Author Archives: eikinestor

Võib juhtuda, et kui mingit teemat on rohkesti omavahel arutatud, siis on ka vähem küsimusi. Kooseluseaduse eelnõu on tekitanud väga laialdast vastukaja ja siin on minu meelest kõige lihtsam nende inimestega, kelle kohta oleks vist õigem öelda, et neil on Nõukogude armee seersandi sündroom. Nende puhul ei olnud mingit vahet, mis neile öeldi – kas lill, liblikas, päike, meri, tuul, poiss, tüdruk, naine, mees, armastus, Eesti Vabariik, inimõigused – igal juhul oli reaktsioon üks: nad hakkasid räuskama ja ropendama. Kahjuks näete te sama ka selles arutelus, (õnneks väga vähe Riigikogu liikmetele tulnud kirjavahetuses), ja jäägugi see siis portaalidesse. Tegelikult ei ole tegu rumalate inimestega, vaid tühiste ja argade inimestega, kes pidevalt püüavad tõestada iseennast teiste suhtes ja seda nende arvel, kes on teistsugused kui nemad, olgu siis nahavärvi või muu tunnuse järgi. Igal juhul peavad nad ennast tõestama. Sellest toituvad kaks ideoloogiat, need on fašism ja kommunism, millel mina, vabandage, vahet teha ei oska. Palju rohkem panid mind mõtlema saadikutele tulnud kirjad, mis olid valdavalt arutlevad ja viisakad. Siinkohal ei ole ka põhjust pahandada, kui inimesed näiteks ei tea, kuidas Riigikogu töötab, ja nimetavad ühe eelnõu arutelu komisjonis ja suures saalis selle läbisurumiseks. Selles nad eksisid. Neid kirju lugedes saad aru, et tegemist ongi sügava veendumusega, mis on seotud usuga. Mina olen läbi ja lõhki ateist. Ma austan inimesi, kes on usklikud. Austan nende õigust uskuda jumalat. Samal ajal jäin neid kirju lugedes mõtlema, kas tõesti seesama jumal, kes ju samuti õpetab sallivust, kas tõesti seesama jumal ei näe, mis on toimunud. Aegade algusest saadik on mesilane lennanud ikka lillekese poole. Kui kunagi pidi seda tõendama altari ees ja edasi lisandus sinna riigiametnik, siis tänapäeval me elame elu, kus see jah-sõna öeldakse ka omavahel ja keegi ei pea tunnistajana juures olema. Võib-olla te räägite oma jumalaga või loete oma pühakirja ega ole märganud, et elus on toimunud selline muudatus. Meie asi on märgata ka neid inimesi, kes selle muudatuse järgi tegelikkuses elavad. Kõige levinum vastus sellele küsimusele kõlab nii: las nad olla omaette, ärgu nad mind segagu. Lugege seda eelnõu ja mõelge, kuidas nad siis mind segavad. No ei sega ju! Ei sega mind, minu austatud abikaasat, minu lapsi, minu sõpru, minu tuttavaid. Kui ma mõtlen, mis võib edaspidi juhtuda, siis paljude inimeste, kellest ma sügavalt lugu pean, elu muutub kindlamaks. Ma olen veendunud, et neil on pärast seda lihtsam elada, tunda ennast meie riigis suuremal määral inimesena kui täna. Seetõttu, head sõbrad, kes te olete siin täna palju küsinud ja oma küsimusi viisakalt alustanud, et võtkem seda asja nii: kui keegi teeb ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata, siis minu jaoks on selle ettepaneku tegija inimene, kes ei tunnista, et on teisi.

