Tag Archives: Keskkond

Keskkonnaministri vastus Eesti merereostustõrje võimekusest

Sain vastuse keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannuselt küsimusele, milline on Eesti võimekus tõrjuda õnnetuse korral merel tekkinud reostust ja milline on hetkeolukord ennetustegevusel. Koostatud on küll erinevaid analüüse, strateegiaid ja plaane, kuid tegelik valmisolek reaalse häda korral siiski puudub. Keskkonnaministeeriumi vastus Pilt: Hasso Hirvesoo

Pressiteade: Eesti merereostustõrje võimekuse parandamine on möödapääsmatu

Sotsiaaldemokraadid valmistavad ette seaduseelnõu, mille eesmärk on tõsta otsustavalt Eesti valmisolekut ulatusliku merereostusega võitlemisel. Täna Toompeal peetud ümarlaual käsitlesid poliitikud koos viie ühenduse ja keskkonnaministeeriumi ning majandusministeeriumi esindajatega reostustõrjefondi loomist ja sellega seotud probleeme. „Eesti riik pole paraku valmis Läänemerel toimuvaks naftaõnnetuseks. Suuremate katastroofide ärahoidmiseks on hädavajalik parandada riikliku ennetustegevust, nõrka tõrjevõimekust ja investeerida tehnikasse, millega mõistagi kaasnevad kulud. Lahendusena näeme õlifondi või siis reostustõrjefondi asutamist,“ selgitas riigikogu keskkonnakomisjoni aseesimees Karel Rüütli. Loodava fondi puhul kehtib Rüütli sõnul saastaja maksab printsiip. „Iga Eestit läbiva naftatonni pealt hakkaks fondi laekuma raha, mida saab  kasutada ennetuseks ja vajaliku tõrjetehnika soetamiseks. „Kui mõni tanker peaks karile sõitma, on esmatähtis asuda reostust kohe likvideerima, et nafta rannikule ei jõuaks. Lisaks tekiks võimalus maksta hüvitist kannatanutele,“  rääkis Rüütli. Õlifondi loomise eest seisva Eestimaa Looduse Fondi naftaprojekti juhi Agni Kaldma kinnitusel oli toimunud arutelu oluline samm õiges suunas. “Eesti reostustõrjevõimekus ei ole täna oluliselt parem kui seitse aastat tagasi, millal õlifond esimest korda päevakorda tuli. Siiani ei ole leitud vahendeid reostustõrje- ja ennetusvõimekuse suurendamiseks. Oleme täna seisus, kus iga merel toimunud reostus jõuab rannikule, kus selle likvideerimine on 10 korda kallim ja aeganõudvam kui merel,“ märkis Kaldma. „Ümarlaual jäi kõlama tõdemus, et olukorda tuleb parandada. Ka on rannal toimuvad päästetööd peamiselt vabatahtlike õlul, kelle tegevus on õiguslikult reguleerimata,“ lisas Kaldma. Sotsiaaldemokraadid jätkavad koos eri osapooltega arutelusid eelnõu üle sügisel. Kindlasti ei soovi me kahjustada Eesti firmade majanduslikku olukorda, pannes nad teiste riikide ettevõtetega ebavõrdsesse olukorda, ütles Rüütli. Fondi asutamine tõusis teravalt päevakorda juba 2006. aastal, kui Loode-Eesti rannikul toimunud naftakatastroofis hukkus kümneid tuhandeid linde. Täiendav info: Karel Rüütli, 5246312

Pressiteade: Keskkonnaministri tegevusetus loob eeldused reostuskatastroofiks

Riigikogu liige Karel Rüütli palub kirjalikus küsimuses Keit Pentus-Rosimannusele selgitada keskkonnaministri tegevusetust merekeskkonna kaitsel. Täpsemalt tahab Rüütli teada, kaugel oli hädavajaliku õlitõrje fondi loomine. “Läänemerel toimub tihe laevaliiklus ning võimalikel õnnetustel on suur mõju kesskonnale ja inimeste tervisele. Eesti peab suutma reostust kiiresti kontrollida ja likvideerida, et hoida ära suur kahju,” selgitas sotsiaaldemokraadist Riigikogu keskkonnakomisjoni aseesimees Rüütli. “Täna ei ole Eesti riigil piisavalt ressursse kiiresti õlireostusele reageerimiseks. Kui me aga merel ei jõua tegutseda, jõuab reostus rannikule, kus selle koristamine on kallim ja keerulisem ning kahju suurem,” rõhutas Rüütli. “Transpordi arengukavas 2006-2013 on kirjas, et Keskkonnaministeerium töötab välja naftareostuse tõrje finantsmehhanismi, mille eesmärgiks on aidata kaasa reostustõrje finantseerimisele,” seisab kirjalikus küsimuses. Kirjas palutaksegi keskkonnaministril selgitada, milline on olukord rahastusprobleeme lahendava õlitõrje fondi loomisel ning kuidas korraldatakse vabatahtlike tegevuse, sealhulgas töövahendite eest tasumine rannikureostusega võitlemisel. Lisaks küsib Karel Rüütli ligipääsu Keskkonnaministeeriumi tellitud analüüsile, mille raames uuriti reostustõrjefondi loomise mõju ettevõtetele. Lisainfo: Karel Rüütli 524 6312

