Category Archives: Uncategorized

Euroopa sotsiaalteadmiste praktikas on tuntud mõiste nimega „õiglane palk“. See ei ole tervel mandril kehtiv alampalk, vaid suurus, mille alusel hinnatakse tööd tegevate inimeste toimetulekut ja tööturu tõhusust. Ehk siis seda, kas erinevates riikides on toimetatud selle nimel, et töötamise korral ei peaks rääkima vaesusest. Õiglase palga suurus on 60 % keskmisest palgast. Kui kellegi palk on madalam kuuekümnest protsendist riigi keskmisest, saab ta ebaõiglaselt madalat palka. Eestis tähendab see hetkel seda, et vähem kui 600 eurot kuus palka saava ja 40 tundi nädalas töötava inimese töötasu on ebaõiglaselt madal. Võrrelge seda järgmisel aastal kehtima hakkava alampalgaga ja te näete, et vahe suur. Liiga suur. Mis siis nüüd teha? Leppida sellega ja loota, et küll aeg kõik teeb ja korraldab. Seejuures siiani pole teinud ja korraldanud. Ettepanek, mille alusel alampalk lähemate aastate jooksul jõuaks lähemale õiglasele palgale, sai kahjuks tüüpilise  „must – valge“  vastuvõtu. Räägime ju aastaid vajadusest teha tootlikumat ja kallimat tööd. Selle asemel, et rääkida, võiks ju ka midagi teha. Näiteks istuda kolmepoolselt laua taha –tööandjad, töötajad, riik – ja leppida kokku, kuidas selleni jõuda. Mis segab tööandjaid kõrgemat palka maksmast? Kas ja kuivõrd on töötajad valmis ümber õppima uuteks ametiteks? Mida saaks riik teha, et palgad ja tootlikus tõuseks ning tööealised madala palga tõttu Eestist ei lahkuks? Ma tean ja tunnen Eestis toimekaid ettevõtjaid, kes said juba kümme aastat tagasi selgelt aru, et meie liitumisega Euroopa Liiduga sai tegelikult läbi ka see aeg, kus meie majanduse eeliseks oli odav tööjõud. Maksavad täna juba alampalgana rohkem, kui 800 eurot kuus. Sellel lihtsal põhjusel, et muidu nende äri tulu ei toodaks. Seejuures, pange tähele, suudavad ka nemad teha just seda, mida kõige rohkem vaja on – müüa oma tööd Eestist välja. Nii et selle asemel, et solvuda, võiks koos mõelda, kuidas targema ja kallima tööni jõuda. Tõesti, seejuures võib nii mõnigi äriplaan osutuda kõlbmatuks. Aga lootus, et madalatel palkadel põhinev äri toob tulemust, saab niigi lõpu. Tublimad ja targemad leiavad uue ja parema palga mujal ja ongi kõik. Turumajanduses pole ju suurust, mida tasuta saab. Tasuta tööjõudu pole samuti olemas.

Austatud Eesti Vabariigi president, Riigikogu, Vabariigi Valitsus, diplomaatiline korpus. Riigikogu selle koosseisu viimased kuus töökuud saavad olema selle poolest erilised, et me alustame täiskogu istungitega oluliselt muutunud maailmas. Maailmas, kus üks impeerium on häbematult ja relvade toel asunud suurendama oma mõjusfääri. Maailmas, kus pingete üleskruvimiseks on taaselustatud kunagine Põhja-Korea komme korraldada piirüleseid inimrööve. Maailmas, kus on mõistetud, et külma sõja lõpp kui selline, on ilmselt otsa saanud. Aastakümnete tagused käitumisnormid enam hästi ei toimi ja uute lahenduste otsimine käib. Ukrainas toimuv tuletab paratamatult meelde ajalugu nii kaugemast kui lähemast ajast. Tundub, nagu loeks vana raamatut: Chamberlain on rahu toonud, Danzig on liidetud, ja reisilennuk Kaleva alla tulistatud. Täna on Eesti osa vabast maailmast. Täna on ka meie teha, milliseks kujuneb selle raamatu lõpp. Meie jaoks olid viimase 25 aasta jooksul valikud kuidagi iseenesestmõistetavad ehk valikuvõimalust õieti polnudki. Need toimusid valdava osa valijate toel ja teadmisel. Sellegi poolest usun ja tean, et paljudel teist, kui