Category Archives: Kodust algab Eestimaa

>Sellise sõnumi andis professor Sulev Mäeltsemees Kiisleri plaani kommenteerides. Sel nädalal on siis jälle käes see aeg, kus alustati nn uue haldusreformi tegemist. Idee on küll vana aga emotsioon on uus. Ausalt öeldes ajab lihtsalt närvi, kui kellegil on enesetõestamiseks vaja hakata järjekordselt mingit jura ajama ja vana plaati leierdama. Meie ministrid peaksid tegelema eneseteostusega läbi riigi paremaks muutmise aga mitte enesetõestamisega, kui keegi haavale soola raputab. Kuidagi teisiti ei oska ma nimetada lahvatanud haldusreformi uut saagat, mille sisendi andis tõenäoliselt riigikontrolöri kiri omavalitsuste haldussuutmatuse teemal. Kuradi riigis me elame, kus omavalitsustele antakase kahe käega ülesandeid ja nendesamade kätega võetakse ka rahad ära, mis olid mõeldud ülesannete täitmiseks. Selle asemel, et matemaatiliste ülesannetega tegeleda võiks endale selgeks teha, mis asi see kohalik omavalitsus on ja mis on selle institutsiooni põhiseaduslik mõte. Praegu jääb küll tunne, et minister valdab matemaatikat kolme põhielemendi tasemel – liidab, korrutab ja lahutab aga neljas on meelest läinud – ehk ei jaga nagu midagi. Täpselt samamoodi nagu regionaalminister, teab ka õiguskantsler ja loodetavasti ka riigikontrolör, et põhiseaduse mõttele vastavat varianti linnade valdade liitmiseks pool aastat enne valimisi pole olemas. Miks siis ikkagi sellest niiväga räägitakse? Esimesena turgatab pähe eelkirjeldatud enesetõestuse vajadus. Teisena see, et küllap on vaja olulistelt teemadelt nagu riigi eelarvekriis ja läbikukkunud sotsiaalpoliitika, tähelepanu kõrvale juhtida ning kolmandana see, et tõepoolest tahetakse Eesti riigi alustaladeks olevad kohalikud omavalitsused lihtsalt jalust ära saada. Kust sellised mõtted – valitsuse otsuseid vaadates need lihtsalt tekivad. Kui ikka omavalitsusjuhtidele vastatakse riigi esindaja poolt, et mis sa muretsed tulude äravõtmise pärast – me ju võtame ka kohustusi vähemaks. Ja selle mõtte sisu on see, et vallad ja linnad ei peaks justkui enam tegelema spordi- ning noorsotöö korraldamisega! Aga, kes siis tegeleb ? Riik või? Ja kes riik siis siinkohal on? Kellele valla spordijuht helistab, et lapsed saaks sporditegevusega edasi tegeleda? Kiislerile või Ansipile või … ? Kui minu sõnavõtud omavalitsuste teemal on isamaalaste poolt käsitletavad opositsiooni mulinana ja seda ei taheta kuulata siis kuulaku vähemalt ülikoolides tegutesevaid õppejõude, kes on samamoodi hoiatanud selle idiootse plaani realiseerimise eest. Mäeltsemees, Sootla ja neid leiab veelgi, kelle arvamus põhineb kogemustel ja uuringutel aga mitte poliitilise tagatoa uitmõttel. Rahvaliit on 100 % nõus, et halduskorralduses on vaja muutust ja me töötasime juba eelmisel aastal ka välja Regionaalhalduse uuendamise kava, mille järgi seadustatakse omavalitsuste koostöö maakonna tasandil, maavalitsused reorganiseeritakse ning kohustusi ja vastutust saaks jagada omavalitsuste ja maakonnatasandi vahel jne, jne. Kui keegi täna väidab, et valdade liitmisega saavutatakse kokkuhoid, siis seda ei saavutata, see pole adekvaatne jutt ja minu seisukohta toetab ta teadaolevalt viimane uring Eestis, mis analüüsis juba toimunud ühinemisi Eestis. Meie omavalitsussüsteemi kulud on umbes kolmandiku võrra väiksemad (suhtes SKP-sse) kui näiteks lähinaabril Soomes ja kui me siin soovime kokkuhoidu, siis tegelikkuses me hävitame oma omavalitsuste süsteemi täielikult. Valdade ja linnadega ning seal elavate inimestega tõepoolest ei tohi mängida ning see ei ole koht, kus poliitilist profiiti lõigata ning eluskatseid teha. Minister võiks ka lõpuks aru saada, et omavalitsus ei ole kesklinna peldik, millele ehitusmehed peale saata – vahet pole kas milli või kahe eest.

