Keskkonnaministeeriumi soov keskenduda jahiseaduse uuendamisel ainult maaomanike ja jahimeeste omavaheliste suhete reguleerimisele, on jätnud tähelepanuta peamise – meie metsades elavad loomad ja neile soodsad elutingimused. Seaduse seletuskiri kirjeldab küll deklaratiivselt, et eesmärk on suunata jahiulukiasurkondade kaitset ja ohjeldamist selliselt, et säiliks asurkondade soodne seisund ning elupaikade ja liikidevaheline ökoloogiline tasakaal, arvestades sealjuures erinevate huvigruppide ootusi ning jahindusega seotud rekreatiivseid, sotsiaalseid ja majanduslikke aspekte, kuid tegelikkuses seab eelnõu lõplik tekst ohtu kogu jahiulukiasurkondade kestlikkuse.
Selleks, et kolleegid mõistaks paremini jahinduse olemust, kordan üle hiljuti ilmunud küttimisandmed 2012/2013, kus kütiti 24 042 metssiga, 5126 põtra, 1548 metskitse, 829 punahirve ja 5700 kobrast. Edukas jaht eeldab tihti tundide viisi ettevalmistust, head metsad ja looduse tundmist ning sadadesse eurodesse ulatuvat kulu.
Täna on metsas loomade peremeheks riik (ulukid on peremehetu vara), senini andis keskkonnaministeerium läbi teaduslike uuringute ja analüüside jahimeestele täpse ülesande, milline peab olema erinevate ulukite arvukus, milline sooline ja vanuseline struktuur.
Uue jahiseaduse üks paljudest möödalaskmistest on see, et võrreldes kehtiva seadusega on sealt välja jäetud terve teaduslik lähenemine jahindusele ehk jahimaade korralduse peatükk.
Uue regulatsiooni alusel hakkab soovitusi jagama jahindusnõukogu, millele ei eelne teaduslikku tööd.
Metsloomad on meie kauni looduse, täna veel, igapäeva osa ja reeglina hoiduvad nad inimesega kontaktist. Toidubaasi nappusel või arvukuse kasvades satuvad loomad inimeste hoovidesse, linnadesse, jooksevad maanteedele, põhjustades traagilisi õnnetusi. See kõik toimub aga põhjusel, et inimene ise on oma kasuahnusega rikkunud loodusliku tasakaalu. Meie oleme tunginud loomade elupaikadele, soovides teenida tulu, hoiame teadlikult madalal suurkiskjate arvukust, soovides minimaliseerida nende poolt tekitatud kahju, samas tõstame kõva lärmi ja ei ole valmis taluma kahjusid, mida sõralised eluspüsimiseks vajavad. See on normaalne, et metsloomad elavad meie kõrval ja tekitavad kahjusid. Täiesti eraldi küsimus on nende arvukus, aga see on juba riikliku keskkonnapoliitika, mitte jahimehe ja maaomaniku kokkulepe.
Suurimaks ebaõnnestumiseks ja probleemiks selle seaduse puhul ongi aga ulukikahjustuste peatükk. Isamaa ja Res Publica Liidu ning Reformierakonna lahendus on loonud ebaõiglase konstruktsiooni, mis paneb kogu vastutuse uluksõraliste poolt põhjustatud kahjustuste kompenseerimisel jahimeeste ja maaomanike õlgadele. Metsas elavad ulukid ei ole ainult jahimeeste ja maaomanike vastutada. Metslooma ei saa sajaprotsendiliselt kontrollida, nagu ei saa ka jahimees hüvitada kõiki kahjusid, mis on tekkinud rumalusest ja lohakusest. Kas jahipidamine on ikka ainult hobi või viivad jahimehed ellu riiklikke eesmärke? Seoses ühiskondliku survega ei ole kohusetundliku jahimehe või jahiorganisatsiooni jaoks jaht ainult hobi, vaid paljude jaoks juba töö ja igapäevane kohustus. Olgu selleks siis ulukihoole söödapõldude ja soolakute rajamise läbi, vihtade tegemine või sihtide raiumine, maa- ja metsaomanike varal kahju ärahoidmine, loomade loendamine, kopratammide likvideerimine jne
Mõistliku alternatiivina pakuti piiratud vastutusega uluksõraliste tekitatud kahjude hüvitamise reservi loomist, milles osaleks ka riik kui loomade peremees. Keskkonnaministeerium pühkis aga vastutusest käed puhtaks ja jätab jahimehe koos maaomanikuga metsaserva ja põlluveerele vaidlema.
