Category Archives: Mis ma arvan Eesti asjast

>Meie meediarindelt kostab üleskutseid stiilis, et Eesti Energiat oodatakse kiiresti börsile, et see elavdaks aktsiaturgu ja köidaks välisinvestorite tähelepanu. Neile üleskutsetele annavad hoogu analüütikud, lisades omalt poolt, et seda tuleb teha kohe ja kiiresti. Õnneks on seekordse tükikese Eesti Energia turuletoomisel vähemalt võetud ettevõtte väärtuse arvutamise aluseks õige suurusjärk. Tuletan meelde, et kaheksa aastat tagasi üritas sisuliselt sama valitsusliit müüa poole Eesti Energiast koos kaevanduste ja infrastruktuuriga umbes miljardi krooni eest ühele jänkide riiulifirmale. Teadmiseks veel niipalju, et tollal meie riigitüürihoidjate üleskiidetud ja kalli raha eest palgatud nõustajate soovitatud välisinvestorid on nüüd pankrotis. Rääkides tollasest hinnast, tasub teada, et viimastel aastatel on Eesti Energia teeninud igal aastal rohkem kui miljardi vaid CO2 kvoodi ehk lihtsalt öeldes sooja õhu müümisega. Tahtmata süüvida minevikku, on siiski asjakohane küsida – kelle huvides see tehing oleks olnud? Õnneks suudeti tollal koguda 163 tuhande Eestist hooliva inimese allkirjad, ja sellise jõu vastu ei julgenud toonased riigiisad minna. Nüüd oleme jälle seisus, kus üks tükk Eesti riigi suurimast ja strateegiliselt ülitähtsast ettevõttest tahetakse turule tuua. Kindlasti on siin mitu olulist aspekti, kuid kõigepealt tuleb vastata küsimusele, kas müüa. Ja kui see otsus siiski tehakse, kerkib kohe teine küsimus: mis hinnaga müüa? Üldjuhul on tavaks öelda, et küll turg paneb hinna paika, kuid see tõdemus tuleks riigile strateegilise tehingu puhul kindlasti kõrvale jätta. Antud juhul ei tohi lähtuda majanduse madalseisus antud hetkehinnangust – siin tuleb ilmtingimata arvestada ettevõtte tähtsust ja tulevikuväärtust. Ja kui keegi väidab, et seda ei ole võimalik välja arvutada, siis tulebki mõte sahtlisse tagasi panna ning lollused lõpetada. Kolmandaks on oluline, kui suurt tükki tahetakse müüa. Jälle on kõikvõimalike head rahapaigutamist ootavate fondide analüütikud tarkust täis, et kiiresti tuleb turule panna võimalikult suur osa. Kusjuures nad isegi ei häbene lisada, et see tagab ka riigile jääva osa hilisema likviidsuse. Mina loen sellest hoiakust välja kellegi peas keerleva kindla plaani, et esimene tükk ei jää viimaseks. Ja nii tasapisi saabki strateegilisest riigiettevõttest midagi muud… Üks tahk on sel kaubasobitusel kindlasti veel – mis on kogu tehingu mõte? Ainus eesmärk, mida võiks mõista, oleks Eesti Energia enda vajadus tulevikuinvesteeringuteks, kuigi ka selleks leiab hea tahtmise korral muid allikaid. Samas saab asjakohases diskussioonis kõlama jäänud vihjetest mõnelgi puhul järeldada, justkui loodetaks selle tehinguga päästa Tallinna börsi või, mis veel hullem, täita riigieelarvet. Ehkki sellised avaldused kuuluvad huumori rubriiki, siis kahjuks nii mõeldaksegi. Üks väheseid riike, kes praeguses majandusolukorras on valmis oma riigiettevõtteid müüma, on Venemaa. Kuid neil on see alles n-ö. esimene ring ning nemadki välistavad strateegiliste suurettevõtete müügi. Meil aga pole riigile muud enam jäänudki, ning nüüd hakkame närima seda kätt, mis meid toidab – nii dividendidega kui ka odava energiaga, nii ettevõtteid kui eratarbijaid. Avalikkuse eest on varjul hoitud, mis siis ikkagi on selle tükikese sisu, mida börsi poole lükatakse. Kas põlevkivivarud, jaotusvõrgud, tootmisjaamad või kõik loetletu kokku ehk kogu kontsern? Enne kui jaotusvõrk erakätesse anda, tasub õppida kogemusest, näiteks mis on saanud meie rongiliiklusest või Tallinna torudest. Üks asi on opereerimine erakätesse anda, kuid anda käest ära strateegiline infrastruktuur tundub küll mõistusevastane tegu. Sellise tehingu otstarbekust ei ole mitte kuidagi võimalik põhjendada. Nõus, hetkeseisuga on kujundamisel eraldiseisev ettevõte – et jaotusvõrk oleks tänasest Eesti Energiat lahus – ning võib-olla kaotab teema aktuaalsuse, kuid siiski tuleb seda silmas pidada. Teema, millest ei saa Eesti Energia puhul siiski üle ega ümber, on riigieelarve pidev toitmine. Sellist tüüpi firmad teenivad ka langeval turul, ja see on üks väheseid ettevõtteid, mis raskel ajal riiki aitab. Ühekordse tulu lootuses niisugune ots osaliselt käest anda ei kannata mingit kriitikat. Soov katta selle tuluga eelarvepuudujääki pole küll põhjus, miks peaks tüki Eesti riigi suurettevõttest turule viima. Kui valitsuse juhtpartei tõesti armastab Eestimaad ja eestlasi, nagu nad iga päev kuulutavad, siis on küll mõeldamatu pisimatki tükki sellest rahaks vahetada. Tark õpib teiste vigadest, rumal enda omadest. Aga kui juba omasidki üksjagu seljataga – erastamisprotsessis oleme olnud tublid katsejänesed –, siis on küll viimane aeg õppust võtta. Muidu läheb jälle nii, et ühe korra eksid, üheksa korda kahetsed.