mitte kõigil, on viimaste kuude jooksul tulnud vastata valija selgetele ja murest kantud küsimustele: mis meist saab?, mis Ukrainast saab? Teisele küsimusele on hoopis keerulisem vastata kui esimesele. Eesti, ja seda ka parlamendi tasemel, on pidevalt toetanud ja toetab ka tulevikus Ukraina vaba ja demokraatlikku arengut. Valik on neil ju sisuliselt sama, mis meilgi oli. Itta või läände, gulagi või ülikooli. Ma olen veendunud, et Riigikogu ratifitseerib suure toetusega Euroopa Liidu idapartnerluse raames sõlmitud lepingud. Aga esimesele küsimusele saame vastata ühemõtteliselt ja sirge seljaga. Eesti on NATO kollektiivkaitse liige. Selle artikkel viis on riikide ühenduse alustala ja kehtib niikaua, kuni NATO eksisteerib. Eesti sõjavägi koos oma baaside ja oskustega on osa NATOst. Alaliselt, mitte ajutiselt. Meie eripära seisneb selles, et oleme käesoleva vastasseisu piiril ja selle pärast on õigustatud suurem mure olukorra pärast. Aga küsimust, mis algaks sõnaga „kas“, tegelikult ei eksisteeri. Ja seda juba vähemalt aastat kümme. Kui mitte kauem. Saati aastast 1992 on Riigikogu hoidnud teadlikult kahte valdkonda eemal enamus-vähemus vägikaikaveost. Need on välis- ja kaitsepoliitika. Soov on, et ka dramaatiliselt ärevas uues olukorras jätkuks sama liin ja arusaamine. Eelduseks on siin kaks teadmist. Esiteks tavapärasest ehk avatum suhtlus valitsuse ja Riigikogu vahel. Nii valitsus kui Riigikogu komisjonid on ka käesoleval kriitilisel ajal seda korduvalt tõestanud ja võib kindel olla, et see koostöö on püsiv. Teine eeldus on arvamuste vahetuse konstruktiivsus. Erakondade vaheline võistlus teemal „kes on õigem eestlane“ on siinkohal kohatu. Kahjuks aga mingeid märke sellest võib juba näha. Ka reedeses Eesti riigiametniku vägivaldse Venemaale viimise asjus peaks ekspertidest arvajad ära tundma, kus nad võivad oma arvamustega teha hoopis kahju nii sellele ametnikule kui ka Eesti Vabariigile. Hoidugem sellest. Tõsiselt. Meie töölaual on mitmed eelnõud, mis räägivad ühiskonnas nõrgemate ja vähemuste kaitsest. Töövõimereformiga seotud eelnõude avatud arutelu komisjonis koos vabakodadega on olnud viljakas ning tänaseks on ühisosa erinevate arusaamade vahel selgelt suurem. Toeks on ka Vabariigi Valitsuse koostöövalmidus. Idee toetada töövõime kaotanud inimesi tööturul on ju ilus ja õige. Reforme ei saa aga teha ainult paberil. Niivõrd oluline muudatus peab olema usutav ja käegakatsutav, osalistele arusaadav. Loodan, et jätkame selle reformiga sama avatud ja konstruktiivses vaimus. Ka uue lastekaitseseaduse arutelu vajab pidevat koostööd erinevate huvirühmadega. Seda uut seadust on tõesti kaua oodatud. Head kolleegid. See maailm, kuhu me arvame ennast kuuluma, põhineb arvamuste paljususel ja demokraatial, läbirääkimistel ja kokkulepetel, nendest lepetest kinnipidamisel. Enamuse mõistval suhtumisel vähemusse. See maailm, mis mürgitas meie inimeste teadvust 50 aasta jooksul, karistas mis tahes põhjusel erinevat inimest surmanuhtluse, vangla, väljasaatmise või avaliku põlgusega. Iga teistsugune oli automaatselt vaenlane. Nüüd me elame juba üle paarikümne aasta vabas ja arvamuste paljususel põhinevas ühiskonnas. Me peaks mitte vihkama, vaid lugupidavalt suhtuma ka vähemuste õigustesse. Seejuures ei vaja see vähemus mitte kaitset enamuse eest, vaid samaväärseid õigusi elada oma elu. Mitte midagi enamat. Eesti ei vaja kooseluseadust selleks, et nina püsti ajada ning öelda – vaadake, ka meie pole enam