Haldusreform on käima lükatud ja ühes sellega ka riigireform. Mõlema eesmärk on toetada kohaliku võimekuse kasvu, et pakkuda kvaliteetseid avalikke teenuseid. Üks selline teenus on ka keskkonnaraha suunamine piirkondlikkesse keskkonnaprojektidesse.
Riik on korraldanud toetusraha andmise läbi sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskus, mille nõukokku olen kuulunud aastaid ning seetõttu ka asutuses toimuvaga hästi kursis. Kuna töömahud on vähenenud, oleme koostöös KIKi juhtkonnaga teinud asutuse töökorralduses olulisi ümberkorraldusi.
KIK astub riigiga ühte sammu
Oleks vastutustundetu ja ebaõiglane eeldada, et kui teised valdkonnad leiavad kokkuhoiu kohta, siis KIKis me seda ei teeks. Tänaseks on KIK ennast oluliselt koomale tõmmanud ja enam kui 12% võrra toimetamiskulusid vähendanud. Need ei ole lihtsad otsused, eelkõige inimesi puudutavad, kellest osa peavad leidma endale uue väljakutse. Aga vältimatud, sest raha mida suunata on vähem. Reformidel on kahtlemata ka oma hea külg – töökorralduse ümbervaatamine ja seni erinevate rahastusallikate põhiselt toimetanud inimeste liitmine teemapõhisteks tööperedeks ja/või maakonnaülene töö aitab asutuse sees olevat teadmist paremini kasutada ja toetuse saajaid veelgi paremini nõustada.
Kui raha on vähem, tuleb seda targalt kasutada
Ajaga, mil KIK kuusteist aastat tagasi alustas, on tänaseks palju muutunud. Ühelt poolt on läinud taotlemine lihtsamaks – läbi e-kanalite ja ilma paberit raiskamata. Teisalt on meil toetusraha, mida keskkonnaprojektidesse tagasi suunata, aina vähem ja keerukam valida, milliseid projekte toetada. See paneb suurema vastutuse nii projektide esitajate kui ka hindajate õlule, kes peavad olema osavad mitmes asjas. Kui seni tegelesid maakondlikud esindajad vaid keskkonnaprogrammi projektidega, siis tulevikus peavad nad oskama nõu anda rahastusallikast sõltumata – on need siis Eesti keskkonnakasutuse rahad, eurorahad või CO2 kvoodimüügist saadud tulud, mida riik keskkonda tagasi suunab.
Ehk ümber vaatamist vajab ka KIKi maakondlike esindajate töö. See aga ei tähenda, et KIK maakonnast kaoks – vastupidi, siia tuleb tuua rohkem seni pealinnas tehtud tööd ning kaasata ka naabermaakondades töötavaid KIKi spetsialiste. Või panna KIKi spetsialistid tööle mitme maakonna üleselt, et soosida ka koostööd naabritega. Viimast on oluliselt parem teha, kui oled kursis teistes maakondades toimuvaga ning kogemusi projektidega nende rahastusallikast sõltumata. Variante on mitmeid ja töö parimate viiside väljaselgitamiseks KIKis käib. Igal juhul tuleb leida viis kuidas hoida toetusraha vahendamiseks minevad kulud mõistlikud ning suunata raha suurima mõjuga keskkonnaprojektidesse.
Maapiirkond vajab enam nutikaid töökohti
Inimesed hindavad paindlikkust – võimalust valida ise töö tegemise koht ja aeg. Ammu on möödas aeg, kus tööd tehti kontorilaua tagant lahkumata ning arvutid olid mõõdus, mille kaasavõtmiseks oli vaja brigaadi töömehi. Täna mahub KIKi spetsialisti kontor arvutiga kotti ja asjaajamine on elektrooniline. See säästab nii Eesti metsa kui ka taotleja aega, kes saavad oma asjad KIKiga aetud ka ilma arvuti tagant lahkumata. Seega on eeldused nutikateks töökohtadeks olemas.
Toetust saab vaid siis, kui seda küsida
Lõpetuseks, aga sugugi mitte vähem oluline – Valgamaalt esitati KIKile möödunud aastal taotlusi keskkonnaprojektide rahastamiseks vaid 45, ning see arv on olnud juba mitmel viimasel aastal langustrendis. Minu arvates on seda vähe, sest keskkonnaprobleeme, mida lahendada, meil jagub.
Kui me soovime, et keskkonnaprobleemid saaksid lahenduse ja riik piirkonda rohkem panustaks, peame ise astuma esimese sammu. KIKi keskkonnaprogrammi taotlusvoor on avatud kuni 27. veebruarini ning Valgamaa projektid sinna oodatud!
Rein Randver
KIKi nõukogu liige