>Sellise sõnumi andis professor Sulev Mäeltsemees Kiisleri plaani kommenteerides. Sel nädalal on siis jälle käes see aeg, kus alustati nn uue haldusreformi tegemist. Idee on küll vana aga emotsioon on uus. Ausalt öeldes ajab lihtsalt närvi, kui kellegil on enesetõestamiseks vaja hakata järjekordselt mingit jura ajama ja vana plaati leierdama. Meie ministrid peaksid tegelema eneseteostusega läbi riigi paremaks muutmise aga mitte enesetõestamisega, kui keegi haavale soola raputab. Kuidagi teisiti ei oska ma nimetada lahvatanud haldusreformi uut saagat, mille sisendi andis tõenäoliselt riigikontrolöri kiri omavalitsuste haldussuutmatuse teemal. Kuradi riigis me elame, kus omavalitsustele antakase kahe käega ülesandeid ja nendesamade kätega võetakse ka rahad ära, mis olid mõeldud ülesannete täitmiseks. Selle asemel, et matemaatiliste ülesannetega tegeleda võiks endale selgeks teha, mis asi see kohalik omavalitsus on ja mis on selle institutsiooni põhiseaduslik mõte. Praegu jääb küll tunne, et minister valdab matemaatikat kolme põhielemendi tasemel – liidab, korrutab ja lahutab aga neljas on meelest läinud – ehk ei jaga nagu midagi. Täpselt samamoodi nagu regionaalminister, teab ka õiguskantsler ja loodetavasti ka riigikontrolör, et põhiseaduse mõttele vastavat varianti linnade valdade liitmiseks pool aastat enne valimisi pole olemas. Miks siis ikkagi sellest niiväga räägitakse? Esimesena turgatab pähe eelkirjeldatud enesetõestuse vajadus. Teisena see, et küllap on vaja olulistelt teemadelt nagu riigi eelarvekriis ja läbikukkunud sotsiaalpoliitika, tähelepanu kõrvale juhtida ning kolmandana see, et tõepoolest tahetakse Eesti riigi alustaladeks olevad kohalikud omavalitsused lihtsalt jalust ära saada. Kust sellised mõtted – valitsuse otsuseid vaadates need lihtsalt tekivad. Kui ikka omavalitsusjuhtidele vastatakse riigi esindaja poolt, et mis sa muretsed tulude äravõtmise pärast – me ju võtame ka kohustusi vähemaks. Ja selle mõtte sisu on see, et vallad ja linnad ei peaks justkui enam tegelema spordi- ning noorsotöö korraldamisega! Aga, kes siis tegeleb ? Riik või? Ja kes riik siis siinkohal on? Kellele valla spordijuht helistab, et lapsed saaks sporditegevusega edasi tegeleda? Kiislerile või Ansipile või … ? Kui minu sõnavõtud omavalitsuste teemal on isamaalaste poolt käsitletavad opositsiooni mulinana ja seda ei taheta kuulata siis kuulaku vähemalt ülikoolides tegutesevaid õppejõude, kes on samamoodi hoiatanud selle idiootse plaani realiseerimise eest. Mäeltsemees, Sootla ja neid leiab veelgi, kelle arvamus põhineb kogemustel ja uuringutel aga mitte poliitilise tagatoa uitmõttel. Rahvaliit on 100 % nõus, et halduskorralduses on vaja muutust ja me töötasime juba eelmisel aastal ka välja Regionaalhalduse uuendamise kava, mille järgi seadustatakse omavalitsuste koostöö maakonna tasandil, maavalitsused reorganiseeritakse ning kohustusi ja vastutust saaks jagada omavalitsuste ja maakonnatasandi vahel jne, jne. Kui keegi täna väidab, et valdade liitmisega saavutatakse kokkuhoid, siis seda ei saavutata, see pole adekvaatne jutt ja minu seisukohta toetab ta teadaolevalt viimane uring Eestis, mis analüüsis juba toimunud ühinemisi Eestis. Meie omavalitsussüsteemi kulud on umbes kolmandiku võrra väiksemad (suhtes SKP-sse) kui näiteks lähinaabril Soomes ja kui me siin soovime kokkuhoidu, siis tegelikkuses me hävitame oma omavalitsuste süsteemi täielikult. Valdade ja linnadega ning seal elavate inimestega tõepoolest ei tohi mängida ning see ei ole koht, kus poliitilist profiiti lõigata ning eluskatseid teha. Minister võiks ka lõpuks aru saada, et omavalitsus ei ole kesklinna peldik, millele ehitusmehed peale saata – vahet pole kas milli või kahe eest.