sovjetid. Eesti vajab seda seadust selleks, et igal siin elaval inimesel oleks võimalik oma kooselu mõistlikul moel korraldada. Mitte elada teadmises, et oma vähemusse kuuluvuse tõttu on ta tõrjutud või kuidagi halvem. Ja mida on siin kellelgi kaotada? Jätkuvalt saab ju käia kirikus või riigiametniku juures, öelda „jah“ ja olla õnnelik. Ja saab ka seda mitte teha, seejuures koos elades ja õnnelik olles. Kooseluseaduse arutelu vallandas Eesti ühiskonnas enneolematu dialoogi valijate ning valitute vahel. Selles arvamuste laviinis sisaldus sõimukirju ja solvanguid, aga oli ka palju argumenteeritud seisukohti. Kuigi ma ei ole kõigi kirjutajatega nõus, on mul siiski väga hea meel, et inimesed otsustasid oma arvamusi põhjendada ja oma nime alt arvamuse välja öelda. Mulle meeldib saada inimestelt kirju ja arvamusi ka nende eelnõude puhul, mille vastu võitlemiseks ei ole moodustatud eraldi kodanikuühendust. Valijatel on lisaks valimispäevale õigus ja võimalus parlamendi liikmetele oma veendumusi väljendada iga päev. Teadmine, et mul on võimalus poliitikutega otse suhelda teeb meid koos tugevamaks ja vähem manipuleeritavaks. Rahvana kokkuhoidmiseks ei olegi meil vaja olla kõiges täiesti ühel meelel, aga meil peab olema vastastikune usaldus rääkida ka rasketel teemadel ja valmidus leida ühisosa. Teades, et vaidlus kooseluseaduse üle saab olema tuline, on mul Teile vaid üks palve – ka eelnõu vastased võiksid tunnistada, et selle seaduse vastuvõtmine ei saa muuta mitte kellegi eelistusi partneri valikul. See on ikka jumala või looduse poolt ette antud, kuidas parasjagu keegi usub ja teab. Üks valus ühiskonnas ülestõusnud teema kannab pealkirja „palgavaesus“. Sõnad „palk“ ja „vaesus“ ei sobi kokku mitte ühegi arusaadava valemi abil. Tööd tegev ja selle eest tasu saav inimene aastal 2014 maailma arenenumate riikide klubisse kuuluvas riigis ei tohi olla vaene. Riigikogu ei saa olla asenduseks tööandjate ja töötajate vastavale dialoogile. Küll saab aga parlament astuda samme selleks, et see dialoog areneks ja muutuks igapäevaseks osaks meie tööelust. Järgmise aasta märtsis valitakse uus Riigikogu koosseis. Mingi kirjutamata reegli järgi peaks ma Teid siin tänasel päeval üles kutsuma pühendumisele vaid seadusloomele ja hoidma valimiskampaania väljaspool seda saali. Tore oleks ju teeselda lihtsameelset, kes seda üleskutset ka usuks, aga seda ma ei tee. Kui te pahaks ei pane. Eesti vabakondadel on saanud traditsiooniks kutsuda üles erakondi valimiskampaania ajal järgima head valmistava. Tõesti, mitte just kõik erakonnad pole selle üleskutsega ühinenud. Sellegi poolest kutsun teid üles lähtuma vabakondade poolt pakutud põhimõtetest ka seaduseelnõude menetlemisel ja aruteludel Riigikogu täiskogul ja komisjonides. Näiteks ei ole ju keeruline kiita või laita ideed ennast, mitte inimest või erakonda, kes selle mõtte on üles tõstnud. Tegemist on üleskutse, mitte ettepanekuga. Seetõttu ei saa seda ka hääletada ja enne hääletust võtta kümneminutilist vaheaega. Ja olgem ka julged uute ideede väljakäimisel selles osas, mis puudutab valitud kogu võimet ühiskonnas toimuvale paremini reageerida. Riigikogu ei saa avatud ühiskonnas jääda ajale jalgu. Peab olema selge, mida siin tehakse ja miks. Erakondade soov valmiste eelsel ajal eristuda on loomulik. Samal ajal ärev aeg Euroopas sunnib meid pigem näitama seda, kus me oleme valmiks koostööks ühiste huvide nimel. Siiralt loodan, et meil õnnestub siinkohal tasakaal leida. Edu!