>Kuuleme tihtilugu, et Eesti on väike riik. Seda öeldakse kurval toonil, kui majandus on languses, ja rõõmsamal toonil, kui teoksil on midagi head. Oleme uhked, kui meie väikse riigi esindaja saab olümpiakulla, ning lohutame ennast, kui meie jalgpallikoondis ei pääse maailmameistrivõistlustel finaalturniirile. Sedasama väiksust on sageli toodud põhjenduseks, miks meil on omavalitsusi justkui liiga palju või siis avalikke teenuseid liiga vähe. Ikka ja jälle on võimalik pugeda riigi väiksuse taha. Väikestele meeldib rõhutada, et suurus pole oluline. Eks igaüks mõtesta seda lahti omamoodi, kuid minu mõtte tera on selles, et omavalitsuse vaatenurgast on suurusest kindlasti tähtsamad inimesed, kes seal elavad. Kodukohaga seotud küsimustes on alati usaldatud oma kandi inimesi, kes teavad ja tunnevad kohalikke olusid kõige paremini. Nemad ei lähe üldjuhul oma inimesi lollitama ega petma. Erakondlikul, riigi tasandil, kus kõik ei tunne kõiki, on tarvis hoida ühtset joont ning ajada üheselt mõistetavat poliitikat. Oleks tervitatav, kui ühe erakonna inimesed räägiksid igas Eesti otsas üht ja sama juttu. Selleni on meie riigil kahjuks veel pikk tee käia ja kõige pikemaid samme selles suunas peaksid astuma kähe praeguse valitsuserakonna liikmed. Kõige tähtsam on kaasata valla- ja linnaelu edendamisse võimalikult palju tublisid inimesi. Eesti praegused mured, nagu tööpuuduse kasv, omavalitsuste tulubaasi kahanemine ja põllumajanduse kiratsemine, annavad valusaimalt tunda just maal. Sellest ka inimeste loomulik soov püüda üheskoos neile muredele lahendust leida. Just nimelt seetõttu saavutasid valimisliidud tänavustel valimistel edu ning neid tuleb pidada normaalse kogukonna-demokraatia osaks. Valimisliidud ei ole vastutustundetud kambad või varjatud parteinimekirjad. Neil on kohalikus elus sama vastutus ja elanike ees samad kohustused nagu erakondadelgi. Võib-olla neljas-viies Eesti omavalitsuses saame rääkida parteilisest vastutusest, kuid kindlasti üle kahesaja on neid kohti, kus valijate ees kannavad vastutust eelkõige inimesed, keda usaldasime valda või linna juhtima. Kui me nendega rahul ei ole, siis me neid ju järgmisel korral enam ei vali, sõltumata sellest, millises nimekirjas kellegi nimi seisis. On väga oluline, et kohalikel valimistel kandideeris palju hakkajaid inimesi. Kohalikus poliitikas, kus põhimured tiirlevad ikka kooli, lasteaia, teede ja sotsiaalhoolekande ümber, on raske eristada erakondade ideoloogiat. Samas kui vaadata riigikogu tasandil toimuvat, on erinevused juba kaugelt märgata. Aga tulen nüüd tagasi loo alguse juurde. Olgu su kodu väike või suur, kõige tähtsam on, et seal oleks kõik hästi. Kohalikel valimistel usaldati valdavalt end juba tõestanud inimesi, kuid mitmes paigas anti lootusrikkalt võimalus ka uutele tegijatele. Jõudu neile kõigile vastutuse võtmisel ja mõistlikul majandamisel! Eelseisvatel, majanduslikult keerulistel aastatel on eriti oluline, et omavalitsusjuhid tunneksid oma piirkonda ja inimesi, sest rohkem kui kunagi varem tõuseb ausse inimlik hool. *artikkel ilmus ajalehes “Sakala”