Ega ei mäletagi juhust, kus mingi seaduseelnõu arutamisel oleks avalikus ruumis erinevate seisukohtadega esinetud lausa advokaatide tasemel. Apteekide asutamispiirangute eelnõuga nii läks. Nüüd on president seaduse välja kuulutanud ja seda kuulutamist ka põhjendanud. Neid selgitusi tasub kindlasti lugeda, sest sisuliselt sama loogika alusel Riigikogu sotsiaalkomisjon ka vastuvõetud seaduseparanduseni jõudis. Ka komisjonil oli valida, kas pakkuda välja ajutine ja õiguslikult ehk mitte kõige piinlikumalt täpne lahendus, või elada teadmises, et suure tõenäosusega maapiirkondadest apteegid lihtsalt kaovad ja seda kaunis kiiresti. Veelgi tähtsam on, mis siis nüüd edasi saab. Kõige tõenäolisemad on kolm võimalust, mida ka mujal maailmas kõiki kasutatakse. Küsimuseks jääb, milline neist oleks kõige otstarbekam meil siin kasutusele võtta. Esialgselt komisjoni poolt pakutu teha seda läbi nõuete apteekide omanike suhtes on kasutusel mitmes riigis ja seal andnud hea tulemuse. Eelnõu kriitikud väitsid, et seda pole küllaldaselt Eesti oludele vastavalt analüüsitud ja neil oli selles suhtes tuline õigus. Tasub kindlasti analüüsida. Teine võimalus on panna tulusas piirkonnas apteegi omanikule kohustus avada see ka mittetulusas kohas. Teenuste kättesaadavuse huvides kasutatakse sellist moodust ka teistes valdkondades. Siinkohal on võtmeküsimus, kuidas ja kuhu tõmmata piir, millal sellist kohustustust apteegi omanikule panna. Ka see lahendus vajab rehkendust või analüüsi, mida siiamaani pole tehtud. Kolmas võimalus on doteerida seaduses kirja pandud alustel mittetulusaid apteeke. Ka selle variandi korral peab olema selge, millistel tingimustel see toetamine toimub. Kindlasti ei saaks aga seda teha jooksujalu eelarveaasta keskel, sest eelarves täna sellist kulurida lihtsalt pole. Kui peetakse vajalikuks täita see kulu tulusate piirkondade apteekide maksustamisega, siis ka see võimalus vajab nii analüüsi kui seadust, mis mõistliku aja etteteatamisega tehtud. Lõpetuseks viitan loo algusele. Kui juba ühe eelnõu arutelu oli niivõrd eriline, siis ehk lubatakse ka see erisus, et Riigikogu liige presidenti ühe otsuse eest kiidab.

Kollektiivlepingut ja kollektiivse töötüli lahendamist puudutavad seadused kinnitas riigikogu 1993. aastal. Nad võeti vastu olukorras, kus 101st inimesest siin saalis teadsid  asjast väga vähesed. Jah, need seadused kirjutas toona Eiki Nestor. Kui neid kehtivaid seadusi täna lugeda, siis mõjuvad nad meie õigusruumis isegi mõnevõrra koomilisena. Nad näevad välja rohkem nagu juhendmaterjalina, kus on ka regulatiivseid paragrahve. Nii et ammu on selge,  et vaja on uut seadust. Vahepealse aja suureks võiduks on, et meil on mitmeid noori tublisid juriste, kes on end koolitanud nii Eestis kui ka mujal maailmas ja teinud endale eri riikide kollektiivsete töösuhete regulatsioonid selgeks. Nüüd töötavad nad eri büroodes, kaasa arvatud õiguskantsleri büroos, aga mulle on jäänud silma, et nende hariduses on üks puudus. Kui nad võrdlevad eri riikide kollektiivseid töösuhteid käsitlevaid seadusi, siis nad ei ole ilmselt saanud koolis õpetust selle kohta, miks ühes või teises riigis on need seadused just sellised nagu nad on. Neis seadustes on väga palju samasuguseid põhimõtteid. Eripära aga reeglina on seotud sellega, et tegelik olukord tööturul on eri riikides erinev. Näiteks Prantsusmaal ei olegi keegi kunagi  streigiõigust seadusega reguleerinud, sest Prantsusmaa põhiseadus ütleb, et streikimine on vaba. See  tähendab, et iga mees keerab oma auto risti üle tee ja ütleb, et ta streigib. Põhjamaades on kõik vastupidi: ilma läbirääkimisteta ja lepitusteta ei ole kellelgi õigust oma autot risti üle tee keerata ja öelda, et mina ei tee tööd seni, kuni mu palka ei tõsteta. Seega peaks seadus lisaks teoreetilisele tarkusele arvestama ka meie siinse tööturu tegeliku olukorraga. Paragrahve, mis seejuures kollektiivsete töösuhete arengule kaasa ei aita, pole seejuures vaja.  