Author Archives: eikinestor

Hea kolleeg Riigikogust Andres Ammas otsis eelmise nädala Delfis alternatiive tänasele võimukoalitsioonile. Ma loodan, et äärmiselt mõnusa olemisega mees ei pahanda, kui ma temaga veidikene (ehk täpselt poole jagu) debateerin. Olen Andresega täiel määral nõus kahes asjas. Aritmeetika asjus sedaviisi, et selles Riigikogu koosseisus on tõesti võimalik ka Reformierakonna valitsusliit koos Keskerakonnaga. Poliitilise poole pealt hinnanguga IRL-i võimalustele võimuliidu kaaslasi vahetada. Õigemini küll mitte vahetada. Kus ma aga mitte ei kahtle, vaid olen täiesti teist meelt, on võimalus koalitsiooniks Keskerakond + sotsiaaldemokraadid + Vabaerakond. Eelkõige seetõttu, et aritmeetika teeb kokku vaid 50, ehk alla poole. Minu kindel veendumus on, et mitte ühtki vähemuskoalitsiooni ei saa sündida enne, kui on kadunud kõik võimalused enamusliiduks. Need võimalused pole aga kadunud, nii, nagu Andres isegi märgib. Ja ka pakutud võimalus antud kirjatükis on eriline. Nimelt enamus selles ühenduses saabuvat siis, kui võib olla keegi hüppab Vabaerakonna fraktsiooni sellisel juhul üle! Kuna kolleeg mulle teadaolevalt on naljasoonega, siis ehk ta vabandab järgneva kahe küsimuse asjus. Aga kui ei hüppa ? Aga kui keegi seetõttu hüppab vastupidi ? Ehk siis sellise ehku peale valitsusliite ei tehta ja seda väga praktilistel põhjustel. Ja kuni hüpped käivad, täidetakse kvalifikatsiooninorme ja jõutakse finaalini, peaks see liit olema vähemusvalitsus EKRE armust. Ja nüüd võime aritmeetika unustada ja rääkida poliitikast, sest sellist valitsusliitu, kuhu kuuluks või mida toetaks EKRE, võib ju Vabaerakond endale lubada. Minule, kui sotsiaaldemokraadile, on selline võimalus välistatud.

Kibelen seda lugu kirjutama juba kolmapäevast saati, aga kuidagi ei leidnud aega. No ei jõua igale poole. Loodan, et lugejal on käepärast loo juurde pandud pilt sissetulekutest ja tulevasest pensionist. Oleks lihtsam jälgida. Sellel võrreldakse täna erinevat töötasu saavate inimeste tulevasi pensioneid. Äärmustena alampalga saaja ja IT – spetsialist. Nende tänaste sissetulekute erinevus (ühel siis 355 eelmisel aastal ja teisel 2500 eurot) on seitsmekordne. Nende tulevaste pensionide erinevus (ühel 529 ja teisel 1917 eurot) on aga kolme ja poole kordne. Ehk siis tänane suur erinevus sissetulekutes on kaks korda väiksem, kui inimesed pensionile lähevad. Seega palgalõhe on oluliselt suurem kui pensionilõhe ja pensionisüsteem mitte ei süvenda sissetulekute vahet vaid hoopis vähendab seda. Siinkohal on oluline abimees kõigile võrdne (ehk siis saadud tasust mitte sõltuv) baasosa riiklikus pensionikindlustuses ja selle väärtus. Esitatud arvutuste juures teeb mind murelikuks eelkõige keskmise (1000 euro suuruse) töötasu saaja tulevase pensioni tulp. Tema pensioniks on arvutatud 930 eurot, seejuures baasosa suuruseks 272 eurot. Ja see on väiksem kui 1/3 tema pensionist. Nii ei tohiks olla ehk siis pensioni baasosa tuleks veelgi kiiremini tõsta ning see on ka asjakohane ettepanek arvutuste tegijatelt. Kui me aga TEGELIKULT tahaks lõhesid vähendada, siis tuleks tegeleda eelkõige põhjuse ja mitte tagajärjega. Ma tõesti ei mõista, miks suured erinevused palkades nagu ei ole probleem, aga sellest tulenevad erinevused pensionides on? Vanduda tahaks!! Õiglasema palgani aga ei jõua me mitte kunagi, kui ühiskonnas tunnustatud tulupoliitika on loomata. Siit ka soov tõsta koostöös