>Kuuleme tihtilugu, et Eesti on väike riik. Seda öeldakse kurval toonil, kui majandus on languses, ja rõõmsamal toonil, kui teoksil on midagi head. Oleme uhked, kui meie väikse riigi esindaja saab olümpiakulla, ning lohutame ennast, kui meie jalgpallikoondis ei pääse maailmameistrivõistlustel finaalturniirile. Sedasama väiksust on sageli toodud põhjenduseks, miks meil on omavalitsusi justkui liiga palju või siis avalikke teenuseid liiga vähe. Ikka ja jälle on võimalik pugeda riigi väiksuse taha. Väikestele meeldib rõhutada, et suurus pole oluline. Eks igaüks mõtesta seda lahti omamoodi, kuid minu mõtte tera on selles, et omavalitsuse vaatenurgast on suurusest kindlasti tähtsamad inimesed, kes seal elavad. Kodukohaga seotud küsimustes on alati usaldatud oma kandi inimesi, kes teavad ja tunnevad kohalikke olusid kõige paremini. Nemad ei lähe üldjuhul oma inimesi lollitama ega petma. Erakondlikul, riigi tasandil, kus kõik ei tunne kõiki, on tarvis hoida ühtset joont ning ajada üheselt mõistetavat poliitikat. Oleks tervitatav, kui ühe erakonna inimesed räägiksid igas Eesti otsas üht ja sama juttu. Selleni on meie riigil kahjuks veel pikk tee käia ja kõige pikemaid samme selles suunas peaksid astuma kähe praeguse valitsuserakonna liikmed. Kõige tähtsam on kaasata valla- ja linnaelu edendamisse võimalikult palju tublisid inimesi. Eesti praegused mured, nagu tööpuuduse kasv, omavalitsuste tulubaasi kahanemine ja põllumajanduse kiratsemine, annavad valusaimalt tunda just maal. Sellest ka inimeste loomulik soov püüda üheskoos neile muredele lahendust leida. Just nimelt seetõttu saavutasid valimisliidud tänavustel valimistel edu ning neid tuleb pidada normaalse kogukonna-demokraatia osaks. Valimisliidud ei ole vastutustundetud kambad või varjatud parteinimekirjad. Neil on kohalikus elus sama vastutus ja elanike ees samad kohustused nagu erakondadelgi. Võib-olla neljas-viies Eesti omavalitsuses saame rääkida parteilisest vastutusest, kuid kindlasti üle kahesaja on neid kohti, kus valijate ees kannavad vastutust eelkõige inimesed, keda usaldasime valda või linna juhtima. Kui me nendega rahul ei ole, siis me neid ju järgmisel korral enam ei vali, sõltumata sellest, millises nimekirjas kellegi nimi seisis. On väga oluline, et kohalikel valimistel kandideeris palju hakkajaid inimesi. Kohalikus poliitikas, kus põhimured tiirlevad ikka kooli, lasteaia, teede ja sotsiaalhoolekande ümber, on raske eristada erakondade ideoloogiat. Samas kui vaadata riigikogu tasandil toimuvat, on erinevused juba kaugelt märgata. Aga tulen nüüd tagasi loo alguse juurde. Olgu su kodu väike või suur, kõige tähtsam on, et seal oleks kõik hästi. Kohalikel valimistel usaldati valdavalt end juba tõestanud inimesi, kuid mitmes paigas anti lootusrikkalt võimalus ka uutele tegijatele. Jõudu neile kõigile vastutuse võtmisel ja mõistlikul majandamisel! Eelseisvatel, majanduslikult keerulistel aastatel on eriti oluline, et omavalitsusjuhid tunneksid oma piirkonda ja inimesi, sest rohkem kui kunagi varem tõuseb ausse inimlik hool. *artikkel ilmus ajalehes “Sakala”

