anda inimesed siiski vabaks ning etenduse nautijatel teha ise etenduse sõnumist vastavad järeldused. Kõigile anti kaasa selge sõnum olla edaspidi aktiivsem ühiskonnaliige, kes seisab oma õiguste eest. Olen ise viibinud rohkem kui kümnel korral erakonna üldkogul ning loomulikult tuli ette palju tuttavat. Teatrile omaselt võimendati mõned elemendid üle, aga üldiselt tabati meie erakondade olemust päris hästi. Allar Jõksi ettekanne oli väga hea ja kohati oli tunne, nagu oleks ta kõne teesid võtnud meie Hooliva Eesti programmist, sest paljud meie poolt väljatoodud probleemid ja lahendused olid analoogsed. Kuid nagu päriselus ikka, sai ta väiksema aplausi kui Andres Mähari ühiskondlik persesaatmine , mille sõnum loodetavasti jõudis ka pikemaid juhtmeid pidi mõnda kõvema kattega peakilpi kohale. Kogu projekti kandev idee, mis elab ka edasi, oli ju vajadus mõtestada, et miks Eesti inimesed on ühiskondlikult nii passiivsed. Ei soovita kaasa rääkida ja tihti ei julgeta oma arvamust jõuliselt välja öelda. Valdavalt lastakse asjadel lihtsalt minna nagu nad lähevad, kuigi mehhanismid protsesse mõjutada on ju ühiskonnas olemas ja poliitikas mitteosalemine tagabki selle, et otsustatakse sinu eest. Inimesed peavad saama, aga ka tahtma ühiskonnaelus kaasa rääkida. Artur Talvik tõi mõne päeva eest avaldatud artiklis häid näiteid, kuidas igaüks peaks enda eest rohkem seisma ja oma arvamuse peab ikka ise välja ütlema ning seda tuleb teha jõuliselt mitte sauna taga porisedes, kui kaks õlut juba joodud. Ka Rahvaliidu sees toimub praegu väga tõsine protsess, kus tulevikule mõtlev osa erakonnast soovib poliitikas jõulisemalt kaasa rääkida ning luua koos sotsidega Eestis tugev jõud, mis loodetavasti suudab pakkuda valijale ka Ühtse Eesti suurkogul kõlanud soovi leida alternatiivi tänastele juhtparteidele. Ja seda mitte järjekordse päris uue jõu näol vaid justnimelt mõne tänase jõu muutumise kaudu. Ma väga hindan Jõksi seisukohta, et poliitikat teha saab ka parteipoliitika väliselt – kirjutades ja inimesi harides, kuid siis tõepoolest jõuavad paljud ühel hetkel punkti, kus antakse endale aru, et arvamuslugudega ei saa maailma paremaks muuta ja siis tekib küsimus, kas minna poliitikasse või mitte? Samuti jagan 100 % tema seisukohta, et poliitikasse minna on mõtet siis, kui seal on võimalus midagi reaalselt ära teha. Selleks peab olema kõigepealt loomulikult teadmine, kus on kitsaskohad ja kuidas neid lahendada. Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et ühekordse äratuskellena kõlanud Ühtse Eesti suurkogu etendus on läbi, paljud tänased juhtpoliitikud ühemõtteliselt koos laisa kodanikuga perse saadetud ning loodan, et see äratab lisaks tänastele poliitikutele ka potentsiaalsed uued tegijad ja ka valija.