>Ei saa mitte vaikki olla, sest poliitilise kahepalgelisuse tippteosed on jälle jõudnud rahva ette.20. novembril oli Riigikogus teisel lugemisel 2008. aasta riigieelarve muutmise seadus, millele esitas Rahvaliidu fraktsioon muudatusettepaneku, eesmärgiga eraldada vahendid (150 milj krooni) kodulaenu intressipuhkuse võimaldamiseks. Muudatusettepanekut toetas 27 saadikut ja vastu oli 37 ehk koalitsiooni teerull töötab vankumatult! Kui täna meie head ideed toetama asunud sotsid oleksid vajutanud rohelist nuppu, oleks see seaduseelnõu vastu võetud ja täna oleks intressipuhkuse taotlemine meie peredele juba reaalsus! Eriti kurb on siin see, et novembris oli veel olemas selge koht, kust selle idee katteks raha võtta, siis täna on see juba keerulisem. Ehk täna saab kasutada argumenti, et tahaks külla aga raha ei ole ja seda ei mäleta enam keegi, et alles mõni kuu tagasi oleks tahtmise korral saanud idee suhteliselt valutult ellu viia. Oleks ainult kindlameelsust ja reaalset tahet. Mul on jätkuvalt hea meel, et see idee elab edasi ja tegelikkuses ei ole vahet, kelle eestvõttel ta lõpuks rakendatud saab, kuid mingisugunegi eneseväärikus on siiski ka poliitmastikul tervitatav. Lihtsalt napakalt naljakas oli lugeda Rummi arvamuslugu, kus ta väidab, et Eesti riik peab toetama neid inimesi, kes on töötuks jäämise tõttu ajutiselt eluasemelaenuga hätta jäänud, kuna ka tema oli üks nendest, kes selle idee hääletusel vajutas punast nuppu. Tema artikkel lõpeb sõnadega: “Loodetavasti saavad ka Eestis tegutsevad pangad aru, et kui nemad võimaldavad pangalaenu põhiosale maksepuhkust ja riik lisab sellele intressipuhkuse, siis võidavad sellest kõik. Perele jääb alles kodu, ühiskonnas püsib stabiilsus ning pankadel pole vaja korstnasse kirjutada laene ning hakata maksma tuhandete laenu katteks üle võetud kodude kütmise ja turvamise eest” Tahaks sellele tublile seisukohale lisada ühe mõtte: “ Loodetavasti saavad ka koalitsioonis tegutsevad erakonnad aru, et kui nad kaitsevad enda seisukohti ja lase kõrvu lonti oravate diktatuuri all, siis võidavad sellest kõik. Teistele jääb alles nende nägu, ühiskonnas püsib stabiilsus ning oravatel pole võimalik riigi sekkumist välistava poliitikaga edasi minna ning koalitsioonipartnerid panevad nad vastutama tuhandete Eesti kodude kütmise ja turvamise eest”.

