Need ajad ei olegi väga ammused, mil Eesti pereemadel oli kombeks kostitada iga oma koju sattunud inimest toiduga, olgu selleks siis kasvõi kõige lihtsam piimaklimbisupp, mida sai kiiresti valmistada. Igatahes tühja kõhuga ei lastud kedagi minema ja vajadusel usaldati võõras ka oma majja või heinalakka ööbima. Nüüdseks on see komme veel mõneti säilinud veel maakohtades. Aga neid on ikka, kes terekäe ulatavad või tassikese kohvi pakuvad.
Ajad on muutunud ja ka usaldust on vähemaks jäänud, mille taga on mõnede „külaliste” kuritegelikud tembud. Euroopas hargnevad tormilised sündmused ja Vao pagulaskeskus on meile näidanud, et kutsumata külalisi võib tulla hoopis kaugelt ja ka rohkearvuliselt. Isegi niipalju, et me ei suuda ja ei tahagi neid enam lahkelt vastu võtta.
Euroopa Liidu välisministrid on isekeskis korduvalt arutanud, kuhu ja millistel tingimustel paigutada Süüriast ja teistest konfliktide all ägavates riikidest saabuvaid sõjapagulasi. Samas tuleb neid iga päev ja iga tund aina juurde. Euroopasse tunglevad sajad tuhanded põgenikud ja Euroopa Liit peab otsustama, kuidas nendega edasi toimida.
Suur põgenike tulv näitab ühtpidi, et mitme riigi olukord on ikka väga hull ja et inimesed pagevad selleks, et ellu jääda. Aga ta räägib ka sellest, et Euroopa Liidu välispiir ei pea ja et ülevedajad on teinud sellest endale väga tulusa äri. Viimastele ei valmista mingit muret, et paljud inimesed, sealhulgas ka väikesed lapsed teel Euroopasse hukkuvad. Mida peaksid tegema Euroopa Liidu riigid?
Mõni riik on üritanud okastraattõketega piiri kindlustada, teised on laevadega põgenikke pungil paatidele vastu läinud, et ohvreid vähem oleks. Saksamaa, Prantsusmaa, Austria ja veel mõned riigid on kinnitanud, et nad võtavad võimalikult palju pagulasi vastu – nad on seda ka teinud ning tulijate eest hoolitsenud. Tulv on aga jätkuvalt nii suur, et ka kõige heatahtlikemate võimalused hakkavad ammenduda. Probleemi kerkimisest alates on õhus olnud küsimus sellest, et kõik Euroopa Liitu kuuluvad riigid peaksid hädalisi vastu võtma. Sealhulgas ka Eesti.
Esimesed, kvootide alusel välja öeldud Eestisse saabuvate põgenike arvud olid küllaltki ehmatavad ja ajasid rahva meeled ärevile. Läbirääkimiste tulemusena vähenes see number 150-le ja edasi 373-le inimesele. Kas me saame nendega hakkama ja mis peaksid olema Euroopa Liidu järgmised sammud? Küllalt palju ja õigustatult on räägitud sellest, et üks lahendustee on tõhusama abi osutamine lähteriikides. See on nii arutelu kui ka reaalse tegutsemise küsimus nii ÜROle kui riikidele üksikult.
Ja kas ikka on vaja põgenikele vastu minnes neid laevadega Euroopasse tuua, võib-olla tuleks vähemalt osa neist tuldud teed tagasi viia? Kuigi ma ei poolda inimeste lahterdamist, siis põgenikke telerist vaadates tekitab küsimusi see, miks eeskätt just noored ja ilusasti riides mehed on kodumaa saatuse hooleks jätnud. Eks nemad suuda ülevedamise eest maksta. Tõsiasi on ka see, et asja lähemal uurimisel selgub, et sugugi kõik ei ole sõjapõgenikud, vaid ohtralt on ka neid, kes tulevad lihtsalt Euroopast head elu otsima. Välisministrite nõupidamistel ongi nüüd tehtud konkreetne ettepanek võtta vastu ainult sõjapõgenikud ja saata tagasi majanduspagulased.
Kas meie siin Eestis saame hakkama mõnesaja pagulase vastuvõtmisega? Muidugi saame. Samas ei ole ma kuulnud ühtki pagulast ütlevat, et ta tahaks tulla just Eestisse, ikka hõigatakse kas „Saksamaa!” või „Rootsi!” ja otsitakse kohti, kus toetusraha on suurem ja elamistingimused paremad. Mul on kahtlus, et keegi kusagilt suunab pagulasi Euroopat „lõhestama“ ja jagab ka informatsiooni, millistesse riikidesse tasub minna.
Kui saavad selgeks siia suunatavad inimesed, siis tuleb neile selgitada, missugused on meie võimalused. Kindlasti ei tohiks need olla paremad, kui on oma inimestele makstavad toetused. Ka peavad Eestisse tulijate ootused olema rajatud sellele, et nad on suutelised peatselt tööle asuma ja ennast ise ära elatama ja et nad tahavad end sättida Eesti tingimuste järgi ning õppida selgeks eesti keele. Ja muidugi eeldame me, et nad oleksid seadusekuulekad ega korraldaks vägivaldseid meeleavaldusi. Mõistagi eeldame me ka seda, et eestimaalased ise ei ründaks tulijaid. Saame üle hirmudest, et mõnisada võõrast võivad meie maa ja rahvuse ära rikkuda. Majutamisvõimalusi meil on, ülalpidamiskuludeks tuleb Euroopa Liidu ühiskassast raha juurde kaubelda.