Kirjalik küsimus keskkonnaministrile

Esitasin kirjaliku küsimuse keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannusele, et selgitada ministri tegevust merekeskkonna kaitsel ja saada teada, kui kaugel on hädavajaliku õlitõrjefondi loomine. Eesti mere- ja rannikureostustõrje võimekus on äärmiselt oluline, et kaitsta meie mere- ja rannikukeskkonda, seal elavaid kalu ja linde. Terviktekstina Kirjalik küsimus keskkonnaministrile

Poliitpopulism ohustab tallinlaste tervist

Rahvapärimuse järgi elab Eesti ühes tuntumas järves mütoloogiline Ülemiste vanake, kes iga jaanilaupäeva öösel käib pärimas, kas linn on valmis, et see siis ära uputada. Valimiseelses populismis on hakanud Ülemiste järvele hammast ihuma aga hoopis reformierakondlane Tõnis Kõiv ja keskerakondlane Mihhail Korb, kes käisid välja idee, et Ülemiste järve kasutamispiiranguid võiks vähendada ning lubada seal ujumist ning kalda ääres jalutamist, jooksmist ja rattaga sõitmist. Ülemiste järve habras tasakaal Ülemiste on väga madala sügavusega (keskmiselt 2,5 m) ning suviti sooja veega järv, kus juba ilma inimtegevuseta on orgaaniliste ainete hulk soodsate kasvutingimuste tõttu kõrge. Inimeste lubamine veekogu äärde suurendaks järve mikrobioloogilise ja orgaanilise reostuse riski. Kuna kallasrada on soine ja põhjavee seis kõrge, satub Ülemiste järve väga lihtsalt orgaaniline reostus, mis võib mõjutada kogu järve ökosüsteemi. Orgaaniliste ainete lagunemisel tekkivad lämmastikuühendid soodustavad sinivetikate vohamist ning toksiinide ja bakterite massilist arengut ning neist toituva zooplanktoni arvukuse tõusu. Kõik see kokku viib veekvaliteedi halvenemisele. Täna on sanitaarkaitsealas keelatud nii majandustegevus kui ka kõrvalistel isikutel viibimine. Seega – kui sanitaarkaitseala kaotada, siis kaoksid ka piirangud. Inimestel tekiks õigus Ülemiste järve alal vabalt liikuda, supelda ja kala püüda. Tingimused on võrdsed kõigile, vahet pole, mis linnaosa või küla elanik sa oled. Elu on näidanud, et keelavatest siltidest pole risustamise ja reostamise vastu erilist abi. Kahetsusväärseks näiteks on Soodla veehoidla, kus inimeste liikumist ei ole aedadega piiratud ja prügi vedeleb tihti järvest mõne meetri kaugusel. Ülemiste järv on juba täna saasteallikate meelevallas Sanitaarkaitseala kaotamisega tekitaksime joogivee reservuaariks olevale järvele lisaks olemasolevate saasteallikatele – lennukite maandamise õhukoridor käib üle järve ja sõiduautode heitgaasid – juurde uued. Täiesti eraldi julgeoleku küsimuseks on kerge ligipääs joogiveehaardele, mis annab võimaluse seda kuritarvitada. (surmavate toksiinide lisamine vette). Ülemiste järve toorvesi kuulub praegu kõige madalamasse, kolmandasse kvaliteediklassi, mistõttu on tarvis teda nii füüsikaliselt kui keemiliselt puhastada. Kui järve veekvaliteet halveneb, siis võib tekkida olukord, kus ilma lisainvesteeringuteta ei ole võimalik Tallinna elanikke nõuetele vastava joogiveega varustada. Sanitaarkaitseala kaotamisel on ka oma emotsionaalne külg: vaatamata seire andmetele ja spetsialistide hinnangutele arvavad paljud inimesed ekslikult, et Ülemiste järvest pärit vesi on halva kvaliteediga. Kallasraja avamine suurendab seega usku, et joogivesi on ohtlik. Supluskoha rajamine suurendab riske kordades Supluskoha rajamine järve äärde eeldab kaldaala korrastamist. Korrastustööd koos veetaimede niitmisega vähendavad veekogu ümbritsevat puhverala ja setete segunemist veega, mis võib soodustada sinivetikate ja ka teiste veeorganismide kasvu. Kuna Ülemiste järv soojeneb mereveest märksa kiiremini, siis hakkaksid seda uue supluskohana kasutama väga paljud tallinlased. See omakorda suurendada üldist reostuskoormust (erinevad jäätmed, kaldalt vihmaveega järve sattuvad toitained, ka fekaalne reostus jm). Pariisi linn saab joogivett Seine’i jõest ja ka Inglismaal leidub veereservuaare, mille kallastel tohivad inimesed viibida. Kuid seal on tihti kasutusel keeruline ja mitmeastmeline puhastussüsteem, mis muudab joogivee väga kalliks. Samuti on veeallikate omadused erinevad – tänu suurele voolavusele omavad jõed kiiret puhastusvõimet ning sügavad järved on madala temperatuuriga. Selline on näiteks Inglismaal asuv Haweswateri veereservuaar, mille kallastel on inimestel lubatud viibida, kuid keelatud on igasugune tegevus vees. Tegemist on 20 meetrit sügava järvega, kus veetemperatuur tõuseb suvekuudel vaid 14 kraadini, samas on Ülemiste järve vesi suviti 22 kraadi ringis, mis soodustab bakterite kasvamist. Haweswaterist pärit joogivesi on umbes kolm korda kallim veest, mida Tallinna Vesi tarbijatele pakub. Indias juuakse isegi Gangese jõe vett. Kas me tahame seda ka endale? Milleks ja kelle arvelt?