>Ei saa mitte vaikki olla, sest poliitilise kahepalgelisuse tippteosed on jälle jõudnud rahva ette.20. novembril oli Riigikogus teisel lugemisel 2008. aasta riigieelarve muutmise seadus, millele esitas Rahvaliidu fraktsioon muudatusettepaneku, eesmärgiga eraldada vahendid (150 milj krooni) kodulaenu intressipuhkuse võimaldamiseks. Muudatusettepanekut toetas 27 saadikut ja vastu oli 37 ehk koalitsiooni teerull töötab vankumatult! Kui täna meie head ideed toetama asunud sotsid oleksid vajutanud rohelist nuppu, oleks see seaduseelnõu vastu võetud ja täna oleks intressipuhkuse taotlemine meie peredele juba reaalsus! Eriti kurb on siin see, et novembris oli veel olemas selge koht, kust selle idee katteks raha võtta, siis täna on see juba keerulisem. Ehk täna saab kasutada argumenti, et tahaks külla aga raha ei ole ja seda ei mäleta enam keegi, et alles mõni kuu tagasi oleks tahtmise korral saanud idee suhteliselt valutult ellu viia. Oleks ainult kindlameelsust ja reaalset tahet. Mul on jätkuvalt hea meel, et see idee elab edasi ja tegelikkuses ei ole vahet, kelle eestvõttel ta lõpuks rakendatud saab, kuid mingisugunegi eneseväärikus on siiski ka poliitmastikul tervitatav. Lihtsalt napakalt naljakas oli lugeda Rummi arvamuslugu, kus ta väidab, et Eesti riik peab toetama neid inimesi, kes on töötuks jäämise tõttu ajutiselt eluasemelaenuga hätta jäänud, kuna ka tema oli üks nendest, kes selle idee hääletusel vajutas punast nuppu. Tema artikkel lõpeb sõnadega: “Loodetavasti saavad ka Eestis tegutsevad pangad aru, et kui nemad võimaldavad pangalaenu põhiosale maksepuhkust ja riik lisab sellele intressipuhkuse, siis võidavad sellest kõik. Perele jääb alles kodu, ühiskonnas püsib stabiilsus ning pankadel pole vaja korstnasse kirjutada laene ning hakata maksma tuhandete laenu katteks üle võetud kodude kütmise ja turvamise eest” Tahaks sellele tublile seisukohale lisada ühe mõtte: “ Loodetavasti saavad ka koalitsioonis tegutsevad erakonnad aru, et kui nad kaitsevad enda seisukohti ja lase kõrvu lonti oravate diktatuuri all, siis võidavad sellest kõik. Teistele jääb alles nende nägu, ühiskonnas püsib stabiilsus ning oravatel pole võimalik riigi sekkumist välistava poliitikaga edasi minna ning koalitsioonipartnerid panevad nad vastutama tuhandete Eesti kodude kütmise ja turvamise eest”.

>Ei olnud see palju aega enne jõulukellade helisemist, kui Rahvaliit tegi Partsile ettepaneku eluasemelaenu võtnud peredele riiklikult tagatud intressipuhkuse võimaldamiseks. Juba enne seda ligi pool aastat on meie erakonna majanduskomisjon selle ideega tööd teinud ning arutanud mõtet erinevate finantsinstitutsioonidega. 16.detsembril eelmisel aastal kutsusti kokku ka ümarlaud, kus osalesid lisaks Rahvaliidu inimestele ka Eesti Omanike Keskliit, SA KredEx, Tööturuamet ja Eesti Kinnisvarafirmade Liit. Samuti olid sinna kutsutud erakonnad ning kohal olid Sotsiaaldemokraatliku Erakonna, Keskerakonna, Eestimaa Roheliste ja Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajad ja ainsana ei pidanud seda oluliseks Reformierakonna tegelased, kelle valijatel muidugi mingeid finantsprobleeme ka pole. Pikk sissejuhatus, kuid seda lihtsalt selleks, et selgitada, miks mul üks silm naerab ja teine nutab. Üks silm naerab rõõmust, et eile meie intressipuhkuse idee sai niipalju toetust