>Lugedes erinevaid arvamusi, mis on meediaväljaannetes peale Saku Suurhallis toimunud Ühtse Eesti suurkogu, saab vaid tõdeda, et hea etendus anti. See pani mitmed arvamusliidrid ühiskonnas sõna võtma ja samas paljud tegevpoliitikud kohmetult õlgu kehitama. Eriti osav oli lisaks erakondliku tegevuse matkimise ka endise õiguskantsleri kaasa tõmbamine, mis tekitas saalis tõepoolest tunde, et midagi suurt on õhus. Eks ju Ojasoo lõpukõnegi oli veidi kohmetu, sest sai ta ka ise aru, et ootus on nii suur, et selle baasilt võiks teha mida iganes… aga teatriinimeste soov oli anda inimesed siiski vabaks ning etenduse nautijatel teha ise etenduse sõnumist vastavad järeldused. Kõigile anti kaasa selge sõnum olla edaspidi aktiivsem ühiskonnaliige, kes seisab oma õiguste eest. Olen ise viibinud rohkem kui kümnel korral erakonna üldkogul ning loomulikult tuli ette palju tuttavat. Teatrile omaselt võimendati mõned elemendid üle, aga üldiselt tabati meie erakondade olemust päris hästi. Allar Jõksi ettekanne oli väga hea ja kohati oli tunne, nagu oleks ta kõne teesid võtnud meie Hooliva Eesti programmist, sest paljud meie poolt väljatoodud probleemid ja lahendused olid analoogsed. Kuid nagu päriselus ikka, sai ta väiksema aplausi kui Andres Mähari ühiskondlik persesaatmine , mille sõnum loodetavasti jõudis ka pikemaid juhtmeid pidi mõnda kõvema kattega peakilpi kohale. Kogu projekti kandev idee, mis elab ka edasi, oli ju vajadus mõtestada, et miks Eesti inimesed on ühiskondlikult nii passiivsed. Ei soovita kaasa rääkida ja tihti ei julgeta oma arvamust jõuliselt välja öelda. Valdavalt lastakse asjadel lihtsalt minna nagu nad lähevad, kuigi mehhanismid protsesse mõjutada on ju ühiskonnas olemas ja poliitikas mitteosalemine tagabki selle, et otsustatakse sinu eest. Inimesed peavad saama, aga ka tahtma ühiskonnaelus kaasa rääkida. Artur Talvik tõi mõne päeva eest avaldatud artiklis häid näiteid, kuidas igaüks peaks enda eest rohkem seisma ja oma arvamuse peab ikka ise välja ütlema ning seda tuleb teha jõuliselt mitte sauna taga porisedes, kui kaks õlut juba joodud. Ka Rahvaliidu sees toimub praegu väga tõsine protsess, kus tulevikule mõtlev osa erakonnast soovib poliitikas jõulisemalt kaasa rääkida ning luua koos sotsidega Eestis tugev jõud, mis loodetavasti suudab pakkuda valijale ka Ühtse Eesti suurkogul kõlanud soovi leida alternatiivi tänastele juhtparteidele. Ja seda mitte järjekordse päris uue jõu näol vaid justnimelt mõne tänase jõu muutumise kaudu. Ma väga hindan Jõksi seisukohta, et poliitikat teha saab ka parteipoliitika väliselt – kirjutades ja inimesi harides, kuid siis tõepoolest jõuavad paljud ühel hetkel punkti, kus antakse endale aru, et arvamuslugudega ei saa maailma paremaks muuta ja siis tekib küsimus, kas minna poliitikasse või mitte? Samuti jagan 100 % tema seisukohta, et poliitikasse minna on mõtet siis, kui seal on võimalus midagi reaalselt ära teha. Selleks peab olema kõigepealt loomulikult teadmine, kus on kitsaskohad ja kuidas neid lahendada. Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et ühekordse äratuskellena kõlanud Ühtse Eesti suurkogu etendus on läbi, paljud tänased juhtpoliitikud ühemõtteliselt koos laisa kodanikuga perse saadetud ning loodan, et see äratab lisaks tänastele poliitikutele ka potentsiaalsed uued tegijad ja ka valija.

>Huvitavaid asju saab ikka ajaleheveergudelt lugeda. Eelmisel nädalal toodi mitmes kohas välja kavandatav seadusemuudatus, mille tulemusel peavad kõik, kes soovivad edaspidi sõita neljarattaveoliste traktoritega ning kellel täna puudub kõrgem juhilubade kategooria kui „B”, peavad minema kursustele ning tegema eksami, et oma töötegemist saaks jätkata. Reaalselt tähendab see seda, et mees, kes on 20 aastat traktorirooli keeranud ning sellega oma peret toitnud ja sooviks seda tööd ka edasi teha, peab täna taskust välja käima ca 7000 krooni tõestamaks, et ta oskab traktoriga tagurpidi boksi sõita, millel suures pildis puudub igasugune seos kündmisoskuse või mõne muu põhilise põllumajanduses ettetuleva tööga. Loomulikult on ka see oskus teretulnud ning enamus, kes mõned aastad on traktori peal töötanud saavad sellega tõenäoliselt ka kinnisilmi hakkama. Aga vägagi tundub mulle, et kellegi lobby tulemusel on suudetud seadusesse suruda meede, mis tühjendab maamehe tasku ja täidab omakorda koolitaja ning ka riigi oma. On täiesti arusaamatu ja vastuvõetamatu, miks peaks täna reaalse töökogemusega põllumehed minema uuesti eksamile? Mainitakse ka seda, et põllu peal sõitmist ei harjutata, kuna tundide arv on limiteeritud. Aga kui mõelda algajatele siis just seda neil võikski vaja minna. Absoluutselt nõus, et traktori- ja autojuhtimise ettevalmistus on kaks täiesti iseasja, kuid selliselt, et ühe rauaga pannakse nii pikajaliste kogemustega meestele kui ka algajatele, ei ole küll täna mõistlik. Seadusi saab teha ka nii, et talupojatarkus sinna ikka alles jääb. Täna on põllumeestel niigi raske ja ei ole mõistlik ilma igasuguse loogilise eesmärgita saata töökogemusega traktoriste taas koolipinki ainult seetõttu, et kunagi on jäetud seadusesse auk ja täna on keegi tarkpea välja mõelnud seadusemuudatuse, mis lisaks koolirahale ka riigilõivu näol vajaliku kopika just maameeste käest kokku korjab.