ametiühingute ja tööandjatega senisest oluliselt kiiremini alampalka ja tungiv vajadus suurendada palgalepete osatähtsust meie elus. Kui arstid, õed, bussijuhid, meremehed, energeetikud, õpetajad ja paljud teised on suutnud koostöös tööandjatega palkades kokku leppida, miks siis mujal pole see võimalik? Lühidalt – kui me soovime vähendada sissetulekute erinevust pensioni eas, siis tuleb seda kõigepealt teha tööeas. Alustada näiteks kiiremast alampalga tõusust, mis võiks hooandjana toimida. Lõpetuseks viktoriiniküsimus. Ehk jäi tähelepanelikule lugejale meelde, et Eesti esimese pensionisamba baasosa aitab vähendada suuri erinevusi pensionides. Soomes on vahe madalat palka ja kõrget palka saanud inimeste pensionides väiksem kui meil. Kui suur on põhjanaabritel kõigile võrdse baasosa suurus? Vastan ise. Soomes seda kõigile võrdset baasosa polegi. Aga kuna tulupoliitika on seal loomulik osa igapäevaelust, siis on ka vahed töötasudes väiksemad ja seetõttu ka pensionides sama lugu. PS. Kui aastal 2007 otsustas riigikogu tõsta pensionide baasosa kiiremini, siis olid meil seejuures abiks arvutused, mis erinevad Andres Võrgu nüüd tehtust. Ma ei soovi ekspertidega vaielda, aga mingi „kala“ siin on, sest siis rehkendatu näitas keskmisele pensionisaajale oluliselt kõrgemat baasosa, kui Postimehes toodud sammastes.

On kindel veendumus, et need on salvestised Riigikogu komisjonide tööst. Hetkel on seadusruumis olukord selline, et Riigikogu kodu- ja töökorra seadus komisjonide salvestamist ette ei näe. Sellegi poolest osa komisjonidest neid teeb. Sellises õigusruumis saab olla neil salvestistel ainult üks tulevik – need tuleb anda Riigiarhiivile. Muud juttu pole ma kuulnud ja muud juttu pole ka ise rääkinud. Kes on tahtnud, usun, on ka sellest aru saanud. Loodan, et seni tehtud salvestiste tuleviku asjus võib siinkohal punkti panna. Vähem on juttu olnud sellest, et on olemas Riigiarhiivi otsus Riigikogu täiskogul räägitu kohta. Kõik täiskogul peetud jutud salvestatakse ja nende alusel valmib stenogramm. Stenogramm on loomulikult arhiivis, salvestised aga Riigiarhiivi otsuse alusel mitte. Ehk siis üksikasjaliku dokumenteeritud arutelu olemasolul pole Riigiarhiiv pidanud vajalikuks salvestisi säilitada. Vabandan, aga minu jaoks täiesti mõistetav otsus. Nüüd aga eelnõu juurde, kus esmakordselt seatakse sisse komisjonide koosolekute salvestamise nõue ning taastatakse kuni 2004 aastani kehtinud nõuded protokollimisele. Need kaks suurust, nii nagu täiskogu näitel on arusaadav, on omavahel seotud. Eelnõu ei näe ette kohustuslikku salvestamist siis, kui arutatakse salastatud (Eesti ja meie liitlaste riigisaladused) küsimusi või kui komisjon peab oma istungit väljaspool Riigikogu hoonet. Need viimased toimuvad näiteks Eesti Pangas või põllumajandus ettevõttes või kus iganes ja nõuda sellisel juhul salvestamist oleks vast liiast. Valdav osa komisjonide istungitest tuleb aga salvestada, sest seda hakkab nõudma seadus mitme paragrahvi toel. Ka sisuliselt pole võimalik korralikke protokolle teha, kui komisjoni istungit mitte salvestada. Siit ka küsimus, et kui uuele seadusele vastavad protokollid saavad olema sisuliselt stenogrammid, kui kaua ja kas salvestisi peaks säilitama. Paljud arvajad ei ole nii sinisilmsed kui mina ja ei ole kindlad, kui üksikasjalikud uute nõuete alusel protokollid ikka tulevad. Võrrelda neid täna koostatutega on rumal, aga kahtlus kui selline on arusaadav. Mis