ja kajastust. Nimelt meie populaarne rahandusminister ja tema erakond hakkas seda ideed toetama, kuid teine silm nutab, et meie poliitiline kultuur ei arene ikka aastate möödudes mitte kopika eestki edasi. Nimelt tean selle idee ajalugu ja väga pikka protsessi, kuidas see idee formuleerus justnimelt selliseks nagu ta täna on ja siinkohal tänusõnad ettevõtja Andres Ergmale, kes selle ideega üle poole aasta tagasi meie majandustoimkonnas välja tuli. Rahvaliit esitas eelnõu ka Riigikogus ning siis hääletati see koalitsiooni poolt jõuliselt maha. Täna tuleb tõepoolest tunnustada rahandusministrit, kes on asunud seda ideed toetama, kuid ei saa üle ega ümber sellest, et Riigikogus tembeldati tema erakonnakaaslase poolt see idee üdini populistlikuks ja ettekandja populistiks. Aga tundub tõepoolest, et pikad pühad on toonud ka nende ridadesse värskeid mõtteid ja karge talveilm on avardanud mõttemaailma. Padupopulismiks saaks nimetada, kui keegi tahaks hakata inimeste eest laene kinni maksma, kuid intressipuhkuse näol oleks tegu sisuliselt laenuga, mitte otsetoetusega. Eluasemelaenu intressipuhkus on mõeldud töökohakaotusest tingitud ajutiste makseraskuste leevendamiseks. Majanduslanguse tingimustes uue töökoha leidmise aeg pikeneb, seega on oluline, et sel ajal annab riik peredele laenu intresside tasumiseks, mis hiljem tuleb tagasi maksta. Nii väldime inimeste SMS laenu orjusesse langemist ja hilisemaid miljarditesse ulatuvaid sotsiaaltoetusi.Rahvaliidu ettepaneku kohaselt saaksid toetust pered, kelle ülalpidamisel on vähemalt üks kuni 18aastane laps või kuni 26aastane õppiv noor. Eeltingimuseks on panga positiivne otsus maksepuhkuse võimaldamise kohta. KredEx tasub laenuvõtja eest pangale kuni 12 kuu intressimaksed ning pärast maksepuhkuse lõppu saab need summad tagasi koos sellelt arvestatud miinimumintressiga. Ei saa siinkohal küll kuidagi rääkida populismist sest riigi kohustus on aidata raskustesse sattunud peredel nende kodu alles hoida. Selline kohustus tuleneb otseselt Eesti põhiseadusest, sest perekond on riigi ja rahva püsimajäämise eeldus. Ja tulles tagasi selle ühe silma nutmise juurde, siis rõhutades veelkord siirast heameelt, et meie idee edasi elab, oleks siiski ilus meie pressiteadet sisuliselt kopeerides ka mainida selle mõtte autorit. Lihtsalt nii oleks viisakas.

>Ei olnud see palju aega enne jõulukellade helisemist, kui Rahvaliit tegi Partsile ettepaneku eluasemelaenu võtnud peredele riiklikult tagatud intressipuhkuse võimaldamiseks. Juba enne seda ligi pool aastat on meie erakonna majanduskomisjon selle ideega tööd teinud ning arutanud mõtet erinevate finantsinstitutsioonidega. 16.detsembril eelmisel aastal kutsusti kokku ka ümarlaud, kus osalesid lisaks Rahvaliidu inimestele ka Eesti Omanike Keskliit, SA KredEx, Tööturuamet ja Eesti Kinnisvarafirmade Liit. Samuti olid sinna kutsutud erakonnad ning kohal olid Sotsiaaldemokraatliku Erakonna, Keskerakonna, Eestimaa Roheliste ja Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajad ja ainsana ei pidanud seda oluliseks Reformierakonna tegelased, kelle valijatel muidugi mingeid finantsprobleeme ka pole. Pikk sissejuhatus, kuid seda lihtsalt selleks, et selgitada, miks mul üks silm naerab ja teine nutab. Üks silm naerab rõõmust, et eile meie intressipuhkuse idee sai niipalju toetust