>Huvitavaid asju saab ikka ajaleheveergudelt lugeda. Eelmisel nädalal toodi mitmes kohas välja kavandatav seadusemuudatus, mille tulemusel peavad kõik, kes soovivad edaspidi sõita neljarattaveoliste traktoritega ning kellel täna puudub kõrgem juhilubade kategooria kui „B”, peavad minema kursustele ning tegema eksami, et oma töötegemist saaks jätkata. Reaalselt tähendab see seda, et mees, kes on 20 aastat traktorirooli keeranud ning sellega oma peret toitnud ja sooviks seda tööd ka edasi teha, peab täna taskust välja käima ca 7000 krooni tõestamaks, et ta oskab traktoriga tagurpidi boksi sõita, millel suures pildis puudub igasugune seos kündmisoskuse või mõne muu põhilise põllumajanduses ettetuleva tööga. Loomulikult on ka see oskus teretulnud ning enamus, kes mõned aastad on traktori peal töötanud saavad sellega tõenäoliselt ka kinnisilmi hakkama. Aga vägagi tundub mulle, et kellegi lobby tulemusel on suudetud seadusesse suruda meede, mis tühjendab maamehe tasku ja täidab omakorda koolitaja ning ka riigi oma. On täiesti arusaamatu ja vastuvõetamatu, miks peaks täna reaalse töökogemusega põllumehed minema uuesti eksamile? Mainitakse ka seda, et põllu peal sõitmist ei harjutata, kuna tundide arv on limiteeritud. Aga kui mõelda algajatele siis just seda neil võikski vaja minna. Absoluutselt nõus, et traktori- ja autojuhtimise ettevalmistus on kaks täiesti iseasja, kuid selliselt, et ühe rauaga pannakse nii pikajaliste kogemustega meestele kui ka algajatele, ei ole küll täna mõistlik. Seadusi saab teha ka nii, et talupojatarkus sinna ikka alles jääb. Täna on põllumeestel niigi raske ja ei ole mõistlik ilma igasuguse loogilise eesmärgita saata töökogemusega traktoriste taas koolipinki ainult seetõttu, et kunagi on jäetud seadusesse auk ja täna on keegi tarkpea välja mõelnud seadusemuudatuse, mis lisaks koolirahale ka riigilõivu näol vajaliku kopika just maameeste käest kokku korjab.

>Kodukootud lähenemine ja talupojamõistus riigi juhtimisel on nähtused, mis jäävad Toompea koridorides üha vähemaks, ning see ei tule meie riigile sugugi kasuks. Hiljuti Maalehes ilmunud loos iga maakonna muutmisest üheks omavalitsuseks käidi selle idee põhjendusena välja väide, et halduskorralduse sellise ümberkujundamisega saaks lahti “kodukootud poliitikutest”. Me räägime üha regionaalpoliitilise mõõtme arvestamise vajadusest, aga selle arutelu eestvedajateks pole mitte keegi kusagilt kaugelt, vaid valdavalt just needsamad “kodukootud” kogemusega inimesed. Et Eestimaa eri paigus saaks hästi elada, peavad meie poliitikud halduskorralduse muutmises tõepoolest kokku leppima. Kui tahame oma haldussuutlikkust suurendada, ei aita kosmeetilised vangerdused nagu omavalitsuste liitmine, vaid alustada tuleb hoopis teiselt tasandilt. Soome näitab eeskujuViimasel kümnendil on kogu panus tehtud liitmistehetele, kuid nüüd on selge, et vägisi mägesid ei liiguta, ja seda ei tohigi teha. Vaielda tasub aga selle üle, milline halduskorraldus on inimestele ja piirkondadele kõige kasulikum. Inimesele on tähtis teenuse kättesaadavus ja selle kvaliteet. Rahulolu teenusega väljendub nii selle kättesaadavuses kui ka ajas, mis asjatoimetuste peale kulub.Paljud omavalitsused on praegu hädas teenustega, mille kvaliteedi tagamiseks oleks vaja omavalitsuste tihedamat koostööd. Halduskorralduse vallas tasukski keskenduda eelkõige maakonnatasandile ning sellest lähtudes teha riigiasutuste ja omavalitsuste tegevuses vajadusel muudatusi.Seda pole mõtet nimetada haldusreformiks – see on liiga äraleierdatud sõna -, vaid pigem riigireformiks. Võimaliku reformi ainueesmärk peab olema uus halduskvaliteet, mis lähtub inimesest hooliva riigi põhimõtetest. 