Innovatsioon tähendab uut moodi lähenemist, teisiti mõtlemist ja tegutsemist. Sotsiaalvaldkonna innovatsioon seisneb kogukonnateenustes ja vabatahtlike võrgustiku arendamises. Üheks uuenduste eestvedajaks või toetajaks kogukonnas peaks olema omavalitsus. Haldusreform loob suurepärased võimalused panustada sotsiaalvaldkonna arendamisse ja süsteemsesse lähenemisse.
Riik on pannud omavalitsusele kohustuse osutada erinevaid sotsiaalteenuseid, kuid julgeme väita, et nende sisu, kvaliteet ja korraldus omavalitsuste kaupa on väga erinev. Seda enam, et lisaks kohustuslikele teenustele võib omavalitsus teha alati rohkem, ikka selleks, et meie vallas või linnas oleks inimestel hea elada.
President Kaljulaid rääkis viimasel Arvamusfestivalil sellest, et Eestis on juba palju näiteid, kuidas kogukonnad, avalik võim ja äriettevõtted koos loovalt, paindlikult ja heade tulemustega lahendavad meie ühist elu mõjutavaid probleeme. President Kersti Kaljulaid nimetab sellist õmblusteta ühiskonda tõhusaks ja jõukohaseks 21. sajandi riigikorralduse mudeliks – nagu kvaliteetne rõivas, mille õmblused ei hargne ega hõõru. Kuidas õmblusteta ühiskonna tekkele sotsiaalvaldkonnas kaasa aidata?
Priitahtlikud komandod
Turvalise elukeskkonna loomisel on väga oluline osa priitahtlikel pritsimeestel, abipolitseinikel ja naabrivalvel. Sarnaselt priitahtlikele pritsimeestele võiks tekkida komandod, mis aitavad kohaliku kogukonna sotsiaalprobleeme leevendada või ka lahendada. Meil on aktiivseid inimesi, kes panustavad läbi kolmanda sektori uuskasutusse, toiduabisse, kuid tegelikult ei ole vabatahtlikkus sotsiaalvaldkonnas veel kuigi laialdaselt levinud. Usume, et just mõtteviis,“ mida mina teha saan, et meie vallas oleks hea elada“, aitab vabatahtlike võrgustiku loomisele kaasa.
Kogukonna suhete arendamisel võiks koordinaatori rolli võtma kohalik omavalitsus. Erinevate heade praktikate tutvustamine ja inimeste algatuse toetamine võiksid olla esimesteks sammudeks õmblusteta ühiskonna loomisel.
Viljandi linnas tegutseb mittetulundusühing Teeme, mis pakub ühe teenusena eakatele vabatahtliku seltsidaami teenust. Vabatahtlikuks seltsidaamiks on inimene, kes sisustab sinu vaba aega meeldivate tegevustega. Eakate inimeste peamiseks probleemiks on üksindus- seetõttu sisaldaks seltsidaami teenus ajalehe, ajakirja, raamatu ettelugemist, jutuajamist või mängulist ajaviidet, saatjat jalutuskäikudel või kultuurisündmustel, abi ametiasutustes käimisel. Meie arvates võiks sellise seltsidaamide või ka härrade võrgustiku ülesehitamist alustada eakate päevakeskustest. Paljudes linnades ja valdades on olemas eakate päevakeskused, mis on peamiselt mõnusad ajaviitmise kohad, kus käiakse üheskoos ringreisidel ja kultuurisündmustel, kohtutakse põnevate inimestega ning tegeletakse muude toredate vabaaja veetmise viisidega. Võibolla on aktiivsetel eakatel soov ja tahe teha midagi rohkemat oma kogukonna heaks? Igal juhul tasuks sel teemal diskussiooni alustada, võimalik, et sellest sünnib midagi uut ja kasulikku kogukonna heaks.
On riike, kus toimib ideaalselt tugi eakalt eakale, mis on üles ehitatud telefoni teel suhtlemisele. Üks tore ja aktiivne proua või härra saab endale kohustuse uurida, kuidas läheb eakal, kes vajab rohkem tuge ja tähelepanu. Näiteks uurib telefoni teel, kas ta on täna juba söönud, ravimeid võtnud, kas kõik eluks vajalik on olemas ning kui tekib olukord, et näiteks ravimid on otsa saanud, siis tal on olemas konkreetsed juhised, mida selles olukorras teha.