ja kajastust. Nimelt meie populaarne rahandusminister ja tema erakond hakkas seda ideed toetama, kuid teine silm nutab, et meie poliitiline kultuur ei arene ikka aastate möödudes mitte kopika eestki edasi. Nimelt tean selle idee ajalugu ja väga pikka protsessi, kuidas see idee formuleerus justnimelt selliseks nagu ta täna on ja siinkohal tänusõnad ettevõtja Andres Ergmale, kes selle ideega üle poole aasta tagasi meie majandustoimkonnas välja tuli. Rahvaliit esitas eelnõu ka Riigikogus ning siis hääletati see koalitsiooni poolt jõuliselt maha. Täna tuleb tõepoolest tunnustada rahandusministrit, kes on asunud seda ideed toetama, kuid ei saa üle ega ümber sellest, et Riigikogus tembeldati tema erakonnakaaslase poolt see idee üdini populistlikuks ja ettekandja populistiks. Aga tundub tõepoolest, et pikad pühad on toonud ka nende ridadesse värskeid mõtteid ja karge talveilm on avardanud mõttemaailma. Padupopulismiks saaks nimetada, kui keegi tahaks hakata inimeste eest laene kinni maksma, kuid intressipuhkuse näol oleks tegu sisuliselt laenuga, mitte otsetoetusega. Eluasemelaenu intressipuhkus on mõeldud töökohakaotusest tingitud ajutiste makseraskuste leevendamiseks. Majanduslanguse tingimustes uue töökoha leidmise aeg pikeneb, seega on oluline, et sel ajal annab riik peredele laenu intresside tasumiseks, mis hiljem tuleb tagasi maksta. Nii väldime inimeste SMS laenu orjusesse langemist ja hilisemaid miljarditesse ulatuvaid sotsiaaltoetusi.Rahvaliidu ettepaneku kohaselt saaksid toetust pered, kelle ülalpidamisel on vähemalt üks kuni 18aastane laps või kuni 26aastane õppiv noor. Eeltingimuseks on panga positiivne otsus maksepuhkuse võimaldamise kohta. KredEx tasub laenuvõtja eest pangale kuni 12 kuu intressimaksed ning pärast maksepuhkuse lõppu saab need summad tagasi koos sellelt arvestatud miinimumintressiga. Ei saa siinkohal küll kuidagi rääkida populismist sest riigi kohustus on aidata raskustesse sattunud peredel nende kodu alles hoida. Selline kohustus tuleneb otseselt Eesti põhiseadusest, sest perekond on riigi ja rahva püsimajäämise eeldus. Ja tulles tagasi selle ühe silma nutmise juurde, siis rõhutades veelkord siirast heameelt, et meie idee edasi elab, oleks siiski ilus meie pressiteadet sisuliselt kopeerides ka mainida selle mõtte autorit. Lihtsalt nii oleks viisakas.

>Kohalike omavalitsuste liitmine on jälle teravamalt päevakorda tõusnud. Kui kevadel ja suvel oli ajaleheveergudel pelgalt üksikud mõtteavaldused, siis see nädal tõi kaks tugevat sõnumit IRL-lt ja Reformierakonnalt. Oravad tegi ettepaneku ühendada maavalitsused omavalitsusliitudega ning Isamaa nõudis selle peale valdade sundliitmise korraldamist. Eilne õhtu päädis veel uudisega, kus meie riigi valitsuse regionaalminister suutis koos oma meeskonnaga välja saata pressiteate, milles toetatakse kahte üksteisele 100 % vastukäivat ideed haldusreformi läbiviimiseks. Esimeses otsas toetas ta ideed, et vaja on tänaste maakondlike omavalitsusliitude tugevdamist ehk toetab aastaid vana Rahvaliidu seisukohta ja teise lausega räägib sellest, et üks õige valla suurus oleks tänane maakond! Nüüd võiks Ansip hüüda taevast appi, sest nii rumalat avaldust ei ole ta isegi suutnud aastate jooksul teha. Ma ei saa ka hästi aru, kuidas peaks ühe vallaga maakonnas hakkama toimima tugev ja