Võib juhtuda, et kui mingit teemat on rohkesti omavahel arutatud, siis on ka vähem küsimusi. Kooseluseaduse eelnõu on tekitanud väga laialdast vastukaja ja siin on minu meelest kõige lihtsam nende inimestega, kelle kohta oleks vist õigem öelda, et neil on Nõukogude armee seersandi sündroom. Nende puhul ei olnud mingit vahet, mis neile öeldi – kas lill, liblikas, päike, meri, tuul, poiss, tüdruk, naine, mees, armastus, Eesti Vabariik, inimõigused – igal juhul oli reaktsioon üks: nad hakkasid räuskama ja ropendama. Kahjuks näete te sama ka selles arutelus, (õnneks väga vähe Riigikogu liikmetele tulnud kirjavahetuses), ja jäägugi see siis portaalidesse. Tegelikult ei ole tegu rumalate inimestega, vaid tühiste ja argade inimestega, kes pidevalt püüavad tõestada iseennast teiste suhtes ja seda nende arvel, kes on teistsugused kui nemad, olgu siis nahavärvi või muu tunnuse järgi. Igal juhul peavad nad ennast tõestama. Sellest toituvad kaks ideoloogiat, need on fašism ja kommunism, millel mina, vabandage, vahet teha ei oska. Palju rohkem panid mind mõtlema saadikutele tulnud kirjad, mis olid valdavalt arutlevad ja viisakad. Siinkohal ei ole ka põhjust pahandada, kui inimesed näiteks ei tea, kuidas Riigikogu töötab, ja nimetavad ühe eelnõu arutelu komisjonis ja suures saalis selle läbisurumiseks. Selles nad eksisid. Neid kirju lugedes saad aru, et tegemist ongi sügava veendumusega, mis on seotud usuga. Mina olen läbi ja lõhki ateist. Ma austan inimesi, kes on usklikud. Austan nende õigust uskuda jumalat. Samal ajal jäin neid kirju lugedes mõtlema, kas tõesti seesama jumal, kes ju samuti õpetab sallivust, kas tõesti seesama jumal ei näe, mis on toimunud. Aegade algusest saadik on mesilane lennanud ikka lillekese poole. Kui kunagi pidi seda tõendama altari ees ja edasi lisandus sinna riigiametnik, siis tänapäeval me elame elu, kus see jah-sõna öeldakse ka omavahel ja keegi ei pea tunnistajana juures olema. Võib-olla te räägite oma jumalaga või loete oma pühakirja ega ole märganud, et elus on toimunud selline muudatus. Meie asi on märgata ka neid inimesi, kes selle muudatuse järgi tegelikkuses elavad. Kõige levinum vastus sellele küsimusele kõlab nii: las nad olla omaette, ärgu nad mind segagu. Lugege seda eelnõu ja mõelge, kuidas nad siis mind segavad. No ei sega ju! Ei sega mind, minu austatud abikaasat, minu lapsi, minu sõpru, minu tuttavaid. Kui ma mõtlen, mis võib edaspidi juhtuda, siis paljude inimeste, kellest ma sügavalt lugu pean, elu muutub kindlamaks. Ma olen veendunud, et neil on pärast seda lihtsam elada, tunda ennast meie riigis suuremal määral inimesena kui täna. Seetõttu, head sõbrad, kes te olete siin täna palju küsinud ja oma küsimusi viisakalt alustanud, et võtkem seda asja nii: kui keegi teeb ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata, siis minu jaoks on selle ettepaneku tegija inimene, kes ei tunnista, et on teisi.

