Category Archives: Arvamused

Mõneti võib öelda, et Eesti elab praegu hästi – 20 protsenti riigieelarvest moodustavad Euroopa Liidu rahad. Samas tuleb tunnistada, et oleme neid summasid paljuski kasutanud „tulekahjude kustutamiseks”: renoveerinud olemasolevaid hooneid, kasutanud raha tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemis. Sealjuures tundub, et me pole tõsiselt arvestanud, kuidas tuleme kord loodu korrashoiu ja säilimisega toime siis, kui Eli toetussummad vähenevad või hoopis lõpevad, kas suudame parandada robotlüpsiseadmeid, kui need aja möödudes üles ütlevad, missuguse kvaliteediga ikkagi saavad praegu ehitatavad suurejoonelised teelõigud Tallinna ja Tartu vahel jne.

Valmistudes astuma Euroopa Liitu, oli Eestis üheks arutlusteemaks, mis see meile annab ja mis see meile maksab. Teisele poolele oli vastus täpne ja selge – summad, mida liikmesriigid panustavad, on ELi seadustega määratletud ja nende üle ei vaielda. Lootsime, et avarduvad meie toodetele turud, et tugevneb turvatunne. Lugenud-kuulnud olime ka sellest, et Euroopa Liidu mitmesugustest fondidest eraldatakse riikidele toetusi. Neid on mitmesuguseid – nii otseselt tootmist mõjutavaid kui ka elukeskkonda parendavaid. Arutlegem siinkohal maaeluga seonduvaist.

Tänavust kevadsuvist tegevust Valga sotsiaalabi rindel iseloomustab pidev selgitamine, miks on Valga linn kutsunud siia elama sadadesse ulatuvat arvu mustlasrahvusest peresid ja miks riik lastetoetuse tõstmise nime all jagab vaid kehvemal järjel peredele tibatillukest raha, vajaduspõhise peretoetuse nime all 9,59 eurot lapse kohta ja sedagi peale mahukat taotlusprotsessi.

Korduvalt on arutatud selle üle, kas omavalitsuste liitumisi teha vahetult enne kohalikke valimisi või hiljem ja liitumised ise on tegelikkuses edasi lükkunud nii ühel kui teisel perioodil, sest kohalikud elanikud ei ole sellest üldse vaimustuses. On inimlik, et hoitakse kinni sellest, millega ollakse harjunud ja aastakümneid on omavalitsused püsinud praegustes piirides. Ainult nende võimekus on tõepoolest aja jooksul järjest erinevamaks muutunud. Kuigi, kui näiteks võtta meie maakonna väike Õru vald, on selle kohta nii- ja naasuguseid arvamusi, aga elu seal kestab endiselt ja elanikud ei kurda rohkem kui mõnes suures vallas.

Kurvastavalt tuleb nentida, et Valgamaa on üks vaesemaid maakondi riigis ja siin on seetõttu probleemid ettevõtluse arendamise, töötuse ja sotsiaalküsimuste lahendamisega eriti teravad. Meid ei lohuta ka teadmine, et taolisi ääremaalisi piirkondi on Eestis veelgi, see teeb küsimuse veelgi aktuaalsemaks.

Eesti linnadest on suurematesse linnadesse või välismaale läinud tööle ja elama – sageli sundvalikuna – kümneid tuhandeid peresid. Selliste faktide eitamine ei tee neid olematuks vaid muudab eitaja jaanalinnuks. Me tahame, et inimestel oleks kõikjal Eestis võimalik elada. Näeme vaeva, et töökohti jaguks ka Lõuna-Eestis ja siinsetel lastel oleks hariduse saamiseks pealinna lastega võrreldavad võimalused.

Eestis on 15000 –16000 jahimeest aga ka jahinaist, kes kasutavad jahinduse eesmärgil enam kui 80 protsenti meie maismaa pindalast. Meil on ligi 30000 relvaomanikku, kusjuures tsiviilkäibes on üle 60000 tulirelva, millest enamik  on jahiinimeste kasutuses. Nii seda kogukonda kui kümneid tuhandeid maaomanikke puudutab otseselt aprilli lõpus riigikogus Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu saadikute häältega vastu võetud uus jahiseadus.

Paljud valgamaalased ei ole veel unustanud, millises seisukorras oli meie haigla mõned aastakümned tagasi. Tegutseti mitmes väiksemas või suuremas majas, tingimused olid kõigis nigelad. Neuroloogiaosakonnas olid näiteks palatid läbikäidavad, kirurgiaosakonnas olid nii kitsad koridorid, et pärast operatsiooni ei mahtunud haiget käruga palatisse voodi juurde viima, vaid kirurg haaras narkoosist uimase patsiendi sülle ja paludes tal kõvasti omal ümber kaela kinni hoida tõstis voodile, sünnitusosakonda tuli viimaseid minuteid rasedal naisel kitsast ja kõrgest trepist üles ronida jne, jne… See kõik on  möödanik ajast, mil haigla ja maakonnajuhid nii tugevasti uue haigla eest seisid, et sellest saigi praegune suur ja uhke maja. Maja valmimine toimus järk-järgult, aga tähtsam kui hoone, on selle sisu – Peetri tänavas on nüüd meditsiiniliselt laiaulatuslik raviasutus.

Valga linnavalitsuse sotsiaalabiameti juhataja, Jaanikese kooli hoolekogu liige, SDE Valgamaa piirkonna aseesimees Meeli Tuubel kirjutab, et riik rikub pidevalt sotsiaalhoolekande seadusesse kirja pandud kohustust hoolitseda erihoolekannet vajavate inimeste eest. Seda põhjendatakse alati rahapuudusega ning omavalitsused saagu ise hakkama ka siis, kui on vaja kindlaks teha, miks mõni vanamammi juba mitmendat päeva korterist väljas pole käinud.