seaduste alusel töötav omavalitsuste liit? Kui keegi suudab mulle seda seletada, siis oleksin päris rõõmusJTeine asi, mis mulle kohe kuidagi pähe ei mahu on see, et kuidas IRL, kes on aastaid rääkinud kodanikuühiskonna tugevdamise vajadusest, tõmbab sellise väljaütlemisega kogu varasemale retoorikale vee peale ? Milleks muuks saab nimetada ministri poolt väljaöeldut, et ühel hetkel peab riik ennast kehtestama, sest vabatahtlikkuse alusel toimuvad protsessid aeglaselt ning ebaefektiivselt!Aga rahvas on oma mandaadi sellele valitsusele andnud ning palju õnne neile oma tõelise palge paljastamisel. Eks võimul olla ongi väga keeruline ja pingeolukorras hakkavad tulema ka vead, eriti kui ka pädevus ning kogemused puuduvad. Ise lihtsalt loodaks siinjuures, et kaine mõistus siiski võidab poliitilise hulluse ning omavalitsusjuhid hakkavd ka oma arvamust välja ütlema. Rahvaliidu seisukoht on alati olnud, et kabinetis joonistatud liitmiskavade asemel tuleks süvendada valdada-linnade koostööd ja tugevdada maakondlikke omavalitsusliite. Avalik-õigusliku isikuna toimiv omavalitsusliit, mida juhiks valitav maavanem on tugevaks alternatiiviks sundliitmisele ja nõrgale valitsuse käepikendusele maakonnas. Rääkida omavalitsuste ühendamise vajadusest kokkuhoiu saavutamise võtmes on pehmelt öeldes lühinägelik ja väga ohtlik Eesti terviklikule arengule. Liitumised tohivad toimuda vaid kohalike elanike tahtel ja kohalikke olusid arvestades. Kogukonnademokraatia vähendamise eesmärgiks tundub vägisi olevat parteilisel kaalutlusel endale sobiva territooriumi loomine, et valimisi võita. Selline lähenemine läheb väga kaugele meie põhiseaduse ja ka Euroopa Liidu omavalitsuste harta mõttest. Meie plaanile, et Eestis oleksid ka reaalselt tugevad ja kohalikku elu ise korraldavad omavalitsused, on piisavalt vastasseisu. Ent omavalitsuste sundliitmisele (sealhulgas keskvalitsuse eelarvest tulevate toetuste kärbete abil) tuleb jõuliselt ja targalt vastu seista. Kui täna soovitakse minna muutma omavalitsuste toimimise põhialuseid ning juba reaalsete otsustega on hakatud kärpima omavalitsuste niigi nappe eelarvevahendeid, siis on ikka küll midagi väga kummalist toimumas.Vallajuhina loodan küll suure osa omavalitsustegelaste toetusele sellel teemal kaasarääkimisel. Kui me siin ise jõuliselt sõna võtma ei hakka, siis varsti võibki välja kujuneda ühiskondlik hoiak, et omavalitsusi justnagu poleksi vaja ja piisaks ka paarikümnest vallast ja kogu lugu. Minu hinnangul on regionaalminister Siim-Valmar Kiisleri poolt järjekordselt tõstatatud omavalitsuste sundliitmise kava väga ohtlik samm kodanikuühiskonna põhimõtetest kaugenemise suunas. Võimalik liitumine saab olla vaid vabatahtlik ning peab tuginema kohalike elanike soovile, mille väljenduseks peaks olema rahvahääletus. Valitsus eksib totaalselt, kui käsitleb omavalitsusi riiklikena, mida saab poliitilise mõju kehtestamise eesmärgil sunniviisiliselt liita või lahutada ja see on oma mõttelt põhiseaduse vastane! Omavalitsuste liitmise tahe peab tulema altpoolt ülespoole, mitte vastupidi. Käesoleval sajandil peaks nii pikaajaliste ja laia mõjuga reformide läbiviimine eeldama laiapõhjalist arutelu ning eeltööd. Probleemi tekkides on kõige lihtsam reformi nime all midagi liita või lahutada, mõnevõrra keerulisem on leida sisuline lahendus.