2000. aastal soovitas Euroopa Nõukogu kohalike ja regionaalomavalitsuste kongress keskenduda Eestil haldusreformis regionaaltasandile ning moodustada tugevad omavalitsusliidud või lausa maakonnaomavalitsused. Viimastel aastatel on haldusreformi viinud ellu kaks meie süsteemiga sarnast riiki, Taani ja Soome. Taanis kaotati ülesannete dubleerimine ning määrati kindlaks keskvalitsuse, maakonna ja kohaliku omavalitsuse kohustused. Maakondade hallata jäid piirkonna areng ning tervishoiuasutused, kohalikele omavalitsustele aga haridus, kultuur, sotsiaalhoolekanne, tööhõive ja keskkond, planeerimine ja kommunaalteenused. Soomes muudeti regioonide ehk meie mõistes maakondade arvu ning soodustati kohalike omavalitsuste koostööd ja vabatahtlikku liitumist. Samas on just Soome omavalitsusliitude toimimise süsteem see, millest võiksime lähtuda. Seda mudelit toetab suur osa Eesti haldusteoreetikuid, kuid kahjuks ei ole praktikud otsustega järele jõudnud. Soome mudeli suur eelis on see, et ülesanded on eri tasandite vahel suudetud delegeerida nii, et omavalitsuse suurus ei mängi teenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse juures mingit rolli. Regioonikantslerid tööleEnne muistset vabadusvõitlust tähendas maakond Eestis kohalike omavalitsuste koostööd. Iseseisvuse taastamisel võeti samuti suund iseseisvate, omavalitsuste koostööl põhinevale ning teenuseid osutavale maakonnale. 1990. aastate alguses asendati see maakonnaga, mis tähistas riigiasutust (maavalitsus). Ka maavanem, kes oli seni pigem kogukondade ühine maakondlik juht, muutus keskvalitsuse poliitikast sõltuvaks ametnikuks. Ainult väga tugevad isiksused on maavanemana suutnud riigiametniku ülesannete täitmise kõrval täita ka maakonna sisulise juhi rolli. Uuringud peavad just nõrka regionaaltasandit Eesti haldus-suutlikkuse puuduseks. Praegune keskvalitsuse regionaalhaldust ja järelevalvet teostav maavalitsus tuleb asendada demokraatlikult moodustatud maakogu ja valitava maavanemaga. Selleks tuleb omavalitsusliitudele anda avalikõigusliku juriidilise isiku staatus.Maavanemast peab taas saama altpoolt üles valitav isik ning senise maavalitsuse teenuseid pakkuvad osakonnad ja omavalitsusliidu büroo baasil loodav juhtkond peaksid jääma teda toetama. Selle variandi sisuliselt ainus alternatiiv on kahetasandiline omavalitsussüsteem, mis on iseenesest veelgi konkreetsem ja selgem, kuid eeldaks lisavalimisi ning väga suuri muutusi. Eesti mõistes polekski sel juhul tegu uue juhtimistasandiga, vaid praeguste ühtseks jõuks muutmisega. Maavanemal on üsna suur rollikonflikt – ta on maakonnas ühtaegu nii koostöö ja arengu juht kui ka riiklik järelevalvur. Tõenäoliselt ongi mõistlik jätta maavalitsuse praegused, inimestele ja ühistegevusele suunatud teenused vanaviisi maakonnatasandile ning riiklik järelevalve neist selgelt eraldada. Ametisse võib ka panna 4-6 regioonikantslerit, kes alluksid otse regionaalministrile ja tegutseksid piirkonna riikliku järelevalveametnikuna. Maakonnatasandil oleks rahva mandaadiga kindlustatud demokraatlik juhtimine, mis arvestab kohalikku eripära ja olusid, ning vallad ja linnad tagaksid inimestele kohapeal kõige vajalikumad teenused. *artikkel ilmus Maalehes 15.04.2010