Toon teile ühe näite! Põder, meie metsade uhkus ja Eestis nimetatakse teda tihti ka kuninglikuks loomaks. Põdra jaht kestab kolm kuud (septembri keskpaigast detsembri keskpaigani), see on periood, kus jahimehel on võimalik põtrade arvukust reguleerida. Loodusesõbrad teavad ka seda, et loomad liiguvad metsas ringi, eriti suure rännukirega on põdrad ning hirved, elades suvel ühes kohas ja talvel teises. Kahjustusi (põder sööb!) tekitatakse terve aasta.
Kujutame ette olukorra, kus jahimees on kuulekas ja on täitnud jahindusnõukogu poolt seatud küttimismahud. Põder on kariloom, raskel ajal koguneb karja, et talv üle elada. Sesoonne migratsioon toob nad erinevatelt aladelt talvituskohtadesse e püsilatesse kokku. Jahimees on andnud endast kõik, küttimismaht on täidetud aga kahju on ikkagi tekkinud, raha tuleb maksta isegi seadusekuulekal jahiorganisatsioonil. Mille eest?
Kardan, et sellise läbimõtlemata seaduse tulemuseks on loomade üleküttimine, sest tänase seaduse järgi on elus põder (ka teised metsas elavad loomad) pahad. Nende kõige suurem süü on see, et nad on elusolendid ja toituvad eksisteerimiseks puudest, põõsastest ja teistest taimedest. Ka üks loom metsas tekitab kahju, mille peab tänase regulatsiooni järgi kinni maksma jahimees?!? Tõsised probleemid tekivad just eeskätt põdra, metskitse ja punahirvega. Metsseaga on mõnevõrra lihtsam, sest neid võib küttida aastaringselt ja ka suvel, kui nad tekitavad kahju just põllukultuuridele.
Arusaamatuks jääb see, kuidas kavatseb Eesti täita Euroopa Liidu ees võetud kohustust, hoida suurkiskjate arvukus kindlates piirides. Hundi asurkonna suurus peab olema 15–30 pesakonda ehk 150-250, ilveseid 600 – 780 ja karusid umbes 600 isendit. Kõik need kiskjad vajavad eluspüsimiseks sõralisi, oma toidubaasi. Üleküttimise tagajärjeks on näljaste suurkiskjate rünnakud kariloomadele. Siis ei pruugi erandlikuks jääda juhtumid, kus hunt murrab taluõuelt keti otsast koera.
Ühte võib aga tänase eelnõu puhul kindlalt väita.
Senisele asurkonnakesksele jahindusele on see seadus hukatuslik, sest toob endaga kaasa ulukite üleküttimise, selle seaduse rakendamine peletab metsast eemale lihtsa maa ja metsamehe, kes asendatakse jõuka välismaise rahajõmmiga, kindlasti satub ohtu ka maakogukonnas eksisteerinud enamjaolt meeste, aga viimasel ajal ka üha enam naisi koondav ühistegevus, sest kes julgeb juhtida jahiseltsi või olla selle liige teadmata, palju sa aasta lõpus pead hakkama füüri välja laskma.
Tänast koalitsiooni võib muidugi õnnitleda! Tegite ära ja saite seaduse, mida lubasite ja raha sai õnnelikuks. Kaotasid aga taas maal elavad inimesed ja kohe kindlasti metsas elavad loomad.
Jääb ainult loota, et tulevikus ei pea me menetlema eelnõud, kus vabatahtlikud pritsimehed hakkavad inimestele korvama kahju, seoses sellega, et majaomanikul põles ära tema vara ja pritsimehed ei jõudnud õigel ajal kohale.
Jahiseaduse eelnõu menetluskäik, seletuskirjad ja III lugemise tekst Riigikogu kodulehel