>Kohalike omavalitsuste liitmine on jälle teravamalt päevakorda tõusnud. Kui kevadel ja suvel oli ajaleheveergudel pelgalt üksikud mõtteavaldused, siis see nädal tõi kaks tugevat sõnumit IRL-lt ja Reformierakonnalt. Oravad tegi ettepaneku ühendada maavalitsused omavalitsusliitudega ning Isamaa nõudis selle peale valdade sundliitmise korraldamist. Eilne õhtu päädis veel uudisega, kus meie riigi valitsuse regionaalminister suutis koos oma meeskonnaga välja saata pressiteate, milles toetatakse kahte üksteisele 100 % vastukäivat ideed haldusreformi läbiviimiseks. Esimeses otsas toetas ta ideed, et vaja on tänaste maakondlike omavalitsusliitude tugevdamist ehk toetab aastaid vana Rahvaliidu seisukohta ja teise lausega räägib sellest, et üks õige valla suurus oleks tänane maakond! Nüüd võiks Ansip hüüda taevast appi, sest nii rumalat avaldust ei ole ta isegi suutnud aastate jooksul teha. Ma ei saa ka hästi aru, kuidas peaks ühe vallaga maakonnas hakkama toimima tugev ja seaduste alusel töötav omavalitsuste liit? Kui keegi suudab mulle seda seletada, siis oleksin päris rõõmusJTeine asi, mis mulle kohe kuidagi pähe ei mahu on see, et kuidas IRL, kes on aastaid rääkinud kodanikuühiskonna tugevdamise vajadusest, tõmbab sellise väljaütlemisega kogu varasemale retoorikale vee peale ? Milleks muuks saab nimetada ministri poolt väljaöeldut, et ühel hetkel peab riik ennast kehtestama, sest vabatahtlikkuse alusel toimuvad protsessid aeglaselt ning ebaefektiivselt!Aga rahvas on oma mandaadi sellele valitsusele andnud ning palju õnne neile oma tõelise palge paljastamisel. Eks võimul olla ongi väga keeruline ja pingeolukorras hakkavad tulema ka vead, eriti kui ka pädevus ning kogemused puuduvad. Ise lihtsalt loodaks siinjuures, et kaine mõistus siiski võidab poliitilise hulluse ning omavalitsusjuhid hakkavd ka oma arvamust välja ütlema. Rahvaliidu seisukoht on alati olnud, et kabinetis joonistatud liitmiskavade asemel tuleks süvendada valdada-linnade koostööd ja tugevdada maakondlikke omavalitsusliite. Avalik-õigusliku isikuna toimiv omavalitsusliit, mida juhiks valitav maavanem on tugevaks alternatiiviks sundliitmisele ja nõrgale valitsuse käepikendusele maakonnas. Rääkida omavalitsuste ühendamise vajadusest kokkuhoiu saavutamise võtmes on pehmelt öeldes lühinägelik ja väga ohtlik Eesti terviklikule arengule. Liitumised tohivad toimuda vaid kohalike elanike tahtel ja kohalikke olusid arvestades. Kogukonnademokraatia vähendamise eesmärgiks tundub vägisi olevat parteilisel kaalutlusel endale sobiva territooriumi loomine, et valimisi võita. Selline lähenemine läheb väga kaugele meie põhiseaduse ja ka Euroopa Liidu omavalitsuste harta mõttest. Meie plaanile, et Eestis oleksid ka reaalselt tugevad ja kohalikku elu ise korraldavad omavalitsused, on piisavalt vastasseisu. Ent omavalitsuste sundliitmisele (sealhulgas keskvalitsuse eelarvest tulevate toetuste kärbete abil) tuleb jõuliselt ja targalt vastu seista. Kui täna soovitakse minna muutma omavalitsuste toimimise põhialuseid ning juba reaalsete otsustega on hakatud kärpima omavalitsuste niigi nappe eelarvevahendeid, siis on ikka küll midagi väga kummalist toimumas.Vallajuhina loodan küll suure osa omavalitsustegelaste toetusele sellel teemal kaasarääkimisel. Kui me siin ise jõuliselt sõna võtma ei hakka, siis varsti võibki välja kujuneda ühiskondlik hoiak, et omavalitsusi justnagu poleksi vaja ja piisaks ka paarikümnest vallast ja kogu lugu. Minu hinnangul on regionaalminister Siim-Valmar Kiisleri poolt järjekordselt tõstatatud omavalitsuste sundliitmise kava väga ohtlik samm kodanikuühiskonna põhimõtetest kaugenemise suunas. Võimalik liitumine saab olla vaid vabatahtlik ning peab tuginema kohalike elanike soovile, mille väljenduseks peaks olema rahvahääletus. Valitsus eksib totaalselt, kui käsitleb omavalitsusi riiklikena, mida saab poliitilise mõju kehtestamise eesmärgil sunniviisiliselt liita või lahutada ja see on oma mõttelt põhiseaduse vastane! Omavalitsuste liitmise tahe peab tulema altpoolt ülespoole, mitte vastupidi. Käesoleval sajandil peaks nii pikaajaliste ja laia mõjuga reformide läbiviimine eeldama laiapõhjalist arutelu ning eeltööd. Probleemi tekkides on kõige lihtsam reformi nime all midagi liita või lahutada, mõnevõrra keerulisem on leida sisuline lahendus.