Eesti merereostustõrje võimekust tuleb parandada

Sotsiaaldemokraatide hinnangul pole Eesti valmis tõhusalt võitlema ulatusliku merereostusega, mistõttu esitasid nad siseminister Ken-Marti Vaherile tõrjevõimekuse parandamist käsitleva arupärimise. Foto: Rene Jakobson „Siseministeeriumi 2011. aasta riskianalüüside kokkuvõte hindas ulatusliku mere- ja rannikureostuse väga kõrge riskiga hädaolukorraks. Nii selles analüüsis kui HELCOM’i Läänemere tegevuskavas on toodud välja hulk meetmeid, mida tuleb rakendada hädaolukordade ennetamiseks ja nendeks valmistumiseks. Paraku nenditi läinud aastal toimunud reostustõrjeõppuste järel, et merereostuse korral tuleb nafta nagunii randa. Ainsana suudavad seda tegelikkuses likvideerida kellude ja labidatega vabatahtlikud,“ märkis Riigikogu keskkonnakomisjoni aseesimees Karel Rüütli. Seepärast küsivad sotsiaaldemokraadid siseministrilt, milline on tema hinnangul Eesti merereostustõrje võimekus ja kuidas kavatsetakse jõuda HELCOM’i miinimumnõueteni. Samuti tuleb Vaheril tuua Riigikogu ees välja nii siiani tehtud kui kavandatavad investeeringud. „Tahame veel teada, kuidas on plaanis tagada sadade Euroopa Liidu fondide toel koolitatud vabatahtlike osalemine katastroofide tagajärgede likvideerimisel? Ja seda olukorras, kus vabatahtlik töö ei ole riiklikult reguleeritud ning vabatahtlikke koondavad organisatsioonid ei saa riigilt toetust,“ lisas Rüütli. Täiendav info: Karel Rüütli 5246312

31 saadikut taotleb valitsuselt tuge päikesepaneeli-ja tuulikuprojektidele

Eile andsid 31 Riigikogu liiget toetusallkirja pöördumisele, kus juhime valitsuse tähelepanu sellele, et päikesepaneelide- ja tuulikuprojektidesse investeeringud peaksid saama 2014-2020 ELi rahadest toetust. See mõjutab otseselt või kaudselt iga Eesti elaniku majapidamise kulusid. Pressiteade 18. aprill 31 Riigikogu liiget pöördus tänase valitsuse istungi eel ministrite poole palvega vaadata üle plaan mitte anda euroraha taastuvenergia väikelahendustele, mis oleksid hinnatõusude ajal suureks toeks paljudele majapidamistele. „Eesti riik ei kavatse suunata Euroopa Liidu aastate 2014-2020 finantsvahenditest sentigi väiketuulikute, päikesepaneelide ja päikesekollektorite toetamiseks,“ seisab peaminister Andrus Ansipile adresseeritud kirjas. „Kutsume teid üles leidma vahendeid taastuvenergia investeeringute toetamiseks.“ Saadikud märgivad, et kavandatav eitav otsus ei ole kooskõlas Eesti sihtidega, mis puudutavad nii looduskeskkonna hoidmist kui ka investeerimist taastuvatesse energiaallikatesse. Samas on Eesti võtnud kohustuse, mille järgi peab aastal 2020 olema 25% Eestis tarbitud energiast taastuvatest energiaallikatest, ütles riigikogu säästva energia toetusgrupi liige Karel Rüütli. Energeetika väikelahendused on Rüütli sõnul olulised ka kodukulude kontekstis. Inimeste ülisuurt huvi näitas KredExi kaudu eratarbijatele suunatud taastuvenergeetika toetusskeem, kus loetud tundidega ületas taotluste arv jagatava raha hulga. Riigikogu liikmed osutavad oma kirjas ka sellele, et Euroopa Liidu liikmesriikidest suunas Eesti aastatel 2007-2013 kõige vähem euroraha taastuvenergiasse. „Kui valitsus oma kavast ei loobu, jääb Eesti edasi punase laterna rolli,“ märkis Rüütli. Pöördumise ühe autorina avaldas Rüütli heameelt selle üle, et kirjale allkirjutanute seas on kõigi riigikogus esindatud poliitiliste jõudude esindajaid. Kirjaga võib tutvuda Riigikogu kodulehel Täiendav info: Karel Rüütli 5246312