>Igasuguse demokraatliku riigieelarve koostamine on kompromiss erinevate poliitiliste jõudude ja prioriteetide vahel, kuid lõpuks peab ta siiski kandma meie riigi ja rahva huve. Kolmanda negatiivse lisaeelarve ootuses on jälle jutuks see, et ei suudetud ette näha sellist majanduslangust ning maksutulude kokkukuivamist, kuigi tegelikult oli see siiski teada juba ligi aasta tagasi, et kasv muutub negatiivseks. Sellest lähtuvalt oleks suudetud tänaseks juba toimunud kaks suurt kärpimise võistlust maha pidada juba eelmise aasta lõpus ning mitte lõikama keset eelarveaastat valdadelt ja linnadelt tükikest tuludest, mis niigi läbi tulumaksu reaalse laekumise vähenesid. Palju on räägitud solidaarsusest. Milles see siis seisneb – kas selles, et linnadelt ja valdadelt kärbitakse 2 korda rohkem, kui teistelt eelarve osistelt? Ehk, kus siis on see riigimehelikkus ja solidaarsus, millest nii palju räägitakse? Omavalitsustelgi on raskeimad ajad tegelikult alles ees. Tänane riigi poliitika kohtleb valdu ja linnu kui mingeid allasutusi, kus üks minister teeb tulubaasi põhimõtetega, mida tahab. Demokraatlikus riigis ei saaks see nii olla. Linnad ja vallad on põhiseaduse kohaselt oma tegevustes sõltumatud ning riik peab tagama tulubaasi, mis on vastavuses riigi enda poolt pandud kohustustega. Meil aga on nii, et kohustused jäävad 2008. aasta tasemele ja seoses inimeste toimetulekuga pigem kulutused suurenevad, kuid tulud vähenevad 2005. aasta tasemeni. Omavalitsuste eelarvekärbe on keskmiselt 15-20% , mida on tõesti 2 korda rohkem kui riigieelarves tervikuna. Seetõttu peavad ka seni suhteliselt edukad omavalitsused suutma oma kulutusi kokku tõmmata ning vastavalt kujunenud olukorrale oma eelarvet planeerima. Tõenäoliselt ei pääseta lisaks investeeringute edasilükkamisele ka juhtimiskulude kokkutõmbamisest. Kurb on see, et kui viimastel aastatel sai omavalitsustes tegeleda lisaks igapäevaste murede lahendamisele valdavalt tulevikku suunatud ja edasiviivate tegevustega, siis nüüd tuleb vaadata, et jooksvad probleemid saaks lahendatud. Ja seegi on juba päris pirakas pähkel, mida järada. Sellega toimetulemiseks tuleb jõudu soovida ka kõikidele uutesse volikogudesse kandideerijatele, sest kui tahta valimislubaduste väljahõikamisel ausaks jääda tuleb neid välja pakkuda väga tagasihoidlikult ja läbimõeldult. Loodetavasti tuleb pärast äikest ka kunagi jälle päike välja ning on võimalik taas edasi liikuda, mitte kohapeal tammuda. Ümberkaudsed riigid saavad kõik aru omavalitsuste rollist justnimelt rasketel aegadel olla toeks oma elanikele ning keskvalitsus suunab neile vahendeid juurde siis meie tahame siin jällegi pioneerid olla ning käitume täpselt vastupidi. Aga eks aeg annab siinkohal arutust, kuidas hakkama saadakse, kuid praegu tundub küll, et jällegi paljuräägitud haldusreformi asemel liigutakse vaikselt haldurreformi suunas ning mitmetel omavalitsustel võib varsti teatud halduri abi vaja minna.