Ega ei mäletagi juhust, kus mingi seaduseelnõu arutamisel oleks avalikus ruumis erinevate seisukohtadega esinetud lausa advokaatide tasemel. Apteekide asutamispiirangute eelnõuga nii läks. Nüüd on president seaduse välja kuulutanud ja seda kuulutamist ka põhjendanud. Neid selgitusi tasub kindlasti lugeda, sest sisuliselt sama loogika alusel Riigikogu sotsiaalkomisjon ka vastuvõetud seaduseparanduseni jõudis. Ka komisjonil oli valida, kas pakkuda välja ajutine ja õiguslikult ehk mitte kõige piinlikumalt täpne lahendus, või elada teadmises, et suure tõenäosusega maapiirkondadest apteegid lihtsalt kaovad ja seda kaunis kiiresti. Veelgi tähtsam on, mis siis nüüd edasi saab. Kõige tõenäolisemad on kolm võimalust, mida ka mujal maailmas kõiki kasutatakse. Küsimuseks jääb, milline neist oleks kõige otstarbekam meil siin kasutusele võtta. Esialgselt komisjoni poolt pakutu teha seda läbi nõuete apteekide omanike suhtes on kasutusel mitmes riigis ja seal andnud hea tulemuse. Eelnõu kriitikud väitsid, et seda pole küllaldaselt Eesti oludele vastavalt analüüsitud ja neil oli selles suhtes tuline õigus. Tasub kindlasti analüüsida. Teine võimalus on panna tulusas piirkonnas apteegi omanikule kohustus avada see ka mittetulusas kohas. Teenuste kättesaadavuse huvides kasutatakse sellist moodust ka teistes valdkondades. Siinkohal on võtmeküsimus, kuidas ja kuhu tõmmata piir, millal sellist kohustustust apteegi omanikule panna. Ka see lahendus vajab rehkendust või analüüsi, mida siiamaani pole tehtud. Kolmas võimalus on doteerida seaduses kirja pandud alustel mittetulusaid apteeke. Ka selle variandi korral peab olema selge, millistel tingimustel see toetamine toimub. Kindlasti ei saaks aga seda teha jooksujalu eelarveaasta keskel, sest eelarves täna sellist kulurida lihtsalt pole. Kui peetakse vajalikuks täita see kulu tulusate piirkondade apteekide maksustamisega, siis ka see võimalus vajab nii analüüsi kui seadust, mis mõistliku aja etteteatamisega tehtud. Lõpetuseks viitan loo algusele. Kui juba ühe eelnõu arutelu oli niivõrd eriline, siis ehk lubatakse ka see erisus, et Riigikogu liige presidenti ühe otsuse eest kiidab.

Kollektiivlepingut ja kollektiivse töötüli lahendamist puudutavad seadused kinnitas riigikogu 1993. aastal. Nad võeti vastu olukorras, kus 101st inimesest siin saalis teadsid  asjast väga vähesed. Jah, need seadused kirjutas toona Eiki Nestor. Kui neid kehtivaid seadusi täna lugeda, siis mõjuvad nad meie õigusruumis isegi mõnevõrra koomilisena. Nad näevad välja rohkem nagu juhendmaterjalina, kus on ka regulatiivseid paragrahve. Nii et ammu on selge,  et vaja on uut seadust. Vahepealse aja suureks võiduks on, et meil on mitmeid noori tublisid juriste, kes on end koolitanud nii Eestis kui ka mujal maailmas ja teinud endale eri riikide kollektiivsete töösuhete regulatsioonid selgeks. Nüüd töötavad nad eri büroodes, kaasa arvatud õiguskantsleri büroos, aga mulle on jäänud silma, et nende hariduses on üks puudus. Kui nad võrdlevad eri riikide kollektiivseid töösuhteid käsitlevaid seadusi, siis nad ei ole ilmselt saanud koolis õpetust selle kohta, miks ühes või teises riigis on need seadused just sellised nagu nad on. Neis seadustes on väga palju samasuguseid põhimõtteid. Eripära aga reeglina on seotud sellega, et tegelik olukord tööturul on eri riikides erinev. Näiteks Prantsusmaal ei olegi keegi kunagi  streigiõigust seadusega reguleerinud, sest Prantsusmaa põhiseadus ütleb, et streikimine on vaba. See  tähendab, et iga mees keerab oma auto risti üle tee ja ütleb, et ta streigib. Põhjamaades on kõik vastupidi: ilma läbirääkimisteta ja lepitusteta ei ole kellelgi õigust oma autot risti üle tee keerata ja öelda, et mina ei tee tööd seni, kuni mu palka ei tõsteta. Seega peaks seadus lisaks teoreetilisele tarkusele arvestama ka meie siinse tööturu tegeliku olukorraga. Paragrahve, mis seejuures kollektiivsete töösuhete arengule kaasa ei aita, pole seejuures vaja.  