siis ikka muud teha, kui selgelt välja öelda, et ka uue seaduse alusel tehtud salvestised lähevad arhiivi ja punkt. Põhiseaduskomisjon võiks vastava seletuse anda kolmandale lugemisele tuleva eelnõu seletuskirjas. Riigikogu juhatus saab seda toetada oma otsusega. Lühidalt – salvestised Riigiarhiivi !! Komisjonide töö avatumaks muutmise seisukohalt on sisu poolest hoopis olulisem üksikasjalik protokoll, mis muutub avalikuks selle allakirjutamisel. Ehk siis sisuliselt päeva kahe jooksul. Eelnõu näeb ette, et nõuded protokollidele taastuvad kuni 2004 aastani kehtinud sätetele. Telegrammstiilis protokollid ei vastaks enam seadusele. Nimelised hääletused komisjonis saavad võimalikuks, kui keegi komisjoni liikmetest seda nõuab. Ma ei varja, et need sätted peaksid olema ka minu meelest veelgi paremad. Aga ma saan ka väga hästi aru, et komisjoni pakutud sõnastuses on võimalik saada uutele sätetele 51 riigikogu liikme toetus. Muul juhul mitte. Kompromiss on poliitikas tavaline suurus. Ja siis on veel võimalus, et seadust mitte muuta. Siis jääb kõik nii nagu on – suur segadus salvestiste teemal, võimalus mitte midagi ütlevateks protokollideks, eranditult kõik nimetud hääletused komisjonis, huvigruppide kaasamine komisjoni töösse ainult komisjoni esimehe kutsel. Siinkohal lõpetuseks ehk ka veidi häbematu küsimus – kes on selle poolt, et seadust mitte muuta ?

Tervitustega kõigile kaasvõitlejatele, kes peavad õigeks Riigikogu komisjonide töö suuremat avatust, lubage juhtida Teie tähelepanu sellele, mis siit „asja seest“ vaadates minu meelest tähtis. Ma ei oska komisjonides aastaid tööd teinud tegelasena mitte kuidagi pidada tähtsaks suurust nimega „salvestised“. Kehtiv seadus neist ei räägi midagi. Tegelikus elus osa komisjone salvestisi kasutavad, osad mitte. Hoopis olulisem suurus on komisjoni koosoleku protokoll, mis on avalik ja suurusena dokument selle kõige tõsisemas tähenduses. Kui ikka selles pole kirjas, et mingi eelnõu viiakse lõpphääletusele, siis seda mitte kunagi ka teha ei saa. Kehtiv seadus ütleb, et komisjoni koosolekud protokollitakse. Ja nii ka tehakse. Tulemusi võib huviline imetleda, sest need protokollid ise on väga erinevad. Mõnes komisjonis põhjalikud, mõnes täiuslikult lakoonilised. Tuleb tunnistada, et kehtivale seadusele vastavad mõlemad. Ning palun nende alusel mitte teha järeldusi kavandatava seaduse muudatuse alusel koostamisele tulevate protokollide asjus. Salvestis kui selline ei saagi ega peagi olema midagi muud, kui abivahend protokolli koostamiseks. Selle alusel koostatud protokoll peab aga adekvaatselt kajastama seda, mida komisjonis antud eelnõu või muu päevakorrapunkti raames arutati ja mida otsustati. Eelnõu algataja seletus seadusemuudatuse vajaduse, selles sisu, mõjude ja muu vajaliku kohta. Küsimused algatajale ja vastused. Komisjoni liikmete seisukohad. Menetluslikud otsused. Salvestis seejuures ei saa olla kohustuslik abivahend. Näiteks riigikaitsekomisjonil peaks olema selge valikuõigus, kas arutatavas asjas salvestist teha või mitte. Olen kindel, et neil on päevakorrapunkte, kus salvestamine ei oleks õige. Komisjonide istungid toimuvad ka väljaspool Riigikogu hoonet. Ka nende koosolekute salvestamise kohustus oleks liigne. Salvestise alusel koostatav protokoll seejuures ei pea olema stenogramm. Stenogrammist kostuksid arutatava eelnõuga mitte mingit pistmist omavad laused „oi proua, teil on täna kena pross“ , „ kurat võtaks, kohvi läks pükstele“ jne. Igaüks, kes on kordki elus koosolekul istunud, kujutab neid olmelisi jutuvestmisi hästi ette. Eelnõu mõistes väärtusetud. Komisjonides on ka ohtralt poliitilist lustimist. Maitse küsimus, ausalt öelda. Ehk sealt leiaks mõne lause rubriiki „kõva sõna“, aga eelnõu arutelu mõttes reeglina mitte midagi ütlevad suuremad või väiksemad vaimukused. Kui aga keegi ise neid tõesti väärtuslikuks peab, peaks tal olema õigus ka neid protokolli kanda. Kindlasti aga peaks protokoll selgelt ja ühemõtteliselt välja tooma kogu sisulise arutelu ning ka selle, kes kuidas hääletas. Millegi poolt või vastu olemine komisjonis ei saa olla anonüümne. Komisjonide töö avamise seisukohalt on palju olulisem avada istungid kodanikeühendustele. Tänaseks on loodetavasti fraktsioonide vahel saavutatud kompromiss, mille alusel kaasatakse komisjoni töösse need ühendused, kes eelnõu koostamise käigus oma seisukohad andsid. Hetkel kehtiv seadus jätab selle komisjoni esimehe suvaks. Peaks aga kindlasti olema seaduse nõue. Nii et ikka suurema avatuse poolt. Kuigi möönan, et ega see vaidlus pole olnud lihtne. Ega veel ka lõppenud.

Euroopa sotsiaalteadmiste praktikas on tuntud mõiste nimega „õiglane palk“. See ei ole tervel mandril kehtiv alampalk, vaid suurus, mille alusel hinnatakse tööd tegevate inimeste toimetulekut ja tööturu tõhusust. Ehk siis seda, kas erinevates riikides on toimetatud selle nimel, et töötamise korral ei peaks rääkima vaesusest. Õiglase palga suurus on 60 % keskmisest palgast. Kui kellegi palk on madalam kuuekümnest protsendist riigi keskmisest, saab ta ebaõiglaselt madalat palka. Eestis tähendab see hetkel seda, et vähem kui 600 eurot kuus palka saava ja 40 tundi nädalas töötava inimese töötasu on ebaõiglaselt madal. Võrrelge seda järgmisel aastal kehtima hakkava alampalgaga ja te näete, et vahe suur. Liiga suur. Mis siis nüüd teha? Leppida sellega ja loota, et küll aeg kõik teeb ja korraldab. Seejuures siiani pole teinud ja korraldanud. Ettepanek, mille alusel alampalk lähemate aastate jooksul jõuaks lähemale õiglasele palgale, sai kahjuks tüüpilise  „must – valge“  vastuvõtu. Räägime ju aastaid vajadusest teha tootlikumat ja kallimat tööd. Selle asemel, et rääkida, võiks ju ka midagi teha. Näiteks istuda kolmepoolselt laua taha –tööandjad, töötajad, riik – ja leppida kokku, kuidas selleni jõuda. Mis segab tööandjaid kõrgemat palka maksmast? Kas ja kuivõrd on töötajad valmis ümber õppima uuteks ametiteks? Mida saaks riik teha, et palgad ja tootlikus tõuseks ning tööealised madala palga tõttu Eestist ei lahkuks? Ma tean ja tunnen Eestis toimekaid ettevõtjaid, kes said juba kümme aastat tagasi selgelt aru, et meie liitumisega Euroopa Liiduga sai tegelikult läbi ka see aeg, kus meie majanduse eeliseks oli odav tööjõud. Maksavad täna juba alampalgana rohkem, kui 800 eurot kuus. Sellel lihtsal põhjusel, et muidu nende äri tulu ei toodaks. Seejuures, pange tähele, suudavad ka nemad teha just seda, mida kõige rohkem vaja on – müüa oma tööd Eestist välja. Nii et selle asemel, et solvuda, võiks koos mõelda, kuidas targema ja kallima tööni jõuda. Tõesti, seejuures võib nii mõnigi äriplaan osutuda kõlbmatuks. Aga lootus, et madalatel palkadel põhinev äri toob tulemust, saab niigi lõpu. Tublimad ja targemad leiavad uue ja parema palga mujal ja ongi kõik. Turumajanduses pole ju suurust, mida tasuta saab. Tasuta tööjõudu pole samuti olemas.