>Igasuguse demokraatliku riigieelarve koostamine on kompromiss erinevate poliitiliste jõudude ja prioriteetide vahel, kuid lõpuks peab ta siiski kandma meie riigi ja rahva huve. Kolmanda negatiivse lisaeelarve ootuses on jälle jutuks see, et ei suudetud ette näha sellist majanduslangust ning maksutulude kokkukuivamist, kuigi tegelikult oli see siiski teada juba ligi aasta tagasi, et kasv muutub negatiivseks. Sellest lähtuvalt oleks suudetud tänaseks juba toimunud kaks suurt kärpimise võistlust maha pidada juba eelmise aasta lõpus ning mitte lõikama keset eelarveaastat valdadelt ja linnadelt tükikest tuludest, mis niigi läbi tulumaksu reaalse laekumise vähenesid. Palju on räägitud solidaarsusest. Milles see siis seisneb – kas selles, et linnadelt ja valdadelt kärbitakse 2 korda rohkem, kui teistelt eelarve osistelt? Ehk, kus siis on see riigimehelikkus ja solidaarsus, millest nii palju räägitakse? Omavalitsustelgi on raskeimad ajad tegelikult alles ees. Tänane riigi poliitika kohtleb valdu ja linnu kui mingeid allasutusi, kus üks minister teeb tulubaasi põhimõtetega, mida tahab. Demokraatlikus riigis ei saaks see nii olla. Linnad ja vallad on põhiseaduse kohaselt oma tegevustes sõltumatud ning riik peab tagama tulubaasi, mis on vastavuses riigi enda poolt pandud kohustustega. Meil aga on nii, et kohustused jäävad 2008. aasta tasemele ja seoses inimeste toimetulekuga pigem kulutused suurenevad, kuid tulud vähenevad 2005. aasta tasemeni. Omavalitsuste eelarvekärbe on keskmiselt 15-20% , mida on tõesti 2 korda rohkem kui riigieelarves tervikuna. Seetõttu peavad ka seni suhteliselt edukad omavalitsused suutma oma kulutusi kokku tõmmata ning vastavalt kujunenud olukorrale oma eelarvet planeerima. Tõenäoliselt ei pääseta lisaks investeeringute edasilükkamisele ka juhtimiskulude kokkutõmbamisest. Kurb on see, et kui viimastel aastatel sai omavalitsustes tegeleda lisaks igapäevaste murede lahendamisele valdavalt tulevikku suunatud ja edasiviivate tegevustega, siis nüüd tuleb vaadata, et jooksvad probleemid saaks lahendatud. Ja seegi on juba päris pirakas pähkel, mida järada. Sellega toimetulemiseks tuleb jõudu soovida ka kõikidele uutesse volikogudesse kandideerijatele, sest kui tahta valimislubaduste väljahõikamisel ausaks jääda tuleb neid välja pakkuda väga tagasihoidlikult ja läbimõeldult. Loodetavasti tuleb pärast äikest ka kunagi jälle päike välja ning on võimalik taas edasi liikuda, mitte kohapeal tammuda. Ümberkaudsed riigid saavad kõik aru omavalitsuste rollist justnimelt rasketel aegadel olla toeks oma elanikele ning keskvalitsus suunab neile vahendeid juurde siis meie tahame siin jällegi pioneerid olla ning käitume täpselt vastupidi. Aga eks aeg annab siinkohal arutust, kuidas hakkama saadakse, kuid praegu tundub küll, et jällegi paljuräägitud haldusreformi asemel liigutakse vaikselt haldurreformi suunas ning mitmetel omavalitsustel võib varsti teatud halduri abi vaja minna.

>Eestis toimuv nn piimasõda võib lõppeda piimandussektori krahhiga ja see oleks tõsine pauk lisaks kõigele muule ka meie niigi väikesele ekspordile. Olukorras, kus põllumehed ja piimatootjad ei tule enam ots-otsaga kokku, võib see piimasõda viia talumeeste pankrotini ning sellel on sel juhul ka selge mõju Eesti väliskaubandusbilansile, mis muutub veelgi negatiivsemaks. Jah, me ei saa välismaistelt kaubanduskettidelt oodata Eesti põllumehe toetamist, kuid riik peab seisma kodumaise toidu tootjate eest ning täna tuleb jälgida, et nn piimasõja mõjud ei annaks niigi madalseisus olevale piimandussektorile järjekordset lööki. Praegu toimuv näitab ilmekalt, et turu võitmise nimel on käimas mäng esmase toiduainega, mis annab küll lühiajalise võidu tarbijale, kuid halvab tõenäoliselt juba lähiajal Eesti piimatootjat. Kohapeal toodetud Eesti toit on väikeriigile ka julgeoleku küsimus. Seega ei saa riik seista pealtvaatajana, lähtudes põhimõttest, et küll turg kõik paika paneb.

>Eestis toimuv nn piimasõda võib lõppeda piimandussektori krahhiga ja see oleks tõsine pauk lisaks kõigele muule ka meie niigi väikesele ekspordile. Olukorras, kus põllumehed ja piimatootjad ei tule enam ots-otsaga kokku, võib see piimasõda viia talumeeste pankrotini ning sellel on sel juhul ka selge mõju Eesti väliskaubandusbilansile, mis muutub veelgi negatiivsemaks. Jah, me ei saa välismaistelt kaubanduskettidelt oodata Eesti põllumehe toetamist, kuid riik peab seisma kodumaise toidu tootjate eest ning täna tuleb jälgida, et nn piimasõja mõjud ei annaks niigi madalseisus olevale piimandussektorile järjekordset lööki. Praegu toimuv näitab ilmekalt, et turu võitmise nimel on käimas mäng esmase toiduainega, mis annab küll lühiajalise võidu tarbijale, kuid halvab tõenäoliselt juba lähiajal Eesti piimatootjat. Kohapeal toodetud Eesti toit on väikeriigile ka julgeoleku küsimus. Seega ei saa riik seista pealtvaatajana, lähtudes põhimõttest, et küll turg kõik paika paneb.

