Muusikakooli õpetajana seisan Elva huvihariduse arendamise eest. Tooksin välja kolm tõsist probleemi, mis kimbutavad nii Elva Muusikakooli kui ka Elva Huviala- ja Koolituskeskust. Tulevases Elva suurvallas saab Elva Muusikakool olema ainuke muusikaharidust andev kool, samuti jääb huvialakeskuse kanda peamine roll ümberkaudsetele lastele huvihariduse pakkumisel.
Esimene ja olulisim murekoht on õpetajate madalad palgad. Aastaid tagasi oli muusikakooli õpetaja palk võrdne gümnaasiumi õpetaja omaga. Alates ajast, mil huvihariduse rahastamine jäi kohaliku omavalitsuse kanda, on Elvas järjest süvenenud palgalõhe. Praeguseks on tekkinud olukord, kus huvihariduse õpetaja palk on peaaegu samal tasemel lihttöölise omaga, jäädes maha ka lasteaiaõpetaja töötasust. Samas tean omavalitsusi, kus on väärtustatud huviharidusega tegelevaid õpetajaid ning viidud nende palgad samale tasemele üldhariduskoolide õpetajate omaga. Palgatõusu õigustuseks võin välja tuua järgmise aspekti. Selleks, et töötada õpetajana muusikakoolis, peab olema ise õppinud vähemalt 11 aastat, kõrgharidusega õpetajal tuleb õpiaastaid kokku 16. Peaksid ju olema muljet avaldavad numbrid, selleks et leida tulevikus eelarvelisi vahendeid meie õpetajate töö väärtustamiseks.
Teiseks probleemiks on ühistransport. Juba aastaid käivad Elvas nii muusika- kui ka huvikoolis kõigi ümberkaudsete valdade lapsed. Võin julgelt väita, et hetkel on Elva Muusikakooli õpilastest tubli kolmandik väljastpoolt Elva linna. Lisaks sellele, et meil tuleb igal sügisel oma tuuniplaani koostamisel arvestada vähemalt kaheksa ümberkaudse kooli tunniplaaniga, tuleb meil arvestada ka ühistranspordi liikumisega. See aga on näiteks Elva-Pangodi või Elva-Rannu suunal praegu praktiliselt olematu. Seni on tulnud loota lastevanemate heatahtlikkusele ja nende koopereerumisele laste toomisel-viimisel, kuid see pole antud olukorras kindlasti lahendus, kuna ka lapsed soovivad tänapäeval osa võtta rohkem kui ühest huvitegevusest. Probleemiga tuleks tegeleda nii, et tulevase suurvalla kõigi piirkondade lapsed saaksid pärast koolitundide lõppu Elvasse muusika- ja huvikooli ning õhtul koju. Kui oleks võimalik selle tarbeks panna käima väikebuss igast endisest vallakeskusest, siis kasutaksid seda teenust Elvasse arsti juurde, poodi vm põhjustel tulekuks ka need vallakodanikud, kellel isiklik sõiduvahend puudub.
Kolmandaks suuremaks probleemiks huvihariduse valdkonnas on jätkuvalt ruumipuudus. Elva Muusikakool on saanud küll äsja remonditud maja, kuid ruumikitsikust pole see leevendanud. Endiselt oleme olukorras, kus me ei saa võtta kooli vastu kõiki soovijaid, sest õpetajatel ei jätku klassiruume tundide läbiviimiseks. Samuti ei saa õpetajad teha tööd siis, kui neile sobib, kuna puudub lihtsalt vaba klassiruum. Eraldi ära peaks märkima musikakooli saali probleemi. Juba ammu on see saal väikeseks jäänud ega võimalda ka kaasaegsete tehniliste lahenduste kasutamist, mistõttu tuleb kooli kontserte siiani korraldada Elva erinevate asutuste saalides. Nendes aga jätab enamasti soovida akustika, mille hea tase oleks hädavajalik muusikat õppivate laste kontserditel. Veel absurdsem kui muusikakooli näide on aga Huviala- ja Koolituskeskuse ruumipuudus. Olles enda kasutusse saanud küll endise Elva linna saunamaja, on nad ikkagi olukorras, kus poolt maja alumisest korrusest ei ole võimalik kasutada, kuna seda haldab rentnik. Rendilepingu tähtajalisuse tõttu seda varem lõpetada pole aga võimalik. Nii seisabki osa majast enamasti suletud kohviku näol jõude, samal ajal kui huvikool koos noortekeskusega peavad pead-jalad koos hakkama saama. Ka sellele probleemile tuleb leida kiire lahendus.
Kokkuvõtteks, minu kolm teesi:
- Et muusikakoolides seisaksid laste ees inspireerivad õpetajad, tuleb nende tööd vääriliselt tasustada.
- Et andekad ja huvilised noored igast külast jõuaksid muusikaõpingute juurde, peab seda toetama ühistransport.
- Et muusika kõlaks ja vaimustaks, peab sellel olema piisavalt ruumi nii klassides kui saalides.
Piret-Laur Reilson on Elva Muusikakooli õpetaja ja tema valimisnumber on 202!