Tänavust kevadsuvist tegevust Valga sotsiaalabi rindel iseloomustab pidev selgitamine, miks on Valga linn kutsunud siia elama sadadesse ulatuvat arvu mustlasrahvusest peresid ja miks riik lastetoetuse tõstmise nime all jagab vaid kehvemal järjel peredele tibatillukest raha, vajaduspõhise peretoetuse nime all 9,59 eurot lapse kohta ja sedagi peale mahukat taotlusprotsessi.
Napi lastetoetuste lisa ja selle ebamõistliku taotlemise kohta tuleks selgitust küsida valitsuserakondadelt. Omavalitsuste sotsiaaltöötajad on siin vaid käsutäitja rollis, kelle sõna ei võetud kuulda seaduse tegemise ajal. Ometigi ütlesid sotsiaaltöötajad juba seaduse tegemise ajal, et kuigi lastetoetuse tõstmine on hea ja oodatud asi, siis 9,59 euro saamiseks ei ole ilus peresid jooksutada oma sissetulekupaberite ja avaldustega omavalitsusse ja nii neli korda aastas. Vajaduspõhiseks peretoetuseks nimetatava uue toetuse saamiseks peab pere kõik oma sissetulekud üles lugema, palkadest, pensionitest, toetustest alates üüritulude ja kingitusteni välja, kõik, kuni pere pesamuna marjakorjamisega teenitud rahani. 2004. aastast muutumatuna püsinud 19,18 eurose lastetoetusega on lapsi pidanud kasvatama läbi kõikide hinnatõusude ja seadusandja arvates on lisanduva 9,59-ga kuus lapse vajadused kaetud.
Suurejooneliselt lastetoetuste reformiks nimetatud vajaduspõhise lastetoetuse loomist oleks aga selle tulemuste põhjal õigem nimetada õhinapõhiseks lastetoetuseks. Õhinat täis olid loomulikult selle loojad, kes lootsid vajaduspõhise lastetoetusega aidata üle 30 000 pere üle riigi, Valgamaal 900 peret. Toetusejuppi tulid küsima aga vaid 2800 peret (9 % oodatud peredest), Valgamaal 151 (16 %) ja needki vähesed pöördusid ilmselt õhinapõhiselt, lootes suure laste toetamise sildi all toekamale toetusele. Paberite läbihekseldamiseks anti omavalitsustele korraldusraha, mille eest oleks aga saanud omakorda veel 3000 last toetada. Selliselt inetult väljakukkunud asja järel on järjekordselt tunne, et vahel on häbi oma riiki teenida.
Tantsuks mustlaste ümber võib aga nimetada Valga linnas levivaid jutte suurtes hulkades siiasaabuvatest mustlasperedest ning neile antavatest toetustest ja korteritest, mille tõttu kohalikud elanikud sotsiaalabist lausa ilma jäävad. On vist kellegi pahatahtlik suu hirmutamas valgalasi selliste lugudega, sest ükski taoline väide ei vasta tõele ning neil pole tegelikkusega mingit seost. Kinnitan, et Valga linnal pole ühtegi plaani ega programmi tuua siia elama mustlasrahvusest inimesi, samuti ei ole põhjust rääkida mingisugusest suurest selle rahvuse sissevoolust linna.
Valga on alati paljurahvuseline linn olnud, see on meie eripära ja unikaalsus, mis meid eristab teistest paikadest. Pool linnaelanikest on muust rahvusest, suuremad neist venelased, lätlased, valgevenelased, ukrainlased. Suurem mustlaste kogukond elab Valgas juba ammustest aegadest. Viimasel ajal märkimisväärselt neid juurde tulnud ei ole. Näiteks selle aasta algusest on neid kahe perekonna jagu linna elanikuks registreerunud, kuid samavõrra on ka siit lahkunuid.
Numbrite argumendist rääkides öeldakse mulle, et linnas liigub palju uusi nägusid. Kui õhtul on palju tondijutte räägitud, siis öösel paistab ka puuoksake koletisena, ehk siis asjad ei ole sageli sellisena nagu nad paistavad. Tegelikkuses on aga siin ammu elanud perekondade lapsed suureks kasvanud ja siia paikseks jäänud. Tänapäevane mustlasrahvas ei ole enam nii rändava eluviisiga. Neid iseloomustab tugeva kogukonnatunnetus, üksteist aidatakse kõiges ja pere luuakse ka enamasti oma rahvuskaaslastega. Seetõttu võib mõni uus mustlasrahvusest inimene siia tulnud pereloomise eesmärgil ja kui üldse liigutakse, siis ikka sinna, kus sama rahvusest inimesed ees on – see on aga igale rahvale loomuomane.
Teistsuguse kultuuri ja suhtumisega inimestega on tihti keeruline koos eksisteerida. Me elame siiski ajastul, kus õigus vabalt liikuda Euroopa Liidu piires ja omale elukohta valida on üks põhiõigusi. Mustlasrahvusest inimesed on kõik Euroopa Liidu kodakondsed, Valgas kauem elanutel on Eesti kodakondsus, hiljem tulnutel Läti kodakondsus. Kõik uued tulijad otsivad Valga linnas endale ise elamispinna ja selle olemasolul on neil õigus endid sinna elanikuks registreerida, ehk siis nö sissekirjutus saada. Sissekirjutuse olemasolu ei ole tänapäeval kohustuslik ega totaalselt kontrollitav, nagu eelmise riigikorra ajal, kuid see on vajalik oma õiguste realiseerimiseks linnakodanikuna.
Ükski rahvus pole sotsiaalabi või muude õiguste saamisel eelistatumas olukorras, samamoodi ka mitte tõrjutud. Tänapäevased mustlasrahvusest inimesed tajuvad aga tõrjumist paljudes eluvaldkondades, mille tõttu on neil raske töökohti leida ja ühiskonnaelust osa võtta. Diskrimineerimise vältimise tuhinas tegeletakse teemadega, kas mustlast on ilus selliselt kutsuda või korrektsem on neid romadeks nimetada. Tegeliku tõrjutuse küsimustega aga ei näi keegi tahtvat tegeleda. Ühises ringis peetakse reeglitest rohkem lugu, kui kedagi ringist välja ei jäeta.