Kui te uut eelnõu loete, siis järjekordselt alustatakse seal teemaga, et kes te sellised olete ja kust te tulete, et te laiendatud lepinguid sõlmida tahate.  (Kuna teadmised selles vallas on mitte just väga levinud, siis olgu öeldud, et laiendatud lepe on selline, kus osapoolte vahel kokkulepitud palka näiteks tuleb maksta ka ametiühingusse mittekuuluvatele töötajatele ja seda ka tööandjate ühendusse mittekuuluvate tööandjate poolt). Kollektiivsete töösuhete regulatsiooni esimene põhitõde on, et alustatakse teineteise tunnustamisest. Seejuures pole tähtsust, kui mitu protsenti, keda kus esindab. Näitena, kui Eesti Vabariigi valitsus tunnustab Tööandjate Keskliitu, EAKL-i ja TALO töösuhete osapoolena siis nii ongi ja punkt. Kui me nüüd muudame seda põhimõtet ja hakkame eri valdkondades lugema kokku ettevõtteid , töötajaid, protsente jne., siis me hakkame lihtsalt tegelema asjaga, mida mitte kellelgi ei ole vaja. Tänane regulatsioon on väga lihtne. Pooltel on õigus laiendatud lepinguid teha ainult siis, kui nii tööandjad kui ametiühingud mõlemad sellega nõus on. Nad registreerivad leppe sotsiaalministeeriumis. Seejuures on sotsiaalministeeriumil õigus öelda, et vaadake, meie küll ei tea, et teie oleks selline tunnustatud organisatsioon, kes seda lepet sõlmib. See välistab pahatahtlikust tööturul. Taolisi lepinguid on kümne aasta jooksul tehtud minu teada ainult kahes valdkonnas, tervishoius ja transpordis. Rohkem ei ole neid peetud vajalikuks sõlmida. Ehk tegelikku probleemi kuskil ei ole, välja arvatud ühel seltskonnal, kes on samal ajal oma üldkogul vastu võtnud ühemõttelise otsuse, et nemad endast tööandjate liitu ei kujuta. Kui ei kujuta, siis ära kujuta, ja ongi kõik – polegi siin rohkem midagi rääkida ega pahandada. Me ei tohi uue regulatsiooniga panna küsimärgi alla tööandjate ja ametiühingute keskliitude võimet sõlmida laiendatud lepinguid ja piirata ausat konkurentsi majanduses. Teine problemaatiline pool eelnõust on seotud avaliku sektori palgasaajate õigustega. Kaasaegne Euroopa piirab minimaalselt ja väga valikuliselt erandjuhtudel  ametnike leppe- ja streigiõigust. Sellest on eelnõu väga kaugel. Ka kohalike omavalitsuste eelarvest palka saavatel töötajatel peab olema selge üleriigiline Eesti tasandi partner, keda nad aastaid juba otsivad ja kes pidevalt nende eest peitu poeb. See eelnõu on algatatud veel eelmise valitsuse poolt. Neile tuleb öelda suur aitäh, sest nad tegid palju tööd ja jõudsid kuskil 90 protsendil juhtudel 100-st ka tööturu osapooltega kokkuleppele. Sotsiaaldemokraatide ettepanek on, et need 10 protsenti 100-st, mis jäid kokkuleppeta, saaks nüüd ka kokku lepitud. Me usume, et minister Kruuse, nii nagu on koalitsioonipartnerite vahel kokku lepitud, kutsub tööandjad ja töötajad kokku. Oleme nõus kokkuleppe saavutamisele kaasa aitama, et need sätted, mis tänases eelnõus veel ei ole kokkuleppena vormistatud, saaksid samuti kokku lepitud. Siis võib uskuda, et sellest tuleb üks seadus, mis on tegelik seadus ja mis ka töötab.