Ma tunnen aastaid Lauri Leppikut, hindan väga kõrgelt tema professionaalsust ja julgen väita, et tema Postimehes ilmunud arvamusavalduse http://arvamus.postimees.ee/1825082/lauri-leppik-tark-on-olla mõte oli hoopis muus, kui millegi keelamine.
Ta juhtis tähelepanu sellele, et universaalsed toetused ei peaks sõltuma sellest, kus inimene elab. Kohalikud toetused peaksid aga eelkõige olema vajaduspõhised. Meil aga kipub tänase valitsuse juures minema kõik vastupidi. Tüüpnäide on käesolevast aastast, kus viidi riiklikul tasemel sisse vajaduspõhine lastetoetus, mida ei häbenetud ka reklaamida.
Tegelikult on asi totaalselt läbikukkunud, tema autorid peaksid seda ausalt tunnistama ja võtma endale ka viisakalt öeldes “poliitilise vastutuse.” Kui ikka tegelikke toetuse saajaid on kümme korda vähem, kui peaks, on üks asi väga valesti. Sisuliselt -toimetulekuraskustes perede lastele mõeldud toetust ei ole vaja maksta lastetoetuse sildi taha pugedes. Oleks sama raha jagatud täiendava toimetulekutoetusena, oleks see raha kõigi abivajajateni jõudnud.
Sünnitoetus on aga universaalne toetus, nii nagu on ka teised riiklikud peretoetused. Neid tuleb ja peab tõstma just riigieelarve kaudu.
Tänase valitsuse poolt aetav sotsiaalpoliitika on sellisel kujul lihtsalt ebaprofessionaalne ja selles mõttes on mitmed Reformierakonna kohalike valimiste eelsed lubaduse silmakirjalikud.
Fakt on ka see, et omavalitsused püüavad erinevate toetuste või õiguste kaudu meelitada inimesi registreerima end maksumaksjaks. See asjaolu näitab, et riigi ja omavalitsuste kohustused ja õigused koos nende täitmiseks vajalike rahaliste vahenditega on sisuliselt paigast ära. Ja seda ei lahenda millegi muuga, kui tegeliku haldusreformiga. Nii et mitte omavalitsuste arv ja piiride joonistamine pole siinkohal oluline, vaid hoopis aus ja selge õiguste ning kohustuste jaotus.