Liis Jaamets: Kultuur ja loomemajandus. Kas kumbki eraldi või kaks ühes?

Loomemajandus on väga põnev teema. Vahel tundub mulle, et loomemajandus on rahvamajadele jätkusuutlikkuse väljavaade. Kultuur nihkub traditsioonilistest majadest välja – põnevad küünid-aidad, lummavad varemed, mahajäetud tehasehooned – need kõik on kultuurisündmuste korraldamiseks uued ja huvitavad kohad. Lisaks pakub internet tohutult tasuta meelelahutust. Käsitööga tegelemine kolib aga samas kultuurihoonetesse. Käsitööga tegelemine on see, mis annab tagasi tasakaalu tunde peale igapäevase töö tegemist. Eriti, kui tegemist on vaimse tööga, kus iga kord töö tulemust nagu ei olegi näha. Ja kui sellest käsitööst ka mõningane sissetulek tuleb, siis ongi tegemist loomemajandusega. Loomemajandus on ka suur erinevate sihtgruppide kaasaja. Käsitöistest tegevustest saavad osa võtta lapsed, kodus olevad emad, pensionärid, tööotsijad ja ka sotsiaalsete erivajadustega inimesed. Neist paljud saavad sellest tegevusest kaasa tunde, et nad on vajalikud, teised aga õpivad uusi oskusi. Mõned sihtgrupid saavad mõnusalt heas seltskonnas aega veeta, suhelda, leiavad uusi sõpru. Mõned aga loovad endale lõpuks meelepärase töökoha.

Minu esimene kokkupuude loomemajandusega oli siis, kui minu kodukohas üks kohalik naine jäi töötuks. Ta läks nahakunsti kursustele ning õppis valmistama täisnahast esemeid. Ostsin temalt ühe kordumatult omanäolise koti. See naine ütles hiljem, et ta ei jõuagi nii palju kotte valmistada, kui inimesed  neid osta soovivad. Siit tekkis mul tunne, et tore käsitöönduslik hobi võib pakkuda ka sissetulekut. Muidugi võib hobiga tegelemine vajada ka vastavaid ruume. Väga palju põnevaid kunstnikke ja loometegelasi tegutseb algsest tegevusest tühjaks jäänud hoonetes. Läbi loomemajanduse antakse majadele taas uus hingamine – erinevate tegevustega täidetud ateljeed ja töökojad. See annab loometegelasele võimaluse leida uus töö või lisasissetulek, kohalikele aga osalusvõimaluse põnevas ja harivas tegevuses. See osalusvõimalus võib olla üks osa rahvuskultuurist. Selliste töötubade kaudu tuuakse inimestele juurde tagasi näitaks rahvuslik käsitöö ehitamisest õmblemiseni. Õpetatakse palkmajade ehitust, rookatuste paigaldamist triibuseelikute kudumiseni välja. Ja sellised oskajad inimesed on aina enam nõutud.

Ma usun, et kultuur ja loomemajandus põimuvad aina enam ühte.Rahvamajas vabaneva ruumi võtab endale loomemajandus ja maja on edasi jätkusuutlik. Näiteks Moostes on loomemajandus haaranud endale kogu mõisakompleksi ja seeläbi soodustanud vanade hoonete kordategemise. Mõisa külastavad ka erinevad välismaised loometegelased, kes tulevad sinna puhkama Eestimaa rahulikku aeglusesse ning pakuvad oma sealviibimise ajal ka erinevad töötube, korraldavad näitusi jne. Ka Meremäe vallas asuv Obinitsa kool on peale kooli tegevuse lõpetamist saanud loomemajanduse pesaks. Klassiruumides on nüüd erinevad ateljeed ja neid külastab suur hulk turiste, ostuhuvilisi, muidu uudistajaid. Lisaks korraldatakse erinevaid õpitube, koolitusi, kultuurisündmusi. Selline loomemajandus hoiab ka kogukonda elavana. Inimestel on tööd ja tegemist, jagub põnevaid ettevõtmisi ja kokkusaamisi, jagub ka külalisi.

Soovin kõigile loomingulist sügist!

Rubriigid: Uncategorized. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga


*