Kui te uut eelnõu loete, siis järjekordselt alustatakse seal teemaga, et kes te sellised olete ja kust te tulete, et te laiendatud lepinguid sõlmida tahate.  (Kuna teadmised selles vallas on mitte just väga levinud, siis olgu öeldud, et laiendatud lepe on selline, kus osapoolte vahel kokkulepitud palka näiteks tuleb maksta ka ametiühingusse mittekuuluvatele töötajatele ja seda ka tööandjate ühendusse mittekuuluvate tööandjate poolt). Kollektiivsete töösuhete regulatsiooni esimene põhitõde on, et alustatakse teineteise tunnustamisest. Seejuures pole tähtsust, kui mitu protsenti, keda kus esindab. Näitena, kui Eesti Vabariigi valitsus tunnustab Tööandjate Keskliitu, EAKL-i ja TALO töösuhete osapoolena siis nii ongi ja punkt. Kui me nüüd muudame seda põhimõtet ja hakkame eri valdkondades lugema kokku ettevõtteid , töötajaid, protsente jne., siis me hakkame lihtsalt tegelema asjaga, mida mitte kellelgi ei ole vaja. Tänane regulatsioon on väga lihtne. Pooltel on õigus laiendatud lepinguid teha ainult siis, kui nii tööandjad kui ametiühingud mõlemad sellega nõus on. Nad registreerivad leppe sotsiaalministeeriumis. Seejuures on sotsiaalministeeriumil õigus öelda, et vaadake, meie küll ei tea, et teie oleks selline tunnustatud organisatsioon, kes seda lepet sõlmib. See välistab pahatahtlikust tööturul. Taolisi lepinguid on kümne aasta jooksul tehtud minu teada ainult kahes valdkonnas, tervishoius ja transpordis. Rohkem ei ole neid peetud vajalikuks sõlmida. Ehk tegelikku probleemi kuskil ei ole, välja arvatud ühel seltskonnal, kes on samal ajal oma üldkogul vastu võtnud ühemõttelise otsuse, et nemad endast tööandjate liitu ei kujuta. Kui ei kujuta, siis ära kujuta, ja ongi kõik – polegi siin rohkem midagi rääkida ega pahandada. Me ei tohi uue regulatsiooniga panna küsimärgi alla tööandjate ja ametiühingute keskliitude võimet sõlmida laiendatud lepinguid ja piirata ausat konkurentsi majanduses. Teine problemaatiline pool eelnõust on seotud avaliku sektori palgasaajate õigustega. Kaasaegne Euroopa piirab minimaalselt ja väga valikuliselt erandjuhtudel  ametnike leppe- ja streigiõigust. Sellest on eelnõu väga kaugel. Ka kohalike omavalitsuste eelarvest palka saavatel töötajatel peab olema selge üleriigiline Eesti tasandi partner, keda nad aastaid juba otsivad ja kes pidevalt nende eest peitu poeb. See eelnõu on algatatud veel eelmise valitsuse poolt. Neile tuleb öelda suur aitäh, sest nad tegid palju tööd ja jõudsid kuskil 90 protsendil juhtudel 100-st ka tööturu osapooltega kokkuleppele. Sotsiaaldemokraatide ettepanek on, et need 10 protsenti 100-st, mis jäid kokkuleppeta, saaks nüüd ka kokku lepitud. Me usume, et minister Kruuse, nii nagu on koalitsioonipartnerite vahel kokku lepitud, kutsub tööandjad ja töötajad kokku. Oleme nõus kokkuleppe saavutamisele kaasa aitama, et need sätted, mis tänases eelnõus veel ei ole kokkuleppena vormistatud, saaksid samuti kokku lepitud. Siis võib uskuda, et sellest tuleb üks seadus, mis on tegelik seadus ja mis ka töötab.