>Eestis on juba paar kuud piltlikult öeldes ametis uus valitsus või peaks seda nimetama remonditud vanaks. Selline remont meenutab väga paarikümne aasta tagust aega, kui iga masina tõsisel kapitaalremondil ei jäänud osasid puudu vaid pigem ikka mõni mutter üle ja siis kiruti tootjatehast, et on jälle jama kokku keeranud. Sissejuhatuses paralleele tõmmates jõuan Eesti valitsuse käitumiseni kauaoodatud eurorahade teemal. Tänane rahandusminister lubas ametisse asudes vajadusel oma volitusi ületada, et rahad ikka liikuma saaks. Võibolla on seda kusagil ministeeriumikoridorides ka tehtud, kuid välja see igatahes ei paista, et üks väheseid reaalseid majanduse ergutamise mehhanisme oleks kuidagi lisasurve taha saanud. Me deklareerime oma erinevates dokumentides väga ilusasti, et Euroopa Liidu struktuuritoetuste eesmärgiks on toetada majanduse arengut ning vähendada seeläbi arenguerinevusi Euroopa regioonide vahel ning tõsta Euroopa Liidu kui terviku konkurentsivõimet maailmaturul. Ilus ja eriti ilusasti kõlab see, kui tuletame meelde, et perioodil 2007-2013 on Eestil võimalik kasutada struktuuritoetust 53,3 miljardi krooni ulatuses, millele lisanduvad veel põllumajandusse minevad vahendid ning muud vahendid. Rusikareegel ütleb, et kolmandik investeeringutest tuleb otse riigieelarvesse tagasi ehk see number annaks proportsionaalse jaotumise korral igal aastal otsest tulu maksulaekumiste näol eelarvesse üle 3 mld krooni. Arvestades tänaseid allapoole kukkuvaid eelarvenumbreid pole just kõige nukram number. Rääkimata mõjust töökohtade säilimisele, inimeste toimetulekule ja ka suuresti reaalsete avalikke hüvesid pakkuvate objektide valmimisele. 2009 aasta majandusprognoosi tutvustades tõdeti lootusrikkalt, et jalad on põhjas aga teatavasti on ainuüksi Eestimaa veekogudel nii erinevaid kaldaid, et see jalgade maa puudutus ei pruugi sugugi tähendada kõva ja kivist põhja, kus end lahti tõugata. Suure tõenäosusega võib see olla suhtleliselt savine ja mudane pinnas, mis üleshüppamise asemel meid sootuks enda sissa hakkab tirima. Prognoosi juures ei olnud sõnagi juttu eurovahendite mõjust ja sellest, mida tehakse nende rahade kiirendamiseks, et need jõuaksid reaalmajandusse. Nõus, et päris suured summad on seotud riiklike suurprojektidega ning nende ettevalmistamine on pikk protsess, kuid ka nende käekäigust võiks avalikkusel olla pidev informatsioon. Eesti on tänaseks suutnud suuri projekte teha juba aastaid ja seetõttu ei tohiks uute tegemine olla üle mõistuse käiv raketiteadus. Reaalselt on ka ju teada, kuhu suunas need suured projektid liiguvad ning seetõttu peaks veel erilise jõuga püüdma need objektid valmis saada. Eesti ettevõtjad ja ka mittetulundussektor on olnud väga aktiivne kõikvõimalikes taotlusvoorudes osalema ning suures pildis võetakse meetmestest maksimum. Samas on praegu tekkinud suurkärpimiste tulemusel rakendusasutustes tõsised probleemid täna niigi pikkade menetlustähtaegade täitmisega, mis omakorda näitab, et liigume eurorahade reaalkasutamise kontekstis pigem vastupidises suunas, mitte sinnapoole, kuhu tahaks ja millest meile räägitakse. Eurorahade kiirema kasutuselevõtu positiivset mõju pole vaja vast väga palju seletada, pigem peab tänane valistus suutma ise ja laskma ka oma haldusalas olevatel asutustel sellega sisuliselt tegeleda. Vaatamata suurele osale nn eurobürokraatiale suudame me ise selle vindi ikka mitmel pool totaalselt üle keerata ja seetõttu on meie oma väljamõeldud lisabürokraatia selge vähendamine europrojektide juures esimesi samme, mis tuleb kiirelt astuda. Teise liigutusena on meil tahtmise korral võimalik rakendada garantiide süsteem, mis annaks võimaluse reaalselt kasutada jällegi paljuräägitud sildfinantseerimist ja ka avansilisi makseid. See ei ole kauge Euroopa probleem vaid meie oma tahtmatus ja