SotsiaalUBER
Üks kohaliku omavalitsuse poolt osutatavaid teenuseid on sotsiaaltranspordi teenus. Tänane reaalsus on selline, et paljudes valdades ja linnades täidavad nii öelda “autojuhi” rolli kõrgharitud sotsiaaltöötajad. Kindlasti ei ole see mõistlik ressursi kasutus ning siin peaks iga omavalitsus leidma parema lahenduse. Paljudes omavalitsustes on juba praegu tööl autojuht, kes transpordi teenust osutab ning see on ennast igati õigustanud. Kuid kui mõelda haldusreformi järgsetele omavalitsustele, kus territoorium on oluliselt suurem võrreldes praeguste omavalitsustega, siis ei piisa enam ühest autojuhist ning logistiliselt ei ole mõistlik, et autojuht asub keskuses. Kui teenuse vajaja peab minema näiteks Aakre külast Rõngu alevikku arsti juurde, siis ei tundu kuigi efektiivne, et selleks sõidab autojuht Elva linnast teenust osutama.
Usume, et eelnevalt kirjeldatud probleemi lahendamisel tasub võtta aluseks sõidujagamisteenuse põhimõte ehk „sotsiaalUBER“. Selleks peaks omavalitsus looma endale võrgustiku inimestest, kes soovivad teenust konkreetses piirkonnas osutada. Näiteks kui meil on andmebaasis viis Rõngu piirkonna inimest, kes on valmis teenuse vajajat Aakrest Rõngu arsti juurde tooma, siis keskuse sotsiaallogistik leiab sobiva autojuhi ning omavalitsus tasub selle sõidu eest autojuhile. Selle süsteemi ülesehitamine ei ole esialgu kindlasti lihtne. Inimesed, kes seda teenust osutavad, peavad olema usaldusväärsed ja läbinud vastava koolituse, aga usume, et see tasub proovimist.
Sotsiaalvaldkonna rändrahn
Euroopas asub 65 rändrahnu, millest 60 paikneb Eestis. Rändrahn on osa Eesti brändist, mille eesmärk on tutvustada Eestit nii, et see tekitaks huvi, ärataks usaldust ning paneks Sind Eesti riigi üle uhkust tundma. Just seda peaks tegema ka sotsiaalvaldkonna tutvustamiseks, me peame rohkem esile tooma positiivseid juhtumeid, rohkem rääkima sellest, millist abi on võimalik meil pakkuda ning üheskoos nuputada selle üle, kuidas veelgi abivajajaid aidata. Enamus sotsiaaltöötajaid teevad oma tööd südamega, kuid kahjuks jõuavad avalikkuse ette pigem lood, mis loovad kuvandi, et sotsiaaltöö ei ole tasemel. Sotsiaalvaldkonna rändrahnuks võiks olla koostöö, mis vajab koordineerimist ja eestvedamist. Suurepärane, kui kogukonnas on inimesi, kes selle enda peale võtavad, kuid seal, kus neid inimesi ei ole, peaks seda tegema kohalik omavalitsus. Me peame looma üksteist toetavaid võrgustikke mitte ainult eakatele, vaid ka noortele emadele, üksikemadele, puudega inimestele ja teistele abivajajatele. Me peame märkama, mida on kellelgil üle ja mida puudu, et viia kokku aitajad ja abivajajad. Võimalik, et ühel päeval saab abisaajast ka abiandja. Meil on vaja tekitada inimestes huvi selle vastu, kuidas igaüks saaks pisikese panuse anda kogukonna nõrgemate aitamiseks ning selle üle üheskoos uhkust tunda. Loodame, et sotsiaalvaldkonnas seisab ees suur arenguhüpe õmblusteta ühiskonna poole.
Marika Saar
Elva abilinnapea 2014-2017
Kadri Kiuru
Elva Haigla õendusjuht, linnavolikogu liige