Head inimesed, nii ajakirjanikud kui teised tublid. Mul on suur palve, et te ei teeks sotsiaalmaksu suuruse üle arutamisel suurt ja sisulist viga, mis tekib vastavate numbrite tabelist ritta ajamisel. Kõigepealt tuleb arvestada sellega, et ei ole võrreldavad riigid, kus on sotsiaalkindlustus ja kus ei ole sotsiaalkindlustust. See tõde kehtib eriti siis, kui võrdluse alla võetakse kas või OECD riigid, muudest juhtudest rääkimata. Isegi Euroopa sees ei saa neid numbreid võrrelda ja seda kahel põhjusel. Näiteks tervishoid on paljudes riikides korraldatud mitte kindlustuse põhimõttel, vaid on riigi ja ka omavalitsuste eelarvete kaudu rahastatav suurus. Ehk siis selle eest tasutakse muude maksude abil. Teiseks – ka pensionikindlustused on erinevad, sest nii mitmeski riigis on lisaks riiklikule pensionikindlustusele ka tööandja pension, mis põhineb tööandjate ja ametiühingute kokkulepetele. Ka sinna tehakse sissemakseid töötasu pealt, aga maksukoormuses see number ei kajastu ega peagi kajastuma. See kehtib ka näiteks töötuskindlustuse kohta. Tabelites järge ajades saate pildi, mis tegelikule elule ei vasta. Ehk siis tööjõu pealt makstakse sageli ka peale maksude kokkuleppelisi sissemakseid ja siis tulevad need tabelid hoopis teistsugused.

Kui me ikka tõesti tahame võidelda lihtsatel töödel valitseva töökäte puuduse vastu, siis esimese asjana tuleks loobuda usust, et nende töökäte Eestisse toomine teeb midagi paremaks. See oleks täielik tupiktee ühiskonnale, majandusele, siin elavale rahvale. Mõelda tuleks hoopis sellele, et suur osa meie töötajatest saab ebaõiglaselt madalat palka. Seejuures ei ole mõiste „ebaõiglaselt madal palk“ mitte loosung, vaid Euroopas kokku lepitud teadmine, et seda ebaõiglaselt madalat palka saavad kõik need inimesed, kelle töötasu on madalam, kui 60 % keskmisest palgast. Alampalga tõstmine antud tasemele peakski olema eesmärk, mis aitab lahendada ka puuduvate töökäte probleemi lihtsamatel töödel. Euroopa Liitu kuuluvas Eestis on toimetulemise kulud nii kõrged, et vähemaga ei tule inimesed ots otsaga kokku. Seda teadmist eitada pole võimalik. Loomulikult on ülejõukäiv jõuda sellele tasemele ilma tagasilöökideta ja kiiresti. Ehk siis tööandjad ja töötajad peaksid leppima kokku, millal on see tase reaalne ja saavutatav. Meil on siinkohal olemas kogemus, kus rohkem kui kümme aastat tagasi lepiti kokku, et alampalk peab keskmisest palgast kiiremini tõusma. Tõsi, seda lepet täideti vaid paar aastat. Nii et peaksime õppima ja hindama ka kokkulepete täitmise vajadust. Alampalk suurusega 550- 600 eurot kuus toob tänase seisuga kindlasti kaasa süüdistused, et sellega kaasneb tööpuuduse kasv. Kõigilt kriitikutelt küsiksin aga kohe, kas nende madalatel palkadel püsiv äriplaan on ka jätkusuutlik? Kui teie äriedu baseerub odaval tööjõul, kas siis poleks tasuvam viia see madalamate palkadega maadesse, selle asemel, et sealt tööjõudu Eestisse tuua? Peaksime ükskord aru saama, et madalad palgad ei ole juba ammu enam Eesti eelis, vaid pidur, mis majanduse arengut takistab. Mõistagi on vajalik kordades rohkem kulutada tööjõu õppesse ja ümberõppesse, kus Eesti näitajad on võrreldes muu Euroopaga mitte madalad vaid lausa häbiväärsed.