otsustamatus, et need ei ole meil veel lõplikult rakendunud. Eriti suurtes raskustes on täna juba positiivsed otsused projektidele saanud kolmas sektor, kuid sama probleem puudutab teravalt ka masu aegset ettevõtlust ja avalikku sektorit. Lahenduseks on siinkohal riigi jõuline sekkumine ja läbi seadusloome protsesside kiirendamine ning vajdusel ka nende lihtsustamine. Lõpuni ei saa nagunii kunagi kindlust, et iga sent on õigesti investeeritud ning selle teostamatu eesmärgi saavutamiseks ei ole mõistlik protsesse pidurada. Eurorahade taotlemine ja projektide koostamine ning ka pärast aruandluse tegemine ei peaks kasvama omaette majandusharuks vaid nende vahendite eesmärk peab olema ikka majanduse arengu toetamne. * artikkel ilmus lühendatult 08.09.09 Äripäevas

>Eestis on juba paar kuud piltlikult öeldes ametis uus valitsus või peaks seda nimetama remonditud vanaks. Selline remont meenutab väga paarikümne aasta tagust aega, kui iga masina tõsisel kapitaalremondil ei jäänud osasid puudu vaid pigem ikka mõni mutter üle ja siis kiruti tootjatehast, et on jälle jama kokku keeranud. Sissejuhatuses paralleele tõmmates jõuan Eesti valitsuse käitumiseni kauaoodatud eurorahade teemal. Tänane rahandusminister lubas ametisse asudes vajadusel oma volitusi ületada, et rahad ikka liikuma saaks. Võibolla on seda kusagil ministeeriumikoridorides ka tehtud, kuid välja see igatahes ei paista, et üks väheseid reaalseid majanduse ergutamise mehhanisme oleks kuidagi lisasurve taha saanud. Me deklareerime oma erinevates dokumentides väga ilusasti, et Euroopa Liidu struktuuritoetuste eesmärgiks on toetada majanduse arengut ning vähendada seeläbi arenguerinevusi Euroopa regioonide vahel ning tõsta Euroopa Liidu kui terviku konkurentsivõimet maailmaturul. Ilus ja eriti ilusasti kõlab see, kui tuletame meelde, et perioodil 2007-2013 on Eestil võimalik kasutada struktuuritoetust 53,3 miljardi krooni ulatuses, millele lisanduvad veel põllumajandusse minevad vahendid ning muud vahendid. Rusikareegel ütleb, et kolmandik investeeringutest tuleb otse riigieelarvesse tagasi ehk see number annaks proportsionaalse jaotumise korral igal aastal otsest tulu maksulaekumiste näol eelarvesse üle 3 mld krooni. Arvestades tänaseid allapoole kukkuvaid eelarvenumbreid pole just kõige nukram number. Rääkimata mõjust töökohtade säilimisele, inimeste toimetulekule ja ka suuresti reaalsete avalikke hüvesid pakkuvate objektide valmimisele. 2009 aasta majandusprognoosi tutvustades tõdeti lootusrikkalt, et jalad on põhjas aga teatavasti on ainuüksi Eestimaa veekogudel nii erinevaid kaldaid, et see jalgade maa puudutus ei pruugi sugugi tähendada kõva ja kivist põhja, kus end lahti tõugata. Suure tõenäosusega võib see olla suhtleliselt savine ja mudane pinnas, mis üleshüppamise asemel meid sootuks enda sissa hakkab tirima. Prognoosi juures ei olnud sõnagi juttu eurovahendite mõjust ja sellest, mida tehakse nende rahade kiirendamiseks, et need jõuaksid reaalmajandusse. Nõus, et päris suured summad on seotud riiklike suurprojektidega ning nende ettevalmistamine on pikk protsess, kuid ka nende käekäigust võiks avalikkusel olla pidev informatsioon. Eesti on tänaseks suutnud suuri projekte teha juba aastaid ja seetõttu ei tohiks uute tegemine olla üle mõistuse käiv raketiteadus. Reaalselt on ka ju teada, kuhu suunas need suured projektid liiguvad ning seetõttu peaks veel erilise jõuga püüdma need objektid valmis saada. Eesti ettevõtjad ja ka mittetulundussektor on olnud väga aktiivne kõikvõimalikes taotlusvoorudes osalema ning suures pildis võetakse meetmestest maksimum. Samas on praegu tekkinud suurkärpimiste tulemusel rakendusasutustes tõsised probleemid täna niigi pikkade menetlustähtaegade täitmisega, mis omakorda näitab, et liigume eurorahade reaalkasutamise kontekstis pigem vastupidises suunas, mitte sinnapoole, kuhu tahaks ja millest meile räägitakse. Eurorahade kiirema kasutuselevõtu positiivset mõju pole vaja vast väga palju seletada, pigem peab tänane valistus suutma ise ja laskma ka oma haldusalas olevatel asutustel sellega sisuliselt tegeleda. Vaatamata suurele osale nn eurobürokraatiale suudame me ise selle vindi ikka mitmel pool totaalselt üle keerata ja seetõttu on meie oma väljamõeldud lisabürokraatia selge vähendamine europrojektide juures esimesi samme, mis tuleb kiirelt astuda. Teise liigutusena on meil tahtmise korral võimalik rakendada garantiide süsteem, mis annaks võimaluse reaalselt kasutada jällegi paljuräägitud sildfinantseerimist ja ka avansilisi makseid. See ei ole kauge Euroopa probleem vaid meie oma tahtmatus ja otsustamatus, et need ei ole meil veel lõplikult rakendunud. Eriti suurtes raskustes on täna juba positiivsed otsused projektidele saanud kolmas sektor, kuid sama probleem puudutab teravalt ka masu aegset ettevõtlust ja avalikku sektorit. Lahenduseks on siinkohal riigi jõuline sekkumine ja läbi seadusloome protsesside kiirendamine ning vajdusel ka nende lihtsustamine. Lõpuni ei saa nagunii kunagi kindlust, et iga sent on õigesti investeeritud ning selle teostamatu eesmärgi saavutamiseks ei ole mõistlik protsesse pidurada. Eurorahade taotlemine ja projektide koostamine ning ka pärast aruandluse tegemine ei peaks kasvama omaette majandusharuks vaid nende vahendite eesmärk peab olema ikka majanduse arengu toetamne. * artikkel ilmus lühendatult 08.09.09 Äripäevas

>Rahvaliit on juba aastaid rääkinud, et igasuguse valdade liitmise asemel tuleks keskenduda maakondlikule tasandile. Tänane minister muidugi haaras sellest ka kinni ja tegi eelmisel aastal ettepaneku, et iga maakond olekski üks vald. Me päris nii lihtsustatud kujul ei suuda mõelda ja seetõttu oleme teinud palju laiapõhjalisema ettepaneku. Riik vajab halduskorralduse ümberkujundamisel terviklikku, sisulist ning ühtset haldusreformi nii riigi, maakonna kui ka omavalitsuse tasandil. Väikeste omavalitsuste probleemide lahendamiseks pole vaja likvideerida suuremaid ja lihtsa liitmise tulemusel ei suurene ressursside hulk ühe Eestimaa ruutkilomeetri kohta kohe mitte kuidagi. Aasta tagasi oli see kõva teema , kuid siis vaibus nagu alati. Nüüd hakkame jälle jõudma kohalike valimiste lähedusse ning teema jälle huvitab ühiskonda. Eelmisel nädalal osaledes Pärnumaa Omavalitsusliidu debatil märkisin, et senised riiklikud maavanemad tuleb asendada omavalitsuste poolt valitavate maavanematega. Ja peale seda olen saanud mitu kõnet, et õige mõte ja miks sellega varem tegeletud pole. Ka ühes raadiointervjuus, mille andsin, arvati, et tegemist on huvitava mõttega ning sain sellest ka veidi laiemalt kõneleda. . Tore, et teema huvitab, kuid teisalt kurb, et selle ideega ei ole aastate jooksul suudetud edasi liikuda. Erakonna kodulehel ripub juba paar aastat Eesti regionaalhalduse uuendamise kava, kuid elluviimiseks peaks koalitsioon sellega kaasa tulema, kuid seda oleks täna patt oodata. Olen olnud pikemat aega seisukohal, et maakonnas tuleb senise riikliku maavalitsuse asemel luua omavalitsuslik maakondlik juhtimistasand ja senised riiklikud maavanemad, kes on sisuliselt siseministeeriumi osakonnajuhtide staatuses, tuleb asendada omavalitsuste poolt valitavate maavanematega. See teema on ka teise nurga pealt vaadates täna jälle aktuaalne, kuna jõuga pannakse taas ministri poolt paika maavanemaid, kes ei saa kohalike omavalistsujuhtide toetust. Seaduse järgi on ministril õigus, aga sisuliselt oli selle sätte mõte ikka midagi muud. Täna paistab see Tallinnast suure haamriga omavalitsusjuhtidele pähe lajatamisena. Maakondliku juhtimise ülepolitiseerimine halvab riigi ja kohalike omavalitsuste normaalset koostööd ning see ei vii meie riiki ja demokraatiat edasi.